Evy Laamanni kojujõudmist oodates

tekst: JAANIKA KRESSA

26. novembril 2022 möödus 100 aastat vabadusvõitleja Evy Laamanni sünnist. 11. jaanuaril möödub 130. aastat tema isa Paul Laamanni sünnist.

Kogunesime Tartu Raadi kalmistul, kus puhkavad Pauli vanemad, kuhu Evy on oma vanematele paigaldanud kenotaafi, kuhu ta on matnud oma mehe Arvo Kalbuse ja kuhu peaks Ameerikast saabuma ja sängitatud saama ka tema enda ja venna Uno tuhaurnid.
Oli ilus lumine talveilm, kui Raadi kalmistule toodi küünlaid ja lilli lisaks Tartule Viljandist, Haapsalust ja Evy kodusest Võrust. Eesti Leegioni Sõprade Seltsi tellimisel oli valminud küünlalatern.

Jutustasime mitmeid kordi nädalas

Evy Laamann Kalbus oli meile oluline inimene. Tõeline sõber. Veel 95-aastaselt oli ta virge ja vitaalne suhtlema skaibi teel meiega, endast paar põlvkonda nooremate ookeanitaguste aatekaaslastega, kellega ta ainult ekraani vahendusel kohtunud oligi. Me jutustasime mitmeid kordi nädalas. Meie jutud olid pikad, puudutades peamiselt ajalugu, Eesti Vabadussõjalaste Liikumist ja selle hävitamist, Teist maailmasõda, aga ka USA presidendivalimisi ja Eesti päevapoliitikat.
Pärast abikaasa Arvo Kalbuse lahkumist elas Evy nende Marylandi kodus üksinda. Lapsi neil ei olnud ja Evy rääkis mitmel korral, et see on isegi hea, sest mitmed ta sõbrannad olid Ameerikas nende laste soovil vastu ema tahet hooldekodusse pandud. Evy muretses mitmete sõprade pärast, elas teiste saatusele kaasa, aitas telefoni teel asju korraldada nii Euroopas kui Ameerika teises otsas.
2018. aasta suvel kaotas Evy oma venna Uno. Õde oli olnud noorema vennaga väga lähedane, oli ju vend Uno ainus, kes meenutas talle nende ühist lapsepõlve esmalt muinasjutulisel Võrumaal ja hiljem igal pool, kuhu nende vanemad, vabadussõjalased Ella ja Paul Laamann meie isehakanud diktaatorite poolt küüditati. Isaga viis Evy ja Uno tee lahku 1944. aastal Tallinnas, emaga 1947. aastal Indias. Evy toetas oma väikevenda läbi elu ja läbi venna nelja abielu. Kuigi kõik vennanaised olid eestlannad, ei olnud tädil vennalastega ega nende emadega erilist läbisaamist. Venna surm mõjus õele rängalt. Ta tervis halvenes ja tema majja ilmus hooldaja, kes isoleeris seni üliaktiivselt suhelnud inimese tervest maailmast.
Veel maikuus oli Evyt külastanud Jaak Madison. Kavandamisel oli mälestusmärk Artur Sirgule, millele Evy väga kaasa elas. Juunis juhtus midagi Evy koduarvutiga, mistõttu me ei saanud enam ühendust skaibiga, kuid suhtlemiseks jäid nii mobiil- kui lauatelefon. Ühel päeval ei võetud neid enam vastu.

Evy Laamanni 100. aastapäeva mälestusüritus Tartu Raadi kalmistul. Foto: erakogu

USA ei olegi õigusriik?

Evy oli oma elu viimased kolm aastat maailmast isoleeritud. Temaga ei saanud enam ühendust telefoni teel ja seda olukorda pidas normaalseks sealne eestlaskond, kogudus ja saatkond: kõik korrutasid kui ühest suust, et keegi midagi teha ei saa, sest vana inimene kuulubki perekonnale. Tuli välja, et hooldaja oli olnud korraks abielus ühega Evy venna paljudest lastest. Evy surres ei teatatud tema lahkumisest, alles mitu kuud hiljem võttis advokaat ühendust nendega, kes on testamendis mainitud. Me ei tea tänaseni, kuidas ja kas üldse jäeti temaga hüvasti. Tänaseni pole saabunud siia ei Evy ega Uno urne, kuigi kalmistul asub Evy enda tellitud hauaplaat, kus peal Arvo, Evy ja Uno nimed. Soov saada maetud oma abikaasa kõrvale Tartu Raadi kalmistule, on kirjas nii Evy testamendis kui ka tema raamatus „Tõde ei põle tuleski“. Kas tõesti ei ole USA õigusriik ja kas on võimalik, et seal inimese testamendis kirjutatud viimse tahte peale lihtsalt vilistatakse?

Me ei unusta Evyt
Evy Laamann suutis oma kirgliku olemusega jätta endast sõprade südameisse sügava jälje. Meie ei unusta teda kunagi. Tõde ei põle tuleski.