Maret-Marje Paljak – pääsesime minema viimase laevaga

tekst: Maret-Marje Paljak
kogumikust “Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal”

Maret-Marje Paljak (sünd. Rajamaa) - Sündinud 07.01.1932 Haapsalus - Viimane elukoht Eestis: Paide - Lahkus Eestist: 21.09.1944 - Asukohamaad: Saksamaa, Rootsi - Üliõpilasorganisatsioon: korp! Filiae Patriae

21. septembri õhtul 1944 kell 10 seisime veel reidil. Ma olin väljas ja nägin, kuidas Tallinn põles. Kogu aeg käis plahvatusi. See oli väga masendav pilt. Järgmisel hommikul kell 10 marssisid venelased Tallinnasse sisse. Pääsesime minema ühega neist viiest viimasest laevast, mis Tallinnast välja läks.

Olen sündinud neiupõlve nimega Rajamaa ja minu täisnimi on Maret-Marje. See oli tore lugu, kuidas ma kaks nime sain. Eestis polnud see tavaline, aga Rootsis küll. Rootsis leitakse, et kui on ainult üks nimi, siis see on nagu vaesuse tunnusmärk. Minul oli väga tore, et mul oli kaks nime siin välja panna. Ma sain kaks nime sellepärast, et mu vanemad tahtsid panna mulle nimeks Maret, aga emapoolne vanaema lõi kaks kätt kokku, et issakene, kuidas te lapsele niisuguse vanainimese nime panete. See näitab, et tema lapsepõlves oli see nimi olnud vanematel inimestel ja umbes 50–60 aasta jooksul ei olnud seda nime kasutatud. Nüüd on Mareteid minu tutvuskonnas külluses.
Minu vanemad olid elukutselt õpetajad. Isa oli lõpetanud Tartu ülikooli magistrina eesti keele alal. Esimene töökoht oli tal õpetajate seminaris Uuemõisas Haapsalu lähedal. Minu ema oli viimase klassi õpilane isa klassis ja kui ema kooli lõpetas, nad abiellusid. Ema tegi veel kaks aastat praktikat. Selleks ta oli Sangastes algkooliõpetaja ja sai sellega õpetaja kutsetunnistuse. Aga ta ei töötanud kunagi, sest sel ajal oli Eestis niisugune seadus, et kui ühel abielupooltest oli töökoht, siis teine ei tohtinud tööle minna. Põhjuseks oli Eestis valitsev tööpuudus. Ega ema sellepärast eriti õnnetu ei olnudki, kuna talle ei meeldinudki õpetaja elukutse. Nii et mina sündisin siis Haapsalus jaanuaris 1932 ja oma esimese eluaasta veetsin Uuemõisas. Sellest ma ei mäleta palju, aga ma olen seda mõisa hiljem näinud.
Siis pandi see Uuemõisa seminar kinni, sest Eestis hakkas juba küllalt olema õpetaja elukutsega inimesi ja isa sai koha Tartusse. Ta oli seal õpetaja poeglaste gümnaasiumis ja ka õpetajate seminaris. Me elasime seal, kuni ma sain 6-aastaseks. Elukoht oli Tartus Tähtvere pargi lähedal Karl August Hermanni tänav nr 10, kellegi Puusepa ehitatud majas. Sellest ajast on mul mälestusi Tartust ja ma tean, kuidas sealt tuli minna saksa kirikust mööda ja mäest alla, et saada kaubahoovi.
Siis määrati isa koolijuhatajaks Lihulasse, kus ta pidi ette valmistama uue gümnaasiumi asutamist. Olime sääl ainult kaks aastat ja mina käisin esimeses algkooli klassis Lihulas. Lihulas sündis mulle ka õde Rutt, kes on minust seitse ja pool aastat noorem.
Pärast seda määrati isa Järvamaa koolide inspektoriks ja see toimus mais 1940. Niisiis just kuu aega enne seda, kui venelased võimu üle võtsid. See oli hiljem väga oluline, et ta määrati Eesti võimu ajal. Kolisime Paidesse alles augustis, kui oli juba kehtestatud Nõukogude võim. Kõik arvasid selle tõttu, et isa oli kommunistide poolt määratud ja olid temaga ettevaatlikud. Kolisime villamoodi majasse, mis oli kohe Vallimäe all, Veski tn 4.

Isa on „kommunist“

Isa õnneks oli veel see, et ta sai hästi läbi kommunistist maavanemaga, kes sinna määrati ja kes hoiatas isa vajalikul hetkel. Kui esimene küüditamine tuli, hakkasid kuuldused sellest juba levima. Maavanem ütles isale, et sinu nime ei ole seal nimekirjas. Siis me ei teadnud, miks ei olnud. Isa kohta oli olnud üks paber Tallinnas ja see paber oli Uuemõisa ajast, 1930. aastast. Sinna oli kord tulnud põllumeeste erakonna juht valimiseelset kõnet pidama. Kõneleja väitis, et õpetajatel on Eestis paha olukord ja et nad saavad halvasti makstud. Isa oli sõna võtnud ja öelnud, et kõneleja faktid on valed – temal olevat taskus palgaleht selle kohta, kui palju õpetajad palka saavad ja mis maksusid nad maksavad. Ja siin on niisugused ja niisugused arvud, see ei pea paika, mis te sääl räägite. Muidugi kõneleja vihastas hirmsasti, sest ta tehti ju publiku ees lolliks. Ta läks Tallinna ja tegi minu isa peale kaebuse, et isa on kommunist. Toimus uurimine ja muidugi selgus, et isa ei ole üldse poliitiliselt aktiivne olnud. Aga kõik niisugused paberid jäid alles ja neid ei hävitatud. Kuna see paber seal alles oli, siis venelased leidsid, et võib-olla ta ikka on kommunist ja tänu sellele tema ei olnud küüditamisel selles esimeses nimekirjas. Aga hiljem sel suvel maavanem hoiatas isa, et on parem, kui sa nüüd kaod. Isa läkski siis põranda alla.
Kui sakslased tulid, määrati isa Virumaa koolide inspektoriks töökohaga Rakveres. Ta ise soovis seda ka, sest ta oli ise Virumaalt pärit ja ta tundis seda ümbrust rohkem. Aga me ei saanud kolida Rakveresse, sest seal oli täitsa võimatu korterit leida. Isa hakkas sõitma Paide ja Rakvere vahet ja tuli nädalavahetusteks koju.
Meie elasime Paides edasi ja mina käisin koolis. Saksa ajal saime natuke aega kolmandas klassis käia, aga siis rekvireeriti kool haiglaks ja me hakkasime käima kahes vahetuses endise lasteaia ruumides. Aasta hiljem rekvireeriti ka need ruumid ja me käisime endise postkontori ruumides. Lõpuks pandi kool kinni ja ma arvan, et 1944. aasta kevadsemestril me käisime koolis vist ainult kuu või kaks. Aga siis tuli käsk, et kõik peavad saama lõputunnistuse ja me käisime kaks nädalat veel kuskil mingisugustes ruumides koos. Mina sain viienda algkooliklassi lõputunnistuse.
Mäletan, et meil oli söögipuudus. Sai peamiselt ainult suppi. Ma ei tea, millest seda kokku keedeti. Vahel saadeti mind maale, seal lähedal oli tuttav talu, kust ma pidin piima tooma. Sellepärast saadeti laps, et võib-olla siis sõdurid ei võta ära, kui ma mannerguga tulen. Ma kartsin hirmsasti, aga kunagi kinni ei võetud. Riiete ja kingadega oli raske, puutaldadega kingadega pidi ringi kõmpima.

Maret isa ja emaga Tartus 1937. aastal. Fotod erakogu

Saksalsed taanduvad

Pühapäeval, 17. septembril 1944 oli väga ilus, soe ja päikesepaisteline ilm. Vanemad käisid kellegi tuttava sünnipäeval väljaspool Paidet, mina olin õega kodus. Midagi häirivat ei olnud. Esmaspäeva hommikul ärkasime ülesse suure mürina peale, Saksa sõjaväe kolonnid taganesid Narva rindelt. Maantee Pärnusse läks läbi Paide, nad tulid Tallinna maanteed pidi sisse ja keerasid paremale Pärnu maanteele ja sealt välja. Sõiduk oli sõidukis tihedalt kinni, nii et Paide oli kaheks jagatud. Üle tee ei saanud minna ja voor kestis päev läbi.
Meie viietoalisest korterist oli ammu kaks tuba ära võetud, kuna nii suurt korterit ei tohtinud pidada. Seal elasid erinevatel aegadel erinevad inimesed. Kõige lõpus elas seal üks tuttav perekond, proua Vitsut oma kahe pojaga. Ta oli ühe Eesti ohvitseri lesk ja käis tööl. Ta tuli 18. septembri hommikul kella 10 paiku töölt suure ärritusega ja ütles, et tema põgeneb, kuna Vene luuresalka oli juba nähtud viis kilomeetrit Paidest eemal. Minu ema otsustas teha samuti. Minu isa oli ikka optimist ja arvas, et võib-olla tema põgeneb läände, aga ema jääb meiega koju. Kui suurem sõda on üle läinud, siis isa tuleb tagasi ja ema on lastega kodus ja hoiab kodu. Ema ütles, et tema ei jää maha. Tööstuskooli juhatajal oli veoauto ja tema pidi järgmisel hommikul sõitma Tallinna ja lubas meid kaasa võtta.
Teisipäeva, 19. septembri hommikul kella viie ja seitsme vahel pandi sõjamasinate voor kinni, et inimesed saaks linnast välja sõita Pärnu või Tallinna poole. Hommikul kella viie paiku tuli lahtine veoauto. Meie olime viimased, kes peale võeti, see auto oli juba puupüsti täis inimesi ja nende pakke, kui meid ja meie pakke sinna paigutati. Kui auto meie tänavalt Tallinna maanteele keeras, siis seisin ühel jalal, teine jalg oli üle kohvri. Pikapeale loksusime kõik paika ja ma sain lõpuks ühe kohvri ääre peale istuma. Mu ema ütles alati, et öö enne seda, kui me ära tulime, oli tema elu kõige raskem. Mõtle, kui sa oled kolmekümneneljane ja otsustad, et jätad kõik maha, mis oled nii suure vaevaga üles ehitanud. Lisaks küsimus, mida kaasa võtta? Kuidas osata pea selge hoida, et mida vaja on? Isa jäi maha sellepärast, et tal oli Rakveres Omakaitse valve ja tema pidi rattaga sinna minema. Isal oli oma väga põnev põgenemislugu, millest ma jutustan hiljem.
Auto viis meid Tallinnasse ja pani maha Inglise kolledži õuele. Põgenikud pidid sääl olema, kuna klassiruumid olid narisid täis. Me läksime ka sinna. Emal oli Tallinnas õde, aga ema ei tahtnud tema juurde minna, sest ta teadis, et tädi on kergelt hüsteeriline ja hakkab meie põgenemist maha laitma.

Eesti lipp lehvib Pika Hermanni tornis

20. septembril oli minu õe viies sünnipäev. Ema seisis terve päeva Toompeal sabas, sest seal oli mingisugune Saksa asutus, mis andis lubasid Saksamaale minevale laevale minekuks. Seal sabas seistes ta nägi ka, kui tõmmati Eesti lipp Pika Hermanni torni. Rahvas sattus nii vaimustusse, et nüüd on jälle Eesti Vabariik ja meil pole vaja kuskile minna ning pooled inimesed läksid sabast ära. Ema mõtles, et ma võtan selle paberi igaks juhuks ikka ära. See oli väga lühike rõõm selle Eesti lipuga, nagu nüüd teada on.
Järgmisel hommikul katsusime oma pakkidega sadamasse saada. Mis meil kaasas oli? Paar tekki ja mõned linad ja sööki. Me ei teadnud ju, millal me järgmine kord kuskilt süüa saame osta või söögile üldse ligidale pääseme. Meil oli igal juhul jahu ka kaasas, sest me saime pärast pannkooki küpsetada, kui Saksamaal olime. Meil oli paar kohvrit ja seljakotid, mu väikesel õel oli ka üks väike seljakott seljas. Pakke oli igal juhul rohkem, kui et me oma käe peal oleksime jõudnud kanda. Me seisime nõutult. Juhuslikult sõitis mööda Saksa sõdur veovankriga ja ema küsis, kas ta on nii kena ja sõidutab meid ja proua Vitsuti pere sadamasse. Ta nõustus ja pani meid maha seal, kus Mere puiestee keerab sadamasse. Siis hakkas õhuhäire ja Vene lennukid ründasid. Me jätsime pakid kõik sinna maha ja tormasime varemete vahele peitu. Mõtlesime, et need päästavad vähemalt kildude eest. Kui see pommituslaine oli möödas, tõime oma pakid ära. Me lohistasime neid kordamööda maad mööda edasi.

Meie laevaga läks õnneks

Jõudsime sadamasse ja seal, kus meie kaile läksime, seisis ühel pool laev “Moero” – väga ilus valge reisijate laev, millel olid Punase Risti märgid peal. Ema käis küsimas, kas meie saaks ka selle peale, sest see oli nii kena laev. Teisel pool oli üks sõjatransportlaev “RO-1”. Me oleksimegi “Moero” peale läinud, aga siis tuli üks suur rong täis haavatuid ja me jäime teisele poole rongi. Nii et me panime siis oma pakid sinna maha ja Saksa madrused panid need suurtesse võrkudesse ja hiivasid “RO-1” pakiruumi ja me ise ronisime ka järgi. Laev oli puupüsti inimesi täis ja me jäime välja teki peale. Päeva jooksul Vene lennukid mitu korda ikka veel pommitasid ja me nägime, kuidas üks lennuk alla lasti. Õhtul sai ema kuidagi korraldada nii, et me saime ühte pisikesse kajutisse, mis oli ühe ohvitseri töötuba. See oli nii pisikene, et kui me kuuekesi olime seal kõik siruli maas, siis oli põrand meid täis. Pärast olime merehaiged ka.
21. septembri õhtul kell 10 seisime veel reidil. Ma olin väljas ja nägin, kuidas Tallinn põles. Kogu aeg käis plahvatusi. See oli väga masendav pilt. Järgmisel hommikul kell 10 marssisid venelased Tallinnasse sisse. Nii et see oli viimane konvoi, mis Tallinnast välja läks. Selles konvois oli viis laeva ja kolm kaitselaeva: seal oli “RO-1”, “Moero”, “RO-22”, “Lappland” ja veel üks laev, mille nime ma ei mäleta. Algul läksime kõik koos, aga siis läksid “Moero”, “RO-22” ja “Lappland” otsemat teed, mis läks Läti maaninast kaunis lähedalt mööda. See sai neile saatuslikuks. Aga meie laev läks suure kaarega. Meiega ei juhtunud mitte midagi, aga “Moero” sai täistabamuse ja hukkus. “RO-22” sai tabamuse ahtrisse, seal oli ka paarsada surnut. Aga meiega ei juhtunud mitte midagi, ainult merehaiged olime.

Liigume edasi Berliini suunas

Pühapäeval, 24. septembril jõudsime Gotenhafenisse. Seal laoti kõik meie pakid suurtesse ridadesse, kus me käisime ringi ja otsisime omad üles. Meid viidi ühte värskelt ehitatud läbikäigulaagrisse. Seal võisid inimesed öelda, kuhu nad edasi tahtsid sõita. Meil ei olnud mingisuguseid tutvusi Saksamaal ega tundnud me seda maad. Ema teadis ainult seda, et Berliinis on mingisugune Eesti keskorganisatsioon. Ta mõtles, et kui me läheme Berliini, siis seal saab ennast üles anda ja kui abikaasa tuleb järgi, siis ta saab meiega kontakti sealtkaudu.
Järgmisel päeval laaditi meidki rongi peale ja mingid toidupakid anti kaasa ka ja asusime Berliini poole teele. Meie ja proua Vitsut oma kahe pojaga olime ühes kupees. Üks eesti proua tuli sinna ja küsis, kas meil on vaba kohta. Ma ütlesin, et on küll, ainult pagaaži jaoks on natuke vähe ruumi. Ta ütles, et tal ei ole midagi. Tõesti, tal oli ainult üks väike käekotikene. Pärast selgus, et tema oli päästetud “Moero” pealt ja ta poeg ja mees olid ka “Moerol” olnud. Ta ei teadnud, kas nad on pääsenud või mitte.
Kui meie Berliini jõudsime, paigutati meid Berliinist kümme kilomeetrit eemal asuvasse laagrisse. Väga ilus ja puhas oli. Me pidime läbi tegema saunad ja täipuhastused. Tagantjärgi mu ema ütles, et me olime nii naiivsed. Saadeti meid ihualasti ühte sauna, kus olid duššid. Nad oleks võinud ju meid surnuks gaasitada, me ei oleks teadnud tuhkagi sellest, läksime ilmsüütutena sinna sisse. Nii läksid ju juudid ka. Kui me siis sealt välja tulime, saadeti meid teise laagriossa. Siin me sattusime lutikate küüsi. Me olime seal laagris kaks nädalat ja terve see aeg oli väga vaikne. Oli septembri lõpp, ilmad olid ilusad, ei mingit pommitamist! Me mõtlesime ainult, kuidas kiiremas korras saaksime lutikate käest ära.

Supp nagu nõudepesuvesi

Ema võttis esimese tööpakkumise vastu, mis talle anti ühte Berliini vabrikusse ja me läksime järgmisse laagrisse. Meid oli umbes 50 eestlast, kes olid tulnud sinna tööle. See oli barakklaager, kuhu traataia taha pandi kõik töölised elama. Politsei valvas kogu aeg hundikoeraga. Saime tunnistused, milledega sai laagrist sisse ja välja. Kui kohale jõudsime, ei olnud see barakk veel valmis, mis meile elamiseks oli mõeldud. Meid pandi alguses elama laagri söögisaali. Natuke enne jõule said alles barakid valmis, kuhu saime elama. Baraki ühes otsas oli pesuköök, kus sai ennast pesta, teises otsas oli köök, kus kõik pidid ühiselt süüa tegema.
Laagri poolt sai ainult keskpäeval sooja sööki. Õhtul ja hommikul sõime võileiba. Kuni jõuluni oli enam-vähem viisakas söömine, aga pärast jõule jäi väga viletsaks. Siis me olime juba päris näljas. Nädala peale sai ühe väikse leivatüki inimese peale ja supp, mis saime, oli umbes nagu nõudepesuvesi, kus paar liblet porgandit ringi ujusid. Muidugi köögipersonal tegi villast ja võttis sealt ära, mis õieti oleks pidanud olema meile määratud.
Mingi koolitegevus oli ka. Üks eesti daam oli õpetajaks ja kõik lapsed olid ühes ruumis. Meid oli 15–20 eesti last, kõik erinevates vanustes. See proua võttis asja kaunis mugavalt. Me tegime paberist nukke seal, tegime neile riideid ja siis mängisime nendega. Meil olid kõik prouad ja härrad ja lapsed. Kirjutasime näidendeid ja esitasime neid ka. Oli rohkem vabaajategevus. Ma ei mäleta üldse, et ma oleks midagi õppinud.
Varsti pärast meie laagrisse saabumist algasid pommitamised. Öösiti pommitasid inglased ja päeviti ameeriklased. Berliin oli ju suur ja iga kord ei olnud pommitamine meie lähedal. Pärast jõule läks pommitamine väga intensiivseks ja lähenes ka juba meile. Veebruaris pommitati Berliini kesklinna ja ühel õhtul juhtus nii, et minu ema oli just linnas. Ta ei saanud kuidagi sealt enam koju, sest mingisugust rongiühendust ei olnud ja bussid ei käinud, sest sillad olid purustatud. Ta tuli sealt jalgsi öö läbi ja vahel sai mõne sõidukiga edasi ja mingi parvega üle Spree jõe. Ma ei teadnud üldse, kas ta veel elab.

Isal oli õnnestunud Rootsi põgeneda

Aga miks ta linnas oli? Novembrikuus saime teada, et minu isal oli õnnestunud põgeneda Rootsi. Ta tegi Eesti Komitee kaudu Berliinist järelpärimisi ja sai teada, kus me oleme. Ta hakkas kohe taotlema võimalust, et saaksime Rootsi tulla. Aga see võttis nii kaua aega ja ema pidi tuhat korda käima Berliini kesklinnas sõitu korraldamas. Ema ei võinud töölt ära jääda, sest siis võeti kohe palgast maha. Nii ta pidigi pühapäeviti ja laupäeva pärastlõunati käima neid asju ajamas.
Veebruari lõpus pommitati ka meie piirkonda. Pommitamine toimus päeval ja me ei jõudnud enam varjendisse, sest suur varjend oli vabriku piirkonnas, kuid sinna oli poolteist kilomeetrit. Meie baraki lähedal olid väiksed “killuvarjendid”. Meie barakk oli kiviehitus ja asbestkatusega, nii et kui mõnesse tuppa läksid süütepommid sisse, ei levinud tuli teistesse tubadesse. Sees oli puumööbel – kahekordsed narid, pikk laud, mõned pingid, üks väike kapp iga elaniku jaoks. Minu ema jooksis killuvarjendist välja, sest keegi teatas, et meie tuba põleb. Ema jooksis põlevasse tuppa ja viskas aknast välja mõned meie asjad. Aga siis tuli uus pommilaine ja ta ei jõudnud tagasi meie juurde. Ta hüppas ühte teise kaugemal olevasse killuvarjendisse. Mina kartsin, et mu ema on surnud ja mina olen oma õega üksi. Õnneks selgus, et see polnud nii. Pärast magasime kooliruumiks mõeldud toas, kuhu meile pandi põhukotid maha. Magasime öösel toa nurgas ja päeval olid lapsed samas ruumis koolis.

Peame pääsema Rootsi

Paljud eestlased olid sealt juba vahe­peal lahkunud lääne suunas ja otsinud endale paremaid elukohti, sest Vene rinne tuli ikka lähemale. Märtsis kuulsime kogu aeg kahurimürinat ja tulekuma oli idas näha. Meile oli vaja Saksamaalt väljasõiduluba, aga see ei tulnud, Rootsi sissesõiduluba oli meil juba olemas. Lõpuks hakkas ema juba ametnikele paaniliselt peale käima, et me selle loa kätte saaks. Märtsis oli ema nii desperaatne, et ta ütles ennast vabrikust üles ja võttis meid kaasa ning me läksime Rootsi saatkonda. Ema ütles neile, et me ei lahku siit enne, kui te korraldate väljasõiduloa. Me elasime saatkonnas nädal aega. Saime load märtsi lõpus, just lihavõttepühade eel.
Seejärel läksime jaama ja muretsesime piletid. Seal oli täielik kaos ja tohutult inimesi. Kui rong tuli perroonile, trügisid inimesed akendest ja ustest sisse. Keegi tõmbas akna lahti ja meid tõsteti aknast sisse ning saime endale isegi oma kupee. Meiega koos oli perekond Mäelo, kellega me juhuslikult seal kokku saime. Nendel oli kolm last. Proua Mäelo on oma mälestustes kirjutanud meie ühisest põgenemisest.
Rong sõitis Kielini, kuid siis ei saanud enam edasi sõita, sest rööpad olid lõhutud. Sinna me siis jäime, rongijaam oli siiski terve ja katus oli peal. Saime seal ööbida. Saksa abistajad olid kohal ja toodi mingisugust suppi. Ma leian imestusega tagantjärgi, et kuidas Saksamaa siiski viimasel momendil oli ikka veel nii organiseeritud ja asi töötas. Paari päeva pärast saime rongiga edasi sõita kuni Flensburgini, kus pidime jälle ootama, millal rong läheb edasi Taani poole. Seal me pidime käima Taani konsulaadis ja näitama, et meil on transiitviisa läbi Taani ja meil on õigus Rootsi sisse sõita.

Saime peale viimasele bussile

Ema kuulis, et Folke Bernadotte’i “valged bussid” asusid Flensburgis Rootsi tee peal. Bernadotte’i ülesandeks oli tuua juudi põgenikke Saksamaalt Rootsi. Igal juhul viidi läbi mitu niisugust transporti. Eriti päästeti lapsi, kes olid väga haiged. See oli üks viimaseid busse, mis sai Saksamaalt välja. Nendel bussidel olid peamiselt rootslannad, kes olid sakslastega abielus ja nende lapsed. Seal oli tühje kohti ja meie saime ka nendele bussidele. Nüüd algas meil väga luksuslik reis. Nägime seal muuseas tuntud rootsi näitlejannat, Kristina Söderbaumi, kes oli abielus sakslasega. Ta saatis oma poja koos lapsehoidjaga Rootsi, aga ise jäi oma mehega Saksamaale.
Ööbisime Taanis ja seal oli luksuslik söögilaud. Olime ju näljased ja ei olnud selliseid sööke näinud. Nagu paradiisi oleks sattunud. Seejärel siis sõitsime terve päeva läbi Taani ja üle väinade. Laeval oli suur rootsi laud kaetud. Mu õde jäi haigeks, sest ta ei olnud harjunud sellise söögiga. Kopenhagenis ööbisime rootsi kirikus ja siis viidi meid üle Malmösse. Malmös pandi meid karantiinlaagrisse Falsterbo suvitushotelli, mis oli omal ajal olnud väga luksuslik. See oli nüüd puupüsti põgenikke täis, aga me saime siiski omaette toa üleval katuse all. Sellest ajast on mul alles märkmed sellest, mida me sõime hommikul, keskpäeval ja õhtul. Söök oli nii haruldane ja sellest mõtlesime tol ajal küllalt palju.
Edasi saadeti meid Eskilstuna lähedale laagrisse. Isa elas Stockholmis ja korraldas juba eesti kooli. Ta tahtis, et me oleksime nii lähedal temale kui võimalik. Kui me jõudsime Eskilstuna laagrisse, selgus, et see oli juba likvideerimisel. Inimesed said töökohad ja läksid oma korteritesse. Olime ainult ühe öö seal ja siis viidi meid edasi ühte teise laagrisse Lågaröl Roslagenis, mis asus põhjapool Stockholmi. Seal olime kaks kuud.
Isa juurde korterisse
Isa sai 1. juunist 1945 Edela-Stockholmis Mälarhöjdenis oma korteri. Mälarhöjden oli vanade villade linnaosa. See oli kahetoaline korter ühes liftiga majas. Marie Under ja Artur Adson olid samal tänaval saanud kahe- ja pooletoalise korteri, kuid ilma liftita ja nemad küsisid, et kas isa ei tahaks nendega vahetada. Vahetasimegi omavahel korterid, sest siis saime kaks ja pool tuba. Selles korteris elas minu ema 60 aastat, kuni ta 95-aastasena sealt abipersonaliga majja kolis. Väga kena ja armas korter oli.
Sellel tänaval elas alguses väga palju eestlasi. Need majad olid ehitatud sõja ajal 1941–1942 ja sinna said alguses kortereid Norra ja Taani põgenikud. Nii et need olid värskelt ehitatud majad. Aga ega rootslased ei tahtnudki kesklinnast välja elama asuda. Meie majas elas Juhan Kokla, kes oli hiljem “Eesti Päevalehe” peatoimetaja. Meie majaga kokkuehitatud kõrvalmajas elas oma perega proua Mitt, kes oli Hella Wuolijoe õde. Siis elasid seal veel praost Täheväli ja Estonia dirigent Elmar Nerep oma peredega. Sel tänaval elas ka kirjanik August Mälk oma perega. Paljud eestlased asusid hiljem ümber USAsse ja Kanadasse.

Perekond Paljak 1967. aastal Rootsis.

Isa põgenemise lugu

Jutustan ka oma isa põgenemisest, mis oli minu meelest väga traagiline ja põnev. Pärast meie lahkumist hakkas tema rattaga sõitma Rakvere poole, sest tal pidi seal Omakaitse valve olema. Kaasas oli tal ainult portfell, kus olid käterätik, habemeajamisriistad ja isiklikud dokumendid. Ta ei jõudnud kunagi Rakverre, sest inimesed tulid vastu ja teatasid, et venelased on juba Rakveres. Ta üritas siis sõita rattaga Tallinna, aga ka sinna ta ei jõudnud, sest venelased olid Tallinna juba ära võtnud. Ta jäi ööbima talusse, mis oli puupüsti põgenikke täis. Talle öeldi esialgu, et meil ei ole võimalik enam kedagi vastu võtta, kuid siis selgus, et üks tema endisi õpilasi oli seal talus abielus ja ta sai loa lakas magada. Järgmisel päeval sai ta koos oma rattaga trügida viimasele rongile, mis oli reede hommikul tulnud Tallinnast Haapsalu poole. Ta mõtles, et meie oleme võib-olla läinud sõja eest varjule vanaema tallu Haapsalu lähedal.
Ristil peeti rong kinni, Saksa sõdurid tulid peale ja konfiskeerisid tema ratta. Isal oli majori kraad Saksa armees, kuna ta oli koolide inspektor. Aga see ei lugenud siin midagi, ratas võeti ikka ära. Siis tuli keegi sõduriga rääkima, sõdur keeras isale selja. Isa kasutas juhust, võttis ratta, läks ümber nurga ja sõitis minema. Nii ta siis pääses. Õhtuks jõudis ta vanaema-vanaisa talusse Ridalas. Meid muidugi sääl ei olnud, küll aga minu onu oma perega. Nendel oli paat rannas ja plaan alustada järgmisel hommikul sõitu Rootsi. Neil oli ka mingi väike auto, millega nad said randa sõita. Kui nad aga sinna jõudsid, ei olnud sääl enam paati ega ka meest, kes seda pidi valvama. Keegi teine oli sellega ilmselt ära sõitnud. Onu leppis olukorraga, kuna tal olid väikesed lapsed, kellest üks peaaegu vastsündinud.
Isa mõtles, et ei, tema ei lähe talusse tagasi, lasi ennast Ridala jaamas autost maha panna ja hakkas jala mööda raudteed Rohuküla poole minema. Rohukülast sai ta veel ühe viimase laeva peale, mis läks Hiiumaale ja sealt laevale, mis läks Saaremaale. Saaremaal oli sadamas kaks laeva, mis pidid minema Saksamaale. Need olid suhteliselt väikesed laevad. Üks oli ilus ja korralik, teine, viletsam, oli selle laeva külge kinnitatud. Et pääseda teisele laevale, oli vaja esimesest üle minna. Isa leidis esimese laeva pealt ühe oma endise õpilase, Volrad Piirandi ja jäi temaga juttu ajama. Siis öeldi, et ainult need, kellel on istekoht, võivad laevale jääda, teised lähevad edasi teise laeva peale. Isa istus kiiresti härra Piirandi kohvrile, nagu tal oleks ka istekoht. Kui kõik seisjad olid sellelt laevalt ära aetud, siis isa tõusis korraks püsti, et hakata natuke paremini korraldama oma istekohta. Üks Saksa sõdur nägi seda ja käratas, et sul ei ole ju istekohta siin, marss minema teise laeva.
Polnud midagi parata, isa kutsus härra Piirandi ka endaga kaasa. Härra Piirandi võttiski oma kohvri ja tuli teise laeva üle. Pärast selgus, et see laev, millelt nad ära tulid, jäi hiljem kadunuks. Isa laevale pandi kaks Saksa sõdurit kontrollima, et nad ikka sõidaksid Saksamaale. Lisaks haagiti taha üks kinnine paat, kus olid peal kuulipilduja ja kaks sõdurit. Öösel tõusis torm, slepis olev paat läks ümber, tross katkes ja sõdurid uppusid. Laeval olevad eesti sõdurid alistasid Saksa valvurid ning võtsid suuna Rootsi poole. Aga siis hakkas laev lekkima, pumpadest ei jätkunud. Meestel tuli terve päev ämbritega laeva tühjendada. Minu isa seisis vees terve päeva ja ta jalad olid Rootsi jõudes põlvest saadik paistes nagu pakud.
Nad jõudsid Rootsi idarannikule lõunapool Stockholmi. Isa oli aga laagris ühe kuu ja läks siis ühte talusse sulaseks. Üle talve töötas ta seal ja kutsuti kevadel Stockholmi. Siin lubati avada eesti algkool, ainult nii kauaks, kuni eesti lapsed õpivad rootsi keele selgeks. Kool avati märtsis 1945 ja isa kutsuti kooli juhatajaks. Kuigi põgenikud said Stockholmi ainult erilubadega, õnnestus isal vajalik luba saada.
Kui lastevanemad kuulsid, et siin avati eesti algkool, võtsid nad oma lapsed Rootsi koolidest ära ja viisid eesti kooli. Kui Stockholmi koolinõunik sellest teada sai, vihastas ta minu isa peale ja ähvardas kooli toetusraha ära võtta. Kuna isa pidas ennast selles tülis süüdlaseks, astus ta koolijuhataja kohalt tagasi, lootes sel viisil kooli edaspidist töötamist päästa. Isa hakkas tööle kindlustusseltsis ja organiseeris oma vabal ajal eesti täienduskoole linnades, kus elas eesti lapsi.
Ema töötas Stockholmis kõige esmalt Bernsi restorani köögis. Ta ei osanud rootsi keelt ja pidi saksa keele abil hakkama saama. Meile vaadati üldiselt halvustavalt. Meid peeti natsideks, kuna olime põgenenud Eesti „vabastanud“ venelaste eest ja rääkisime saksa keelt. Küsiti, et miks me siis ei põgenenud, kui sakslased vallutasid Eesti.
Samas leidus rootslasi, kes algusest peale olid heatahtlikud. Näiteks need, kes olid Eestiga enne kokku puutunud. Tartu ülikoolis oli ju vabariigi algaastatel palju rootsi päritolu professoreid. Näiteks professor Sten Karling, keda kutsuti Eestisse kunstiajalugu õpetama. Tema õpilane, professor Armin Tuulse sai nüüd Stockholmi ülikooli juurde kunstiajaloo õpetajaks ja hiljem professoriks. Arstid näiteks said päris kiiresti õiguse omal alal töötada. Kui eestlased töökohtadele läksid ja nähti, et nad on tublid ja teevad korralikult tööd, kasvas heatahtlik suhtumine. Pikapeale hakkasid eestlased levitama informatsiooni kommunistide hirmutegude kohta Eestis ja mujal.

Hädas rootsi keelega

Aga tagasi minu enda loo juurde. Kui ma Rootsi jõudsin, käisin algul kaks nädalat kuuendas klassis eesti koolis. See oli suvel, sest kõikidel oli sõja tõttu jäänud kool pooleli. Siis moodustati seitsmes klass eesti algkooli juurde, nii et ma olen lõpetanud eesti algkooli seitsmenda klassi. Edasi pidime Rootsi kooli minema. Isa selgitas välja, millised koolid olid nõus võtma õpilasteks põgenikke. Mina näiteks oskasin väga vähe rootsi keelt, sest ühe aastaga ma ei olnud seda ära õppinud, kuna käisin eesti koolis ja läbi käisime ainult eestlastega. Meil olid eesti koolis rootsi keele tunnid küll, nii et midagi ma olin õppinud, aga see oli kaunis minimaalne.
Siin lähedal Hornsgatanil oli kool, kes oli nõus pagulasnoori vastu võtma. Saime oma seitsmendast klassist keskkooli teise klassi, aga pidime andma järeleksamid ajaloos ja mõnedes ainetes veel esimese klassi kursuse ulatuses. Rootsi keeles olime väga kehvad. Pärast esimest etteütlust oli leht parandustest nii punane, et seal ei olnudki midagi muud. Õpetaja ei lasknud meil enam etteütlusest osa võtta, sest seda oli võimatu parandada. Ta andis meile teksti, mille pidime maha kirjutama ja sel viisil õigekirja treenima. Pärast seda esimest kooliaastat pani isa mind Rootsi perekonda üheks kuuks koduabiliseks. Pärast seda sain rootsi keelega paremini hakkama. Alguses oli küll nii, et ma õppisin kõik koolitükid sõna-sõnalt pähe. Kui õpetaja küsis, sain ma küsimusest aru ja vuristasin kõik päheõpitu ette. Kui õpetaja küsis midagi veel, siis ma vuristasin veel üks kord. Selle peale õpetaja ütles mulle, et sa oled ju nagu papagoi. Aga ma ei osanud teistmoodi vastata.

Elukutse raske valik

Otsustasin õppida hambaarstiks. Elukutsetega nagu hambaarst, arst või insener sai kergesti võõral maal tööd. Humanitaaridel ja juristidel oli raskem. Tundsime ennast väga ebakindlana Rootsis ja arvasime, et peame veel kuhugi edasi põgenema. Me ei teadnud, kui kaugele Vene võim veel tuleb. Ühesõnaga, oli vaja elukutset, millega saab ka mujal kui Rootsis teenida. Minu isa tahtis, et ma õpiks arstiks. Arsti väljaõpe oli Rootsis kaheksa aastat. Mina ise oleksin tahtnud võimlemis­õpetajaks õppida, sest olin olnud Idla võimlemise eliitrühmas. Aga mu isa ütles väga targalt, et kui sa oled juba üle neljakümne, siis võib-olla võimlemine ei ole enam nii kerge ja siis see elukutse ei ole enam nii tore. Vali ikka elukutse, mida jõuad pensionini korralikult teha. Mõtlesin, et ma ei taha kaheksat aastat ohverdada arstiks õppimisele. Teiseks mõtlesin, et kui on pere ja lapsed, kui raske on sealt kõrvalt öövalves olla. Jäigi järgi hambaarsti väljaõpe. Hiljem inimesed imestasid, et kuidas sa ikkagi said niisuguse elukutse valida, sest on ju nii kole teistele inimestele suhu vaadata. Mul pole kunagi seda tunnet olnud. Vastupidi, see oli põnev, mida kõike seal nägi ja mida sai parandada.
Hiljem õppisin ülikoolis huvialadena kunstiajalugu, eesti keelt ja filosoofia ajalugu. Mul on peaaegu kaks kõrgharidust.
Eesti ühiskonna tegevusest võtsin ka osa. Olin gaid ja gaidijuht. Suurlaagrid olid eriti meeldejäävad. Kõige toredam oli võib-olla Ömmerni suurlaager 1949. aastal, sest siis mul ei olnud veel suuremaid kohustusi. Aga kui järgmine suurlaager oli 1952 Stockholmi lähistel, olin määratud selle suurlaagri alljuhiks laagrijuhi ülesannetes, kuna peajuht jäi eemale perekondlikel põhjustel. Me olime nii noored ja kogenematud, et ei osanud isegi endale organiseerida korralikke abisid ja nii pidime ise väga palju tegema. Lisaks tulid hirmus vihmased ilmad ka ja meil oli seal üksainus väike onnike, kuhu pidi kõik asjad varjule panema. Oli palju muretsemist ja mõtlemist, kuidas asjad korda saada.

Mul on olnud õnnelik abielu ja üles kasvatanud kaks last. Fotol Maret 1994. aastal.

Unistasime kõik Eestisse tagasipöördumisest

Oma abikaasaga sain tuttavaks gaidluse/ skautluse kaudu. Minu esimene “armastus” tutvustas mulle Ivarit. Olime rongiga teel ühele skautide-gaidide aastakoosolekule. Mina olin niisugune natuke karm juht ja Ivar pidas mind alul hulka vanemaks. Nüüd oleme olnud abielus 52 aastat. Meil on kaks last – poeg Peeter ja tütar Piia. Pojal on neli last ja tütrel kaks. Mõlemad on abielus rootslastega, aga Piia lapsed räägivad eesti keelt, Peetri lastest saavad kaks vanemat eesti keelest aru. Kõige vanem pojalaps lõpetas eesti algkooli, nii et tema saab eesti keelest aru, aga on natuke tõrkjas ise rääkima.
Hambaarsti ülikoolis üks kursus minust eespool õppisid Milvi Pigert ja Malle Kallas, kes olid astunud korporatsiooni Filiae Patriae. Malle Kallas kutsus mind külalisõhtule. Seal olid kõik lahked mu vastu ja õhkkond oli kena, nii et astusin liikmeks. Ma olen olnud noortevanem ja esimees mitmel korral. Valisin oma akadeemiliseks emaks eesti filoloogi Valja Viilipi, kes oli just siis esimees. Valja Viilip oli väga tore akadeemiline ema, kes võttis mind oma hoole alla, viis mind kontsertidele ja pärast kontserti käisime alati kohvikus. Tema jutustas mulle palju Filiae Patriae ajaloost ja selgitas igasuguseid tagapõhju.
Algaastatel unistasime kõik Eestisse tagasipöördumisest. Nägin tihti õudusunenägusid, et olen Nõukogude Eestis ja ei tea, kuidas sealt välja saada. Need unenäod kestsid mõned aastad. Alguses me ei muretsenud endale Rootsi kodakondsust, kuigi oleks selle saanud pärast viit aastat. Ikka arvati, et järgmiseks kevadeks oleme kodus tagasi ja siis jälle järgmiseks kevadeks. Kui me 1946 lõpetasime eesti algkooli, leppisime kokku, et viie aasta pärast saame Tallinnas Raekoja platsil klassiga kokku. Aga see unistus ei ole kunagi täitunud. 1950–1952 oli suur eestlaste edasiränd Kanadasse ja Ameerikasse. Meie ei läinud, kuna minu isal ei olnud elukutset, mis oleks üle mere eriti tasuv olnud ja tal oli Rootsis töökoht olemas. Isa arvas ka, et asi ikka ei ole nii hull, et venelased siia tulevad. Isa oli alati selline, kes ei sattunud paanikasse. Ma olen tagantjärele mõelnud, kuidas mu vanemad Eestis juba varem olukorra tõsidusest aru ei saanud ja varakult äraminemisele mõtlema ei hakanud.

Esimest korda tagasi Eestis

Ema läks esimest korda Eestisse 1965. aastal. Mu ema mõisteti Rootsi eestlaste ühiskonnas väga hukka selle eest, kui ta esimest korda Eestisse läks. Kirjutati igasuguseid koledaid artikleid ta kohta, et ta sinna läks ja arvati, et järelikult ta tegi koostööd Vene võimudega, sest ilma nende loata sinna minna ei saanud. Ema tahtis lihtsalt oma sugulasi kohata.
Minu esimene käik Eestisse oli 1973. aastal. Ma olin üles kasvatatud selles vaimus, et Tallinnat ma eriti palju ei tundnud. Kõik olid rääkinud, kui ilus see Tallinn on ja kui ilus on Tallinna vaade, kui sa merelt tuled. Minule oli see suur pettumus, sest mina nägin seal ainult üht suurt kraanade merd. Ei olnud üldse seda ilusat vaadet, mida ma ootasin. Laeva peal kontrolliti hoolega nii inimest kui kõiki pabereid. Siis tuli läbida veel toll, kus sind vaadati ja kõik asjad pahupidi keerati. Kui ma maale sain, siis lõin jalaga vastu maad, et nüüd ma olen Eestimaa pinnal, aga mingit ülevust ei tekkinud, sest need suured kontrollimised rikkusid selle.
Mis veel näiteks silma paistis – Eestis ollakse hirmus lahked lilli tooma. Meie Rootsis sellega nii ei suurusta. Me elasime Viru hotellis ja sugulased olid nii palju lilli toonud, et mul oli süli lilli täis. Kui ma fuajeesse tulin, siis kõik rahvas vaatas, et ma olen mingisugune suur täht, kes on esinenud ja saanud palju lilli.
Minu kodumaa on Eestis – olen ju seal sündinud. Aga kui ma olen välismaal, võin ennast ka rootslasena tunda. Keegi ütles kunagi, et kui ma olen Eestis, siis tunnen end rootslasena ja kui olen Rootsis, siis tunnen end eestlasena. Parem on, et elan Rootsis – siis saan end eestlasena tunda. Meil Rootsis on ju see suur eelis, et Eesti on nii lähedal. Võiks ka öelda, et meie, põgenenud eestlased ja nende järeltulijad, oleme nagu omaette unikaalne väike rahvus. Me pole päris eestlased ega ka rootslased. Oleme kakskultuursed rootsieestlased.