Voldemar Kuslapiga – plusspoolel kogu elu!

tekst: marvi taggo

Voldemar Kuslap. Foto: Rahvusooper Estonia

Voldemar Kuslap ütles „Pealtnägija” saates, et pole enam 84-ne, vaid juba 85! Aga pealtnäha sama sirgeselgne härrasmees, kes võiks üht-teist veel korda saata. Teda juba ei peata! Ei veena ka peegel. Voldemar Kuslapiga kohtus ja vestis juttu Marvi Taggo.

Voldemar Kuslapi juubeliõhtul oli plaanis „Don Pasquale” etenduse lõppedes laulda endast tublisti noorema kollegiga ooperi marukiiret duett-duelli. Tervis aga vedas alt ja kuidagiviisi juba seda ära ei kriiksu. Kuidagiviisi midagi Kuslap ei teeks... Kõlab ehk toretsevalt?! Järgi eeskuju, katsu järgi sibada ja see on märk, mille poole püüelda...
Tuntud-teada anekdoodirääkija Kuslap oskab mure nagu kulbiga ära pühkida. Need kuuldud-räägitud lood ja teatrinaljad, Voldemari lustlik meel ja elurõõm tähendab rohkem mängu, mida võta lustiga!
Need mõned read – paljuke nende paari sõnaga Kuslapist rääkida, võtta kokku andejooni, jääks siiski midagi olulisemat puudu – lauljasäde – mis kirjasõnas edasiandmatu.

Nii, nii, räägime siiski!

Teatri biograafilisest leksikonist leiad bariton Voldemar Kuslapi nime alt, et ta laulis 1964–1965 aastast „Estonia” ooperikooris ja on 1965. aastast „Estonia” solist.
Voldemar Kuslap on tuntud ka kammer- ja estraadilauljana. 1 koht Eesti estraadilauljate võistlusel ja eriauhind Bulgaarias rahvusvahelisel estraadilauljate võistlusel „Kuldne Orfeus”.
Voldemar Kuslap on mänginud filmides „Mehed ei nuta” ja osalenud filmis „Ooperball”, TF „Igihaljas bel canto”. 1976. aastal omistati Voldemar Kuslapile Georg Otsa preemia.
Kuslap on esinenud televisioonis ja temast on film „Laulab Voldemar Kuslap”.

Laulja-näitleja, liha ja veri

Kuslap on omas kinni hoidev ja loeb virnade viisi teiste memuaare.
Kui ooperi-opereti või muusikalilaulja mingisse teise x žanrisse kanda, võib Voldemar Kuslap ju sedagi. Selleks on ta küllalt artist. Miks seda korrata? Põhjusi on mitu.
Hea, et meil on olnud suurmeister Georg Otsa kõrval Voldemar Kuslap, kes nagu ennist öeldud, valdab erinevaid žanre ja dubleeris muusikalis „Mees La Manchast” Otsa.

Pärast etendust

Teatrielu pole kerge, aga on see-eest ebaõiglane. Kui sageli kohtab ebasiirust, kahjurõõmu jne. Tegelikult on teater huvitav paik ja seal peaks ühisrõõmu tundma. Hea partner inspireerib laval. Hea kolleeg kõnetab sind ka pärast etendust koridoris, Voldemar Kuslapiga on kollektiivis kerge olla ja ta on sobiv natuur teatri jaoks.
Kuslap teab rääkida anekdootlikke kugusid elust enesest. Ka on tore, et teatris olid lavastaja Sulev Nõmmik, nõnda nimetatud koridorinäitleja Vello Viisimaa, kes hallidel minutitel teatriolud mõnusaks tegid. Ka Kuslapi anekdootlike lugudeta olnuks vähem seda uljast teatrit. Kui Kuslap siis nö stardipakul enne etteastet kolleegile mõne naljaloo pajatas, oli murekorts nagu pühitud ja naerupahvakas välja võlutud.

Aastakümneid tagasi

Voldemar Kuslapit kutsuti teatris sarnasuse pärast ka Arnold Rüütli nooremaks vennaks. Aga Kuslap ongi mänginud Vanalinnastuudio lavastuses lastelõõtsaga Arnoldit.
„Olin üllatunud, kui Eino Baskin mind „Raadio Nulli” kutsus,” tunnistab Kuslap. Ta mõtles, et kas saab hakkama ja sobib ikka draamanäitlejate kõrvale.
„Aava Tõnn veenis, et olen sobiv tüüp jah ja kandidaat.” Kuslap hakkaski sobitama tutvust akordionimänguga. Võttis Venda Tammanilt akordionitunde ja mängiski sõrmede värinal loo maha. Mõni ehk mõtles, et teab, mis suur pillimees või?!.
„Aga Ivo Linna on massiüritustel koos Rüütliga laulnud ja rääkis, et Rüütlil on meeldiv baritonihääl. Nojaa saarlasena on ta ka kortsumees,” lisas Voldemar juttu.
Toona, Jugoslaavia reisil, on Kuslap esinenud ka koos niisuguse ansambliga, kus Riho Mägi mängis tuubat, Riho Joonase flööti ja trummi, Venda Tamman akordionit. „Ansambel nagu viiul ja vintpüss,” viskas ka nalja jutu sekka.

”Casanova” 1981. Voldemar Kuslap (Casanova), Hans Miilberg (Friedrich II). Foto: Rahvusooper Estonia

Klaverid nagu trianglid

„Klaverid olid külakultuurimajades nii häälest ära, et nendega sai mängida ainult trianglit. Aga pianist Valdur Rootsil ja Eugen Kelderil õnnestus võluvõtetega sellestki üle olla. Mul on veel praegugi silmade ees Eugen Kelderi suured jämedad sõrmed nagu sardellid. Kuidas need klaveriklahvidele ära mahtusid, ei tea.” Aga mahtusid ja suurepäraselt!
„Ja need vaesed kummutid, mida kunagi pianiinoks kutsuti! Kuidas ta suutis sealt välja manada helisid,”meenutas Kuslap möödunut.
Voldemar Kuslap on Venda Tammaniga esinenud ka kohvikutes, klubides, Estonia talveaias ja pere­õhtutel, kus akordionimängu ja laulmise sekka sai ka suurepäraselt rääkida teatrinalju.

Nali – lühike ja lööv, kuulub teatri juurde

„Pärast ülikooli lõpetamist oli meie üks president ka Vanemuise kirjandusala juhataja. (Lennart Meri Vanemuise kirjanduslik toimetaja) Keegi oli riietehoius ta mantli ära virutanud. Siis läinud ta rekvisiiti, leidnud Vene sineli ja marssinud sellega koju...
Ükskord hiirvaikses Don Quijote surmastseenis kuulen: elektrikud üleval kolistavad pudelitega koll, koll, koll. Mõmisesid ja mõmisesid ja kui Sancho ütles ahastaval toonil: minu isand on surnud, kostus ülevalt purjus hääl: hammusta muna ka peale.” Kuslap mõtleb edasi, milline võiks olla järgmine lugu...

Elu täis kitsendusi?

Enesekiitust ei saa jätta teiste hooleks. Seda küll! Enesekindlus, veretu eemalolek – kaua see „kindlus” püsib, edasi viib? Karussell pole edasiliikumise vahend, kuigi liigub.
Helilooja Eino Eller on öelnud, et rutiin, mida õpilased ei salli, on see, mis edasi viib.
Teater on keeruline „uurivärk”, Panso sõnul mitme tundmatuga võrrand, võhikul pole midagi teha. Proovid meenutavad seal rohkem lapsemängu. Muidu poleks see kellegi teater. Võhikul pole teatris midagi teha. Lavatõde midagi muud, kui elutõde.
Elu on täis kitsendusi, ütleb kits ja puksib puud. Teatri kohta see ei käi, kui rõõmsanäolist meelt jääb vajaka ja aivarmägilikkusest vilu varjugi, ei aita seal kesta.
Ka nalja ei saa tulla tegema, nalja peab nägema. Teater lausa karjub niisuguste estoonlaste järgi nagu olid Vello Viisimaa, Sulev Nõmmik, Endel Pärn, kes ütleski, et teater on hullumaja ja operett marutõbiste osakond ja esimeste hulgas „osakonda” kuulus huumor iseenda suhtes edasi viib; kus optimist laulab veel siis, kui laul lauldud on.
Teatri ilusas vales, papist ja lõuendis lossides, on kõik ehe ja ilus. Kui lavastaja Sulev Nõmmikut ooperietenduse ajal teatris nähti ja küsiti, miks teatris oled, vastas Nõmmik, et on valveartist: kui tenoril juhtub, et hääl ära läheb, laulan mina edasi.

Kuslapi anekdoodid

„No Viisimaa repertuaar oli ses osas piiramatu,” muheleb Kuslap. „Kohe, kui bussi astuti, küsiti, kas Viisimaa on ka kaasas?” Inimene kaob ja Viisimaa pajatamised vaikivad. Kahju! Aga teatri ajaloost seda välja lõigata ei saa, kinnitab Kuslap.
Aga ükskord oli bussis täielik vaikus. Kas Viisimaad polegi kaasas? Vello istub abikaasa Teesiga esimeses pingis ja nad räägivad arhitektuurist?! Bussis üldine naer...
Estoonlaste naljad, millest endine draamanäitleja Jüri Krjukov ütles, et ei mõika. Võimalik, et naljapärast? Oskavad ka elus usutavalt mängida.
Endel Pärn ütles kuuekümnenda juubeli tähisel, et alustab eluloo kirjutamist, aga esimene sõna ei tulnud kohe meelde. Nägi siis koridoris Aleksander Püvi ja küsis, et kallis kolleeg, kuidas alustada? Ütle, et kuuskümmend ja asendamatu. Palun täpsusta, kas laval või daamide seltskonna hulgas? Mõlemal pool!
Ka huumorimeel on asendamatu. Pärn palus ka saunas rõdule piletit ja talle öeldi, et meil saunas rõdu pole. Lava on, aga rõdu pole? Ükskõik siis, mis masti need absurdilood ka on, millest ristiinimene aru saab, Estoonlane Pärn olla draamaässa Jüri Järvetiga kokku leppinud, et pensionipõlves hakkavad värvilisi tünne värvima, ainult et seestpoolt... Noh nii naljapärast.
Naljategemine pole õpitav. Kas see „soon” veresoonkonnas on või ei ole. Sündimisest peale rõõmsameelne, mida ei saa ka simuleerida. Aastatega võib see huumorimeel aga asenduda kibestumisega, ütles vanameister Eino Baskin. Kuslapi kohta see ei käi.

Märgusõna partner

Kui endine Estonia solist Sirje Puura 1974. aastal ooperikoori tuli, oli Voldemar Kuslapi tähetund juba ammu alanud.
Partner laval on esimese tähtsusega „asi”. Sirjel oli neid kaks vahvat baritoni: Voldemar Kuslap ja Väino Puura, kes talle näiteks „Savoy ballis” valges kindas käe ulatasid.
Konkurendid – kolleegid!?
Võitlus rollide pärast? Ka see on teater, kus pole sõpru, on rivaalid. Kes usub teatrit intriigideta, seda tõsiselt ei saa võtta, sest tõtt ei räägi ta, lauldakse operetis!
Aga Estonia kauaaegne solist Sirje Puura räägib teist ”keelt”, et hea ja sõbralik läbisaamine on rivaalitsemisest mõistlikum. Tegelikult ju nagu ka?
„Mängisin „Savoy ballis” vaheldumisi nende mõlema – Volli ja Väinoga, erilist vahet tegemata. Partner laval on partner laval,” on Sirje abikaasa suhtes objetiivne.
„Muide, kui teatrisse tulin, olin isegi Kuslapisse kergelt armunud. Mu eriline nõrkus ongi baritonid.”
Missugune partner laval on Voldemar Kuslap?
“Tore, hea, sõbralik, huumorimeelega ja mitte ainult laval. Me saame ka päriselus perekonniti hästi läbi.”

Koomikud võivad vahel olla isegi traagikud

”Don Giovanni” 1975. Voldemar Kuslap (Giovanni), Helgi Sallo (Zerlina). Foto: Rahvusooper Estonia

Voldemar Kuslap on laval laulnud Don Juani, Casanovat – elumehikesel naisi nagu meri põlvini. Kuskilt kuuldu järgi seisab Don Juani hauakirjal: siin puhkab kõige õnnetum mees.
On publikut, kes nagu kogu aeg midagi rutiinivaba ootaks; teatrisaale, kust midagi vastu ei kaja ja vaatajat, kes reageerib, artistiga ühes suunas vaatab – vaat milline tore publik!
„Lumeroos”, Eero Spriidi lavastuses , kus mängivad Helgi Sallo ja Voldemar Kuslap.
See roos õitseb looduses. Puhkeb hilissügisel, õieti varatalvel, õrnast lumest valged õied välja pistab. Nagu need sümboolsed teatriõhtud, mil „sulab” möödunu ja etenduseks valitud saatemuusikas kõlavad taaskord Helgi Sallo ja Vodemar Kuslapi lauldud kuulsad operetiduetid. Mis paneb ennaski heldima, rääkimata publikust. Helgi Sallo ütleb, et see on lavastaja Eero Spriidi hea leid. Sümboolika. Tore võimalus publikul neid lummavaid duette taas kuulata.

Aega, mida viita

Voldemar Kuslapil on igasuguseid hobisid ja kombeid. Aega mida viita... Ta uurib selili maas ennemuiste sündinud lugusid ja neelab memuaare. Pole võõras „lind” võõras „köögis”, vaid elav kultuurileksikon.
Kuulab Klassikaraadiot. Armastab käia kalmistutel, uurida ja pildistada huvipakkuvaid hauamonumente. Tartu kalmistule on näiteks maetud üks Pushkini poegadest, mis polevat avalikkusele eriti teada, aga näe, Kuslap uuris välja.
Välisreiside aegu on ta viibinud Chopini, Newtoni, Wiiralti haual. „New Yorgis viidi mind ühele kalmistule, öeldi, et siia on maetud mingi vene kunstnik. Läksin ja uurisin – Rahmaninov!”

Hääleharjutustega ei harjuta?

„Mäletan, et vanas korteris üritasin omateada tasakesi laulda. Kui ülemistele naabritele telefon pandi, öelnud montöör, et küll teil on lõbus elu, teil majas laulja. ”Mis lõbus,” öelnud naaber, „ta ei laula, lõugab ainult, oo, ää, uuu.”
Aga enne etendust on ju ikka vaja paar „nonni teha.” Siis ehitas Kuslap lodža kinni ja harjutas seal. Et sealt ei kostavat välja isegi Kuslapi hääletoru ja naabrid ei pea vihast huuli närima. Aga õnneks ta eksis.
Kostis, kostis...
„Vanasti mõtlesin, et miks nad nii palju harjutavad. Endel Pärn õpetas küll, et näoga saali poole ja muud kunsti polegi.” Aga lisas sinna juurde, et hästi kõlava häälega. Aga kui ma ikka aastakümneid kasvõi toreadoorina pröökan, Estonia akustikas orkestriga kahevõitlust pean, olen aja jooksul kaotanud vend. Hääl tuhmub.”
„Aga Kuslapi hääl pole siiani tuhmunud ega näita tuhmumise märke,” ütles Heli Lääts oma raamatu esitlusel. „Tuhmunud häälest pole tänaseks jälgegi. Kui Volli minu kõrval ühel sünnipäeval äkki laulma hakkas, hakkasid minu kõrvatrummid pilli lööma.” Heli arvates on Voldemar Kuslapi lauluhääl aastatega hoopis oobertoone juurde saanud ja veelgi tugevam.

Erinevad lavastajad

Lavastaja viib su teeotsani – edasi astu ise. Heal lavastajal on oma nägemus. Kui Voldemar Panso suri, ütles üks Ita Everi vana hea partner: tead, Ita, meie kui näitlejad sureme ka. Ütlemises on tõetera sees.
Voldemar Kuslap on Georg Otsaga dubleerinud. Georg Ots on Kuslapi Don Juani lavastanud. Lavastajaid on olnud kümneid; kes võtab sind kuulda; kellega on hea klapp. Missugune lavastaja oli Georg Ots?

Kaie on üks ja ainus

Voldemar Kuslap on Estonias laulnud pluss miinus sada osa, tõmmanud naisi teatrisse kui kärbseid paberile. Ja tal on olnud ainult üks abikaasa. „Oo, jaa,” naeratab Kuslap varjundirikkalt,” Kaie on üks ja ainus, ehkki kuulujuttude järgi olen abielus olnud isegi venelannaga. Üksvahe oli kombeks telefoninumbreid muuta ja minu vana number oli antud vene perekonnale.” Sestap käinud linna peal ka jutt, et Kuslap elab vinge vene naisega.
Noorena oli Kaie Kuslap isegi äravahetamiseni sarnane Urve Tautsi ja Helgi Salloga. Keegi jälle teadis, oli oma silmaga näinud Helgi ja Voldemari abielu Haapsalus...
Vihmas ja päikeses...
Paul Pinna on öelnud, et ta mõistis inimesi, aga tal polnud nende osas illusioone, ja ka mitte armastuses. Kas sa tead, kunas lõpeb armastus, küsinud Pinna Pansolt? Ja vastanud ise – „Kui kummutisahtlis on must pesu.”
Mis tuletab millegipärast meelde Urve Tautsi juttu, kuidas teatris reisi ajal Volli kohvris lõhnasid abikaasa poolt kaasa pandud pirukad.
Pani päikese kaasa, ütleb laulusõna. See ongi õnn ja armastus, kui kõik ilmad on ilusad, ka vihmased ja vihmaga paistab päike.

Aus vale

Lava ja saal on lähedalt seotud. Üks ei eksisteeri teiseta. Mõnikord paistab saali näitemäng mitte mängult, vaid nagu päriselt. Nii see peabki olema – partnerite vaheline keemia. Aus vale.
Kui Urve Tauts ja Voldemar Kuslap operetiseparees teleekraanile ilmusid, olnud tunda lausa shampanja lõhna, viini flirti, elegantsi. Seda nähes ütles üks pärnakast härrasmees: vaata seda Urvet, Pärnu tüdruk, kust ta seda teab, aga näe, oskab?! Mis tähendab, et oskab laval olla tõeline daam. Nagu päriselt.
Ega etendus olegi pelgalt kolm tundi, vaid see, mis toimub lava ja saali vahel. Kuulus Shaljapin ütles: mina tõstan habemetuti veel kõrgemale ja sina seal esimeses reas nutad veelgi rohkem.

Pärast etendust

Urve näeb kolleegi kõiges: ja mitte ainult laval. „Volli on laval hea partner, tore ja huumoorikas kolleeg. Igal sünnipäeval helistab ja tal on alati varuks mõni uus anekdoot.”
Kui sageli võib teatris kohata ebasiirust, kahjurõõmu. Volliga on ühisrõõmu laval ja lava taga proovist etenduseni. Nii räägivad Anu Kaal ja Urve Tauts nagu ühest suust: partner on see, kes ka pärast mõnd „apsu” laval sõbralikult kõnetab: ”Mida Volliga hiljem naerame, näe juhtus, ja mis siis.” Anu Kaal, et oleme ju sõbrad muusikas. Ja nii see jääb.

Aplausi hääl

Aplaus ja lilled – tasuviis, mille üle laulja vist ei saa kurta või kuidas? Tasuviis, mis käib selle elukutse juurde.
Vahel on kiitus aga kriitikast ebameeldivam, kui tunned, et midagi jäi siiski vajaka. Kuslap on omas kõvasti kinni, töökas ja küllalt enesekriitiline. Tundub nii.
Kuipalju aastakümneid tagasi laulis Voldemar Kuslap populaarseks oma kursusekaaslase Harri Tarvo ja Kalju Kassi „Meeletu rüütli” ja sai selle järgi ka hüüdnime. Võimatu unustada!
Näitleja töö pole ammugi tähtsam teistest. Näiteks kirurgi vastutusest. Seda on öelnud Ita Ever. Teeb operatsiooni kulla peale ja läheb õhtale. Sportlane väristab rusikaid, kui võidab, artist kummardab tänutäheks. Aplaus ja roosid.
Tähelepanelik teatrikülastaja on näinud, kuidas Kuslapile pea iga etenduse lõpus punaseid roose on toodud. Oo, jaa, ohkab Kuslap, sest salapärane daam on tänapäevani salapäraseks jäänud. „Olen küsinud piletöridelt, tundnud siirast huvi, et tänada...”
Lademetes kirju, tähelepanu vasakul ja paremal kuulub ameti juurde, kui inimesed sumisevad su ümber.
Mida on seltskonnavestlustes Voldemar Kuslapist veel pajatada; mida veel pole kuulnud? Mäletan ühte jutuajamist.
„Kui päeval on midagi ebameeldivat ja sa kuuled raadiost – laulab Voldemar Kuslap, jääd rõõmuga kuulatama ja su päevapaha kaob. Mis võluvits see on?
Tore hääl, ütles sugulane, kes Kuslapit on terve oma noore elu kuulnud, mitte kõrvust niisama mööda lasknud, kuulama jäänudki. Paneb ütlema, et üks laulja kuulas ainult oma heliredeliredeleid, et kõrge „do” ja nö akrobaatilise etüüdiga purustab kõik mõistuse ahelad. Ja et pärast panen „sisu” sisse ka!?

Lõvil džunglis on veelgi suurem hääl

Küsime, kas sellest teatris piisaks? Müriseva häälega saalid tühjaks laulda, saamata kunstilist elamust. Näiteks Voldemar Kuslapi lauldud romanssides pole ühtki tühja nooti. See puudutab.
Laulja peab oma kahe liistakuga – häälepaeltega leiva lauale saama. Keda ametisaldused niiväga huvitaksid? Pealegi! Objektiivseid põhjusi kavalehtedele ei kirjutata.
Habemega nali seegi, et Endel Pärn oma kolme noodiga pere ära toitis. Aga need kolm nooti polnud pelgalt kolm nooti, vaid mida vanameister nendega ütelda oskas ja ütles.
Ega ninataha sätitud häälega ooperis: ”ma armastan sind,” ise ka ei usuks, publikut pahviks ei löö. Pansot ajanud ooper naerma, küsi miks? Kaarel Ird ütles hullemat – nimetas seesuguseid lauljaid vast siis kunstlauljaid vokaalidiootideks.
Kui siis neid – sarjast „kuulsaid kõrisid” – vaimusilma ette manada, meenub kohe Vello Viisimaa oma puändiga: rahuajal hääl ja sõjaajal sireen!
Aga kui Voldemar Kuslap Klassikaraadio soovisaates Arne Oidi „Aknal” kuulaja soovil laulab, sõnadega „Näe vahtrad õitsevad, näe langetavad lehti,” jookseb silme eest läbi naise elulint, mitte üksnes toretsev hääl.
„Jah, ja see on Voldemar Kuslapi osavõtlik elurõõm, mis inimesest välja paistab, laulja hääles kajastub, artisti silma särama paneb,” ütleb õppinud meedik, sagedane teatri külastaja, ja lauljate impressaario Toomas Zupping.

Hea ja halb sülitsi

Publik võib lauljale isegi dopinguks osutuda, ja vastupidi, kui tähelepanuga liialdab. Kõik etendused lõppevad aplausiga, ka halvad. On olemas esietenduse publik ja kuidas öeldagi „rõhutatud vaimustatud publik” ega lase endast lahti – need kummalised ööhelistajad?
„Nojah, kui keegi ikka südaöösel helistab, teeb pahaseks küll. Hilja etenduselt või kontserdilt tuldud ja pealegi olen kehv magaja.” Kuslapi sarm ja populaarsus oli selline...
“Estoonlane 2017” kirjutatakse, et septembrikuus peetakse rahvusooperis Estonia kahel õhtul pidu. Katrin Karisma juubelit operetiga „Savoy ball” ning Voldemar Kuslapi juubelit operetiga „Tsirkusprintsess”.
Toonases vestluses Kuslapiga kõneles ta „Estoonlases”, et „Tsirkusprintsessi” näol on tegemist järjekordse tõestusega, et operett on läbi aegade elujõuline ja publiku huvi jätkuvalt suur. Kas tsirkuse direktorit, keda Voldemar Kuslap seal kehastas, võib võrrelada teatridirektoriga?
„Muidugi! Terve elu ongi ju tsirkus!”

Viimane etendus?

See küsimus on pea igale artistile kui konnasilmale astumine. Teatris nagu igas teiseski mängus on kaotajaid ja võitjaid. Igaüks ei oska endale ette kujutada, kui raske on teatrist äraminek. See ei võta ju midagi peale publiku väljaplaksutamata aplausi – tänuviis, õnneminutid, ilma milleta oleks kõik peaaegu võimatu.
Ent kui esiosad kaovad paratamatult teise vanuseklassi??
On 2022. aasta detsember.
Palju õnne ja head uut aastat, Voldemar Kuslap!