|
|
Sven-Erik Olsson
Pärnu linnas sündinud unustatud sõjamees
tekst: Fred Vendel
fotod: erakogu
|
Sven-Erik Olsson. Leeripilt, 1938. Erakogu
|
Sven-Erik Olsson sündis 7. juulil 1923. aastal Pärnus. Tema isa Olof-Oskar Olsson oli pooleldi rootslane, ema Elise Aumann aga sündinud Vana-Pärnus möldri tütrena. Verinoore poisina lahkus ta 1939. aasta sügisel laevaga Pärnust Saksamaale. Tegi kaasa sõjatee sideohvitserina Saksa armees.
Sven-Eriku vanaisa Olof oli sündinud 1835. aastal Rootsis Skanes Östra Torni linnas ning pidas tüürimehe ametit. Ühel laevareisil tutvus Olof Pärnus eestlanna Emilie Natalie Reinfeltiga, misjärel jäi 1859. aastal Eestisse elama. Sellest ajast olid Olssonid eestlased või õigemini eestirootslased, nagu neid tollal nimetati.
Olof-Oskaril ja Elisel oli kaks poega: Olof ja Sven. Pere elas Pärnus Ülejõe linnaosas Laadaplatsi tänaval Elise vanemate majas. Poisid käisid mängimas Lootsi tänaval, kuhu Sveni vanaisa, Rootsi merekapten Olof Olsson oli kunagi ehitanud kollase kivimaja. Vanas hansalinnas möödus tore lapsepõlv. Linna ilmestasid jõekäärud koos vallikraavide ja suplusrannaga.
Ema Elise pidas majandusühistus kassapidaja ametit. Seal töötanud Valter Ojakääru isa mäletab kahte särtsakat poissi, Sveni ja Olofit, kes käisid emalt töö juures taskuraha küsimas. Mänguhoos tegid vennad vahel ka tempe. Sven-Eriku mälestuste järgi kingiti neile kena Husqvarna jalgratas, millega nad ikka ja jälle sillalt vette sõitsid, nii et ratas läks peagi rooste.
Sven-Eriku kodune keel oli eesti keel, kuigi poistel oli isa Olof-Oskari soovil Rootsi kodakondsus, millest laste ema 1926. aastal pärast mehe surma loobus. Sven oli sel ajal kõigest kolmeaastane, kui pere sai Eesti kodakondsuse.
1930. aastal asus Sven-Erik õppima Pärnu Saksa Eraprogümnaasiumisse ja hiljem Pärnu Saksa Gümnaasiumisse. Koolis julgustati õpilasi joonistama ja kirjutama. Sven-Erik õppis selgeks isegi haruldase Sütterlinschrift kirjastiili, mida õpetati Saksa koolides kuni 1941. aastani. Vasakukäelisele noormehele võis see olla küllaltki keeruline, sest tal tuli parema käega kirjutama õppida. Sven-Erik võttis osa ka erinevate baltisaksa noorteorganisatsioonide tegevusest. Tolle aja sündmused ja suhtlus nii baltisaksa noorte kui ka eestlaste kogukonnaga kujundasid noore mehe arusaama elust. Pärast 1930. aastate suurt majanduskriisi oli Saksamaa kiirelt maailma juhtivamaks riigiks tõusmas. Kindlasti avaldasid mõju ka Eesti ja Põhjamaade ning Kesk-Euroopa aktiivsed kaubandussidemed, mis lõid Saksamaast noorte inimeste silmis ideaalriigi kuvandi. Sinna asuda soovijaid oli baltisaksa ringkonnas palju ja seda tegi ka Sven-Erik.
Lahkumine Eestist
Sven-Eriku täditütar Linda Peetre meenutab: „Sven, mu ristipoeg, kavatseb ka lahkuda. Artur (1) näeb teda juhuslikult sadamas seljakotiga. Sinised silmad kiirgavad seiklushimu 16-aastases poisis. „Ma lähen oma isade maale,“ ütleb ta. „Aga sa oled ju rootslane!“ vastab Artur. „See on täiesti ebaoluline!“ on Sveni lühike vastus. Ühel varahommikul kaob „valge laev“ Pärnust. Räägiti, et pastor Alfred Oebius olla seisnud tekil ning õnnistanud linna ja rannikut...“ (2)
Äraminekut kirjeldatakse Pärnu Postimehes järgmiselt: „20. oktoobril kell 10.10 lahkus lõpuks kaks nädalat Pärnu sadamas evakueeritavaid sakslasi oodanud „Orotawa“, pardal 697 Pärnust ja Viljandist ning samadest maakondadest pärit inimest. Viimasena astus laevale kunagine Viljandi-Pärnu sõjaväeringkonna ülem, puhast verd eestlane reservkolonel Emil Kursk sakslannast abikaasa ja kuueaastase pojaga. Ära sõitnud 697 isikust olid 656 Eesti kodanikud, 24 Saksa, 3 Poola, 3 Norra, 1 Šveitsi ja 1 Leedu kodanik, üheksal lahkujal oli Nanseni pass. Tööpäevale vaatamata oli sakslaste ärasõitu sadamasse jälgima tulnud tuhatkond inimest. Viimasena tõusis pardale laeva kapten, seejärel hakkas alus liikuma ja laeva valjuhääldist kostis Eesti hümn. Rahvas paljastas pea. Seejärel mängiti Saksa hümni ja lõpuks Horst Wesselit.“
Pärnust lahkudes oli Sven-Erikul ainsa dokumendina kaasas vaid varalahkunud isa pass. Noormees siirdus Pärnust Danzigi, mis paiknes Preisimaa lääneosas ja piirnes Poolaga. Danzigi sadamasse jõudnud, kohtas Sven-Erik eakaaslast Alexander Dirksi. Alexander kutsus Sven-Eriku enda juurde koju ja tutvustas teda perele, kes ta soojalt vastu võttis. Pereisa Franz ja pereema Gertrude võtsid Sven-Eriku ajutiselt oma kuuelapselisse perre elama. Hiljem läksid Saksamaale ka Sven-Eriku ema ja vend, kes jäid pidama Mecklenburgi Ludwigslusti ja said 1942. aastal Saksa kodakondsuse.
Saksa armees
8. novembril 1939 astus Sven-Erik teiste tuttavate ja sõprade eeskujul Saksa armeesse. Aprillis 1940 formeeriti Taanis Kopenhaagenis uus üksust, kuhu Sven-Erik sideväelaseks suunati.
Sama aasta detsembris viidi väeosa Hollandisse, kus asuti rannikuala kaitsma. 1941. aasta 1. mail ülendati Sven-Erik vanemsõduriks ning suunati Ida-Preisimaa rindestaapi, ülesandega pidada Saksa Relvajõudude staapide vahelist raadiosidet. 1. septembril 1942 ülendati ta nooremallohvitseriks ja Sven-Erik hakkas vastutama ühe raadiojaama meeskonna eest.
1943. aasta alguses autasustati Sven-Erikut hõbedase jalaväe rünnakumärgiga. Sama aasta veebruaris viidi ta üle hiljuti formeeritud 10. SS-tankidiviisi Frundsberg koosseisu, mille väljaõpe toimus Edela-Prantsusmaal. 1944. aasta aprillis võttis ta tankidiviisi teise kompanii koosseisus osa esimestest lahingutest idarindel – Galiitsia ja Ternopili kandis. Sealse sõjategevuse käigus jäi Sven-Erik silma diviisi komandörile Karl Fischer von Treuenfeldile ja määrati komandöri radistiks raadiosidesoomukis. 26. märtsil 1944 viidi diviis häireseisundisse ja suunati II SS-soomuskorpuse koosseisus Lääne-Ukrainas kotti jäänud kindralooberst Hans-Valentin Hube 1. soomusarmeed päästma, mis raskete lahingute järel ka õnnestus. Pärast edukat operatsiooni ülendati Sven-Erik vanemallohvitseriks.
Pärast liitlasvägede sissetungi viidi tankidiviis üle Läänerindele. Sven-Erik jätkas teenistust komandöri sidesoomukil, ainult et nüüd juba uue komandöri, Brigadeführer Heinz Harmeli kõrval. Nende tankidiviis võttis osa sakslaste vasturünnakust Caeni piirkonnas, kus diviis paistis silma erilise vapruse ja oskuslike taktikaliste manöövrite poolest. Üks edu võtmeid oli hea sidepidamisvõimekus.
Pärast mitmeid suviseid võitlusi sai Sven-Erik lõpuks Falaise’ veristes lahingutes õlast haavata ja hospitaliseeriti. 1945. aasta alguseks naasis ta tankidiviisi ja võttis taas üle komandöri ametikoha soomukis raadioside juhtimisel. Ühes lahingus, kus vastane oli läbi murdnud ja diviisi juhtimispunktini liikus, osutas Sven-Erik koondüksuse koosseisus jõulist vastupanu, osaledes vasturünnakus sundides vastast tagasi tõmbuma.
Sellele järgnesid mitmed ägedad lahingud Stettin-Altdammis, Stargardis, Cottbusis ja Berliinist lõunas Sprembergi piirkonnas. Viimase lähistel, kus tankidiviis pidas 1945. aasta aprillis sisse tungivate Nõukogude vägede vastu tugevaid kaitselahinguid, autasustati Sven-Erikut aumärgiga Saksa Rist kullas* (Deutschen Kreuzes in Gold). Ta on teadaolevalt üks kahest eestlasest, kes vapruse eest selle kõrgelt hinnatud autasu pälvis.
Lisaks oli Sven-Erikut autasustatud musta haavatumärgi, Raudristi I ja II klassiga ning pronksist Lähivõitluspandlaga. Pandla saamiseks tuli osaleda vähemalt 15 lähivõitluslahingus.
Sõja viimastel päevadel murdis 10. tankidiviis Punaarmee haardest välja, mehed jagunesid gruppideks ja liikusid läände.
Peale sõda Rootsi
Sven-Erikul õnnestus Saksa ühiskonda sulanduda, kuid 1945. aasta juulis taotles ta luba asuda elama vanaisa sünnimaale Rootsi. Sinna saabus ta alles 1947. aasta märtsis ja paigutati Landskrona lossi, kuhu oli loodud põgenikelaager.
Samal aastal liikus ta aga edasi Stockholmi äärelinna Saltsjöbadenisse, kus leidis tööd rannahotelli restoranis. Seal kohtus ta 1912. aastal Pärnus sündinud eestlanna Ellen Tugedamiga. Nad abiellusid juba järgmisel aastal ja nende armastusest sündis 1949. aastal tütar Kristina. 1950. aasta oktoobris sai Sven-Erikust vanaisa järgi Rootsi Kuningriigi kodanik nagu ka abikaasa Ellenist ja tütar Kristinast.
1955. aastal tekkis Sven-Erikul side endiste rindekaaslastega. Pärast seda hakkas ta tihedamini Saksamaad külastama, kuni ühel päeval kohtas Danzigis teda enda juures võõrustanud Dirkside peretütart Gretelit. Neiuga oli ta suhelnud terve sõja vältel. Sellest kohtumisest tärkas uuesti noorpõlvearmastus ning Sven-Erik lahutas Ellenist ja abiellus Greteliga, kelle ta samuti Stockholmi elama tõi. Hoolimata sellest, et abielu Elleniga purunes, jätkas Sven-Erik suhtlust tütre Kristinaga, kes külastas isa tihti ja keda ta ikka oma puhkusereisidele kaasa võttis.
Kuna Gretel ei lubanud isal ja tütrel omavahel eesti keeles suhelda, siis käis isa juures külas olles suhtlus peamiselt rootsi keeles. Mõnikord, kui Gretelit läheduses ei olnud, tehti muidugi ka erandeid. Oma esimese abikaasa Elleni kodus rääkis Sven-Erik aga alati eesti keelt.
1970. aastatel rentis Sven Ida-Šveitsis maalilise looduse keskel asuvas Arosa alpikülas korterit, kus ta käis ka kord tütre Kristina pere ja kaasaga puhkamas. „Isa armastas sporti, mängiti sõpradega tennist ja käidi suusatamas,“ on Kristina meenutanud. Arosa jäigi Sven-Eriku viimaseks peatuspaigaks, kus ta
7. märtsil 1985. aastal suri.
* * *
*Saksa Rist kullas
Saksa Rist (Deutsches Kreuz) oli Suur-Saksamaa teenetemärk, mida hakati välja andma 28. septembril 1941. Risti anti välja nii kullas kui ka hõbedas. Saksa Rist kullas oli kaheksaharuline tumehall täht, millel oli hõbedane ääris. Selle keskel olevat svastikat ümbritses kuldne loorberipärg. 65-millimeetrise läbimõõduga autasu kanti vormikuue paremal taskul. Rist kullas annetati sellele, kellele oli antud Raudristi (Raudristi asutas juba Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III 1813. aastal) mõlemad järgud ja kes sooritas veel kolm kangelastegu. Kuldne autasu anti silmapaistva vapruse ja teenete eest lahingvägede juhtimisel. Saksa Rist kullas autasu on pälvinud kaks eestlast: Hando Ruus ja Sven-Erik Olsson.
(1) Linda abikaasa, Pärnu linnapea aastatel 1941–1942, Artur Peetre (1907–1989)
(2) Linda Emilie Anna Peetre (1903–1961) päevaraamatu 10. peatükk Ex Orient Lux
|
|
|
