Peeter Must oma maalinäitusel Sepikoja galeriis

Peeter Must – unenäolised figuurid

Küsis: Tea Kurvits

Põhjala tehase Sepikoja galeriis on külastajale avatud Peeter Musta maalinäitus “Suvised pilgud”. Kunstniku värskeimal loomingul põhinev näitus peegeldab Eesti lühikest, kuid pikkade päevadega värviküllast suve. Maalidelt kumavad vastu unenäolised figuurid, noorus ja värskus mahedalt ümbritsetud loodusest, kirevad lilled päikesekullas värviliselt plinkivas valguses. Kunstnikuga ajas juttu Kultuur ja Elu toimetus.

Kuidas algas Teie kunstnikutee?
Julgen öelda, et minu kunstnikutee algas 46. keskkooli kunstiklassi saamisega. Olles esimesel kaheksal kooliaastal käinud kolmes erinevas koolis, siis keskkooli kunstiklassis tundsin korraga, et see on minu maailm. Reaalained valmistasid kahjuks parajat piina, kuid kogu vaeva korvasid kunstitunnid. Edasi läks nagu õpikus – ERKI ettevalmistuskursused ja siis ülikooli astumine, siis sõjavägi ja lõpuks ülikool. Nii see alguse sai.

Olete lõpetanud keraamika eriala, kuidas jõudsite maalimiseni?
Maali eriala oli minu unistus ja käisin ka maali ettevalmistuskursustel. Kahjuks oli sellel ajal maali erialale sissesaamine raske, sest tookord kandideerisid väga andekad maalijad ja konkurss seega ülitugev. Nii soovitas mulle keraamika erialasse minekut Jaan Toomik – poisse pidavat tahetama. Nii läks ja kokkuvõttes ma ei kaotanud, sest keraamikutele oli ette nähtud nii joonistus-, maali-, kui ka skulptuuritunnid. Ülikooli lõpetamise hetkeks oli Eesti riigil läbiviimisel raharehvorm ja kunstniku väljavaated perepeana hakkama saada väga nõrgad. Nii viis elu mind päris mitmekümneks aastaks ettevõtluse rajale . Kunstiga hoidsin püsiühendust regulaarselt figuuri joonistades, oodates oma võimalust unistus olla maalikunstnik ellu viia. Unistus täitus.

Naised maalidel – kas naismaalidele on suur nõudlus?
Kui minu maale vaadata, võib tekkida tahtmatult küsimus, kes neid maale ostab? Pean tunnistama, et maalides ma ei mõtle selle peale, kes seda maali osta võiks. Kui kunstnik on aus, teeb tööd ja maalib hingega, siis pole väga vahet, mida sa kujutad, hea maal tuntakse ära ja võetakse omaks. Kindlasti on figuraalmaal kunstnikule suur väljakutse, kuid minule on see põnev ja inspireeriv. Et selles žanris olla aksepteeritud ei piisa ainult ”hea“olemisest, pead olema “väga hea” ja lisaks ka omanäoline. Lihtsalt nii suured meistrid on taustsüsteemil (Subbi, Okas, Lill).

Ajutised jutud. Õli, lõuend, 2021. Autori foto

Mis siis figuuri puhul inspireerib?
Inspiratsiooniks on inimene ja tema mõttemaailm. Mulle meeldib endale esitada küsimus – miks on nii nagu on? Annan aru, et selliselt esitatud küsimusele leida vastus läbi maalikunsti on väga ambitsioonikas, kuid minule põnev. Iga portree, miimika, liikumine omab oma lugu. Naisfiguurid ei ole minu maalidel sümbolid ega madonnad, ma ei pane neid millegi üleva teenistusse – nemad ise on tähtsad. On huvitav juurelda, millele see inimene hetkel mõtles, mida tundis. Samas ei suru ma enda jutustust vaatajale peale, vaid jätan talle omapoolseks tõlgendamiseks vabad käed. Usun, et see inspireerib ka vaatajat.

Kust on pärit need ebaeestlaslikud värvid?
Seda on minult ikka ja alati küsitud ja nii olen pidanud otsima vastust veidi sügavamalt. Alguses vastasin, et ei tea, kust need värvid tulevad. Ja ega ma ei teagi, kuid oskan arvata, et igale kunstnikule on oma värvikood juba sündides kaasa antud. Kui vaatasin tagasi 1997 aastal tehtud näitusele “Võimas Puhang” maalitud töid, siis maalid olid abstraktsed, kuid värvid ja koloriit sama, mis praegu. See mida sa maalid muutub aja jooksul, mingi teema kujneb huvitavamaks, mingi kaotab oma aktuaalsuse, kuid see kuidas sa maalid on sinuses sisse istutatud ja ainult täiustub ajas. Võib olla on nii, et kui väliselt väga ei lõõma, siis seda tugevamini lõõmad sisemiselt.

Kuid lillemaalid, kas oled ise ka aednik?
Ei ole, kuigi aed on ja lilled on ka, kuid nendega tegeleb abikaasa. Lillemaalid said alguses maalitud selleks, et käsi lahti maalida, käekirja korrigeerida. Kutsusin neid alguses “jõusaali töödeks”. Kuid siis hakkasid ka lilled oma elu elama ja minu keraamiku eriala on neis maalides kõige paremini ära tunda.

Ei ole vist palju kunstnikke, kes ennast oma töödega ära elatavad?
Usun, et ma nii haruldane polegi, minu tutvusringkonnas on mitmeid kunstnikke, kes elatavad ennast oma loomingust. Kerge see pole, kuid ikkagi taandub kõik sellele, et kui oled oma tegemistes siiras ja teed tööd, siis elad ka ära. Loometoetused, mida praegu kunstnikele pakutakse, on kahtemata hädavajalikud. Kui toetus on määratud, siis on olemas ka haigekassa, kui toetust pole, siis peab olema terve. Minul on ka teine tugisammas – abikaasa, kes on vaimse toena kõige tähtsam.
Samas on viimaste aastatega kunstiturg oluliselt elavnenud ja inimeste teadvusesse on jõudnud, et maalid ei olegi odavad. Oled hea kunstnik, siis ostetakse sinu maale piisava hinnaga, et elada ja tööd teha. Kunstniku palk koosneb kolmest osast: müüdud maalist, kogusse jäänud maalist ja vabadusest olla kunstnik. Viimase osakaal on sageli kõige suurem, kuid kõige olulisem.

Millised on tulevikuplaanid ja millal järgmine näitus plaanis?
Eneselegi üllatuseks lugesin kokku, et 2022 aastal olen osalenud kaheksal näitusel, neist kaks isiknäitused. Seega loodan, et kõik sujub orgaaniliselt, näitused ei ole mulle iseenesest motivaatorid.
Hetkel saab minu näitust “Suvised pilgud” näha Põhjala tehase Sepikoja galeriis II korrusel (avatud kuni 25.03.2023 toim.). Kõik on kutsutud osa saama killukesest suvest.