Pimeaia pargis seisab endiselt noort Eesti Vabariiki lämmatama saadetud Viljandi kommunistliku polgu võitlejate mälestuskivi. Liikvele on läinud eksitav info nagu oleks tegemist vennashauaga.Tegelikult olid Eesti Vabariigi võimud korraldanud 1919. aasta märtsis punaväelaste ümbermatmise Pimeaia kontserdiväljakult Siivertsi sõjaväekalmistu alale. Foto: Wikimedia commons

Riik unustas kaks punamonumenti Narva maha

tekst: JAANIKA KRESSA

Kuigi baroksed majapärlid on bolšhevike poolt maa pealt pühitud, lummab tänane Narva oma imelise roheluse ja rohkete parkidega. Narva uhkus ja üks visiitkaart on kuulus Pimeaed, mis kevadel uuesti avati. Kahjuks unustati sealt eemaldada üks punamonument.

Pimeaed asub Narvas renoveeritud Victoria bastionil. Tegemist on poolteist sajandit tagasi rajatud pargiga, mis peaks võhikugi selle linna kunagist mastaapi tunnetama panema.

Kunagine rootsi linn

Suurem osa Narva bastionidest pärineb 17. sajandist, mil Narva oli Rootsi linn ja kaitsekindlustusi kavandas sõjaväeinsener ja arhitekt Eric Dahlberg (1625–1703). Tema ajal ehitati bastionid Fortuna, Triumpf, Fama, Gloria, Honor, Victoria ja Spes. Varasem bastion Wrangel sai uue nime – Pax. Kõik bastionid peale Fama on säilinud. Restaureeritud on Victoria, kus toimuvad giidiga ekskursioonid. Järgmisena on Narval plaanis resataureerida bastionid Honor ja Gloria.
Dahlberg oli Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülem ja aastal 1686 kinnitati ka tema kavandatud projekt Revali (täna Tallinn) 11 bastioni ja 6 raveliini ehitamiseks. Aastatel 1696–1702 oli Dahlberg Liivimaa ja Riia kindralkuberner, samas ka Akadeemia kantsler Tartus ja hiljem Pärnus. Tema juhtimisel kaitsti aastal 1700 edukalt Riiat.
Praegu on Narva korrastatud jõepromenaadi uus vabaõhulava saanud Dahlbergi nime. Narva ajalugu tundvate inimeste meelest on seda vähe, ta oleks väärinud suuremat meelespidamist. Kuid promenaad on tõesti kena ja korras, see on Narva ajaloolises südames asuv kaldapealne, ca 967 m pikkune ala, mis on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru puhkeala ja rannahoonega.
Lisaks Dahlbergi vabaõhulavale on promenaadil Rootsi terrass, kogupere puhkeala, kus asuvad lõvide kujud, on ka õue trenažöörid ja päikeseplats, kus paiknevad suvekohvik, purskkaev ja päikesekell. Maist oktoobrini saab sõita Narva ja Narva-Jõesuu vahel mööda jõge. Kaks korda päevas väljub reisilaev Caroline.

Joaorg ja Jaanilinn

Joaoru puhkeala koos linna supelranna ja rannahoonega on avatud aastaringselt. Katusel asuvalt vaateplatvormilt saab nautida ainulaadset vaadet Narva linnusele ja Jaanilinna kindlusele.
Joaorg ehk Juhkental ehk Joachimsthal oli uus puithoonestuega linnaosa, mis kerkis 19. sajandi viimasel veerandil. 1919. aastal põletasid bolševikud selle linnaosa maha, kahe sõja vahelisel rahuajal ehitati see uuesti üles ja hävines uuesti 1944. aasta pommitamisega.
Täna paeluvad seal pilku taas üles ehitatud ja kontsertsaalina tegutsev Aleksandri suurkirik, kunagise Rootsi Lõvi minivariant ja imeline liivarand kauni jõe kaldal.
Teisel pool jõge on Jaanilinn. Ka Jaanilinn oli kunagi Eesti linn. Seal elasid meie esivanemad, seal on meie surnuaed ja meie mälestused. Jaanilinn ja Narva said hiljuti Euroopa fondidest samasuguse raha, et oma jõepromenaade välja ehitada, kuid kahjuks on Narva jõe idakallas täna räämas, samal ajal kui läänekallas särab.
Narva on sajandite jooksul olnud sageli lahingute tallermaa. Ja kannatada on saanud nii eestlased, venelased kui kõik teised. Bolševikud ei valinud oma ohvreid, vaid tapsid kõiki, kes nende teele ette jäid.
Kahjuks ei tunne paljud Narvas elavad inimesed Narva ajalugu. Neile õpetatakse tänaseni koolis, et vabastajad tõid siia kultuuri ja ehitasid majad. Nii on kasvatatud üles terved uued põlvkonnad, kes peavad omakorda edasi võitlust kujuteldavate fašistidega.
Need inimesed üllatusid, avastades Peetri platsi juures teeremondi käigus, et asfaldi all on munakivitee. Loodetavasti tegid nad järeldusi, et linn on vanem kui neile oli valetatud. Samal ajal muutub Narva aina kaunimaks, ka väärikas raekoda on saanud tagasi oma õige väljanägemise.
Ja loomulikult elab Narvas ka neid inimesi, kes kogu aeg on tõde teadnud. Need inimesed ei nuta taga tanki ega teisi punamonumente, vaid soovivad, et ka need kaks okupantide tunnusmärki, mis veel maha unustati, ära viidaks.

Eesti oli 30 aastat Narva poole seljaga

Narva muinsuskaitse selts on juba aastakümneid palunud eemaldada Narva Pimeaiast mälestusmärk Viljandi kommunistlikule kütipolgule. Kunagise kõlakoja kohal on aga ikka veel dolomiitkiviblokkidest sein, mis teatab kahes keeles: „Siia on maetud Narva linna vabastamise lahingutes novembris 1918 langenud Viljandi kommunistliku polgu ja teiste punaarmee väeosade võitlejate põrm.“
Põlisnarvalased kahtlevad, et sinna keegi maetud on. Eriti õudsana mõjub aga olukord, et 1994. aastal on see asjandus Eesti Vabariigis kultuurimälestiseks tunnistatud kui Vabadussõjas võidelnute ühishaud, registri numbriga 46!
Teine punamonumentide avalikust ruumist eemaldamisel maha unustatud objekt on „vabastaja“ Igor Grafovi mälestustahvel! Eemaldati küll tema mälestusmärk Narva ja Narva-Jõesuu tee äärest, ent Narva linnas Joaorus on temanimeline tänav ja sellel ikka veel okupandi auks mälestustahvel!
Eesti riik oli 30 aastat olnud Narva poole seljaga. Alles sõda Ukrainas tõi mõistmise, et Narvas on probleeme, millega sealne omavalitsus hakkama ei saa ja et Narva vajab Eesti riigi tuge ja sekkumist. Loodetavasti ei pööra Eesti riik enam Narva poole selga ja sealt kaovad ka mõrtsukate nimelised tänavanimed.
Kuigi Narvas elab palju umbkeelseid inimesi, ei ole nad kindlasti kõik bolševikud. Ja õnneks on tänases Narvas vähemalt turistina juba võimalik ka eesti keelega hakkama.