Voldemar Ilja – 100

tekst: jaanika kressa,
Voldemar Ilja leeriõpilane aastast 1985

Nõmme Rahu koguduse õpetaja Voldemar Ilja Siberisse küüditatute mälestusmärgi avamisel, Pääsküla raudteejaamas 14. juunil 1991. Foto: Ajapaik

Novembri ehk Kooljakuu 13. päeval täitus 100 aastat Võrumaa rohelise leegioni võitleja, Eesti- ja Põhja-Liivimaa aja- ja kirikuloolase, eesti rahva usu- ja vaimuelu ning usulise- ja rahvusliku ärkamise uurija, Dr. Voldemar Ilja sünnist.

Sel puhul andis Tartu Pauluse kogudus, eesotsas õpetaja Kristjan Luhametsaga, välja tagasihoidliku mälestustevihiku „Võrumaa metsast Eesti kirkusse. Mälestuskilde“. Tegemist on Voldemar Ilja 1995. aastal vormistatud käsikirjaga elust rohelises leegionis ja vangilaagris, samuti hõlmab kirjutis põgusalt Ilja õpetajaksoleku esimest poolaega. Talle omaselt on sündmusi kirjeldatud pealtnäha rahulikul viisil, kuid tähelepanelik lugeja leiab neist nappidest lehekülgedest paraja annuse vürtsi.

Rõõmus, valgustuslik liikumine

Vanad eestlased suhtlesid hingedeajal lahkunud esivanematega, ootasid neid koju. Luterlikus kirikukalendris on Usupuhastuspüha ja Surnutepüha vaheline aeg samamoodi mõtiskluste ja mälestamise aeg. Lapsed, kes selles ajavahemikus sündinud, on maast-madalast oma sünnipäeva ümbruses rohkesti teispoolsust tähele pannud, sellega harjunud. Voldemar Ilja on just üks nende seast: pimedal aasta-ajal sündinuna ei kartnud ta läbi elu mingitsorti pimedust, tema ise oli valgus.
Voldemar sündis suure pere noorima lapsena, tal oli neli venda ja kaks õde, aga ta kaotas juba 2-aastaselt isa. Ta oli hästi hoitud pesamuna, aga samal ajal ka talulaps, kes õppis tegema kõiki töid.
Kui Volli oli 11-aastane, hakati Iljade kodus Võrumaal Tsiistres palvetunde pidama. Vennastekoguduse liikumine oli 1930. aastatel Liivimaal väga vilgas, see ühendas usu- ja seltsielu, sõnalise teenimise kõrval kõlas palju pillimängu ja koorilaulu, peeti mitmepäevaseid konverentse ja laulupäevi. See rõõmus rahvavalgustuslik liikumine, mille usk polnud rusuv, vaid elav ja loov, jättis lapse hinge nii sügava jälje, et hiljem pühendus ta teadlasena uurima selle liikumise algusaegu Eesti- ja Liivimaal. Veetes pikki tunde arhiivipaberite ja mikrofilmidega, on ta 18. sajandi oludesse nii sügavalt sisse elanud, et on oma ajalooraamatute lehekülgedele sellest kaugest ajast võlunud välja täiesti elavad tegelased.

Hääl ütles: ära mine!

Võru gümnaasiumi asemel läks noor Voldemar esialgu õppima Petseri lähedal asunud tööstuskooli keraamikat. Põhjus oli lihtne: seal ei olnud õppemaksu. Samas näitab see, kui mitmekülgselt andekas ta oli. Tema lõputöö oli vaas ja vaagen. „Kord mu naine ja poeg nägid Tallinna ajaloomuuseumis näitusel minu vaasi, mille üle ma imestasin, et see alles oli,“ on Ilja hiljem meenutanud.
1943. aasta kevadel oli ta 20-aastasena pääsenud Petseri gümnaasiumi viimasesse klassi ja kohe selle järel pidi ta minema Eesti leegioni. Vastuvõtukomisjonis oli ta juba varem käinud, see asus Petseri kloostris, endises Petseri vaimuliku seminari ruumides, kuhu oli üle viidud ka Petseri gümnaasium, kuna gümnaasiumi oli paigutatud saksa sõjaväe haiglasse. Maikuu lõpus, kaunil päikesepaistelisel õhtupoolikul oli Voldemar Ilja kohvriga Petseri jaamas, ootamas rongi. „Siis aga järsku otsekui üks hääl ütles mulle: Ära mine! Ja ma pöörasin lausa kannapealt ringi näoga kodu poole, mis asub Võrumaal Tsiistre külas, kus tollal elasid mu ema neli venda ja kaks õde,“ kirjutab Ilja oma mälestustes.
Nii algas tema teenistus Eesti leegioni asemel hoopis rohelises leegionis, mis kestis 10 aastat. Tulevane teadlane ei raisanud aega: õppis metsas soome, prantsuse, inglise ja rootsi keelt. Kohalikud – saksa, vene ja läti – keeled olid talle juba varem külge jäänud.

Olime juba maha müüdud

„Lootust vabadusele me siiski ei kaotanud, ma olin ju vabana sündinud Eesti Vabariigis. Eesti rahvas ootas valget laeva, mida ka Lääs suure suuga lubas, aga tegelikut me olime koos kogu Ida-Euroopaga punasele Venemaale maha müüdud ja kõige suuremaks parseldajaks oli selles „Ameerika onu“ Roosevelt,“ kirjutab Ilja oma mälestustes.
1953. aastal tehti Võrumaa metsades suurem haarang ja teiste seas võeti kinni ka Voldemar Ilja. Algas vangi vedamine läbi erinevate vanglate: Võru, Tartu, Tallinn, Vasalemma jne. See oli Võrumaa noormehe esimene Tallinna-sõit. Pagari tänaval tundsid uurijad eriti suurt huvi vennastekoguduse vendade vastu. Iljalt nad infot ei saanud, kuid hiljem on ta selle kohta öelnud, et „Pagari tänava keldris oli mulle taevas väga lähedal.“ Edasi saadeti ta Arhangelskisse metsatööle. Vangid hüüdsid uut olukorda Stalini-Beria akadeemiaks. „Nii haritud seltskonnas ei ole ma kunagi olnud. Seal oli tõesti iga eriala inimesi. Seltskond oli nii aus, et võisid oma rahakoti lihtsalt lauale jätta,“ on Ilja hiljem meenutanud.
Vangilaagris võttis ta Jumala abiga vastu otsuse teoloogiat õppida. Aasta pärast oli tal vaba mehena võimalus sellega Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis algust teha. Voldemar Ilja ordineeriti õpetajaks 5. septembril 1956 ja saadeti teenima Petseri kogudust. Ta jäi sinna jälle kümneks aastaks, jätkates samal ajal õpinguid. Tema magistritöö kandis pealkirja „Reformatsiooni ettevalmistavad liikumised 14. sajandi Böömimaal“.

Kümme aastat Nõmmelt Võnnu kogudust teenimas

Voldemar Ilja 100-sünnipäevaks andis Tartu Pauluse kogudus välja tema mälestusvihiku „Võrumaa metsast Eesti kirkusse. Mälestuskilde“.

1968. aasta lõpupoole määras kirik Voldemar Ilja tööle Tartumaale, Võnnu Jaakobi koguduse õpetaja ametikohale. Võnnu oli suur ja vana kogudus, kellel varem olnud palju hooneid, mis aga nüüd kõik olid koguduselt ära võetud, nii et õpetajal puudus sõna otseses mõttes eluase.
Samal suvel, 21. augustil 1968 ehk Praha ülestõusu päeval, oli Voldemar Ilja abiellunud Helsingi ülikooli teoloogia teaduskonna magistri Elli Marja Helena Huuhtasega. Olukord oli muljetavaldav: ühelt poolt saatis kirik noorpaari teadlikult vastu talve „põõsa alla“, teiselt poolt oli ju teada, et välismaalasel ei lubata üldse Tallinnast kaugemale liikuda.
Ilja oli sunnitud meeleheitlikult Tallinna elamist otsima ja leidis Nõmmel võimaluse osta pool maja. Sugulaste ja sõprade abiga sai ta ime kombel suure summa kokku, tehes seda lootuses, et talle antakse Tallinna lähedal asuv Harju-Jaani kogudus, mida sel ajal teenis algharidusega õpetaja. Ent nagu Ilja oli olnud pagaris „halb vang“, kelle kohta käis pakikeeld, oli ta sama sõnakuulmatu ka vaimulikuna, keeldudes jälle koostööst KGB-ga.
„Ma tean ja usun, et ka meie kiriku juhtkonnal eesotsas peapiiskopi ja Konsistooriumiga polnud kerge kaasa mängida nõukogulikus sümfooniaorkestris,“ meenutab Ilja oma 1995. aastal kirja pandud mälestustes. „Neile oli noodivihik nina alla pandud, mille järele nad pidid mängima. Kes liialt valesid toone kuuldavale laskis, kõrvaldati orkestrist. Muidugi ei võetud orkestrisse kedagi ka uisapäisa, vaid selleks tehti eelproov. Kes seda proovi hästi ei sooritanud või üldsegi proovile ei ilmunud, ei pääsenud ka ühelegi juhtivamale kohale ei ühiskonnas ega ka kirikus. Selles orkestris mängudes polnud võimalik palju vigu teha, sest sinu kõrval võis istuda kas mees või naine, kes jälgis sinu mängu. Kogu nõukogude võimu tugevuseks, aga veel rohkem nõrkuseks, oli USALDAMATUS.“
Niisiis pidi tema, kes orkestri eelproovile ei ilmunud, leppima sellega, et ta pere elas Tallinn-Nõmmel ja tema teenis Võnnu kogudust. Perre oli sündinud poeg Jüri Mikael. See tähendas pidevat liikumist Liivi- ja Eestimaa vahet, mis kestis kümme aastat. Vahemaa üle 200 kilomeetri. Aga Iljadel jõudu jätkus. Sel perioodil hooldas Voldemar ka Mehikoorma kogudust Peipsi ääres.

Kindel linn ja varjupaik – Nõmme Rahu kirik

1978. aastal läks endine Tallinna praost ja konsistooriumi assessor Georg-Voldemar Klaus kehva tervise tõttu emerituuri ja Voldemar Iljale avanes võimalus saada õpetajaks Nõmme Rahu kirikusse. See on Tartu Rahu mälestuskirik, mille paraadukse kohal paradoksaalselt just Voldemar Ilja sünniaasta – 1922. Nüüd lõpuks oli töö ja kodu vahet vaid veerand tundi jalutada!
Voldemar Iljast sai Nõmme Rahu koguduse armastatud õpetaja 20 aastaks. Tänu oma isikuomadustele ja perekondlikele sidemetele elas ta kogu aeg poolenisti vabas maailmas ja Nõmme Rahu kirikus olid soome sõbrad tavaline nähtus. See tõi värsket õhku ja aitas meil kõigil sihti hoida. Nad olid mõlemad Nõmmel väga armastatud, nii härra kui proua Ilja. Nende ajal toimusid Nõmme kirikus ka soomekeelsed jumalateenistused.
Elades ja töötades Tallinn-Nõmmel jäi Voldemar Ilja omas südames aga ikka alati liivimaalaseks. Suure soojusega meenutas ta oma nooruspõlve Võrumaad ja tema Lõuna-Eesti ametivennad olid Tallinna tulles alati oodatud Nõmmel.
Kogu nõukogude okupatsiooniaja polnud Voldemar Ilja kartnud kedagi ega midagi. Siberis oli ta ju ära käinud ja võimalus sinna tagasi saadetud saada, ajas teda naerma, mis tema vastased üsna relvituks tegi. Tema jutlustes oli alati ridade vaheline sõnum, mis kuulajatele mõnikord alles koduteel kohale jõudis. Nõmme Rahu kirik oli tõesti üks kindel linn ja varjupaik, kuhu ei pääsenud nõukogude argipäev ega koogutamised ei ilmaliku ega ka kirikliku võimu suunas. Õpetaja Ilja ei lugenud oma teenistustel ette punapiiskoppide karjasekirju stiilis „Jumal kaitse Brežnevit“ jne.

Doktoritöö Helsingi ülikoolis

Kui Eesti lõpuks vabaks sai, oli Nõmme kiriku õpetaja Voldemar Ilja esimeste seas, kes osales värske muinsuskaitseliikumise tegemistes, õnnistades esimesi sini-must-valgeid lippe ja avatavaid mälestuskive. Ta alustas ka Nõmme Lunastaja kiriku taastamistöödega.
1995. aastal sai Voldemar Iljast esimene teoloogiadoktor EELK-s, kes kaitses oma töö välismaal, Helsingi ülikooli juures, seda 72-aastaselt! Doktoritöö teema oli loomulikult vennastekoguduse ajalugu, sest see kajastas tema jaoks eesti rahva hingelugu. Siis ilmus ka tema esimene vennastekoguduse ajalooraamat.
„Jumala sõna kuulutamisele ja teadusliku uurimistöö võimekusele lisaks on teda iseloomustanud suur korraldamise jõud kõikide tema teenitavate kirikuhoonete remontimisel ja koguduse juurde kuuluvate hoonete ehitamisel või juurdeehitamisel,“ on Voldemar Ilja kohta kirjutanud Eenok Haamer.
Nõmmel ehitati Ilja juhtimisel, Jumala ja soome sõprade abiga, palju. Aastatel 1979–1982 tehti kirikus remonti, vahetati välja elektrisüsteem ja paigaldati uus küttesüsteem. 1990. aastal toodi kirikusse Võnnu vennastekoguduse palvemajast orel, mille oli 1844. aastal valmistanud Tartu meister Ernst Kessler. 1995. aastal tunnistati Nõmme Rahu kirik ajaloomälestiseks.
Kiriku kinnistule kerkis ka kaasaegne pastoraadihoone. Iljade kolmeliikmeline pere elas aga ikka edasi oma armsas Sihi tänava kodus. Liivimaalane Voldemar Ilja oli võimas isiksus, suur nii kasvult, silmaringi kui südamesoojuse poolest. Sellele suurele mehele lisas veelgi jõudu ja tugevust proua Elli Ilja toetus ja loojalsus, koos mõjusid nad täiuslikult, pakkudes teineteisele nii palju vaimset turvatunnet, et seda jäi ülegi ja jätkus ka kogudusele.

Mis sa oled teinud ja mis sa oled tegemata jätnud

1998. aastal selgus, et kuigi Eesti on justkui vaba, mängib EELK orkester ikka oma vanadest, nõukogude okupatsiooniaegsetest nootidest. Iljat tutvustati äsja jõustunud seadusepügalaga, mille järgi üle 75-aastased õpetajad pidid sundkorras emerituuri lahkuma. Ilja oli 76 ja soovis veel aasta ametis olla. Samal ajal oli selle vanusepiiri ületanud vaimulikke teisigi, ilma igasuguste kraadideta ja isegi ilma Usuteaduse Instituuti lõpetamata. Kuid nad ei teeninud nii ihaldatud asukohas kui Nõmme. Iljale, kes oli üle 40 aasta ustavalt teeninud Kirikut ja samaaegselt Usuteaduse Instituuti kuni dekaani ja rektori kt.-ni välja, kaitstes samal ajal doktori väitekirja Helsingi ülikoolis kodumaa kirikuloo alal, ei jäetud võimalust omal soovil koguduse tööst lahkuda. Samal ajal koosnes EELK Konsistoorium õp. Ilja endistest õpilastest.
Järgnes kummaline pooleaastane jõuproov, kus Nõmme kogudus esialgu oma õpetaja eest võitles ja siis konsistooriumi piitsa ja prääniku ees lõpuks inimlikult väsis. Tuleb kindlasti ka see aeg, mil mõni tulevane tudeng sellest protsessist uurimustöö kirjutab. Kokkuvõttes väljus Voldemar Ilja sellest häbiväärsest olukorrast võitjana: nüüd oli tal lõpuks aega tõeliselt kirjutamisele pühenduda ja lisaks esimesele köitele ilmusid nüüd ridamisi veel 5 vennastekoguduse ajalooraamatut.
Voldemar Ilja lahkus igavikku 16. detsembril 2010. Oma vaimuliku matusest said paljud Nõmme ja Hiiu elanikud kummalisel viisil osa. Bussijuht, kes pidi matuselised Rahu kiriku juurest Hiiu surnuaeda viima, pidas kirikus toimuvat üritust liiga pikaks ja sõitis minema. „Panime siis kirstumasina ees sõitma ja kõndisime väga pikas protsessioonis mööda Pärnu maanteed. Panime liikluse sellega veerand tunniks kinni. Inimestel autodes oli aega mõelda, mis toimub. Ainuüksi ametirõivais vaimulikke oli üle kolmekümne,“ meenutas praost Jaan Tammsalu.
Lauldes Usupuhastuspühal Martin Lutheri laulu „Üks kindel linn ja varjupaik“ Ferdinand Dietrich Nikolai von Hörschelmanni eestikeelses tõlkes, meenub mulle alati mu tark, rõõmus ja lutherlikult kõigutamatu leeriõpetaja Voldemar Ilja.
Mõnikord mõtlen, mida ta ütleks täna. Aga eks ole ta ju juba küllalt öelnud: „Häid ja halbu inimesi on kõigis rahvustes ja samuti poliitilistes erakondades ja siin ei ole erandiks, kahju küll, ka mitte kirik.“ Või: „Viimses kohtus ei küsita, mis rahvusest sa oled. Ei küsita isegi seda, kas sa usklik oled. Küsitakse: mis sa oled teinud ja mis sa oled tegemata jätnud.“