KGB agent Draamateatris

tekst: Lembit Anton,
Eluteatri näitelaval II vaatus. Lugusid Draamateatrist

Eesti teatri teenekas näitleja Lembit Anton pajatab tõestisündinud lugusid 50–60ndate aastate Draamateatrist. Humoorikad lood võimaldavad lugejal heita pilgu Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õitsva kultuurielu telgitagustesse.

Valdeko Ratassepp. Foto: Ajapaik

Kui GITISe Eesti stuudio Moskvas lõpetas, siis suunati kogu kursus Tallinna Draamateatrisse. Mind (Lembit Anton –toim) paigutati garderoobi nr. 227. Seda garderoobi kasutasid töö ja puhkeruumina tuntud Draamateatri näitlejad Rudolf Nuude, Olev Eskola, Olev Tinn, Valdeko Ratassepp ja Arnold Suurorg.
Garderoobivanem oli Arnold Suurorg. Igal näitlejal oli siin kasutada kapp, väike grimeerimislaud, peegel ja tool. Ruumis oli ka kušett, mille peale võis istuda ja vahest ka lesida. Minul ei olnud Tallinna linnas korterit, ja mina magasin ka öösel sellel kušetil.
Õhtul, pärast etendust, läksid näitlejad koju, garderoob jäi tühjaks ja oli minu kasutada kuni hommikul kella üheksani. Tegin akna lahti ja lasin ruumi värsket õhku, ise läksin kuhugi sööma. Hommikul käisin kohvi joomas kohvikus Tallinn, lõunat sõin Kuku klubis. Siin olid Tallinna parimad lõunad, sest siin töötas parim kokk Kuusik. Tema pool valmistatud Beaf a`la Tatar viis keele alla.
Pärast õhtust etendust läksin tavaliselt sööma Kuku klubisse. Aga kui leidus sõpru, siis käisime Tallinna restoranides. Jaanus Orgulasega käisime tihti koos ka Glorias söömas. Seal oli huvitavam ja ka lõbusam. Seal mängis õhtuti orkester ja sai tantsida. Kui õhtu oli hoogsalt maha trallitud, siis tulin Draamteatri garderoobi 227, võtsin kapist magamisriided, tegin kušetile aseme ja heitsin magama.
Kui ma ühel õhtul garderoobi tulin, et magama heita, leidsin siit eest Valdeko Ratassepa, kes istus oma tooli peal ja suitsetas. Ma olin just õhtul akna lahti jätnud, et ruumi tuulutada, nüüd oli Ratassepp selle ruumi jälle suitsuvingu täis pahvinud.
Ratassepal elu oma naisega ei klappinud ja ta magas linnas tuttavate naiste pool. Tänagi suitsetas ja tegi aega parajaks ja läks kellegi poole, kes teda ootas.
Ratassepal oli naiste hulgas menu ja tal oli suur tutvusringkond. Need naised korraldasid pidusid ja joominguid. Mina oli pillimees, Ratassepp kutsus vahel mind ka kaasa koos pilliga. Mängisin pilli, laulsime, tantsisime, trallisime vahel hommikuni.
Kui mina pilli mängisin, siis Ratassepp kudrutas mesimagusal häälel naistega. Ta rääkis alati oma hirmsatest kannatustest sõjapäevil, kui ta sõjapõgenikuna elas nälgivas ja purustatud Leningradis. Ratassepp oli hea näitleja ja ta oskas luua enda ümber haletsuse oreooli ja naised rippusid tal kui märtril kaelas, nutsid ja ulusid nagu Leningradi surmaorus. Mul oli tunne, et Ratassepp tõmbas ka mind koos oma nutvate naistega Leningradi blokaadirõngasse.
Et sõjaaegsed mälestused ei jääks igavesti kestma, haarasin pilli ja tõmbasin hääled sisse ja vene kamaaruška pani naistel jalad liikuma, tants ja trall aitas leevendada Leningradi blokaadi kurbust.
Algul olid need peod huvitavad, aga varsti hakkasid nad mulle vastu. Nendel pidudel võeti kõvasti viina, aga purjus naised mulle ei meeldi. Otsisin põhjuseid, et nendest joomingutest eemale hoida.
Ühel õhtul, kui ma koju tulin, istus Ratassepp oma toolil ja suitsetas. Minu tulekul ta elavnes, vaatas mulle otsa ja ütles:
„Ma juba ootasin sind, mul on sulle väike palve!“
Ma jäin seda palvet kuulama.
„Ma tean, et sul on alati raha taskus, sest sa oskad rahaga õigesti ümber käia. Aga näe, mul tekkis väike auk eelarvesse. Mul on küll piinlik noorema kollegi ees, aga ma palun, kas sa saaksid mulle natuke laenata?“
„Kui palju sul tarvis on?“ küsisin.
„Kas sa saaksid anda kümme rubla?“
Võtsin taskust kümme rubla ja panin Valdeko ette lauale.
„Palun!“
„Ma paari päeva pärast maksan kohe ära.“
Ja paari päeva pärast Ratassepp maksis ilusasti ära ja tänas. Mõne nädala pärast Ratassepp palus uuesti raha laenata. Laenasin ja ta maksis jälle õigeaegselt tagasi.
Ühel õhtul istus ta jälle oma toolil, suitsetas ja oli kuidagi elevil.
„Kuule, Lemps, ma laenasin sinu käest raha, aga kas ma maksin ära?“
„Jah, kõik on makstud.“
„Ma hakkasin endas kahtlema, kas ma ikka maksin ära. Noh, kui makstud, siis on kõik korras.“
Ratassepp pani uue sigareti põlema ja vaatas mulle otsa.
„Ma tahtsin küsida,“ alustas Ratassepp juttu, „kuidas sul meie teatris läheb?“
„Mul läheb hästi,“ vastasin.
„Kuidas teised näitlejad sinusse suhtuvad?“
„Vanemate näitlejatega on mul väga head suhted ja nendelt on mul palju õppida, kuidas töötada ja kuidas käituda ja nad õpetavad ka hea meelega.“
„Kas keegi on halvasti ka midagi öelnud?“
„Ei ole, vahekord vanade ja noorte vahel on hea. Näe, Hugo Laur ja Laine Mesikäpp võtsid mind oma truppi. Nad käivad rahvalike naljadega ja lugudega kontsertidel esinemas. Laine Mesikäpp kutsus ka mind nendega ühinema. Mina oma akordioniga ja rahvalike lauludega olen nende kavas heaks vahelduseks, oleme käinud kolmekesi juba mitmel pool esinemas. Viimati käisime kolmekesi Märjamaal ja andsime seal kontserdi eesti rahvanaljadest.“
„Ma näen, et sa oskad inimestega suhelda,“ ütles Valdeko „ja sind usaldatakse ja sinuga ollakse avameelsed. Kas näitlejad omavahel poliitikast ka räägivad?“
„Poliitikast räägivad näitlejad igal pool.“
„Kas sina ka poliitikast räägid?“
„Ei, mina ei võta avalikult poliitilistest vaidlustest osa.“
„Aga sa kuula hoolega, mida näitlejad poliitikast räägivad, mis nad valitsusest arvavad ja kuidas parteisse suhtuvad ja siis räägi mulle ka.“
„Eks sa tule tegelastetuppa ja kuula ise, mida nad räägivad.“
„Minu kuuldes nad tegelastetoas poliitikast ei räägi. Aga sind nad ei kahtlusta milleski ja sinu juuresolekul räägivad kõik ära. Nad peavad sind omaks ja usaldavad. Sa kuula, mis keegi räägib, kirjuta paberile ja anna minu kätte.“
„Mis sina sellega teed?“
„Eks mina saadan selle kirja sinna, kuhu tarvis.“
„Sa tahad, et mina hakkaksin salakuulajaks? Sa tahad, et mina hakkaksin kaebama oma kolleegide peale?“
„Ei, ega see ole kaebamine,“ õigustas Ratassepp. „See on selleks, et meie organid saaksid teada, mida inimesed mõtlevad parteist ja ka poliitikast.“
Äkki ma tabasin, et siin tooli peal istub ja suitsetab mitte Draamateatri näitleja Valdeko Ratassepp, vaid KGB nuhk Valdeko Ratassepp.
Valdeko Ratassepp oli hea näitleja. Võrratult mängis ta Vargamäe Andrest. Mulle oli see suur pettumus, et see hea näitleja oli Vene KGB agent Draamateatris. Valdeko Ratassepp luuras ja passis oma kaastöötajate käitumist ja kandis temale vähegi kahtlase käitumise või ütlemise Laia tänava majja ette. Ta kuulatas ja otsis võimalusi, kuidas oma kaastöötajat hävitada. Valdeko Ratassepa silm ei pilkunud, kui tema ettekande põhjal keegi arreteeriti ja Siberi surmalaagrisse saadeti. Ta läks juba jälle järgmist ohvrit otsima. Valdeko Ratassepale pakkus erilist lõbu inimeste peale kaebamine.
Valdeko Ratassepp tõusis püsti, vaatas mulle otsa ja ütles:
„See jutt, mis me nüüd sinuga siin koos rääkisime, las see jääb meie kahe vahele, las jääb meie oma teada. Ära sellest kellelegi räägi, mis ma siin sulle praegu rääkisin. Vaikimine on sulle kasulik. Aga ma soovitan, mõtle minu ettepaneku üle järele. Kui me koos tööle hakkame, siis sa ei kahetse!“ Ta kustutas oma suitsukoni, võttis oma jalutuskepi ja läks garderoobist välja.
See jutuajamine ärritas mind nii, et ma ei saanud terve öö magada.
Edaspidi ei laenanud Valdeko Ratassepp minu käest enam mitte kunagi raha, see rahalaenamine oli üks julgeoleku nippidest, kuidas kellegagi kontakti luua.
Umbes kuu aja pärast, kui ma õhtul koju tulin, leidsin Valdeko Ratassepa oma tooli peal istmas ja suitsetamas. Ta alustas kohe:
„Noh, mis uudist on?“
„Kõik on vanaviisi,“ vastasin.
„Neil päevil ilmus Keskkomitee määrus, mida Abel selle määruse kohta ütles ja mida Malmsten rääkis?“
„Ma ei tea, mida nad mõtlevad.“
„Ma nägin, et sa rääkisid nendega.“
„Ma ei rääkinud poliitikast.“
Ratassepp pani sigareti põlema, vaatas mind hulk aega uurivalt ja küsis siis:
„Mis sa minu ettepanekust arvad?“
„Ei, sellest ei tule midagi välja, ma ei ole nõus,“ vastasin resoluutselt. Ratassepp pahvis ägedalt sigasretti ja alustas siis vaikselt nagu sugereerides:
„Tead, Lemps, sind ma tahaksin väga oma kaastööliseks. Sa oled rahvamees, sind ei tea keegi kahtlustada, et sa töötad KGB-s, sinu kaudu ma saaksin häid andmeid, minu kuuldes enam midagi ei räägita, sest juba teatakse, et ma töötan organites. Kui kuhugi tulen, kohe jutt vaikib. Aga sina käid KUKU klubis, restoranides ja klubides ja igal pool rahva hulgas. Igal pool räägitakse poliitilisi jutte. Pane kõik kõrva taha, pea meeles või veel parem, kirjuta üles ja anna minu kätte. Küll mina tean, kuhu need teated tuleb saata.“
Ma tõusin püsti ja ütlesin:
„Tead, Valdeko, sa oled väga hea näitleja, ma austan sinu annet ja pean sinu andest lugu, aga ära pane pahaks, niisugust räpast mängu, nagu sa mulle siin praegu soovitad, mina kaasa ei mängi.“

Kunstidekaad Moskvas 1956

ENSV kultuuriminster Ansberg. Foto: Ajapaik

Eesti valmistus kunstidekaadiks Moskvas. Tehti palavikulisi ettevalmistusi kõigil kunstialadel. Nüüd äkki ärgati ja märgati, et nagu kõik on tegemata ja nüüd paari nädalaga teeme kõik heaks – senise soikumise, olelemise. Elati ju rahulolus, et meie kunstitase on kõrge, meid on Moskvas ennegi kiidetud, aga nüüd, kui seisti konkreetselt küsimuse ees, mida sinna saata, mida seal näidata, seisti lõhkise küna ees.
Lünki oli palju ja polnudki nagu järsku midagi saata. Mis selles ka imestada, et niisugune olukord oli tekkinud – kunsti juhtimisega tegelesid vabariigis põhiliselt ju profaanid ja võhikud. Nende peamiseks stiimuliks kunsti arendamisel oli enese isiklik heaolu, kunsti arvelt teenimise võimalused ja kunsti kaudu kuulsaks saamise võimalused. Nende inimeste mõistuse skaala oli võrdlemisi kitsas ja skaala osuti ei nihkunud mitte sinna, kuhu vaja ja seda kõike väga selgel ja arusaadaval põhjusel – puudusid teadmised, oskused ja mõistus.
Seni olid meie kunsti juhtpositsioonile jõudnud mitte haritlased ja kunstiteadlikud inimesed, vaid karjeristid. Niisugused totakad istusid igal pool eesotsas: ministeeriumis, kinostuudios, Kunstnike Liidus ja ka Keskkomitee kultuuriosakonnas. Kultuuriminister oli endine kingsepp – kuidas juht, nõnda ka tema alluvad. Nad koondasid ka enda ümber rumalaid ja totakaid inimesi, et vähemalt nende hulgas ise näida targana. Aga rumal inimene alluvana teeb ju kõik, et näida targana, ta püüab oma lollust varajata vähemalt sellega, et püüab oma ülemust üliagaralt teenida.
Rahva hulgas liikus palju anekdoote kultuuriminster Ansbergi kohta. Need olid kõik tõestisündinud lood tema totakuse arvel, mis temaga oli juhtunud. Näiteks oli vaja korraldad August Kitzbergi juubelit, oli vaja välja anda Kitzbergi teosed. Komisjoni esimees kauples hulk aega Ansbergiga, lõpuks Ansberg käratas:
„Mis te siin kauplete, las see Kitsenberg tuleb ise siia!“
Sellest ajast hakatigi kutsuma meie „auväärset“ kultuuriministrit Kitsenbergiks. Niisuguste inimest silmaring oli kitsas ja nad ei teadnud, mida on vaja teha ja kuidas.
Ja see, mis oli ka kuidagi ära tehtud, oli tehtud vaevaliselt ja nõrgalt.
Niisugune totter olukord valitses ka kinostuudios. Seal puudus rahvuslik kaader. Jämeda otsa olid seal enda kätte haaranud Venemaa stuudiotest väljalöödud ja läbikukkunud režissöörid, kes tundsid, et Eesti lõhnab raha järele. Tehti igasugust pahna ja lasti seda välja eesti kinokunsti tähe all.

Hariduse küsimus

jüri Järvet. Foto: Ajapaik

Teatri a/ü komitee hariduskomisjonis arutas seltsimees Tuuliku süüasja. Tuulik oli teatri tuletõrjuja. Õhtuti käis ta aga koolis, et omandada keskharidust. Viimasel ajal oli ette tulnud õppimises distsiplinaarrikkumisi. Kooli direktsioon palus teatri juhtkonda ja ametiühingukomiteed, et arutada seltsimees Tuuliku käitumist ja puudumise põhjuseid.
Nüüd oligi lugupeetav komisjon kokku tulnud, et anda vastus kooli direktorile ja ühtlasi arutada seltsimees Tuuliku hariduse küsimust, et miks ta ei taha koolis käia või õppida.
Direktor Murre: „Nõukogude kord on andnud igale kodanikule võimaluse hariduse omandamiseks. Selleks on lahti kõik teed. Seltsimees Tuuliku käitumine on häbiväärne, kes seda võimalust kuritahtlikult ei kasuta. Ta puudub tihti koolist, õppeedukus on selle tagajärjel madal. Direktsiooni mõistab täiesti ja õigustatult seltsimees Tuuliku käitumise hukka ja soovib talle teha noomituse ja kutsuda teda korrale.”
A/ü esimees: “Sõna on seltsimees Tuulikul.”
Tuulik: “See, mida kirjutab kooli direktor, on õige. Mul pole mõtet end kaitsta, sest viimasel ajal on mul tõesti ette tulnud, et ma olen koolist palju kordi puudunud. Ka mul endal on paha, et ma olen teistest maha jäänud. Minu puudumiste põhjuseks on aga see, et ma olen olnud tööl sel ajal, kui kool käib. Direktor vallandas ühe meie tuletõrjuja, sest ta oli viinavõtja, aga asemele ei ole siiani kedagi võtnud, kuigi mitmed on käinud siin ennast pakkumas. Selle tagajärjel peame meie tegema ületunde, meie töögraafik läks segi. Ma ei saa ju tööajal kooli minna. Ma pean oma töökohustust täitma. Me oleme sellest mitu korda seltsimees direktor Murrele rääkinud, aga seni ei ole uut meest veel tööle ilmunud.“
Murre:“ Aga vabal ajal võiks ju ikka õppida, kodus ette valmistuda. Ei ole ilus, kui meie auväärses asutuses, teatris, mis peaks suunda näitama haridusele, on inimene, kes ei tule õppimisega toime. See häbivääristab kogu kollektiivi. See ei ole ilus.”
Järvet: “Palun lubage sõna!”  
Esimees: “Palun! “
Järvet: „Minu meelest me teeme siin sääsest elevandi. Sel ajal, kui me peaksime rääkima elevantidest, räägime ainult sääsest. Direktor ja kool süüdistavad asjatult seltsimee Tuulikut. Oletame, et kooli direktor ei tea, milles seisnevad asjad, anname talle andeks. Aga praegu siin me ei peaks mitte arutama ja süüdistama seltsimees Tuulikut, vaid direktorit, kes on tekitanud sellise situatsiooni, et Tuulik ei saa koolis käia. Tuulik on kohusteruu inimene, töölt ära ei jää, sest teab, see on ühiskondlikult tähtis ja kasulik töö, mis ta teeb. Tööpostilt ei saa ära minna, maja võib põlema minna. Ta jätab enda isikliku elu sellega hoopis tahaplaanile. Noomitus ei tule määrata mitte seltsimees Tuulikule, nagu seltsimees Murre tegi ettepaneku, vaid noomitus tuleks määrata seltsimees direktor Murrele endale, miks ta ei võtnud õigeaegselt inimest tööle, kuigi oli võimalusi ja oli pakkumisi, nagu siin seltsimees Tuulik mainis.
Aga nüüd ma tahtsin edasi puudutada üht veelgi tähtsamat küsimust, kui seda on seltsimees Tuuliku küsimus, mis ei ole küll päevakorras, aga kuulub minu arust küll hariduskomisjoni valdkonda. Nimelt seda, et meie kunstilises kollektiivis on 78% inimesi kõrgema, see on akadeemilise haridusega ja nii, nagu see peab ka olema vääriline ühele akadeemilisele teatrile, aga miks on juhtkonnas 90% lõpetamata keskharidusega inimesi? Ma saan aru, et võib – olla auväärsus ja seisus ei luba neid enam koolipinki minna teiste lihtrahva esindajatega koos. Seda võiks ju kodus teha, nagu soovitas siin seltsimee direktor seltsimees Tuulikule.
Nagu ma tean, on ka seltsimees direktoril keskkool lõpetamata ja peanäitejuhil on algkooliga raskusi. Ei ole ilus, kui see leiab aset auväärses akadeemilises teatris, mis peaks suunda andma haridusele, kultuurile. Kas see ei häbiväärista kogu kollektiivi ja kas see on vääriline meie akadeemilisele teatrile, et juhtkond, kellel on selleks kõik võimalused, ei lõpeta vähemalt keskkooli? Lugupeetud hariduskomisjon, mina arvan, et küsimust tuleks vaadata hoopis sellest aspektist.