Allikas: Wikimedia Commons

Punamonumendid ja sõjaohvrid

tekst: Peep Varju,
Endine ORURK-i komisjoni esimees

50 aastat nõukogude okupatsiooni ja seejärel veel 30 aastat taas iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis tuli eesti rahval taluda kommunistliku terrorirežiimi sadu sümboleid meie kodumaal. Need sümbolid ülistasid eesti rahvast halastamatult hävitanud kurjategijaid, kes 1940. aastal alustasid okupatsioonikuritegusid Vabadussõja mälestusmärkide massilise lõhkumisega.

Kommunistide sümbolid ja mälestusmärgid olid püstitatud eesmärgiga kinnistada ajaloolised valed Eesti riigis toimunud okupatsiooniaja sündmustest ja kaotada eesti rahva teadvusest mälestust tõeliselt vabast Eesti riigist. Mälestust sellest vabariigist, mis sündis Vabadussõja võidu tulemusena ja tänaseni kehtiva rahvusvahelise Tartu rahulepinguga 2. veebruarist 1920.
Esimeste seas astusid Vabadussõja mälestusmärke kaitsma 1940. aastal kooliõpilased, kes avalikult ja kartmatult protestisid okupatsioonivõimu kuritegude vastu. Selle eest maksid nad eluga, hukkudes vangistuses Venemaa vangilaagrites. Näitena nimetan 1940. aastast vapraid Rakvere kooliõpilasi, kes pärast Amandus Adamsoni loodud Vabadussõja ausamba purustamist septembris 1940, jätkasid juba alustatud vastupanuvõitlust veel suurema energiaga. Pärast esimesi vahistamisi ja piinamistele vaatamata, ei reetnud nad vabadusse jäänud kaaslasi.
Nende alustatud vastupanu okupantidele jätkasid pärast sõda Rakvere Gümnaasiumi õpilased, kes novembris 1945 koolis toimunud peo ajal lasksid õhku esimese puust ja punaseks värvitud obeliski. See objekt oli paigutatud 1940. aastal purustatud suurepärase A. Adamsoni kunstiteose kõrval olnud platsile. Vahistatud koolipoisid pidasid vangistuses mehiselt vastu ja teatasid piinajatele, et nende eesmärk oli demonstreerida eesti rahvale jätkuvat vastupanu okupantidele. Üks vahistatuist oli 15-aastane gümnasist, kelle vanem vend oli 1940. aastal sama kooli õpilasena vahistatud ning Venemaal vangilaagris hukkunud.
1946. aasta maikuus kordasid Tallinnas 15–16-aastased koolitüdrukud samasuguse punaobeliski õhkamise tänaseks väga tuntuks saanud objektil Tõnismäel. Nad viisid lõpuni operatsiooni, mis poistel oli esimesel õhkimise katsel ebaõnnestunud.

Punamonumentidega tähistatud matmispaigad varjavad sageli sõjakurjategijaid

Tänases Eestis sõna sõjaohver on saanud läänemaailmast pärit poliitkorrektseks mõisteks, millega püütakse varjata tõde toimepandud sõjakuritegudest. Nn punamonumentidega tähistatud ja väidetavad ümbermatmise kohad varjavad sageli sõjakurjategijaid, kes hävitasid Eesti tsiviilelanikke 1941. aastal, esimese nõukogude okupatsiooni aasta sõjasuvel. Näitena nimetan 19. oktoobril 1947 Virumaal Palmse vallas Võsu koolimaja kõrval toimunud ümbermatmist. Detsembris 1949 Virumaa sõjakomissarile saadetud kirjas nr. 529 selgitasid valla täitevkomitee esimees Jüri Kaljas ja sekretär Evald Liholm 7 kirstuga maetuid niiviisi: 1 – oli reamees punaväelane, 3 – olid punamadrused, 1 – oli hävituspataljoni võitleja ja 2 – olid partei- ja nõukogude töötajad.
Kohalike elanike mälestustest saame aga teada järgmist:
– 1948. aastal püstitati matmispaigale puust punaobelisk ja tehti piirdeaed.
– 1. mail 1950 asendati obelisk pidulikul tseremoonial kivist mälestusmärgiga. Rakverest saabunud kiviraidurite töö tulemusena valminud sambal on selline tekst, et siia on maetud võitluses fašistlike röövvallutajatega langenud punaväelased, punamadrused ja nõukogude aktivistid. Nii see monument püsis 72 aastat ja igal aastal kindlatel nõukogude režiimi tähtpäevadel asetati pärgi ja toodi lilli.
Käesoleva 2022. aasta juulikuus kõrvaldati see võltsmonument kahe päeva jooksul ja seitsmes kirstus olnud säilmed maeti ümber Haljala kalmistule.
Palmse valla ajaloost me teame, et mingit võitlust fašistlike vallutajatega ei toimunud ei 1941. aasta sõjasuvel ega ka 1944. aastal, kui punaväelased tagasi tulid ja nende terror jätkus vanas vaimus. Õigusteadlase Herbert Lindmäe hinnangul enamlasteks nimetatud punategelased põgenesid 1941. aasta suvel kabuhirmus sakslaste eest ja nii ka Palmse valla hävituspataljoni mehed kadusid Loksa kaudu Tallinna poole. Saksa sõdurite esimene üksus saabus rahulikult Võsule 8. augustil 1941 otse taluõuele. Saksa ohvitser küsis perenaiselt viisakalt luba võtta kaevust vett, et sõdurid saaksid end pesta. Pärast loa saamist jäeti relvad muretult ja valveta otse rehemaja seina äärde. Punapropaganda järgi tänaseni röövvallutajateks nimetatud Saksa sõdurid teadsid, et pärast punase terrori aastat Eestis suhtuvad eestlased neisse sõbralikult.
Kaks korda Palmse vallas ümber maetud nn sõjaohvrid olid rahvusvahelise õiguse järgi sõjakurjategijad, kes haarangutel halastamatult piinasid ja tapsid valimatult kohalikke elanikke, täites J. Stalini 3. juuli kõnes antud käsku põletatud maa taktika rakendamiseks.

Palmse rahvas ei ole unustanud NKVD terrori ohvreid

Sellele järgnes 5. juulil 1941 ENSV sõjavägede juhataja kindralmajor Ilja Ljubovtsevi käskkiri nr 2, mis nõudis, et tuleb viibimata koha peal maha lasta isik, keda okupandid kahtlustasid vaenutegevuses. Kohalikud elanikud pidasid lahinguid just nende terroristidega. 14. juulil 1941 toimus lahing metsavendade ja kohalike hävituspataljoni meestega, kes olid Palmse vallamajas valves. Lahingu ajal appi jõudnud NKVD piirivalve üksusega koos suudeti jahipüsside ja omatehtud granaatidega ründajad tagasi tõrjuda, kuid pärast lahingut panid hävituspataljoni mehed ise vallamaja põlema ning nii hävisid kõik valla dokumendid. Maha põletamise põhjuseks oli see, et mehed ei julgenud enam metsas eraldi asuvas vallamajas valvet jätkata.
Kaks päeva hiljem, 16. juulil 1941 toimunud järjekordsel haarangul tapeti metsas taluperenaine Alide Heinsaar Uuekülast ja puujalaga eakas invaliid Joosep Vaba Vatku külast. Virumaa surmaregistris on fikseeritud A. Heinsaare surma põhjus kandega nr 9 selliselt: bolševike poolt täägiga tapetud. Esimese nõukogude okupatsiooniga kaotas Palmse vald 102 inimest. Kokku olid valla inimkaotused nõukogude okupatsioonide ajal 515 inimest ja arvestades 1. septembril 1940 registreeritud rahvaarvu 2651 elanikku, saame seega kaotuseks 19,4% kogu elanikkonnast. Võrdluseks nimetame Saksa okupatsiooni aja inimkaotustena 59 inimest, ehk 2,6% sõjaeelsest valla rahvaarvust. Need andmed on esitanud Riigikogu uurimiskomisjon ORURK.
Palmse valla elanikud austasid neid võitlejaid, kes ohverdasid end võitluses kommunistliku terrori vastu. 9. juulil 1945 Sagadi Metsanurgas Kone talu metsas toimunud lahingus hukkus 8 kohalikku elanikku. KGB provokaator tõi varahommikul kohale NKVD piirivalve hävitusgrupi, et une pealt tabada õhtul peoga võitlusvõimetuks tehtud metsavendi. Seekord hävitajad kaotustest ei pääsenud. Üks vapper kodunt välja aetud rannaküla taluperenaine oli öösel valves ja tema automaatrelvast tehtud laskudest langesid grupi ees tulnud leitnant Savtšenko ja piirivalve seersant. Punkris maganud mehed põlesid tuhaks pärast leekkuulidest põhjustatud põlengut ja laskemoona plahvatusi. Lahingupaigas püstitatud mälestusmärgi hävitasid punasõdurid enne Eestist lahkumist 1992. aastal. Nüüd on Esku kalmistule püstitatud uus mälestusmärk järgmise tekstiga: „Igavene au Teile! Nad ei alistunud. Vabana elasid, reetmisel hukkusid.“

Tõlgendus sõjaohvritest on midagi muud kui sõjakuritegude ohvrid

Riikliku uurimiskomisjoni ORURK aseesimees õigusteaduse doktor Herbert Lindmäe on üheksa maakonna Suvesõja 1941 raamatutes aastail 1999–2015 väga täpselt registreerinud lindpriiks kuulutatud ja kohtuta mõrvatud punaterrori ohvreid. Suurim maakonna ohvrite arv 479 oli Tartu maakonnast, sest Tartu vanglas 8. ja 9. juulil mõrvatud olid vahistatud kogu Lõuna-Eesti piirkonnast pärast seda, kui vangla oli 4. juulil Venemaale deporteeritud vangidest eelnevalt tühjendatud.
Virumaa mõrvaohvrite arv oli H. Lindmäe andmetel 397 isikut. Need tapetud ei olnud mitte sõjaohvrid, nagu täna Eestis meile püütakse selgitada, vaid kommunistide sõjakuritegude ohvrid. Eesti on ühinenud inimsusevastaste ja sõjakuritegude kohta kehtivate rahvusvaheliste õigusaktidega. Kuid Eesti ei täida neid täies mahus, sest on lülitanud meie kriminaalkoodeksisse 1994. aastast vaid osa vajalikest normidest.
Sellele väärtõlgendusele juhtis tähelepanu 25 aastat tagasi teine riikliku ORURK-i komisjoni liige, kõige põhjalikuma uurimuse teinud õigusteadlane Enn Sarv. Tema nimetas seda Eesti riigi jaoks tõsiseks rikkumiseks, kui sõjakuriteona on hinnatud ainult neid okupantide kuritegusid, mis toimusid sõjategevuse piirkonnas. Enn Sarve hinnangul loetakse kõiki Genfi konventsioone rahvusvaheliseks tavaõiguseks ning seega üldkehtivaks kogu tsiviliseeritud maailmas. Pärast ühinemist rahvusvaheliste õigusaktidega ei ole taas iseseisvaks saanud Eesti riik 28 aasta jooksul suutnud täita endale võetud kohustusi.

Riigikogu loobus kokku lepitud otsusest

Kui Riigikogu otsusega 2004. aastal ootamatult lõpetati okupatsioonikuritegusid uurinud riikliku ORURK-i komisjoni töö, siis katkes riigi poolt toetatud aktiivne uurimistöö. Unustati ja jäi realiseerimata komisjoni abiga koostatud Riigikogu otsus „Kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis“, mille põhiseaduskomisjon oli 7. juunil 2001 heaks kiitnud.
Mina olin ORURK-i komisjoni esindajana sellele koosolekule kohale kutsutud ja mäletan hästi komisjoni juhtinud Liia Hänni selgitust, et otsus võetakse vastu Riigikogus järgmisel nädalal. 14. juunil 2001 selgus ootamatult, et Riigikogu loobus kokku lepitud otsusest.
Rahvuslikul leinapäeval, kui möödus 60 aastat juuniküüditamisest, oli Siberis ellu jäänud kommunismiohvritele selline Riigikogu otsus otsekui eesti rahva reetmine. Samuti unustati aastail 1993, 1994 ja 1995 tehtud Riigikohtu lahendid represseeritud Eesti sõjameeste õigeksmõistmiseks. Riigikohus nimetas neid Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelnud võitlejaid vabadusvõitlejateks. Riigikohtu otsus peaks kuuluma meie õigussüsteemi vääramatu jõuga, kuid järjekordselt pole Eestis seda rakendatud. Riigikogu ja Õiguskantsler pole avalikult seda kohtuotsust tunnistanud (maha vaikinud) ja hiljem vastu võetud ning tänaseni kehtiv veterani seadus on vabadusvõitlejad seadusest välja arvanud.
ORURK-i komisjonis oli 8 juriidilise haridusega liiget ja uurimiste peasuuna määrajaks olid kaks õigusteadlast: komisjoni esimees Jaan Kross ja Enn Sarv. Rahvuslastena alustasid nad mõlemad võitlust okupantide vastu 1940. aasta juulis Riigivolikogu libavalimistel aktiivse osavõtuga Jaan Tõnissoni juhitud vastukandidaatide esitamise kampaaniast.
Saksa okupatsiooni ajal jätkus koostöö põrandaaluse Rahvuskomiteega. Enn Sarv oli aktiivne info vahendaja Soomes ja Rootsis tegutsenud keskustele ning ta organiseeris koostöös Omakaitsega paadipõgenike saatmist Soome. J. Kross ja E. Sarv vangistati nii Saksa okupatsiooni ajal kui teise nõukogude okupatsiooni ajal. Kahe kuritegeliku režiimi poliitvangidena olid nad vaieldamatult autoriteedid okupatsioonikuritegude hindamiseks. Jaan Kross oskas kirjanikuna tabavalt ja kujundlikult iseloomustada võõrast okupatsioonivõimu. Ühes ettekandes tegi ta sellise hinnangu, et see nõukogude võim istus oma tagumikuga jõhkralt meile otse näkku. Aga Sinimägede 1944. aasta kaitselahingute mälestuspäeval 1998. aastal tegi J. Kross vanadele hallipäistele sõjameestele sellise pöördumise: „Me kaitsesime siis, Teises maailmasõjas, Eesti Vabariigi taastamise ideed. Me ei ole sõjakurjategijad, vaid oleme siin, Eestis, Euroopa demokraatia veteranid“. Seda tsitaati tuleb ikka ja jälle korrata, et loobuda oma kangelaste maha vaikimisest.

Eesti Vabariigis on rahvusvahelise õiguse mõistmisega kehvasti

Eespool toodud näited kinnitavad, et täna Eesti Vabariigis ei tunta ega rakendata piisaval määral rahvusvahelist õigust, mis meie põhiseaduse järgi peaks olema kohustuslik. Üheksa kuud on kestnud sõda Ukrainas, kus iga päev Venemaa sooritab lugematu arvu sõjakuritegusid ja tsiviilelanike massilise tapmisega teostab agressor ukrainlaste genotsiidi, mis on vapustanud demokraatlikku läänemaailma. Nüüd peaks rahvusvahelisest õigusest lähtudes ka Eestis lõpuks ometi lõppema nende sõjakuritegude eitamine, mida okupandid eestlaste hävitamisega toime panid.
Neli Eesti kannatanute ühingut pöördusid 14. juunil 2022 Õiguskantsleri poole taotlusega teha järelevalvet seoses meie represseeritud isiku seaduse (RIS) rikkumistega. 7. septembril 2022 andis Õiguskantsleri Kantselei meile vastuseks keeldumise. Hämmastav vastus tõestas lõplikult, et Eesti Vabariigis täna ei mõisteta rahvusvahelise õiguse seost meie õigusruumiga. RIS seaduse teksti koostasid ORURK-i komisjoni liikmed 2003. aastal ja viisid teksti represseeritud isiku mõiste rahvusvahelise õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.
Alates 2005. aastast on täielikult unustatud ja loobutud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (ORURK) järeldustest ja hinnangutest ning nende kasutamisest. On saabunud aeg need kõrvale lükatud ja meile kohustuslikud rahvusvahelise õiguse dokumendid tööle rakendada.