Vaivara Sinimäed on meie südametunnistus

Tänavune Sinimägede lahingute mälestuspäev juulikuu viimasel laupäeval kulges vaikselt ja väärikalt. Polnud enam sõjamehi, aga Vaivara Sinimägesi ei unustata, leegionäride lapsed ja lapselapsed leiavad sinna tee ka tulevikus.
Tänu korraldaja Heiki Magnuse heale organiseerimisvõimele sujus kõik hästi. Mälestusteenistuse Grenaderimäel viis läbi kaitseväe kaplan Kaido Petermann. Mälestati Eesti kaitselahingutes langenuid, aga mõistagi mõeldi ka Ukrainale. Toimuvad ju täna lahingud samus paigus kus kunagi võitlesid meie Idapataljonid ja eliitväeosa pataljon Narva.
Et sõjamehi meie hulgas enam ei ole, on põhjust meenutada ka neid vapraid mehi, kes alles mõne aasta eest meiega olid ja mõne aastakümne eest terve Grenaderimäe täitsid. Tänavuse mälestusürituse üks südamlikumaid hetki leidis aset Vaivara vanal kalmistul, kuhu Heiki Magnus pärast mälestusteenistust Grenaderimäel rahva kutsus, et meenutada Virumaa vabadusvõitlejat Arvo Puud ja tema rajatud mälestusmüüri, mis viimastel aastatel unarusse oli jäetud.
Jääb üle vaid loota, et Heiki Magnusel jätkub jõudu seda mahukat ja küllaltki tänamatut tööd edasi teha, nii võime ehk kahe aasta pärast Vaivara Sinimägede kaitselahingute aastapäeval kohtuda taas rohkearvuliselt, et meenutada meie isade ja vanaisade ning nende relvavendi võitlust bolševismi vastu ja Euroopa vabaduse eest. Meie au on truudus.

Jaanika Kressa

Mälestusteenistuse Grenaderimäel viis läbi kaitseväe kaplan Kaido Petermann. Sinimägede mälestuspäeva eestvedaja ja elushoidja Heiki Magnus. Fotod: Aare Leinpere

Austatud Eesti vabadusvõitlejad!

Tervitan teid teie relvavendade nimel, kes võitlesid meie ühise vaenlase, kommunistliku kurjuse impeeriumi vastu teistel lahingutandritel. Teie, tublid Eesti vabadusvõitlejad, olite innustajaks ja õilsaks eeskujuks minule ja teistele Eesti soost sõduritele, kes kandsid oma sünnimaad südames kui nad võitlesid kommunismi vastu kodumaast kaugel.
Iseseisev Eesti Vabariik sündis ja elas sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma me muistsetele kangelastele väärilised järeltulijad. Vabadussõja võitsime me arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu Eesti sõduri tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele.
Kui paarkümmend aastat hiljem oli jälle vaja astuda võitlusesse, olid 70 000 Eesti parimat poega, 70 000 Eesti vabadusvõitlejat jälle valmis vaatama silma surmale, et astuda vastu Stalini röövlivägedele ja orjastavale kommunismile – et kaitsta oma kodu, et võidelda Eesti eest.
Andes parima mida keegi on ühegi eesmärgi saavutamiseks kunagi andnud, võitlesite te surmapõlgavalt meie kodumaa anastajate vastu Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral ja Neveli soode tumedates mülgastes.
Sinimägedes ja Krivasool andsid Eesti legendaarsed rindevõitlejad suurima panuse, et hävitada 11 Stalini röövlivägede diviisi. Röövlivägede juht Žukov pidi järeljäänud diviisid ümber keerama, et rünnata ümber Oudova ja Peipsi järve.
Eesti tulevik on meie kõikide siht, ütleb meie sõdurilaul. Selle eest tuleb surra või võita. Me mälestame austuse ja härdusega Eesti vabadusvõitlejaid kellele sai saatuseks oma kodumaa eest surra. Langenute kaotust ei leevenda Eesti emade pisarad, aga nende mälestust pole suutnud hävitada võõraste vallutajate vägivald ja seda ei kustuta ajaratta väsimatu veeremine.
Au Teile, Eesti vabadusvõitlejad! Teie ja teie relvavendade kangelasteod elavad edasi Eesti rahva hinges ja südames.
Sügava lugupidamisega,

JÜri Toomepuu

Oskars, Kadri ja Tamara. Fotod: Aare Leinpere

Seisin kord Grenaderimäel

Vaikseks on jäänud. Justkui üksikud vanad ja väärikad tammed seisavad viimased sangarid meie seas. Veel hingab meie kõrval neid, kes mäletavad, kes teavad rääkida. Raske vene tankiroomikuga, mis künnab Ukraina pinda, tõmmatakse üles ka nende inimeste mälestustekamarad.
Kord seisis Sinimägedes kaks rahvast. Need kaks rahvast olid vanad ja noored ja nende tunded ja mõtted tääkidest läbistatud risti all olid erinevad. Noortele on see ajalooliselt väga oluline paik ja igaüks, kes neist sinna eksis, teadis seda suurt sõjajuttu, kujutas seda enesele ettegi ja suures vaimustuses mõeldi – oli see alles lahing. Vantidele anti nii, et! Isegi kui see lugu on tikitud vaimustusse on oluline, et me peaksime meeles. Meeles, et seni, kuni püsis rinne, seni olime me vabad. On oluline, et peaksime päriselt meeles võõramaalasi, kes võitlesid meie kõrval surmani. Peaksime meeles, et on võimalik väga ülekaaluka vastase vastu seista ja võita. Et oleksime julged, sest taganeda pole kusagile.
Need, kes kord võidelnud sellel rindel, selles sõjas, meenutasid ennekõike sõda. Tuhandete tähtedena langevaid pomme, mis rebisid tükkideks maapinna ja mille suits varjutas päikese. Küünaldena põlevaid puid, võitlevaid relvavendi, kelle igavene puhkepaik on sellel samal verest leotatud mäel. Kui ehtsad on need hääled ja lõhnad, mis ajastuste tagant esile kerkivad! Kui magus oli võit, mida tuli pool sajandit oodata!
Kui lõunas edenes rinne 1000 kilomeetrit, seisis see Narvas paigal pea kuus kuud ja Sinimägedes oli vastase ülekaal inimestes kuue kordne ja suurtükkide poolest 22 kordne! Euroopa Värvad löödi kinni ja vaenlane ei saanud läbi!
Nii koduselt soe on seista Sinimägedes. Sealsed ladvad kohisesid sõjalugu ja meretuul pajatas Kalevala kaugeid laule. Ja tulid inimesed, nii vähe, nii vähe ja ühe käe sõrmedel võisin kokku lugeda neid, kes päriselt mäletavad. Me ütleme neile, et tahame kuulda, et tahame teada ja ehk ka jõuame... meil on ju veel homne. Meil ehk tõesti, aga neil?
Ma seisin mäel ja kangastus minevik, siis kui vanu sõjahunte oli rohkem, sest aega, mil neid oli palju, ma ei mäleta. Kuidas nad ehedas rõõmus mäest ülesse jooksid ja lugusid rääkisid. See oli hoopis teistsuguse ajastu vaim. Ajastu, mil aated ja õiglus olid veel inimeste südames. Kommunismi poolt rikkumata inimesed. Need, kes ellu jäid, kes kaotasid kõik, ei kartnud midagi ega kedagi. Surm oli neile näkku hinganud ja nemad olid ellu jäänud!
Kangastusid langevad pommid, lahingmöllus segunevad keeled ja kui pilgu merele heitsin teadsin, et seal all, seal all tulistasid venelaste poole kõik puud ja põõsad, sealt ei saa keegi läbi.
Hoides rasket lippu, hõõrudes juba valgeks kulunud puitu oma sõrmega, meenus mulle Elmar Kivipõld, hell hiiglane, kes alati Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu lippu hoidis. Nüüd on lapsukesed lippe hoidmas ja vaid aimamas seda, mis see kõik neile tähendas. Aateid ja isamaad, vabadust mängimas. Jah, vaikseks on jäänud.

Kadri Tera

Vaivara vanal kalmistul sai sõna Perjatsi küla elanik Meedy Hiielo. Kaitseväe kaplan Kaido Petermann ja ürituse korraldaja Heiki Magnus Vaivara vanal kalmistul. Fotod: Aare Leinpere