|
|
Mälestusväljak Raudristi-Rüütliristi kavalerile
Harald Riipalule
tekst: Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Selts
Ühel vabal rahvusel on eluliselt väga tähtis pidada meeles neid, kel oluline osa tema iseolemise tekkes ja selle eest seismises. Viimase kõige otsesem ja kompromissitum vorm on oma maa ja rahva eest relvaga käes võitlemine, see on ülim, mida inimene teha saab.
Me elame ajastul, kus laias laastus on juhtivad rahvasaadikud unustanud väljendi vaba maa ja vaba rahvas. Puudub toimiv kodanikuühiskond. Selle üheks ilmekamaks näiteks on Tallinnas asuv Eesti Kaitseväe kalmistu, kuhu 2007. aastal lohistati Tõnismäelt maha võetud pronkssõdur ja millest on kujundatud okupantide pühamu. Juba eelmise kümnendi lõpu lumerohketel talvedel võis tähendada, et sealsete okupantide haudade ja mälestuskivide juurde lükati teed lumest puhtaks. Viimast teostati nii, et lumevallid said eesti ohvitseride – meie sangarite – haudadele…
Kangelasi meenutatakse sosinal
Sel aastal möödus 81 aastat 1941. Suvesõja algusest, mis oli ühtlasi ka Teise Vabadussõja algus. Kui Esimese Vabadussõja sangareid juletakse meeles pidada, tõsi, seda küll väga leigelt, siis Teise Vabadussõjaga on lood hulka kehvemad. Nemad on meie rahvasaadikute poolt sootuks maha vaikitud. Kui neist viimaste poolt räägitakse, siis ainult sosinal, või ääri-veeri ja meeletu poliitkorrektsuse taustal, ette vabandades, kummardades ja vabale rahvale mitteomasel, ülimalt arglikul moel.
Tänini, 31 aastat peale Eesti riikliku iseseisvuse eksiilist koju naasemist, pole Sinimägedesse suudetud luua Teise Vabadussõja memoriaali. Vabadusel nagu puuduks väärtus ja selle eest võidelnud olnuks kui rumalad ullikesed, kes pidasid vabadust elust tähtsamaks ja seetõttu valisid tee, mis jääb täielikult võõraks poliitikutest libekeeltele, kelle jaoks terve elu on oma heaolu nimel ühe ja teise ees lömitamine ja selle nimel aadete peenrahaks tegemine. Mingi tsunft on hakanud end pidama rahvasaadikute asemel firmajuhtideks, kes mitte ei vii ellu Eesti Vabariigi põhiseadusest lähtuvat visiooni ega kanna ka vastutust, pidades end Eesti Vabariigi nimelise firma peremeesteks.
Sissejuhatuseks tsiteerin Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liiget ja Otto Tief’i valitsuse haridusministrit Arnold Susi: „Kui kõik oli mängus, oli tema vastupanu hing. Augsberger(1) oli jumal teab kus. Too noor kolonel, vist alles paar aastat üle 30, oli praktiliselt Diviisi ülemaks ja pani suurrünnaku seisma. Sama mees, kes Mehikoorma juures dessandi likvideeris. Tunneb oma asja. Ja julge. Rüütlirist ja puha. Vabadussõjas niisugune mees oleks olnud puhastverd rahvuskangelane. Nüüd on temale aga kõik üks suur ideevõitlus. Sellega algab kõik ja lõpeb. Kes asja teisiti näeb, on reetur.”
Harald Riipalu mälestusväljaku esimesed sammud
Raudristi Rüütliristi kavaleri, rahvussangar Harald Riipalu mälestusväljaku esimesed sammud sündisid aga juba 21 aastat tagasi, 29. septembril 2001, mil Kaitseliidu Jõgeva maleva mehed sõjasangari Ruskaveres asunud kodutalu maadele julge ja omanäolise mälestuskivi püstitasid. Selle väärt idee autoriks oli Kaitseliidu Jõgeva Maleva toonane ajaloopealik Ülo Pärn, teda toetasid toonane Kaitseliidu Jõgeva Maleva pealik Ants Nurk ja staabiülem Ahto Alas. Muidugi ei teadnud nad toona, et nende tegu inspireerib kedagi alustatut täiendama. Mäletan veel minagi, millise õhinaga seda toona veel paljud elusolevad Riipalu poisid(2) tunnustasid. Neid kõiki kandsin kogu mälestusväljaku protsessi vältel mõtetes endaga.
Esimene Teise Vabadussõja sangari auks loodud mälestusväljak sündis oktoobris 2015 ja see kerkis, minu idee algatusena ning eestvedamisel, auavaldusena minu sõbrale Raudristi-Rüütliristi ja Eesti Rahva Tänumedali kavalerile, rahvussangar Harald Nugiseksile, tema kodutallu Järvamaal Vanaõuel. Aga see oli juba hoopis teine aeg ja lugu ning selle rääkimiseks on hoopis on oma aeg ja kord. Meie tänase loo puhul on tema mainimine tähtis ainult selleks, et ta oli esimene.
Just Harald Nugiseks’i mälestusväljakut avades, pannes punkti toonasele suurele tööle, mõtlesin ma, et järgmine väljakutse võiks olla Ruskaveres asuv Küti talu, kus on olemas juba kaunis mälestuskivi, mille juurde võiks saada vähemalt sama väärikas mälestuspink ja midagi veel, näiteks korralik infotahvel. Nagu kõik head ideed, vajas ka see laagerdumist ja nii ongi Harald Riipalu mälestusväljaku sünd mitte kiirema, vaid pikema protsessi tulem.
2019. aasta kevadeks oli elu mind kokku viinud mitmete asiste kamraadidega ja aeg oli küpseks saanud. Koondusime Eesti Leegioni Sõprade Seltsi (ELSS) kilbi alla, algas arutelu, sai valitud avamiskuupäev, millele järgnes töö ehk loomisprotsess.
Esimese asjana valmis massiivne aulatern, mille prototüübiks sai Lääne-Nigula Vabadussõja ausamba juures olev ja Läänemaa mõte põimus kenasti teemasse, sest just siin, Haapsalus, formeeriti 36. Eesti Politseipataljon, mille ridades juhina võideldes sai alguse Harald Riipalu suur sõjamehetee. Aulaterna metallkeha valmistas kohalik Jõgeva mees, Kaitseliidu ohvitser Risto Siil. Klaasid kujundas ridade autor ja need valmisid Läänemaal. 2020. aastaks oli esimene ettevõtmine valmis.
Nüüd hakkasime otsima pingimeistrit, eesmärgiks oli ka tema leida võimalikult lähedalt Ruskaverele, mis aga veelgi tähtsam, ta pidi suutma ellu viima meie visiooni ja võib-olla rohkemgi veel. Otsisime ka siin meistrimehe originaalsust. Leidsime sellise meistrimehe Võrumaa metsade vahelt, nimeks Meelis Lossmann. Pink sai valmis selle aasta veebruaris, täpselt kolonelleitnant Harald Riipalu 110. sünniaastapäevaks.
Samaaegselt mälestuspingiga käis töö infotahvli kallal. Siin tegime koostööd tänaseks Harald Riipalust parima elulooraamatu kirjutanud hobiajaloolase Rauno Võsastega, kes koostas teksti sõjasangari lühielulooga. Just läbi Rauno käis ka infovahetus Harald Riipalu tütre Ede ja tema lastega, kes meie ettevõtmist tunnustasid ja sellele oma heakskiidu andsid. Enda õlule võtsin tahvli kujunduse. Metallraam valmis Haapsalus, plaat aga läänlaste poolt Tallinnas. Kogu töö sai valmis juuli alguses.
Samal kuul alustasime ka ettevalmistustöödega. Ruskaveres, Küti talu aladel ettevõtmise põhiraskust kandva aktiiviga kohtudes ning lõpp-plaane paika pannes, selgus, et olin ekslikult arvanud, et rahvussangari maad on tänapäeval jaotatud mitmeks kinnistuks, ja see osa, kuhu 2001. püstitati kaunis mälestuskivi, kuulub riigile. Tuli kiiresti saada kontakti omanikuga ja saada ettevõtmisele tema heakskiit. See ka õnnestus, saime temalt tunnustuse ja heakskiidu.
Kutsusime ettevõtmist toetama ka kohalikku valda, nimelt vajasime mälestusväljaku viimistlustöödel rohkelt betooni, graniidikildu ning samuti geotekstiili. Teisalt huvitas meid kohaliku omavalitsuse sidumine, et nad samuti tunnetaksid, milline suurmees on nende tänaselt haldusalalt pärit ja lööksid kaasa tema pärandi hoidmises. Algul lubati lahkesti abi, aga siis kiskus asi „palli veeretamiseks“ ja venitamiseks. Samal ajal lendas aeg meie kahjuks ning avamiskuupäev lähenes. Nii valisime telefonimängu ja kirjakeste ühest sahtlist teise saatmise asemel kindla tee, mis ennegi järgi proovit’, pealegi toiminud – asusime ise tegutsema.
Mälestusväljaku avamine
Juuli ja augusti palavatel suvepäevadel sai mälestusväljak peaaegu oma lõpliku lihvi. Tahan siin eriliselt ära mainida abikaasad Ivar ja Moonika Kalme ning Jaanus Jalajase, kes siin oma tublidusega silma paistsid. Just Ivar oli see, kes soovis mälestusväljakule omalt poolt annetada lipumasti ja nii see ka sai.
25. september 2022 oli kaunis, päikseline päev, just selline nagu rahvussangar Harald Riipalu pärand meie väikerahva pikas ja võitlusrohkes ajaloos. Tema kodutalu aladele kogunes sadakond isamaaliselt meelestatud inimest. Kõlas Eesti hümn, mille ajal kerkis mälestusväljaku lipumasti ELSS-i vimpel. Rääkisin vaprast mehest, tema eluteest ja sellest, miks on tähtis oma sangareid mäletada. Veel esinesid Rauno Võsaste, kes andis edasi ka Riipalu tütre Ede ja tema järglaste tervitussõnad, vabadusvõitleja Jüri Liim, kes koputas kõigile kohaletulnuile südamele, et meie aated jääksid kompromissituks ja kõikumatuks nagu Harald Riipalul ja tema võitluskaaslastel, sest võitlus oma eluruumi eest käib iga päev. Kuidas asjaolud 2001. aastal teostusid, sellest rääkis mälestuskivi avanute esindajana Ants Nurk. Tervitussõnad ütles ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Tiit Põder, kes samuti rõhutas aadete tähtsust. Muusikaliste vahepalade eest seisid head Margus Põldsepp ja Sulev Salm.
Pärast piduliku – vaimse osa lõppu, pakkusime kohaletulnuile ka keele- ja kõhukosti, et enne koduteedele lendamist saaks lisaks vaimule kosutust ka keha.
Lõpetuseks saan nentida, et kõik läks korda, rahvussangar Harald Riipalut ei ole unustatud, tema mälestusväljak ootab neid, kelle hinges põleb ka täna vabaduse leek ja kes julgevad ja tahavad seista selle eest, et tema ning temaga koos 1941–1945 Teises Vabadussõjas võidelnute mälestus ja au jääksid püsima.
Tulevikus saab mälestusväljak veelgi täiendust, sinna lisandub tahvel, kuhu saavad lõigatud nende nimed, kes andsid oma panuse selle sündi.
—
1) 10. oktoobril 1905 Viinis sündinud austerlane Franz Augsberger oli Eesti Leegioni/Brigaadi/Diviisi ülem. Langes 19. märtsil 1945 Sileesias Neustadti all.
2) Kolonelleitnant Harald Riipalu juhtis Eesti Brigaadi/Diviisi 45. rügemendi I pataljoni ja hiljem juba kogu rügementi. Seal võidelnuid kutsuti tihti oma vapra ülema järgi tema poisteks.
|
|
|
