Eesti Wabariik, see ainus, see õige

tekst: Jüri Kotšinev

Jüri Kotšinev

Olen ammu võidelnud käepäraste vahenditega Eesti iseolemise ja eestluse eest, mõeldes tihti, mis minu jaoks tegelikult on EESTIMAA. See pole kaugeltki ainult maa-ala, kus elab üks rahvas, eestlased. See ei ole ainult riiklik moodustis oma piiride ja keelemurretega. See pole isegi ainult üks riik oma ajalooga, piiridega ja muude riigile omaste atribuutidega.

Eestimaa on minu jaoks eelkõige Eesti Wabariik. See riik kuulutati välja 1918. aastal ja seesama riik ja selles elanud rahvas võitis idabolševismi samal aastal alanud Vabadussõjas. 1920. aastal algas selles riigis rahulik elu ülesehitamine. See oli aeg, kus eestlus saavutas iseolemise seisukohast ja oma rahvusriigi ehitamise seisukohast kulminatsiooni.
Eestis loodi oma isiklik legend, mis toetus rahvuslikule, põhjarahvale omase maailmatunnetusele. Üsna pea oli selge et omaaegsete Peterburi patriootide liikumise liikmete pürgimused (tegemist oli rühma Peterburis elavate Eestimaa parimate haritlaste ja kultuuritegelastega nagu kunstnik Johann Köler (1826–1899), kes juhtis liikumist1863. aastal; Carl Robert Jakobson (1841–1882), kes juhtis liikumist alates 1864. aastast; doktor Philipp Karell (1806–1886), kes oli Vene keisrite Nikolai I ja Aleksander II ihuarst) olid suunatud Eesti võimalikult laialdasele autonoomiale. Liikumisse kuulus ka publitsist ja luuletaja Friedrich Nikolai Russow (1828–1906). Need mehed võitlesid Eesti kultuuriautonoomia, keele ja kultuuri säilimise eest ja töötasid välja eestluse rahvusliku kultuurihoidmise idee. Rahvusliku ärkamisaja tekkimine on otseselt nende meeste teene.
Paljude Eesti ja eestluse patriootide pürgimused ja unelmad, mis neile endilegi uskumatud ja teostamatud tundusid, realiseerusid 1918. aastal. Elu Eestis hakkas edenema. Eestlased muutusid oma maa peremeesteks. Lõpuks ometi oli see juhtunud. See võimalus oli kätte võideldud Vabadussõja võiduga ja eestlased olid õigustatult uhked selle võidu üle. Eestlaste selg oli sirge, sama sirge, kui muinasajal enne allaheitmist välisvallutajatele.
Russobalti tehaste tootmishooned ja administratiivhooned said kasutust oma rahvusest ettevõtjatele. Jah, oli ka baltisaksa ettevõtjad, kes Eestis tegutsesid, nagu Harry Karl Friedrich Feldman (1884–1926), kes asutas 1924. aastal koos sugulase Karliga ja Friedrich Johann Uibopuuga (1877–1933) osaühisuse „Eesti Kummitööstus“. Alustas tegevust vabrik „Põhjala“. Need saksa või mõne muu rahvuse esindajatest ettevõtjad olid Eesti Wabariigi kodanikud ja tegutsesid võrdselt eestlastega selle riigi ülesehitamisel.
Eesti Wabariigi sümbolid on ja jäävad alatiseks minu jaoks Georg Johann Stude (1839–1919) kondiitriäri Pikal tänaval, Johannes Lorupi (1901–1943) klaasitööstus, Nikolai Kultase (1908–1995) kohvik Vabaduse väljakul, Heinrich Gottlob Feischneri kohvik Harju tänaval, Gerd Neggo (1891–1974) tantsustuudio, Güntheri äri vanalinnas, Lutsu pood, Kaarmanni äri, hotell „Kuld Lõvi“ ja kino „Amor“ Harju tänaval, kino „Bi Ba Bo“, kommid „Tilk Piima“, Eesti sent ja kroon ning mõistagi Vabadussõjaste Liit.
See on nii ja see ei muutu. See on minu Eesti, Eesti, mis kandis ainuõiget nime Eesti Wabariik. Mälestus sellest riigist ei kustuta pool sajandit kestnud asiaatliku okupatsiooni orjaöö, nõukogude ajal kasvanud konjunkturistide ja konformistide räuskamine teemal „meie hoidsime Eesti alles“.
Seda õiget riiki, Eesti Wabariiki on minu mälust kustutada võimatu Kallase Siimul ja Kallase Kajal, Ratase Jüril ja teistel nõukogude võimu produktidel. Mälestus õigest Eestist aitab mul elada ja mõtestab minu tegutsemist selle Eesti mälestuse hoidmise nimel. Mingit muud mõtet mu elul ei ole. Eesti Wabariik väärib aga mälestust ja saab alati olema eeskujuks meile, selle kadunud riigi õigusjärgsetele kodanikele. Mina näen maailma nii, mina näen Eestit just Wabariigina.
Ma loodan siiralt, et ma ei ole üksi oma nägemuses. Ma loodan, et mul on mõtte- ja aatekaaslasi. Ma väga loodan, et selleks on Eesti rahvuskonservatiivid. Kutsun rahvast üles valima 2023. aasta kevadistel valimistel Riigikokku just neid. Aitab punaste võimust Eestimaal, aitab marksistide ja sotside pealetungist meie rahvale ja globalistide orgiast kaasaegses, hulluks läinud Euroopas.
Prooviks toetuda Eesti Wabariigis kehtinud tõekspidamistele ja eelistaks oma rahvast teiste auslanderite ees, kes paremat elu otsides siia valguvad ja oma elustiili peale suruda üritavad. Selliseid üritajaid on nähtud pool sajandit punase okupatsiooni ajal. Aitab küll!
Eesti Wabariik väärib mitte ainult mälestamist, vaid on ainsaks eeskujuks uue Eesti ehitamisel vanade, ajale vastupidanud tavade platvormil.
Elagu Eesti Wabariik ja selle õigusjärgsed kodanikud!