Stepan Bandera – Ukraina rahva suur poeg

tekst: Jüri Kotšinev

Stepan Bandera. Allikas: Wikimedia Commons

Ukraina vastuoluline rahvuslane Stepan Banderat on pälvinud Venemaal natsi ja äärmuslase tiitli, samas Ukraina iseseisvuse eest võitlejad austavad teda kui Ukraina rahva suurt poega. Kes ta aga maailma silmis on – kas kurjategija või kangelane, selgub ehk tulevikus.

Stepan Andrijovõtš Bandera sündis 1. jaanuaril 1909. aastal Galiitsias Starõi Ugrinovi asulas. Hiljem sai see kant Ivanovo-Frankovski oblastiks, kuid tol ajal kuulus Galiitsia Austria-Ungari keisririigi koosseisu. Stepani isa Andrij oli kreeka-katoliku ehk uniaadi kiriku vaimulik. Peale selle oli Stepani isa suur Ukraina rahvuslane, kes unistas Ukraina omariiklusest ja iseseisvusest. Selles vaimus kasvatas ta ka oma poega Stepani.
Peale I maailmasõja lõppu ei olnud enam Austria-Ungari keisririiki. Poola kuulutas välja oma iseseisvuse 1918. aastal. Seni oli ta jagatud Vene, Austria-Ungari ja Saksa keisririikide vahel. Punane valitsus Venemaal tunnustas Poola iseseisvust. Ukrainas kuulutati välja Ukraina Rahvavabariik ja Lääne-Ukraina Rahvavabariik. Stepani isa Andrij oli Lääne-Ukraina Rahvusraada liige. Poola Vabariik soovis näha Ukraina Rahvavabariiki ja Lääne-Ukraina Rahvavabariiki oma protektoraadi alla oleva föderatsioonina. Peale terve rea sõjalisi konflikte tunnistasid Venemaa ja Poola Riia rahuga 1921. aastal Ukraina ja Valgevene vabariikide iseseisvust, kuid enamus Ukraina alasid läksid Poola riigi koosseisu.
Stepan Bandera astus 1919. aastal õppima Strõi linnas Lvivi oblastis Ukraina Klassikalisesse Gümnaasiumisse. Seal õppis ta kaheksa aastat. Peale gümnaasiumi lõpetamist asus ta 1927. aastal õppima Lvivi Polütehnikumis. Just sel ajal ühines Stepan Bandera Ukraina Sõjaväelise liikumisega. Selles liikumises tõusis ta peagi liidrite hulka. Ukrainas valitses bolševistliku Moskva poolt tekitatud näljahäda. Rahvuslik liikumine sai väga tugevaks. Bolševismivastased meeleolud olid sama suured kui viha Poola vastu, kes pidas Lvivi oma linnaks, nagu ka kogu Lääne-Ukrainat oma pärusmaaks.
Bandera tegutses nii kommunistide kui poolakate vastu ning osales koos võitluskaaslastega Poola siseministri Bronislaw Pierachi atentaadi korraldamises 1934. aastal. Stepan Bandera ja tema kaaslased arreteeriti. Algasid kuulsad Lvivi ning Varssavi protsessid. Stepan Bandera mõisteti surma, kuid see otsus asendati eluaegse vangistusega.
1939. aastaks oli Stepan Bandera istunud mitmes vanglas, kaasa arvatud Bresti vanglas. Kui 1939. aasta 1. septembril ründas Saksamaa Poolat, tekkis Banderal võimalus vabaneda. 13. septembril 1919. lahkus vanglaadministratsioon vanglahoonest ja Stepan Bandera pääses vabadusse. Ta suundus kohe Lvivi, et jätkata võitlust Ukraina omariikluse eest.
Ribbentrop-Molotovi pakti kohaselt olid N. Liit ja Saksamaa liitlased. Selle pakti alusel läks kogu Ukraina N. Liidu koosseisu. Lääneriigid ei olnud sellises olukorras valmis tunnustama Ukraina omariiklust. Stepan Bandera hakkas koos oma aatekaaslastega valmistuma rahva vastupanuks ja partisanisõja pidamiseks nii punastega kui sakslastega. Rahvuslaste teine liider, Andrij Melnyk oli sakslastega sõlmitud liidu pooldaja. Ukraina rahvuslased Ukraina Sõjaväelises liikumises lõhenesid kahte leeri. Ühe eesotsas oli Melnyk ja teise Bandera. Lõplikult lõhenes organisatsioon 1940. aasta veebruariks.
1941. aasta kevadel hakati formeerima sakslaste poolt okupeeritud Poola aladel Ukraina leegioni, kuhu algses kuulusid Schutzmannschaft Battalion 201 „Nachtigall“ ja Battalion Ukrainische Gruppe „Roland“. Kahe pataljoni koosseisu värbamisega tegelesid Roman Suhhevõtš, Mykola Lebed ning Jaroslav Stetsko. Stepan Bandera selles ei osalenud. Lisaks loodi Poola territooriumil kümme politseipataljoni, mis kandsid numbreid 203–21. ning üheksa pataljoni riigikomissariaadi „Ostland“ alluvuses. Kokku teenis sakslaste poolel 35 000 ukrainlast, kes moodustasid viiekümne kolme pataljonilise jõu.
Kui algas N. Liidu ja Saksamaa vaheline sõda 1941. aasta juunis, ründasid Ukraina rahvuslased Lääne-Ukrainas asuvaid punavägesid. 30. juunil sisenes Ukraina Leegioni pataljon Nachtigall Lvivi linna koos Wehrmachti üksustega.
Stepan Bandera juhitud Ukraina rahvuslaste tiivaga, kes soovisid tingimata saavutada Ukraina omariiklust, Hitler ei leppinud ja 1945. aasta 5. juulil Stepan Bandera arreteeriti sakslaste poolt. Ta saadeti Sachsenhauseni koonduslaagrisse. Laagrist vabastati Bandera 1944. aasta septembris ja talle pakuti Saksa võimude poolt koostööd. Bandera keeldus, kuna Hitler ei nõustunud jälle tunnistama Ukraina omariiklust. II maailmasõda kaotati sakslaste poolt. Bandera viibis sõja lõppedes Saksamaal. Ta asus elama Münchenisse, kuhu sai tuua ka oma naise ja lapsed. N. Liidu eriteenistused üritasid teda viis korda mõrvata. Viies kord atentaat õnnestus.
See juhtus 1959. aasta 15. oktoobril. Stepan Bandera oli tagasi tulnud turult ja saatis oma maja ees ihukaitsjad minema. Trepikojas ootas teda KGB mõrvaagent Bogdan Stašinski, kes tulistas teda tsüaniidikapsliga varustatud kuuliga. Bandera suri teel haiglasse. N. Liit süüdistas kõiges Lääne-Saksamaa eriteenistusi ja autasustas samal ajal salaja agent Stašinskit Punatähe ordeniga. Juhtus aga nii, et Stašinski pages 1961. aastal Lääne-Saksamaale ja rääkis seal täpselt, kuidas KGB Stepan Bandera mõrva korraldas.
Enamuse II maailmasõja ajast veetis Stepan Bandera Saksa koonduslaagris. Ometi peetakse teda Venemaal natsiks number üks Ukraina territooriumil. Sama suhtumine oli temasse ka nõukogude ajal. Tegemist oli ukraina vabadusvõitlejaga, kellele määriti kraesse neid tegusid, mille toimumise ajal ta koonduslaagris viibis. Pole midagi imestada, et praegused Ukraina iseseisvuse eest võitlejad teda austavad kui Ukraina rahva suurt poega ja eeskuju oma praeguses vabadusvõitluses. Kes ta aga maailma silmis on – kas kurjategija või kangelane, selgub tulevikus. Aeg annab arutust.