Dirigent Voldemar Taggo mälestuspink Pärnu Rannapargis. Mälestuspingi avamisele olid kohale tulnud Voldemar Taggo sugulased, teiste hulgas tema tütar Aino Lüüdik (esireas vasakult teine). Fotod: Elin Hein

Voldemar Taggo mälestuspink

tekst: marvi taggo

22. augustil avati Pärnu Rannapargis Kuursaali kõrval armastatud maestro Voldemar Taggole pühendatud mälestuspink. Taggo polnud ainult dirigent, vaid tuntud ja armastatud nimi kogu Pärnu muusikaelus.

Tänavu 22. augustil möödus legendaarse orkestrijuhi sünnist 135 aastat.
Voldemar Taggo töö ja ande krooniks said 1926–1931 ja 1935–1936 Tallinna kino- ja Haapsalu ja Pärnu suvemuusikaorkestri juhtimine ning 1937–1940 Riigi Ringhäälingu orkestri ja 1940–1950 „Endla” teatri operetidirigendi amet.
Kaasaegsed on meenutanud:
Pingiridu täitvad publiku pilgud on nagu naelutatud Pärnu kõlakoja tagaseina, sinna, kus kava järjekorranumbri „1” kõrval asetsev uks avaneb... Sealt siseneb halli koheva juuksepahmakaga, imposantse välimusega legendaarne kapellmeister Voldemar Tago ja laveerides mängijate vahelt astub dirigendipulti. Kerge klõpsatus dirigendikepiga vastu puldiserva ja avapala helid hakkavad voogama.
Valdava osa veerandsajalisest kollektiivist moodustavad Tallinna ja Tartu kutselised muusikud. Kohalikest paistavad mängijate ridadest alatine abikontsertmeister näpitsprille kandev viiulipedagoog Ferdinand David, teatri- ja restoraniviiuldaja Peter Solo, kõhetu mustlasevälimusega Dubrovski. Kontsertmeistri toolis aga istub pärnakatele juba vana tuttav, punaste lokkidega golfipükstes Hugo Shüts, kelle pilgud libisevad noodilehtede vahelt esiridades istuvatele kenadele daamidele.
Taggo oli tark ja elukogenud mees ja dirigent, alati vaimses ja emotsionaalses tipppvormis. Maestro komplekteeris suvemuusikaorkestri ja juhatas kontserte kolmekümnendatel aastatel, kasutas mitmekülgsete kavade kokkupanemiseks isiklikku muljetavaldavalt mahukat noodikogu. Tema temperamentne juhatamismaneeri juurde kuulusid vahel ka väikesed „trikid” nagu mängu ajal selja taha publikusse vaatamine, tervitades kerge kummardusega esiridades istuvaid daame valges.
Tempo üleskruvimiseks jalaga vastu põrandat löömine jms, mis andsid muusikale veelgi värvi ja emotsiooni juurde. Kavad koostati valdavalt maestro tahtel kuulajaskonnale meelepärastest platzmusik-paladest. Taggo juhatas tavaliselt peast, sest suvemuusika repertuaar oli pikkade tööaastate jooksul kümneid kordi läbi mängitud ja mällu salvestatud.