Artikli autori Matti Kurvitsa maal/kollaaž ML Estonia.

Estonia paratamatu hukkumine

tekst: MATTI KURVITS,
Insener-konstruktor

Kas Estonia hukkumine oli paratamatu? Jah kindlasti, ML ESTONIA pidi paratamatult hukkuma, kuna laev oli ekslikult projekteeritud iseennast hävitava laevana.

Rängim eksimus oli see, et visiiri hingede plaatkõrvade servade ristlõike pindala oli liiga-liiga väike, hinged olid väga nõrgad (vt. tugevusarvutust KE 1-2021). Plaatkõrvad töötasid sadamas visiiri üles-alla liigutamisel (rängal koormamisel) voolavuspiiri lähedal. Sellistes oludes metall väsib ja lõpuks puruneb. Seda võib tõestada iga insener, kes on õppinud metallide tehnoloogiat ja samas on endale põhjalikult selgeks teinud ESTONIA visiiri ja rambi seadmestiku konstruktsiooni. Kummaline on aga see, et tugevusarvutust visiiri hingede kohta ei ole teinud ükski hukkumist uuriv komisjon. Miks?
Olen absoluutselt kindel, et kõigil tehniliselt mõtlevatel inimestel, kes on näinud fotodel purunenud hingede jäänuseid – kuju ja mõõtmeid ning arvestades visiiri ürgset massi (64 tonni), tekib äratundmine, et need on väga nirud.
Teine rängim viga oli see, et rambi ülemine ots ulatus visiiri sisse, kaitsekarbi alla! Praktiliselt nii, et visiiri kadumisel avaneb ka ramp. Lollimat konstruktsiooni on raske välja mõelda.
Kolmanda veana võib nimetada seda, et jooniste järgi oli visiiri kaaluks 56 tonni. Nii on kirjas ka “Lõpparuandes 1997”. Tegelik kaal on aga 64 tonni, s.o. umbes 15% rohkem! Tugevusarvutusel on see arv eriti oluline! Tegelik kaal on saadud visiiri merest ülestõstmisel ja transpordil kraanade juhtekraanidelt, mis on täiesti usutav.
Niisiis ESTONIA pidi paratamatult uppuma. Väga kahju. Vapustavalt kurb lugu.
Visiiri kadumisest oli vähe. Et uppumine oleks lollikindel, tõmbas visiir avatuks ka rambi. Sellest oli ka veel vähe. Kurja saatuse tahtel ESTONIA põrkus kokku Rootsi allveelaevaga, mille tulemusena tekkis umbes 1,6 m² suurune auk laeva paremasse külge. Ja ikka selleks, et laev kiiremini upuks ja inimesi rohkem upuks.
Kahel viimasel aastal tegutses kaks ESTONIA huku uurimise brigaadi – härra Rene Arikase ja härra Margus Kurmi juhtimisel. Uuriti ilmastikku, merepõhja kuju ja olusid, veemasside liikumist, magnetilist anomaaliat, kajakate liikumise trajektoore ja palju muud jura, aga mitte laeva hukkumise tegelikke põhjuseid, ega laeva lagunemise käiku. Ja seda mõttetut jama suurte rahasummade kulutamisel!
Võib õelda, et need “uurimused” on rohkem lapselikud ekskursioonid Läänemerele ja Läänemere põhja. On isegi välja öeldud, et uurimise tulemustest saavad edaspidi koolilapsed teadmisi Läänemere oludest. No tule taevas appi! Mõlemad uurimiskomisjonide juhid lubasid, et 2022 aasta sügiseks esitatakse sisukad uurimise tulemused, aga tänaseks ei ole nendest kippu ega kõppu.
Tunneme südamest kaasa kõigile inimestele, kelle kallid sugulased läksid reisile iseennast hävitavale laevale ESTONIA
27. septembrikuu õhtupoolikul 1994. aastal. Punkt.

* * *

Matti Kurvits

Artikli autor, insener-konstruktor Matti Kurvits, on töötanud 36 aastat Tallinna Masinatehases. Ta on kolme leiutise autoritunnistuse omanik. Leiutised on seotud õhkjahutite ventilaatorite (Ø 2,8 m ja Ø 5,0 m) konstruktsiooniga.