Ukrainlaste lahingusoomuk pealetungil Izjumi piirkonnas. Foto: ukrinform.net

Murrang Ukraina kaitsesõjas Venemaa vastu

tekst: Urmas Salo,
ajaloolane

Venemaa võimuladvik püüab meeleheitlikult oma laostunud armeega ja valepropaganda abil sõda võita. Kui kaua suudab poliitiliselt laibastunud Putin võimu pärast äsja väljakuulutaud mobilisatsiooni hoida on praegu raske veel öelda. Lääneriikidel on vaja säilitada kindlameelsus, et igakülgne toetus ja relvaabi Ukrainale jätkuks ning Venemaa ei jääks sõjakuritegudes karistuseta.

Sláva Ukraini! Ukraina kaitsesõjas Venemaa vastu saabus septembri 1. poolel kauaoodatud murrang – Ukraina väed asusid Harkivist lõunas pealetungile ja andsid hävitava löögi Vene armee Izjumi grupeeringule. Ühe nädalaga vabastati okupantidest enamus oblasti territooriumist, u 8000 km². See on pindalalt selline ala mille vallutamiseks kulus Vene armeel ligi viis kuud. Kupjanski jõudnud Ukraina väed lõikasid läbi tähtsa raudteeliini, mille kaudu varustati Vene väegrupeeringut Luhanski ja Donetski oblastis. Vene Izjumi väegrupeering – Moskva piirkonnast toodud eliitväekoondise 1. tankiarmee ja Kaliningradi oblastist pärineva 11. armeekorpuse üksused põgenesid paanikas ja jätsid maha palju oma sõjatehnikat.
1. tankiarmeesse kuulusid üksused Vene armee paraadväekoondistest, 2. Tamani motolaskurdiviisist ja 4. Kantemirovka tankidiviisist ning need kandsid suuri kaotusi juba sõja algul pealetungil Kiievile. Kaliningradist olid ilmselt mõne motolaskurbrigaadi pataljoni lahingugrupid, kes olevat esimestena põgenenud. Vene väejuhatuse korraldatud reservide kiire paiskamine helikopterite abil piirkonda olukorda enam ei päästnud sest ka need üksused polnud lahinguvõimelised. 11. armeekorpus kaotas lahingutes poole oma isikkoosseisust ja ligi 200 ühikut sõjatehnikat, pihta sai ka korpuse välikomandopunkt.

Edu tagas ukrainlaste hea luureinfo ja mobiilsus

Vene rinnet hoidvad väed olid Izjumi piirkonnas nõrgad sest mitmed lahingüksused olid augustis ära viidud Hersoni piirkonda, kus oodati Ukraina pealetungi. Siiski oli venelastel piirkonnas lisaks mõnele motolaskurpataljoni lahingugrupile vähemalt kaks tankipataljoni. Peale selle oli ka mitmesuguseid toetus- või tagalaüksusi, kokku hinnati väegrupi suuruseks 10 000 meest. Ilmselt polnud see väegrupeering siin mitte kaitseks vaid pealetungiks ja nad polnud rajanud endale tugevat kaitseliini.
Ukrainlaste tegevust hõlbustas metsane maastik, mis võimaldas varjata ettevalmistusi pealetungiks aga ka varjatult edasi liikuda. Ukraina Kindralstaabil oli tänu USA toetusele väga hea luureinfo ja koostöös ameeriklastega planeerisid nad pealetungi kahes suunas kusjuures pealöök anti Izjumi piirkonnas. Varem alustatud pealetungil Hersoni suunas oli osalt demonstratiivne eesmärk, selle ettevalmistamine ja algus sundis Vene väejuhatust ehk Putinit lahinguvõimelisi üksusi ümber paiskama. Seega mängis Ukraina väejuhatus venelased üle ehkki ka Vene sõjalistes ringkondades oli neid kes hoiatasid pealetungi ohu eest Harkivi piirkonnas.
Pealetungivatel Ukraina vägedel polnud tegelikult ülekaalu ei isikkoosseisus ega tehnikas, kuid nad olid hästi väljaõpetatud ja neil oli hea juhtimine, side ja täpne suurtükiväe tuletoetus. Vene propaganda väide, et Ukraina ja lääne palgasõdurite väegrupeeringus oli 30 000 meest koos rikkaliku sõjatehnikaga on muidugi täielik vale. Selliste jõudude koondamine poleks Vene väejuhatusel ka märkamata jäänud. Tegelikult olid ukrainlastel hästi mobiilsed kerged ründegrupid, roodu ehk kompanii lahingugrupid ja liikumiseks kasutati lisaks vähesele soomustehnikale ka maastikuautosid ja isegi pikappe. Toetuseks oli ka tanke ja moodsaid NATO riikidelt saadud liikursuurtükke Krab ja Panzerhaubitze 2000. Ühe vene kommentaatori järgi oli Ukraina läbimurde teostanud väegrupis vaid 1500 meest. Hea juhtimine, koordineerimine, tuletoetus võimaldas kiirelt murda kõik Vene vägede vastuhaku katsed. Liiguti kiirelt edasi nii et osa venelasi jäi tee peale kotti.

Kogu maailm sai kinnitust Ukraina vägede suutlikusest

Ukraina võit ja Vene armee häbistav põgenemine muutis sõja kulgu aga sellel oli ka suur moraalne, poliitiline ja strateegiline tähendus. Lääneriigid ja kogu maailm sai kinnitust, et Ukraina väed suudavad edukaid pealetunge läbi viia ja seega on Ukraina võit ja Venemaa lüüasaamine sõjas ette määratud. Kiirenes Vene sõjaväe allakäik, paljud kontraktnikud tahavad sõjaväest lahkuda ja uut kahuriliha on raske värvata. Kogu maailm sai aru, et Vene armee on nõrk, sõjaväelaste moraal on langenud. See oli ühtlasi diktaatorist sõjaroimari lüüasaamine, sest just tema on juhtinud viimasel ajal Vene sõjategevust Ukraina vastu.
Seega sattus Putin omal maal ootamatult kriitika alla ja teda ei võta enam tõsiselt ka teiste riikide juhid. Äsjane Shanghai koostööpakti riikide kohtumine Samarkandis näitas et Venemaa diktaatori mõjuvõim on langenud ja kasvanud Hiina ja Türgi liidrite mõjuvõim.
Põgenevate vene sõdurite kannul jõudsid Ukraina sõjaväeüksused jällegi Luhanski oblasti piirile ja ähvardavad hõivata Vene vägede poolt suure vaeva ja kaotustega vallutatud linnad, nt Lõmani ja Lõssõtšanski. Initsiatiiv on nüüd Ukraina vägede käes ja seda tunnistavad ka vene sõjalised kommentaatorid ja FSB palgal olevad vene fašistid.
Venemaast sai pärast Izjumi loovutamist üks suuremaid Ukraina varustajaid relvastuse ja sõjatehnikaga (USA ja Poola järel), ehk räägitakse vene lend-lease`st. Ilmselt jäi Vene väejuhatus taandumiskäsu andmisega hiljaks ning paanikasse sattunud sõdurid ei jõudnud mahajäetud tehnikat isegi kahjustada. Ukraina allikail jäeti maha vähemalt 370 ühikut erinevat sõjatehnikat, enamus töökorras, sh 159 erinevat soomukit, 97 tanki T-72 ja T-80, 50 autot, 55 suurtükki ja reaktiivlaskesadet, 6 piloodita lennuaparaati ning suur hulk laskemoona. Selle tehnikaga on võimalik relvastada umbes kaks brigaadi.

Venemaa toimepandud genotsiid

Kahjuks on vabastatud linnades ja asulates näha, et enamus infrastruktuurist ja elumajadest on purustatud või kahjustatud Vene agressiooni käigus juba kevadel. Paraku pole suur üllatus, et nagu Kiievi lähistel, Butšas on ka siin vene sõjaroimarid piinanud ja mõrvanud tsiviilelanikke aga ka vangi langenud Ukraina sõjaväelasi. Võib aga arvata, et osa tapetute laipu on kõrvaldatud, viidud ära Venemaale. Vene fašistliku ehk putinistliku armee tegevus on kogu Ukrainas sarnane ja eesmärk on Ukraina-meelse rahva ja kultuuri hävitamine ehk genotsiid, elurajoonide ja kogu elutähtsa infrastruktuuri, sh haiglate ja koolide purustamine.
Kaotusest raevunud Putini käsul hakati kättemaksuks purustama Ukraina elektrijaamu ja veehoidlate tamme. Suurim vastutus langeb siin lisaks sadistist Putinile, Vene sõjaväe juhtkonnale ja propagandistidele ka ohvitserkonnale, kes ei võta midagi ette sõjakuritegude lõpetamiseks.
Viimastel andmetel otsustas Venemaa Kindralstaap laiali saata kurikuulsa 64. kaardiväe Butša timukate motolaskurbrigaadi, mis olevat kaotanud 90% isikkoosseisust. Väeosa kandis raskeid kaotusi suvel Luhanski oblastis, kuid viibis ka Harkivi oblastis. Ilmselt tahab Kindralstaap brigaadi likvideerimisega kaotada kuritegude jäljed.

Ukraina sõdurid Kupjanskis. Linna tagasi võtmisega lõigati läbi Vene väegrupeeringu varustusteed Luhanski ja Donetski oblastis. Allikas: ukrinform.net

Kurnamissõda Donbassis ja Hersoni all

Murrangule sõjas pani aluse Ukraina väejuhatuse poolt sõja teisel etapil rakendatud kurnamistaktika. Sel ajal kui Venemaal oli Donbassi rindel ülekaal nii elavjõus ja tulejõus osutasid Ukraina väed hästi ettevalmistatud kaitsepositsioonidel maksimaalselt võimalikku vastupanu kuid ei lasknud ennast ümber piirata ega lõplikult hävitada, õigel hetkel taanduti.
Erandiks oli vaid Mariupol, mille kangelaslik kaitse kuni vangiandmiseni hoidis mai keskpaigani kinni vene lahingüksusi. Kõige raskem oli olukord mai lõpus kui Ukraina vägedel hakkas lõppema suurtükiväe laskemoon. Samal ajal kui ukrainlased said päevas lasta välja 5000 – 6000 suurtükimürsku (122 mm või 152 mm) siis Vene ja separatistide väed kulutasid 50 000 – 80 000 suurtükimürsku või reaktiivmürsku päevas.
Pärast seda kui Ukraina sai lääneriikidelt abi eriti suurtükkide näol hakati juba juuni algul andma Vene vägedele valusaid tulelööke. Uued relvad võimaldasid vähese laskemoonakuluga tabada täpselt sihtmärke. Mõnikord õnnestus hoonetes hävitada terveid okupantide allüksusi, sh wagnerlasi. Vene vägedel õnnestus Luhanski oblasti linnad ja asulad hõivata ainult massilise suurtükiväetule ja õhulöökide abil pärast enamuse hoonete purustamist. Seega kasutasid Vene väed II maailmasõja aegset taktikat. Ukrainlased oma väikeste kuid mobiilsete jõududega tekitasid Vene vägedele suuri kaotusi kuid taandusid järk-järgult. Lisaks ukrainlastele võitlesid Sjevjerodonetski ja Lõssõtšanski all ka valgevenelased Kalinovski nimelisest polgust.

Murrangu saavutamisel oli oluline liitlaste relvaabi

Ukrainlased ei paisanud oma mobiliseeritud reservväelasi kiirustades kaotuste korvamiseks lahingusse vaid nende abil moodustati üksused või pataljonid mis läbisid mitmekuulise väljaõppe. Aega nõudis ka uute lääne relvade tundmaõppimine.
Murrangu saavutamisel oli oluline USA-lt ja teistelt NATO riikidelt reaktiivlaskeseadmete HIMARS ja nende roomikutel analoogide, MARS-ide või MLRS-ide saamine alates juuni lõpust. See võimaldas nii Donbassi kui ka Hersoni rindel hävitada Vene laskemoonaladusid, komandopunkte ning vägede ja relvastuse koondumiskohti kuni 80 km kaugusel tagalas.
Niimoodi nulliti Vene armee ülekaal tavalises suurtükiväes sest okupantidel tekkisid laskemoonaga varustamise probleemid. Augustis Vene vägede edasitung Donetski oblastis seiskus ehkki Venemaa rakendab seal pealetungil paremini ettevalmistatud ja motiveeritud üksusi, Wagneri palgasõdureid. Kohati tekkis ukrainlastel mulje et venelased vaid imiteerivad sõjategevust, st tulistati niisama või korraldati demonstratiivseid rünnakuid. Hoolimata sellest et Vene väed on rünnanud Bahmutit juba rohkem kui kuu aega pole nad edu enam saavutanud.
Pealaetungiks lõunas Hersoni suunal hakkasid ukrainlased valmistuma pärast HIMARS-ite saamist. Nendega purustati Vene vägede tagalas ladusid ja komandopunkte. Pidevalt anti lööke Dnepri sildade – Hersonis asuva maantee ja raudteesilla pihta ning Kahhovka veehoidlal asuvate sildade pihta, et takistada Vene vägedele varustuse ja laskemoona juurdevedu.
Augusti lõpus alanud pealetungil suudeti paaris suunas murda läbi Vene I kaitseliin. Septembris on mõnel suunal jätkunud aeglane edasitung koos HIMARS-ite löökidega. Ukraina väejuhatus loodab pidevate tulelöökidega mainitud objektide ning sildade pihta hävitada okupantide juhtimise, õhutõrje, varustamise aga ka allüksusi ja sõjatehnikat kaitsepositsioonidel. Nii loodetakse ilma otsese pealetungita hävitada vaenlase võitlusvõime ja moraali ning sundida Dnepri paremakaldal asuvat väegrupeeringut alla andma. Herson tahetakse vabastada ilma kaotusrohkete võitlusteta ja ilma linna purustamata.
Hersoni piirkonna maastik on väga erinev Izjumi või Kiievi piirkonnast, siin on lagedad põllud ja stepid ning ründajaid on vaenlasel hea märgata ning kindlustatud kaitsepositsioonidelt hävitada. Venelased on okupatsiooni ajal rajanud ka tugevad kaitserajatised, kasutades selleks raudbetoonplaate. Oma sõjatehnikat hoiavad venelased varjetes või põllumajandushoonetes ja enda peitmiseks kasutavad nad elumaju, kust elanikud on välja aetud.
Venelased on sildade, ka ajutiste pontoonsildade või praamide purustamise tõttu asunud väegruppi varustama helikopteritega. Nii ei suudeta siiski tagada piisavat juurdevedu. Vene sõdurid on otsinud juba põgenemiseks paate. Tagalas korra hoidmiseks, võitluseks partisanidega või väejooksikute püüdmiseks toodi Hersoni piirkonda u 1500 kadõrovlast.

Jõudude vahekord ja kaotused sõjas

Septembri seisuga on Vene agressoritel Ukrainas hinnanguliselt kokku u 140 000 sõjaväelast ja terroristi, mis on vähem kui oli sõja algusperioodil ja suvel kui see üldarv oli 200 000. Seda on vähem, kui on praegu Ukraina relvajõududes ehkki kogu Ukraina armee pole ida- või lõunarindel vaid osa on ka Valgevene piiril ja ka põhjapiiril Venemaaga kus suuremat lahingutegevust ei toimu, esineb vaid tulistamist. Samuti on osa Ukraina armeest ja Rahvuskaardist ja territoriaalkaitse üksustest tagala julgestamiseks ning paljud mobiliseeritud veel väljaõppel, osalt välisriikides.
Erinevalt Venemaast ei saada Ukraina väejuhatus korralikult väljaõpetamata sõdureid pealetungile. Sõja eel oli Ukraina relvajõudude määratud koosseisus lääne allikail kokku 196 000 inimest, sh 125 600 maavägedes, 20 000 õhudessantvägedes, 1000 eriüksustes, 45 000 õhujõududes ja mereväes 15 000 inimest. Peale selle oli Rahvuskaardi koosseisus 60 000 inimest ja piirivalves 42 000. Tegelik koosseis oli ilmselt väiksem.
Sõja algul oli idarindel Donetski ja Luhanski oblastis võitlusvõimelisem osa armeest, u 50 000 – 60 000 inimest. Hinnanguliselt omas ligi 300 000 ukrainlast sõjakogemust eelnevast sõjast Donbassis. Mobilisatsiooniga värvati algul u 250 000 inimest ja nii võib relvajõududes olla vähemalt 700 000 inimest kui juurde arvestada ka Rahvuskaarti ja territoriaalkaitset.
Ukraina mobilisatsioonipotentsiaal on u 900 000 inimest ja president Zelenskõi rääkis juba miljonilise armee loomisest. Sõjaväes teenib ka u 37 000 naist, neist u 1000 juhtivpersonalina. Arvestada tuleb, et praeguseks on Ukraina väed kandnud kaotusi langenute, haavatute ja sõjavangidena. Hinnanguliselt on kogukaotused kaks kuni kolm korda väiksemad venelaste kaotustest ehk kokku 40 000–50 000 ringis, sh veidi üle 10 000 langenu.
Ukraina relvajõudude kaotused Donbassis 2014–2019 olid langenutena umbes 4130 inimest ehk kuni 10 korda väiksemad kui Ukraina vastu sõdinud terroristidel ja Vene palgasõduritel.
Suuremaks probleemiks on ukrainlastel sõjatehnika kaotused sest lääneriigid pole suutnud Ukrainale tarnida piisavalt uusi suurtükke ega soomustehnikat rääkimata sõjalennukitest ja kopteritest. Ukraina sõjaväe juhid on välja öelnud, et neil on vaja relvastust ja tehnikat vähemalt 20 pataljoni formeerimiseks. Nende jõul mõeldakse vabastada Krimm.
Vene propaganda järgi polnud Ukraina armeed olemas, olid vaid vabatahtlike pataljonid, keda venelased nimetasid natsideks või bandeeralasteks. Ilmselt uskus seda propagandat ka diktaator Putin, kui ta saatis oma sõjaväe 2–3 päevaga hõivama Kiievit ja nädalaga Ukrainat. Kogu „vene maailm“ põhineb valel ja propagandal ja lõpuks hakatakse neid valesid ise uskuma.

Sõjakannatusi läbielanud Ukraina laste joonistuste tänavanäitus toimus selle aasta augustis Varssavis. Autor Darinka 9 a Ivano-Frankivskist. Autori foto

Vene pool oma sõdurite ega tsiviilisikute eludest ei hooli

Vene väejuhatus saatis algul ligi poole oma väegrupeeringust (kogusummas u 150 000 sõjaväelast) koos õhudessandi üksustega Kiievit vallutama. Ligikaudu 50 pataljoni taktikalist gruppi, millede koosseisus olid ka kontraktnikeks muudetud ajateenijad. Harkivi ja Donbassi suunale jäi umbes veerand, kuid siin olid ka Luhanski ja Donetski separatistide kaks armeekorpust, u 50 000 terroristi. Lõunasse Hersoni, Melitopoli ja Mariupoli vastu jäi viimane veerand koos õhudessandi- ja merejalaväe üksustega. Kiievi vastu suunatud väegrupeering sai aga ühe kuuga häbistavalt lüüa tulejõu ning sõjatehnika hulga poolest vähemalt 10 korda nõrgematelt Ukraina vägedelt ning pidi häbiga taanduma. Muidugi aitas kaasa ka lääne kiire relvaabi.
Praegu võib arvestada, et üle poole sõja algul olnud Vene vägede koosseisust on rivist väljas, lisaks 60 000 surnule (Ukraina Kindralstaabi andmeil) tuleb arvestada ka raskelt või keskmiselt haavatuid. Samas lääne hinnanguil võib langenute arv olla kuni poole väiksem. Tavaliselt on haavatuid kolm korda rohkem ja nii võib kogukaotuste arv küündida 100 000–150 000-ni. Kui arvestada juurde alates 2014. a-st Vene agressioonis Donbassis hukkunud Vene sõjaväelased, vabatahtlikud ja kohalikud separatistid ehk terroristid, u 40 000 võitlejat (Boriss Sokolovi andmeil, vt Uue Venemaa sõjad 1991–2019), siis läheneb langenute või teadmata kadunute arv 100 000-le. Oma kaotuste korvamiseks pidi Venemaa tühjendama oma relvajõudude garnisonid kaadrist ja kontraktnikest ning värbama vabatahtlikke. Sõtta toodi ka eraarmee palgasõdurid.
Praeguses Vene armees pole juhtivatel kohtadel oma peaga mõtlevaid kindraleid, kes hooliks oma sõdurite või tsiviilisikute eludest. On vaid sadist Putini ja tema sõbra Šoigu tallalakkujad, kes paistsid tsiviilelanike vastaste sõjakuritegudega silma juba Süürias. Nad sõdivad nii nagu sõdis II maailmasõjas Stalini marssal Žukov, kes saatis mõttetult surma miljoneid punaarmeelasi. Juhul kui Venemaal valitsev maniakk jätkab samas vaimus suudab ta enne sõja lõppu ajada hauda rohkem Vene sõdureid kui suutis talle suureks eeskujuks olnud Stalin Talvesõjas Soome vastu – ligi 127 000 punaarmeelast.

Vene armeest on saanud kurjategijate armee

Vene armee lüüasaamine Izjumi all ja järjest suurenevad kaotused Ukraina suurtükiväe tule läbi on veelgi vähendanud vägede võitlusvõimet, suurendanud sõjaväeteenistusest lahkuda soovivate kontraktnikute arvu.
Lepingulised sõdurid ja isegi Wagneri palgasõdurid ei soovi Ukrainas enam sõdida, sest sealt elusalt ja tervelt pääsemiseks on vähe lootust. On infot, et isegi viimasel ajal värvatud uued vabatahtlike pataljonid, mis pole veel rindele saadetud on hakanud oma koosseisu kaotama. Paljud saavad aru, et Venemaa on sõda kaotamas ja ei taha olla kahurilihaks. Seega on Vene sõjaväe juhtkonnale raskeks probleemiks uue täienduse leidmine kaotuste või teenistusest lahkujate korvamiseks. Lepingu katkestajaid ähvardatakse karistusega ja lahkumisavaldused jäetakse seisma.
Komplekteerimise probleemi lahenduseks on Venemaa juhtkond hakanud kasutama kinnipidamiskohtadest kurjategijate värbamist. Selleks on rakendatud Putini kriminaalse taustaga sõber, Wagneri eraarmee omanik Jevgeni Prigožin, kes käib Venemaa range režiimiga kinnipidamiskohtades, kolooniates ja püüab seal värvata raskete kuritegude eest karistatuid. See tähendab, et Ukrainasse tahetakse saata mõrtsukad, vägistajad ja röövlid.
Selline värbamine algas FSB korraldamisel juba juunis ja esimesed värvatud, nt Peterburi kolooniast on wagnerlaste koosseisus juba rindel. Internetis levitatud Marimaa koloonias tehtud video põhjal tahetakse kinnipeetuid ebaseaduslikult meelitada 6 kuuks eraarmee koosseisu astuma. Sõjas ellu jäänud mõrtsukas võib seejärel saada armuandmise. Samas hoiatas Prigožin, et neid värvatuid kes Ukrainas saavad aru, et nad ei soovi edasi teenida ega sõjas osaleda ootab ees mahalaskmine. Prigožin tõi eeskujuks juba rindel võidelnud kurjategijaid kes olevat ukrainlasi kaevikutes tapnud.
Kinnipeetutele surve avaldamiseks kasutatakse Venemaa vanglates valitsevat vägivallasüsteemi, osa vange kannatab mõnitamise, peksmise ja seksuaalse vägivalla all. Sellest pääsemiseks pakutakse võimalust minna rindele. Viimastel andmetel olevat Prigožin värvanud oma eraarmeesse juba 3000 karistusalust ja plaanis on värvata kokku 20 000. On väheusutav, et kriminaalkurjategijad suudaksid rindel midagi saavutada, ennem võivad nad tekitada lisaprobleeme. Vaevalt tahavad relvastatud kurjategijad saada kahurilihaks. Samas on küsimus, et kas seniste sõjakuritegude põhjal ei tuleks kogu Vene armee klassifitseerida kurjategijate ehk terroristide organisatsiooniks?

Vene väegrupeeringute vahel puudub ühtne juhtimine

Vene väegrupeeringu tegevuse efektiivsust vähendab halb juhtimise korraldus, erinevate formeeringute väeosad pole sageli operatiivselt ja administratiivselt allutatud ühtsele juhtimisele. Vene relvastatud jõududes on oluline juhtimisahel, võõraste ülemate käske ei taha keegi täita. Lisaks maavägede väeosadele on relvajõududes eliidi staatusega õhudessantvägede ja spetsnazi üksused, neist eraldi on Donetski ja Luhanski oblastis formeeritud separatistide väeosad, keda Vene propagandas nimetatakse ka rahvamiilitsaks, siis wagnerlased ehk Prigožini eraarmee (erakompanii), Rahvuskaardi (Rossgvardija) üksused, Siseministeeriumi eriüksused (SOBR-id jt) ja kadõrovlased Tšetšeeniast.
Nende vahel puudub hea koostöö ning seega ei suuda nad ka edu saavutada. Venemaa sõjaväelased loevad teisejärgulisteks Donetski ja Luhanski võitlejaid ja neid püütakse esmajoones kasutada kahurilihana pealetungidel. Nende hulgas on palju sõja algul sunniviisil mobiliseerituid. Vangi langenud on rääkinud, et mehed ei saanud Donbassis linna peal käia, sest tänavalt võeti kinni ja saadeti mobilisatsioonipunktidesse.
Seejuures ei arvestatud tervislikku seisundit ja sõjaline väljaõpe oli peaaegu olematu. Erinevate selliste formeeringute üksuste vahel on esinenud juhuslikke tulistamisi aga ka relvadega arveteõiendamisi. Septembri keskel Hersonis toimunud tulistamine oli relvakonflikt wagnerlaste ja kadõrovlaste vahel sest viimaseid kasutatakse tagalas korra hoidmiseks ja nn tõkestussalkadena desertööride püüdmiseks.

Putin kuulutas välja mobilisatsiooni

Ehkki kaotustest nurka surutud Putin kuulutas äsja välja osalise mobilisatsiooni ei taga 300 000 sunniviisil püssi alla aetud madala võitlustahtega meest võitu sõjas. On selge, et suurlinnade noored ega ka paljud provintslased ei taha mogiliseeruda ehk minna hauda diktaatori eest.
Seda kinnitavad sõja ajal toimunud sõjaväekomissariaatide süütamised. Võimalik, et pärast võltsreferendumeid ja anneksiooni tahetakse kahurilihaks muuta ka okupeeritud alade mehed. Loomulikult pole Venemaal ka piisavalt korralikku varustust mobiliseeritavate jaoks, nt individuaalseid kaitsevahendeid. Ehkki ladudes ja hoiuplatsidel vananenud relvastust ja tehnikat veel leidub, vajab see korda tegemist või isegi kapitaalremonti.
Suurte kaotuste tõttu kaaderkoosseisus pole ka ohvitsere ja instruktoreid mobiliseeritute täiendavaks väljaõppeks. Pealegi kulub väljaõppeks aega. Seega tähendab mobilisatsioon vaid sõja pikenemist ja mõttetuid ohvreid. Mobilisatsiooni abil suurendatud armeega loodab Putin saada endale läbirääkimisteks paremad positsioonid ja säilitada osa okupeeritud aladest.
Kokkuvõttes näitab Vene armee tegevus Ukrainas, et valepropaganda abil ei saa laostatud armeega sõda võita. Putin seadis sõjategevuse algul erioperatsiooni eesmärgiks Ukraina desarmeerimise ja denatsifitseerimise. Tegelikult on sõja tulemus hoopis vastupidine – Vene armee desarmeerimine ja Venemaa denatsifitseerimine ehk sõtta läinud fašistide surm samal ajal kui Ukraina armee lääneriikide abil tugevneb.
Sõja kiiremaks lõpetamiseks on kohe vaja anda NATO riikide poolt Ukrainale rohkem kaugelaskerelvi ehk rakette, soomustehnikat ja sõjalennukeid. Lääneriigid peaks aru saama, et kestva rahu kogu piirkonnas ja Euroopas tagab vaid Vene agressioonibaasi likvideerimine Donbassis, Musta mere laevastiku hävitamine ja Krimmi vabastamine okupantidest. Tundub, et lääne suurriigid venitavad relvastuse andmisega sest kardavad Vene armee kiire kokkuvarisemisega toimuvat võimuvahetust või tuumasõda.
Kui kaua suudab poliitiliselt laibastunud Putin võimu pärast mobilisatsiooni hoida on praegu raske öelda. Ukraina jätkuva edu ja Vene sõdurite mogilisatsiooni korral võidakse ta oma kaaskonna ja FSB poolt võimult kõrvaldada „seoses raske haigusega“. Edasi veeretab võimueliit sõjasüü Putini kaela ning püüab oma varasid päästa, lääne sanktsioonide tühistamist saavutada. On vaja lääneriikide kindlameelsust, et Venemaa ei jääks karistuseta ega saaks hakata valmistuma uueks sõjaks.
Sláva Ukraini! Herójam sláva!