Artur Sirk –
Kas võitlus tõe ja õiguse eest purunes Echternachi betoonsillutisel?

tekst: Jaanika Kressa

Tänavu 2. augustil möödus 85 aastat Eesti kõigi aegade karismaatilisima poliitiku Artur Sirgu traagilisest surmast. 36-aastne Sirk suri Luksemburgi haiglas 2. augustil 1937. Kaks päeva varem oli ta ametliku versiooni järgi kukkunud hotelli aknast välja. Vastutus Sirgu surma eest lasub vaikiva ajastu diktaatoritel. Nagu hiljem on selgunud, väljastati 1937. aasta juulis välispassid Luksemburgi sissesõiduviisaga kolmele eesti polpol-i agendile.

Sirk oli just saanud valmis oma raamatu käsikirja, mis käsitles Vabadussõjalaste Liitu, selle tegevust ja sulgemist. Ta oli pöördunud New Yorgis elava aatekaaslasest kirjastaja poole, kes oli andnud lootust raamat välja anda. Ta oli olnud kogu aeg kirjavahetuses oma abikaasaga, kes viibis koos tütrega Soomes.
Miks oleks see mees pidanud tegema enesetapu, on õigustatud küsimus. Ja kohe ujub välja trobikond kodukootud psühholooge, kes teavad rääkida, et Sirk oligi juba ammu peast segi.
Väga huvitav! Kas need teadjad seda ikka ka teavad, mida üldse tähendab istuda 8 kuud üksikkongis? Kas mõni neist on ise midagi sarnast läbi elanud?
Mina ka ei ole, aga olen lugenud Artur Sirgu aatekaaslaste toimikuid ja neist pisut aimu saanud, et see olukord oli äärmiselt kurnav nii füüsilisele kui vaimsele tervisele.
„Artur Sirk oli eesti rahvale nagu hele täht pilvises poliitikataevas. Talle sai saatuslikuks tema ääretult aus iseloom, mis sundis teda uskuma ka kaasinimeste aususesse,“ meenutas Evy Laamann. Inimene, kes tundis Artur Sirku isiklikult.

Tagakiusamisetee

Aga tuletagem meelde tema tagakiusamiseteed. Artur Sirk arreteeriti 12. märtsi õhtul 1934. 11. novembril põgenes ta koos vangivalvuriga Tallinna keskvanglast. Oli plaanitud lennata Soome, kuid lendurid Heinz von Ungern-Sternberg ja Ulrich Brasche arreteeriti ja vangistati. Sirk varjas ennast siin ja seal sõprade juures, sõitis taksoga Valka ja 4. detsembril saabus ametlikult Lätist Soome, kuhu päev varem olid jõudnud ka tema naine ja tütar.
Soomes sai Artur Sirk kaitsepolitseilt loa elada Lohja linnas. Kuid Eesti poliitiline politsei ei jätnud tema tagakiusamist. Sirk taotles sissesõiduviisat Rootsi, Prantsusmaale, Saksamaale ja Šveitsi.
5. detsembril pidi ta tulema Tallinna Kadaka tee koosolekule, kuid meri olevat olnud nii tormine, et see ei õnnestunud. Ta viidi Lohja asemel Mikkelisse ja juba järgmisel päeval üle mere Rootsi randa, kus oodati tormi vaibumist. Ka Rootsis järgnes meie polpoli hiiliv kohalolu. 4. jaanuaril 1936 lahkus Sirk Rootsist Göteborgi sadama kaudu Inglismaale.

Neli aastat tagasi avasime Ambla pastoraadi ees Artur Sirgu mälestussamba. Nii ta nüüd istub seal ja ootab, et tõde tõuseks ja vale vajuks. Foto: Jaanika Kressa

Polpoli provokatsioon Kadaka teel?

Mida aga kujutas endast 8. detsembril 1935 toimunud Vabadussõjalaste Liidu juhtide koosolek Tallinnas Kadaka teel?
„Kuidas ja miks see koosolek üldse toimus? Kas see oli provotseeritud selleks, et leida põhjust vabadussõjalaste pikaajaliseks vangistamiseks? Et põhjendada sellega nn Põhiseaduse kriisi?“ küsib Evy Laamann oma raamatus „Artur Sirgu lugu“.
„Teatavasti võeti sel koosolekul vastu otsus mässukatseks peetava ürituse ärajätmiseks. Tahaks leida vastust küsimusele – miks Artur Sirk sellest koosolekust eemale jäi? Kuigi tema kohaletulekuks olid ettevalmistused tehtud ning aeg ja koht selleks kokku lepitud. Olen seda küsimust pikalt ja kaua uurinud ja leidnud ainult osalise vastuse. Võimalik, et see küsimus jääbki lõplikult vastamata, kuni kohtume pärast oma maise teekonna lõppu,“ jätkab Evy Laamann. Eks siis täna tema teabki. Meie aga kobame edasi pimeduses.

Rõigas, Voitk ja Altosaar

Ka Inglismaale avaldati Eesti võimude poolt diplomaatilist survet. Sirk suundus sealt edasi Rotterdami. Hollandi valitsusele saabus Eestist tervelt kolm korda nõue Sirgu vangistamiseks ja Eesti võimudele väljaandmiseks. Rotterdami ringkonnakohus arutas küsimust 19. märtsil 1936 ja langetas otsuse Sirku mitte välja anda.
Kohe peale Sirgu vabastamist Rotterdami vanglast tungiti talle tänaval kallale, Sirgu arvates eesmärgiga teda röövida ja kaasa viia. Õige varsti järgnes teinegi samasugune kallaletung. 18. mail 1937 saabus Artur Sirk Luksemburgi. Väikesesse Echternachi linna jõudis ta 22. juunil.
Päev enne atentaati oli Sirk maininud hotelli omanikule, et kohtas linnas kaasmaalasi. 31. juuli hilisõhtul leiti ta betoneeritud hoovis meelemärkusetult lamamas.
Nagu hiljem on selgunud, väljastati 1937. aasta juulis välispassid Luksemburgi sissesõiduviisaga kolmele eesti polpol-i agendile. Nende nimed olid Rõigas, Voitk ja Altosaar. Meie jaoks täna lihtsalt kolm nime. Nagu Viisk, Põis ja Õlekõrs või nagu kolm piparkoogimehikest präänikutemaalt. Kas nad käisid seal lilli nuusutamas ja liblikaid püüdmas? Juhuslikult samal ajal kui nõrganärviline Sirk hüppas aknast välja? Hüppas teise korruse aknast välja ja maandus vähemalt 10 jalga eemal?

Vaikivale ajastule tuleks hinnang anda

Artur Sirk puhkab Helsingi Hietaniemi kalmistul. Piiskop Elias Simojoki ütles matusekõnes:“Artur Sirgu elatud elu lõppaastad olid vapustavalt kurvad. Aga ta motiivid olid puhtad ja mitteisiklikud. Ja siht, mille eest ta pidas võitlust, oli õige ja õilis.
Miks tema elutee pidi nii traagiliselt lõppema? Siin tuleme kannatuse igavese probleemi ette, kui piiratud olendil tuleb vaikida piiramatu ees. Issand, hoia ja kaitse vägivaldse mehe eest, kes tahab appihüüdja jalgealust ümber lükata. Aga ükski rahvuslik liikumine ei ole jäänud ilma ohvriteta. Ja võitlus tõe ja õiguse eest ei ole iialgi purunenud Echternachi betoonsillutisel.“
Artur Sirgu surm ei olnud ainuke, mille eest lasub vastutus vaikiva ajastu diktaatoritel. 1935. aasta jaanuaris mürgitati Tallinna Keskvanglas vabadusristi kavaler Balduin Heinrich Dunkel. Aga võib-olla oli neid ohvreid rohkemgi? Rääkimata veel sellest, et tõsiseid tervisekahjustusi said ilmelt kõik patareis kinnipeetud.
Loodetavasti tänases Eestis poliitikud omavahel siiski sellisel moel arveid ei õienda. Aga vaikivale ajastule tuleks ometi kord hinnang anda ja mõrtsukatele ei peaks ausambaid püstitama.