Eestlaste põgenemine Rootsi
Teise maailmasõja ajal

tekst: Raimo Raag
Keeleteadlane, Rootsi

Põgenikud Noarootsist teel Rootsi poole 1944. aasta septembris. Foto: muis.ee

Teine maailmasõda puudutas Eesti rahvast valusasti. Lisaks otsese sõjategevuse tagajärjel hukkunutele ja Nõukogude või Saksa okupatsioonivõimude poolt hukatutele lahkus või sunniti väljapoole kodumaad lahkuma märkimisväärne osa Eesti elanikest: kes evakueerituna, kes küüditatuna, kes mobiliseerituna, kes põgenikuna, kes teisiti saatuse tõugatuna.

Kodumaalt põgenemine omandas sõja eelviimasel aastal lausa massilise ilme. 1944. aasta suvel alanud põgenemist on statistik Ene-Margit Tiit iseloomustanud koguni “Eesti ajaloo suurima emigratsioonilainena”, mil tema väitel põgenes enne Nõukogude vägede saabumist Eestist umbes 68 000 inimest, kellest ligi iga kümnes hukkus teel.¹ Ene-Margit Tiidule viidates kordab sama Mare Ainsaar.² Väide, et põgenikke oli 68 000, kellest ligi kümme protsenti hukkusid, ei näi aga olevat päris täpne. Umbes nii palju oli neid, kes sõja lõpus olid jõudnud Rootsi või Saksamaale.
Rootsis oli 8. juuniks 1945 Eesti põgenikena (rannarootslased kaasa arvatud) registreeritud kokku 28 369 inimest. Saksamaale saabunute kohta täpsemad andmed puuduvad, kuid nende arvu on hinnatud ligi 40 000-le. Sügisel 1946 oli Saksamaal Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse (UNRRA) andmeil kokku 34 000 eestlast, aga siis oli osa juba siirdunud mujale või kodumaale tagasi pöördunud.³ Kui Rootsi ja Saksamaale kohale jõudnud põgenikke oli umbes 68 000 ja oletada, et ligi kümme protsenti oli eelnevalt teel hukkunud, saame põgenike üldarvuks, st Eesti rahvastiku kaotuseks, ligikaudu 75 000 inimest.

Põgenike sihtriigid

Põgenike peamisi sihtriike oli kolm: Soome, Rootsi ja Saksamaa. Soome põgenesid eelkõige noormehed, kes soovisid anda oma panuse võitluses kodumaa anastanud NSV Liidu vastu. Esimesed soomepoisid osalesidki Talvesõjas Soome poolel. Neile lisandus sügisel 1943 veel umbes 3000 Saksa mobilisatsiooni eest põgenenud meest, kellest rõhuv enamus tegi kaasa Jätkusõja. Osa soomepoisse siirdus hiljem Rootsi, kas otse Soomest või Eesti kaudu, pärast lootusetuid lahinguid pealetungiva Punaarmee vastu Eestis 1944. aasta suvel. Rootsi suundus väga suur osa neist, kes suure põgenemise ajal augustis, septembris ja oktoobris 1944 lahkusid Eestist. Rootsi suunduti ka hiljem nii Saksamaalt kui Taanist.
Saksamaale põgeneti samuti suvel ja varasügisel 1944, osalt meritsi, osalt maitsi – Läti, Leedu ja Poola kaudu. Nende hulgas, kes suundusid Saksamaale, olid paljud ametnikud perekondadega, kelle evakueerimist laevadega korraldasid Saksa võimuorganid. Sõja lõppedes oli Saksamaal ligi 40 000 eestlast ja Rootsis ligikaudu 28 000 eestimaalast (6000–7000 rannarootslast kaasa arvatud).

Põgenemine Rootsi

Kolme krooni kuningriiki saabuti niisiis kolme teed pidi:
• otse üle mere Eesti saartelt ja rannikualadelt;
• Soome kaudu;
• kolmanda riigi, eelkõige Saksamaa ja Taani kaudu.
Päris esimesed eestimaalased, kes saabusid Rootsi ja sinna jäid, olid nähtavasti rannarootslased. Sellel oli oma eellugu. 28. septembril 1939 sõlmitud niinimetatud vastastikuse abistamise lepingu ehk baaside lepinguga andis Eesti Vabariik NSV Liidule õiguse paigutada Eesti territooriumile sõjaväge. Moskva nõudmisel loovutati Nõukogude väeosadele muu hulgas Pakri saared, Osmussaar ja Naissaar, mille tõttu seal elav rahvastik, veidi üle 600 inimese – rõhuvas enamuses rannarootslased – sunniti jätma maha kodud ja siirduma mujale.
Juba siis küpses sundsiirdlastel soov kolida esiisade maale. Nõukogude okupatsiooni saabudes see soov süvenes. Nii väljaaetud kui teised rannarootslased esitasid uutele võimukandjatele vastava avalduse. Oktoobris 1940 lubasid ametivõimud Rootsi siirduda 110-l pakrilasel, kes saabusidki Stockholmi 17. oktoobril 1940. Kuna muude Nõukogude baasideks loovutatud alade rootsi soost elanikel ei lubatud Eestist lahkuda, põgenesid üheksa Naissaare elanikku sama aasta novembri- ja detsembrikuu vahetusel oma paatidega üle mere.
Näib, et neist üheksast naissaarlasest saidki esimesed Teise maailmasõja ajal Eestist Rootsi põgenenud isikud.
Seejärel põgenemist Rootsi ilmselt enam tükk aega ei üritatud. Alles Saksa okupatsiooni ajal, pärast jäälagu 1943. aasta kevadel, hakkasid rannarootslased Rootsi suunduma, nüüd juba suuremal hulgal.
Umbes sellest ajast on teada ka esimesed eestlastest põgenikud Rootsimaa pinnal. Nendeks olid saarlased: torgulased Aavik ja Puunberg ning Valdur Nõmme, kes saabusid Ojamaale hilissuvel või varasügisel 1943.⁴ Saksa okupatsioonivõimude nõusolekul evakueeriti veel sama aasta hilissügisel ja varatalvel enam kui 700 rannarootslast vanade või „haigetena“ Rootsi.
Pärast seda, kui Saksa okupatsioonivõimud rahvusvahelist õigust eirates oktoobris 1943 viisid Baltimail läbi sundmobilisatsiooni, hakkas põgenike arv suurenema. Enne suurt põgenemist sügisel 1944 põgenes oma paatides üle mere veel umbes 2800 inimest. Lisaks viidi suvel 1944 ametlikus korras Rootsi kokku üle 3300 rannarootslase ja umbes 3000 eestlast.
Augustis 1944, mil Eesti oli muutunud otseseks sõjatandriks ja Nõukogude väed vallutasid maa, algas suur põgenemine. Põgenesid muidugi eeskätt need, kel olid kasutada paat ja bensiin või vastavad tutvused. 8. juuniks 1945 oli Rootsi ametivõimude kogutud andmete kohaselt Eestist Rootsi saabunud 6554 eestirootslast ja 21 815 eestlast.
Eesti põhjarannikult viis põgenemistee sageli Soome ning sealt edasi Rootsi. Lääne-Eestist ja saartelt suunduti otse Rootsi. Ilmastiku ja muude olude sunnil jõudsid põgenike paadid-laevad Rootsi idarannikule peaaegu kogu selle ulatuses, Kalmari linnast lõunas kuni Umeå linnani põhjas. Suurem osa paate jõudis siiski kas Stockholmi saarestikku, Roslageni rannikule või Ojamaale. Roslageni rannikule saabus ligikaudu 5000, Stockholmi saarestikku 12 000 ja Ojamaale 6000 põgenikku. Roslagenis või Põhja-Rootsi idarannikul randusid peamiselt need, kes evakueeriti Soomest või kes tulid Eesti põhjarannikult.

Eesti sõjapõgenikud mootorpurjekal Pedassaar. Foto: muis.ee

Põgenike vastuvõtt

Esimeseks kokkupuuteks Rootsi ja rootslastega olid põgenikele rannavalve, sõjaväe, kodukaitse, naiskodukaitse, politsei ja Punase Risti personal. Need korraldasid kiiruga põgenike registreerimist, toitlustamist ja ajutist majutust. Vajaduse korral osutati arstiabi. Viimast tuli suure põgenemise ajal sügisel 1944 tihti ette, sest kohati puhus kuni kolmekümnepalline maru ning põgenikke olid püüdnud takistada nii Saksa kui Nõukogude sõjavägi. Tegelikult olid Rootsi ametivõimud põgenike vastuvõtuks põhimõtteliselt ette valmistatud. Sügisel 1943 oli krahv Folke Bernadotte’i (krahv Bernadotte oli Rootsi kaitsejõudude peastaabi major ja Rootsi Punase Risti abiesimees, kuningas Oskar II pojapoeg) juhitud salajane komitee koostanud põgenike vastuvõtu kava. Selle kohaselt tuli põgenikke kohelda järgmiselt:
• vastuvõtt piiril kaitsejõudude personali poolt;
• koondamine kogunemiskohtadesse, kus tuli viia läbi tollikontroll ning põgenikud registreerida, üle kuulata, toitlustada, arstlikult läbi vaadata, täisauna saata ja varustada riietega;
• transport karantiini;
• paarinädalane karantiin – kardeti difteeriat ja tüüfust;
• karantiinist üleviimine püsivamatesse majutuskohtadesse ehk laagrisse, kust toimus lülitumine majandusellu.
Eesti põgenike vastuvõtt toimuski üldiselt selle kava kohaselt. Vahel tuli küll teha teatud mööndusi. Näiteks polnud Ojamaale (kaasa arvatud Fårö ja Gotska Sandön), kuhu jõudis üle ühe neljandiku kõikidest Rootsi saabunud Eesti põgenikest, kavas rajada ühtki alalist laagrit, vaid ainult ajutisi kogunemiskohti ja karantiinilaagreid. Kõik sinna saabunud põgenikud oleks tulnud kohe pärast tollikontrolli, politseilist ülekuulamist, registreerimist, arstlikku ülevaatust, toitlustamist, täisauna ja karantiini saata edasi mandrile.
Sellesse kavva tegi aga tegelikkus omad korrektiivid. Ebasoodsate sügisilmade tõttu oli saare ühendus mandriga ajuti täiesti katkenud, kusjuures põgenikke saabus järjest juurde, nii et tegelikult kujunesid Ojamaa ajutised kogunemiskohad ja karantiinilaagrid sisuliselt ka põgenikelaagriteks.⁵
Esimese öö Rootsi pinnal veetsid põgenikud tihti mõne kooli võimla põrandal, kohaliku koguduse majas, rahvamajas või ka mõnes tehases. Nendest ajutistest majutuspaikadest idarannikul toimetati põgenikud edasi karantiinilaagritesse ja sealt edasi alalistesse laagritesse. Viimased asusid enamasti Kesk-Rootsis, aga ka Lääne- või Lõuna-Rootsis, kuhu ühtki põgenike laeva ega paati polnud saabunud. Põhjapoolseim laager asus kaugel põhjas, Piteå linnas, ning tegutses 27. septembrist 20. novembrini 1944. 12. novembril viibis selles laagris 13 põgenikku.
Alguses haldas laagreid Tsiviilkaitsevalitsus (rootsi keeles Civilförsvarsstyrelsen), kuid varsti kanti vastutus üle Riiklikule välismaalaste komisjonile (Statens utlänningskommission). Nagu nähtub Carl Göran Andræ avaldatud 1944. aastal töötanud laagrite nimekirjast, oli alalisi laagreid kokku 212. Ojamaal asunud ajutisi “hädalaagreid” nimekiri muidugi ei kajasta.

Hilisemad põgenejad

Kuigi valdav osa eesti põgenikest oli saabunud Rootsi 1944. aasta sügiseks, tuli eestlasi kolme krooni kuningriiki hiljemgi. Pärast sõja lõppu ei tuldud üldjuhul enam otse Eestist, vaid Taanist või Saksamaalt. Paljud pered, kelle ühed liikmed olid segastel ja ärevatel sügiskuudel 1944 sattunud Rootsi ja teised Saksamaale, said Rootsis ühineda.
Rahvusvahelise Põgenike Organisatsiooni (International Refugee Organization) kaasabil siirdus aastail 1947–1951 Saksamaalt Rootsi üle tuhande eestlase.⁶ Lõuna-Rootsi tehastest, näiteks Olofströmi väikelinnast, käidi pärast sõja lõppu isegi Saksamaa põgenikelaagritest töökäsi värbamas.
Kui Saksamaal leidus tuhandeid eesti põgenikke, kes elasid väljaspool laagreid, siis tuli Rootsis praktiliselt kõigil olla mõni aeg laagri supil. Rootsi pääsenud põgenikele kujunes laagriperiood aga üsna lühikeseks, vähemalt Saksamaaga võrreldes. Juba augustiks olid praktiliselt kõik laagrid Rootsis suletud.
Viimased põgenikelaagrid Lääne-Saksamaa pinnal suleti alles 1950–1951. Laagrite sulgemisega olid Eesti põgenikud jõudnud krahv Bernadotte’i juhitud komisjoni põgenike vastuvõtu kava viimase punktini – lülitumine Rootsi majandusellu. See aga tähistas uue peatüki algust Rootsi eestlaste ajaloos.

Kasutatud kirjandus:
1) Tiit, E.-M. Eesti rahvastik ja selle probleemid I.
2) Ainsaar, M. Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani.
3) Kool, F. DP kroonika, Eesti pagulased Saksamaal 1944–1951.
4) Raag, R. Eesti sõjapõgenike saabumine Ojamaale 1944. aasta sügisel kohaliku ajakirjanduse kajastuses.
5) Raag, R. Eesti s õjapõgenike saabumine Ojamaale 1944. aasta sügisel.
6) Madise, J. Emigratsioon Saksamaalt. – Eesti saatusaastad 1945-1960.