NKVD materjalid kindral Johan Laidoneri vangipõlvest

tekst: Urmas Salo,
ajaloolane

Äsja ilmunud raamat: Vladimir Pool „Johan Laidoner. Hävitatud elu“ on tekitanud vastakaid arvamusi.

Hiljuti ilmus raamatulettidele Postimehe Kirjastuse väljaandena Vladimir Pooli, Nõukogude Liidu riikliku julgeolekukomitee (KGB) Eesti NSV allasutuse kunagise aseesimehe raamat „Johan Laidoner. Hävitatud elu“, mis kajastab kindral Laidoneri ja tema abikaasa Maria elu lõpuperioodi 1940. aastast.

Ehkki raamatut võiks sisult pidada dokumentide kogumikuks meenutab siiski dokumentaaljutustust, sest selles puudub korralik ülevaade allikatest ja autor pole pikemalt selgitanud ka NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ehk NKVD töömeetodeid. Samuti pole neid allikaid, põhiliselt endise NKVD arhiivimaterjale, eelkõige ülekuulamisprotokolle kriitiliselt hinnatud. Autor oleks võinud oma töökogemusest taoliste materjalidega pikemalt selgitada mida kujutasid 6–7 tunnised ülekuulamised ja kuidas tegelikult koostati protokollid. Puudub info, kas need protokollid on olemas originaalkujul või osa koopiate, väljavõtete või ümbertrükkidena ning kus need praegu asuvad. Ainult kirjade puhul on asi selge, sest raamatusse on lisatud nende koopiaid.
Autor ega toimetaja pole raamatus märkinud varasemaid sarnased NKVD dokumentide väljaanded, Magnus Ilmjärve koostatud kogumikku (1993) ning Irene ja Tanel Lääne publikatsioone Laidoneri Muuseumi aastaraamatutes ega ka Kindral Johan Laidoneri Seltsi kogumikku Laidoneri elust (1999).

Laidonerid asumisel ja vangipõlves

Pärast 1940. a juunipööret saadeti Laidonerid 19. juulil Eestist välja Venemaale Penza linna. Maria läks abikaasaga kaasa omal soovil.
Esimene pool raamatust kirjeldab Laidoneride elu asumisel Penzas NKVD töötajate jälgimise all ja lisatud on ülevaade kindrali visiidist Moskvasse 1939. aasta detsembris. Avaldatud on Laidoneride kirjavahetus Maria vennapoja Aleksei aga ka teenijatega ja mõnede tuttavatega, millest küll suur osa adressaatideni ei jõudnud. Samuti on huvitav ülevaade Laidoneride vestlusest NKVD agendi – Dagestanlasega, kes oli ilmselt Laidoneri endine sõjakaaslane. On näha, et Laidonerid said väga hästi aru Nõukogude elu tegelikkusest ja kindral ei rääkinud agendile midagi asjalikku Eesti luurest või suhetest teiste riikidega.
Laidonerid vangistati pärast Nõukogude – Saksamaa sõja algust 28. juunil 1941 ja viidi eeluurimiseks Penza vanglasse. Kambrisse paigutatud NKVD agendi Štabnoiga oskas Laidoner käituda, oli näiliselt sõbralik ja avameelne kuid midagi liigset ei rääkinud. Selle agendi huvi luuretöö vastu ei saanud jätta kahtlust kellega on tegemist. Agent märkis oma ettekandes Laidoneri filosoofilist rahu, suurt tarkust, tohutut sõja- ja elukogemust ning järeldas, et Laidoneri tahtejõudu ja psüühilisi omadusi arvestades ei anna edasised jutuajamised mingit tulemust ning vaja on „mingeid teisi viise ja vahendeid“.
Edasi viibisid Laidonerid ehk nimetud vangid nr 10 ja nr 11 koos teiste Balti vangidega Kirovi ja Ivanovo vanglas 1942–1952, kus sõja lõpu poole režiimi kergendati ja abikaasad said ka koos olla. Abikaasa tervise halvenedes, halvatuse tekkides hoolitses Maria pidevalt tema eest. 1941/42. aasta näljatalvel põdes Laidoner Penzas läbi tüüfuse ja skorbuudi, hiljem oli tal angiin, tekkisid südametegevuse häired, pärast sõda oli kaks või kolm insulti.
1952. aasta märtsis kõik muutus, võimalik, et Laidoneri palvekirja pärast Stalinile. Alustati uut juurdlust ja Moskvas Butõrka vanglas murti intensiivsete ülekuulamistega haige Laidoneri vastupanu ja ta nõustus kõigi süüdistustega. Erinõupidamine kinnitas 16. aprillil mõlemale karistusmääraks 25 aastat vanglakaristust. Viimase eluaasta veetis Laidoner ehk nüüd vang nr 11 Vladimiri vanglas, kuid abikaasaga ta enam ei kohtunud. 1953. aasta veebruari keskel halvenes 69-aastase kindrali tervis järsult ja 13. märtsil vabastas surm ta NKVD küüsist.
Raamatu lõpus on ülevaade Maria elust pärast vabastamist vanglast 1954. aastal ja sellest kuidas teda külaskäikudel Eestisse jälitati. 1961. aastal pääses Maria Eestisse, kus elas 1978. aastani.

Laidoneri ülekuulamised

Esialgu pärast vangistamist esitas uurija 28. juunil Penzas Laidonerile küsimustiku, millele kindral olevat vastanud kirjalikult kokku 138 leheküljel. Pooli raamatus pole eraldi Laidoneri kirjapandut, kuid seda leidub M. Ilmjärve koostatud kogumikus.
Autori teatel vormistas uurija vastuseid omas stiilis ümber tehes kaks esimest ülekuulamise protokolli. Laidoneri tekste kasutasid uurijad täiendavate küsimuste esitamiseks. Tundub, et ka 12. juuli ja 1. septembri ülekuulamise protokolli on uurija vormistanud kirjatöö põhjal, sest neis puuduvad kellaajad. Esimeses on väga pikalt juttu Laidoneri tegevusest rahuajal, ka luurest ja kaitsekoostööst aga teises Kaitseliidust.
Viimasel seitsmel ülekuulamisel 3. septembrist kuni 21. oktoobrini 1941 huvitas uurijaid Eesti luure ja luurekoostöö teistega aga ka Eesti orientatsioon. Esialgu oskas diplomaadikogemusega Laidoner osavalt rääkida üldist juttu, mitte midagi salajast või kahjulikku, nt koostööst Saksamaaga või Soomega. Ta tunnistas surve all vaid, et pärast II maailmasõja algust 1939 oli Eesti sunnitud majanduslikel põhjustel orienteeruma Saksamaale. Tuleb märkida, et hiljem leidsid Nõukogude Eesti „ajaloolased“, et Eesti orienteerus Saksamaale juba 1936. aastal.
15. oktoobri ülekuulamise protokolli teine pool on varasemast erinev ja selgelt kirja pandud ülekuulaja sõnastuses. Selles on juttu Leningradi oblasti rajoonides eestlastest loodud rahvuslikest rakukestest, keda nimetatakse järgnevalt kontrevolutsioonilisteks natsionalistlikeks formeeringuteks, kes pidid sõja ajal sooritama diversiooniakte. See võis pärineda hoopis mujalt uurija allikast, Laidoner vaevalt rääkis sellist infot ehkki ta teadis, et piiritaguseid eestlasi represseeriti 1930-ndate lõpus.
Viimasel ülekuulamisel kinnitas ta, et ei tea midagi Eesti luure tegevusest Leningradi eestlaste seas. Samas iseloomustas ta Eesti luurejuhte, kuid ka seda ei saa pidada halvaks, sest luurejuhid korraldasid ka suhtlust teiste riikide sõjaliste esindajatega ja olid venelastele niigi teada. Pealegi olid nad kõik välismaal. 1941. a oktoobris jäi Laidoneri juurdlus pooleli.

Johan Laidoner Moskva Butõrka vanglas 1952. aastal. Allikas: Kindral Johan Laidoner - 115 aastat sünnist

Haige Laidoneri vastupanu murti

1952. aasta märtsis edasiseks juurdluseks Moskvasse Butõrka vanglasse toimetatud Laidoner oli haigustest kurnatud. Juba esimesel pikal ülekuulamisel 7. märtsil hakkas kindralil halb kuid hoolimata arsti soovitustest jätkati juba 10. märtsil ülekuulamisi. Kaheksa päeva järjest kuni 17. märtsini toimus kaheksa 6–7 tunnist ülekuulamist ja viimasele järgnes veel öine 3-tunnine. Nii oli võimalik ülekuulajatel saada süüdistusteks vajalikud ülestunnistused. Mis võis tegelikult toimuda neil ülekuulamistel pole V. Pool selgitanud, enamiku protokollid pole pikad, vaid poolteist kuni kolm lehekülge. Paistab, et ülekuulamisi pole protokollitud, vaid on tehtud kokkuvõttev protokoll, kus on olulised küsimused vajalike vastustega. Kahjuks pole autor lisanud mitte ühtki koopiat protokollidest.
Algul rääkis Laidoner eluloost oma sõnadega kuid peagi muutub vastuste sõnastus, need on ülestunnistused või kinnitused, mis on kirja pandud ülekuulaja või protokollija sõnadega. Laidonerilt pressiti välja ülestunnistusi ka teiste Balti vangide kohta, aga ka oma abikaasa kohta. Kuidas see toimus võib aru saada Maria mälestustest, ta nägi, et ülekuulamiselt viidi meelemärkuseta mees minema kanderaamil.
Pärast lühikest pausi jätkusid ülekuulamised juba 20. märtsil. Õhtul kell 18 alanud ülekuulamine või piinamine kestis kuni hommiku kella 5-ni eriruumis nr 53 ehk piinakambris. Lõpuks kirjutas Laidoneri alla protokollile, kus ta tunnistas enda ja valitsuse süüd Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingu rikkumises, milleks oli sõjaline koostöö teiste Balti riikidega. Laidoner kirjutas pärast selle ülekuulamise kohta märkuse paberlehest kalendrisse verega. Viimasel ülekuulamisel järgmisel päeval tunti huvi enamlaste mässude mahasurumise vastu 1924. aastal Eestis ja 1906. aastal Kaukaasias.

Kindral uskus, et Eesti võidab tulevikus oma riikliku iseseisvuse tagasi

Kokkuvõttes ei saa Laidoneri ülekuulamisprotokolle, eriti 1952. aasta omasid pidada usaldusväärseks ajalooallikaks.
1944. aasta septembris Laidoneri poolt ühte sõnaraamatusse kirja pandud poliitilisest testamendist on näha, et raskest vangipõlvest hoolimata uskus kindral, et Eesti rahvas võib tulevikus tagasi võita oma riikliku iseseisvuse, kuid ta oli kindel, et Eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses jääb läbielatud 21 ja poole aasta pikkune periood „kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus“.
Oma testamendi lõppu kirjutas Laidoner: „Inimesed surevad – rahvas ei kao, rahvas elab edasi.“