Silvia Ilmenskaja:
Kui räägid Narva ajaloost, vingerdavad kõik eest ära

tekst: JAANIKA KRESSA

Silvia Ilmenskaja oma kodulinnas Narvas. Foto: erakogu

Viimasel ajal on palju räägitud Narvast, õigemini ühest siit lõpuks ära veetud rauakolakast. Valdavalt ei teata, milline tuhkatriinu see kunagi Põhjamaade pärliks kutsutud linn aga päriselt on.

Kodu-uurija Silvia Ilmenskaja (75) on kannatlikult, ent põlisnarvalasele eriomase visadusega, püüdnud kodulinna ajalugu unustusehõlmast välja ja inimeste ette tagasi tuua.
Silvia on aastaid töötanud Narvas Hooneregistri juhatajana ja hiljem Narva linnavalitsuse arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ametis, võtnud osa Narva Eesti Seltsi tegevuse juhtimisest, teda on autasustatud Narva linna teenetemärgiga. Kodupaiga lugu on teda alati huvitanud, kuid seda sügavuti uurima ja kirja panema hakkas ta alles pensionipõlves.

Kellele on vaja Narva lugu?
Linna hinge tunda? Kas sa kirjutad eestlastele või venelastele?
Ka eestlastel on puudulik ettekujutust Narvast. Aga võiks ju parem olla. Ja mis me neist venelastest kirume, et nad midagi ei tea, kui me pole neile ka midagi pakkunud, et nad teada saaksid.
Seepärast hakkasin ma Narva lugusid kirjutama. Põhiliselt kirjutan ma Teises maailmasõjas säilinud hoonetest ja rajatistest ning inimestest, kes nendega seotud. Kirjutan eesti keeles, aga meie „Henrich Hanseni Nimelise Narva Muinsuste Seltsi“ almanahhides, mis on venekeelsed, ilmuvad minu lood mõlemas keeles.
Ma lihtsalt alati tahan, et kohalik venelane rohkem midagi Eestimaast ja Narvast teaks.

Võib-olla võiksid need lood kunagi ilmuda eraldi raamatutena?
Eestikeelset raamatut ostetakse Narvas ikka väga vähe. Kes hakkab aga mujal Eestis ostma raamatut Narvast? Ei hakka! Kui aga kahes keeles kokku teha ja Narvas müüa, siis ehk ostetakse ära ja nii saavad venelased ka eesti keelt praktiseerida, kes seda soovib.
Minu käes on tänaseks meie hulgast lahkunud kohaliku sporditegelase, Uno-Jüri Oitsari, käsikiri „Pilguheit Narva spordielule kahe ilmasõja vahel“. Raamat kajastab palju fakte ja kirjeldusi Narva spordielust spordialade lõikes ja aastate kaupa. Kirjeldused tuginevad arhiivimaterjalidele ja tolleaegsetele ajalehtedes ilmunud kirjutistele. Selles eestikeelses käsikirjas on üle 170 lehekülje (A4 formaat). Seda on U.-J. Oitsar pakkunud nii linnavalitsusele, muuseumile kui spordiklubidele, aga kedagi ei huvita raamat eesti keeles. Nüüdseks on käsikiri tõlgitud vene keelde. Tema kolleegid on huvitatud venekeelsest väljaandest, aga Oitsari soov oli välja anda raamat eesti keeles või siis kahes keeles.

Kes oli Hansen ja millega tema nimeline selts tegeleb?
Henrich Johann Hansen (1819–1900) rajas Narva muuseumi, oli selle esimene direktor. Meie selts on asutatud seitse aastat tagasi. Kahjuks on seltsis ainult kaks eestlast, aga seltsi venelased on väga suured Narva ajaloo huvilised. Me oleme pakkunud paljudele koostööd, aga kõik aina vingerdavad eest ära, keegi ei taha meiega koos Narva ajaloost rääkida. Kollektsionäärid ehk kogujad küll käivad meie almanahhide ja raamatute esitlustel ja ostavad neid.
Oleme andnud välja 10 almanahhi, vene keeles Hanseni Narva ajaloo (originaalpealkirjaga „Geschichte der Stadt Narva”, mis esmalt ilmus 1858. aastal) ja kahes keeles August Tõnuristi Narva legendid. Tõnurist, Narva ajaloo huviline koolijuhataja, kogus kokku Narva legendid. Andsime need välja 2018. aastal, Eesti Vabariigi 100. tähtpäevaks. Selles legendide raamatus on ka Lydia Koidula laul „Narva neitsi”, mille kohalik luuletaja Mihail Rumjantsev minu abiga pani vene keeles värssidesse. Raamatus on veel teisi vanemaid ja kaasaegseid legende, need on ainult vene keeles. Selle legendide raamatu saatsime ka Koidula muuseumile kingituseks poetessi sünnipäeva puhul. Muuseum oli väga tänulik.
Hiljuti ilmus meil trükist 11. almanahh, mis pole müüki veel jõudnud. Seltsi liikmed töötavad trükiste kallal õhinapõhiselt, keegi töötasu ei saa. Ka tõlketööd on tehtud seltsi liikmete poolt tasuta. Kõrvalt tõlketööde tellimiseks napib aga raha.
Järgmisena tõlkisime saksa keelest eesti ja vene keelde Rene Hoerschelmanni mahuka artikli „Narva: panus meie kodumaa kunstimonumentide kaitsesse“ (Narva: ein Beitrag zur Pflege der Kunstdenkmäler unserer Heimat. Artikkel ilmus 1911. aastal Balti provintside kujutava kunsti aastaraamatus, väljaandja Riia arhitektide liit.)

Silvia eestvedamisel on välja antud August Tõnuristi Narva legendid eesti ja vene keeles ning kirjastatud arvukalt muid narva ajalooteemalisi trükiseid.

Kuidas seda kõike olete teha saanud, kes teid on toetanud?
Esimese almanahhi tegime oma rahadega, müüsime selle ära, saime raha tagasi, tegime teise. Kui Hanseni koostatud Narva ajalooraamatu välja andsime, siis sellega saime nii palju raha, et tegime tema haua korda. Hansen suri Peterburis ja on maetud Volkovi luteri kalmistule. Me otsisime selle haua võsast üles, tegime korda, paigaldasime mustast graniidist hauaplaadi kogu kääpa suuruses ja oleme iga aasta käinud seal lilli istutamas.
Almanahhides on mitu rubriiki: ajalooline portree, Narva bibliofiil, Narva kroonika, kunstnikud ja Narva, Narva koguja ja ajavoog, kus peale ajalooliste lugude kirjutame oma tegevusest, mida tegime, kus käisime. Varem oli meil kaks ekskursiooni aastas, üks Venemaale ja üks Eestis, aga viimastel aastatel oleme käinud ainult Eestis. Oleme tutvunud Ida-Virumaa mõisadega, käinud Haapsalus ja Padisel, külastanud Eesti koskesid ja jugasid, tänavu plaanime külastada Alatskivi, Kolkja vanausuliste kirikut ja Varnja kunstigaleriid.

Mis keeles te Hanseni seltsis omavahel räägite?
Ühes või teises keeles. Kui on juba niivõrd tuttav inimene, et ta ei häbene, siis üritab ta rääkida minuga eesti keeles ja paneb vajadusel ka vene sõnu sisse. Ma soovitan kõigil minuga praktiseerida, sest olen ka eesti keelt õpetanud ja ma ei naera nende üle, kes eksivad. Nii õpitaksegi. Samuti on teiste vene keelt rääkivate tuttavatega, kes soovivad eesti keelt praktiseerida. Mind on kutsutud korduvalt ühte eesti keele klubisse, kus ma räägin eesti keeles vanast Narvast ja pärast suhtleme eesti keeles.

Mis on Hanseni seltsil praegu käsil?
Me tõlkisime Arnold Süvalepa (1888–1968) raamatu „Narva ajalugu I, Taani- ja orduaeg“ (ilmunud 1936) eesti keelest uuesti vene keelde, sest nõukogude aegne venekeelne tõlge on nii vigane, et häbi kohe. Näiteks, kui Süvalepal on kirjas, et venelased alustasid röövimist, siis tõlkes on, et ordumehed alustasid ja vastupidi. Või siis on öeldud nädal pärast lihavõtteid, tõlkes on aga pandud mingi kuupäev. Kui on öeldud Jüripäeval, siis selle asemel on tõlgitud kevadel. Aastaarvude, nimede ja kohanimedega oli palju eksitud. Selliseid apsakaid on terve raamat täis. Meie tõlkisime ta nüüd uuesti ära. Pakkusime linnavalitsusele. Katri Raik ütles, et tema tahaks esmalt lugeda mõne tuntud ajaloolase retsensiooni selle raamatu kohta. Miks? Kui see on Süvalepa raamat, ta ise oli tuntud ja tunnustatud harrastusajaloolane, kes teda veel hakkab arvustama? Arnold Soom andis raamatule omal ajal hea hinnangu. Enne sõda.
Siis me läksime Narva Muuseumi, et nendega koostööd teha. Nad ei võtnud meid õieti jutulegi. Tuleb mingisugune „Obšhestvo“ (selts) mingisuguse raamatuga... Nemad kasutavad ikka edasi seda nõukogudeaegset vigast tõlget.

Kas sa oled Narvas tunda saanud, et Eesti riik ei mõista narvalasi ja Narva probleeme?
Kui ma töötasin Narva Eesti Majas tegevjuhina, siis oli see suurte gümnaasiumite tegemise aeg ja oli tõsine oht, et Narva Eesti Gümnaasium kaob. Haridusministeeriumi ametnikud tulid Narva, nad olid eesti koolis juba olnud ja sealt hoiatati meid, et neist sõideti justkui teerulliga üle.
Minul oli aga kodus juba varem tekst valmis tehtud, et mida nendega rääkida. Panin nad niimoodi istuma, et nad poole jutu pealt püsti tõusta ja välja minna ei saaks. Selles delegatsioonis oli Irene Käosaar, kes nüüd juhib Narva Eesti Riigigümnaasiumi ehitust, oli kantsler Kalle Küttis ja muidugi kooli tulevased ehitajad.
Käösaar ütles, et vähe on sini-must-valge lipu lehvitamisest, tuleb tõsiselt haridusele mõtlema hakata. Aga kui me Eesti koolis ei lehvita meie lippu, siis ei lehvita seda Narvas ju peaaegu keegi! Hiljem ta ei soovinud oma sõnu enam tunnistada ja tänaseks, aastaid hiljem, on õnneks kõik selle kooliga läinudki nii, nagu ma tookord soovitasin. Eesti Vabariigi sünnipäeval ja taasiseseisvumispäeval lehvisid Narvas üksikutel hoonetel lipud, vaatamata sellele, et linnapea Katri Raik kinkis korteriühistutele lipud veel enne EV aastapäeva.
Nüüd aga me tahame, et 2024. aastal oleks igas koolis eesti keel. Aga ega see ei juhtu ainult aastanumbri tabelisse kirjutamisest. Selleks on vaja teha ära suur eeltöö – leida ja koolitada õpetajad.
Ma olen ka lapsevanematega rääkinud, kui andsin eratunde. Olen küsinud, miks nad ei taha, et oleks eesti keel koolis. Nad vastavad, et ei usalda õpetajat. Et kui aineõpetajal on hea eesti keel, pole aineteadmisi ja vastupidi kui on aineteadmised, siis pole head eesti keele oskust. Nagu öeldakse – nokk kinni, saba lahti! Inimesed pole mitte eesti keele vastu, vaid nad tahavad, et nende lapsed saaksid hea hariduse ja oleks targad.
Kui kaua need Venemaa koolides hariduse saanud eesti keelt mitteoskavad ajalooõpetajad siin veel õpetavad? Võib-olla tuleb riiklikult mõelda sellele, kuidas siia õpetajaid saada! Ega siin Narvas ei ole mingisugune lillepidu elada! Kui kõik on ümberringi venelased ja sa pole sellega harjunud. Ükskõik kuhu lähed, igal pool on venelased. Ise nägid! Ma rääkisin peaaegu igal pool vene keeles. Tahad või ei taha, aga nii see elu siin on. Inimest tuleb häid tingimusi luues siia meelitada. Ära ei tohi unustada ka siin juba heal tasemel eesti keeles õpetavaid õpetajaid.
Riik pole absoluutselt midagi teinud selleks, et vene koolidesse eesti keelt valdavaid õpetajaid saada. Näiteks võiks ehitada uutele õpetajatele ühe kortermaja, kuhu kõik ära mahuvad. Siis on uutel inimestel kohe ka suhtlusring olemas. Üüri ei peaks maksma. Ka küte ja elekter võiks neile tasuta olla. Seda varianti kasutati kunagi NL ajal, et maakoolidesse õpetajaid saada. Võib-olla hiljem, kui õpetaja on juba Narvas töötanud kaheksa või kümme aastat, kinkida talle see korter. Loomulikult suurem palk neile, kes õpetavad eesti keeles. Variante on palju. KOV ja valitsus peaksid maha istuma ja asjad läbi arutama, kes mida enda kanda võtab. Vajadusel muuta isegi seadust. Kujutage ette abieluinimest, kes tuleb Narva õpetama. Ta abikaasale on vaja leida töö. Lastele on vaja leida sobiv huviring või muusika-, kunsti- või spordikool, aga peaaegu kõikjal on vene keel. See ei ole lihtne. Sellepärast Narvat välditaksegi. Ka kohapeal tuleb juba olemasolevaid õpetajaid ja treenereid koolitada. See on väga suur töö! Palju lihtsam on aastaarve välja hõigata. Aga kui hõigata, siis ka konkreetselt välja tuua, mis selleks tehakse, et õpetajaid saada.

Kas Sa oled tõesti terve elu ühel ja samal tänaval elanud?
Alates 1949. aastast elasime emaga Rakvere tänaval minu vanavanemate juures. Mäletan aega, kui linnas käisime ja linn veel varemeid täis oli. Kui õhtuti pimeda peale jäime, siis nägin, et ka rusude keldritest immitses ähmane valgus. Seal elasid inimesed, kes olid kodulinna tagasi pöördunud. Oli varemeid, mida sai kergema vaevaga remontides kohaldada elamiseks. Ka minu sugulasi elas sellistes ruumides – varemetes majade keldrites vanalinnas. Päris terveid maju polnudki.
Minu lapsepõlve Narva oli üleni varemetes, mis küll ehitati uuesti üles, aga sellest sai hoopis teine Narva. Mu lapsepõlv möödus selsamal tänaval. Kokku vast 10 aastat olen siit jupiti ära olnud. Minu lapsepõlves olid siin pärast sõda ehitatud puumajad. Selle tänava nimi oli kunagi tsaariajal Suur Reveli maantee (Большой Ревельский тракт), siis tuli Wesenbergi uulits ja edasi juba Rakvere tänav.

Silvia koos ema ja nukuga. Foto: erakogu

Kellelt Sa said esimesed teadmised Narva kohta?
Sugulastelt olen kuulnud, et tsaariajal rääkisid kõik inimesed Narvas nii eesti kui vene keelt, lisaks ka narva keelt. See narva keel oli nii naljakas, kasutati palju vene sõnu eestikeelsete lõppudega. Narvas on alati palju venelasi olnud. Mina õppisin juba varakult venelaste ja enamlaste ehk bolševike vahel vahet tegema. Minu vanaema jagas selle rahva kaheks, ühed olid venelased, teised bolševikud. Venelasi austati. Vanaema naabermajas elasid venelased, aga endised narvalased. Nad rääkisid kõik eesti keelt. Kui me lastena koos mängisime, siis vene tüdrukud võib-olla ei teadnud päris kõiki sõnu ja panid vene sõnu vahele, aga sellest ei tekkinud kunagi probleemi.
Lapsepõlves käisin ma sageli vanaemaga surnuaial. Tema kaks last olid Aleksandri kalmistul. Poeg Valter (1925–1950) oli noorena ise endalt elu võtnud, ei pidanud stalinivalitsuse kannatustele vastu. Samuti oli tal üks tütar maetud 1930. aastate alguses väikese lapsena. Vanaema kasvatas ise lilli, margareetasid ja võõrasemasid. Võttis alati terve posu neid kaasa. Kui oli oma laste hauad lilledega ära ehtinud, siis me läksime alati vangilaagri kalmistule. Seal olid tokkide külge löödud lauajupid, mille peale oli tindipliiatsiga (ehk keemilise pliiatsiga) kirjutatud vangi number, nimesid ei olnud. Vanaema läks alati värskete kääbaste juurde ja sinna lilli istutades tal pisarad jooksid. Mina nägin, et vanaema nutab ja nutsin ka. Küsisin vanaema käest, kes sinna on maetud. Vanaema vastas: „Siia on maetud inimesed, kelle omaksed ei tea, et nad on surnud ja siia maetud“.

Narva saatus piirilinnana on olnud raske
Aastasadade jooksul on Narvast üle käinud mitmed sõjad ja tulekahjud. Vast kõige laastavam oli 1659. aasta tulekahju ja 1944. aasta märtsipommitamine.
Enne mainitud tulekahju olid krundid väikesed ja hooned asusid ligistikku, tihti olid majade välisseinad kokku ehitatud. See oligi põhjus, miks põhiliselt puitmajadest linn tulekahjus hävis. Pärast seda tulekahju ei lubatud enam puitmaju ehitada. Edaspidi ehitati majad kivist, kivivooderdusega või olid vähemalt krohvitud. Hooned said omale ilusad punased kivikatused. Uus ja ilus barokkstiilis linn ehitati üles 20 aastaga. Narvat hakati hiljem kutsuma Põhjamaade pärliks.
Vabadussõja ajal süttis enamlaste kahuritulest Juhkentali linnaosa ja põles maha.
Teise maailmasõja ajal elas Narva üle mitmeid pommitamisi. Põhiliselt pommitati raudteed ja sildu. Arhitektuuriajaloolane Jevgeni Kaljundi on rääkinud, et pärast Teist Maailmasõda oli Narva vanalinna hoonete kaitsenimistus 37 hoonet. Aga juba pärast 1950. aastat lammutati enamus varemetest ära kui kapitalistlik igand. Ka Hermanni linnus taheti maatasa teha, aga õnneks ei olnud tol ajal nii võimsat tehnikat. Peeter I maja (Pimeaia tn) kohta, kus asus varem muuseum, oli ja on riiulis üle ühe meetri jagu dokumentatsiooni, mille järgi oleks saanud veel püsti olev hoone taastada. Nüüd on alles vaid vundament, millele muld peale veeti ja muru külvati.

Narva – Põhjamaade pärl Kõige laastavam oli Narvale NL lennuväe pommitamine kindral Fedjuninski juhtimisel 6.–7. märtsil 1944. Linnast jäid alles varemed. Fotod: Ajapaik

Teise maailmasõja kaotus vahetas Narvas elanikkonna välja.
Enne NL vägede pealetungi, 1944. aasta jaanuari lõpus, kuulutas Saksa valitsus välja sundevakueerimise. Kogu elanikkond oli mahalaskmise ähvardusel sunnitud lahkuma. Ette anti ainult üks rong, mis üle poole oli hõivatud saksa sõjaväelaste poolt. Loomulikult kõik Narva elanikud rongi ei mahtunud. Hakati minema jalgsi, pambud ja lapsed käeotsas või seljas. Kel oli kelk või jalgratas, millega oma kompse vedada, sel oli veidi kergem. Oli ka neid, kel hobune kraamivankri ees. Tallinna maantee oli Narvast evakueerunutega kahelt poolt palistatud. Peaaegu terve kuu inimesed läksid ei tea kuhu. Lähedal asuvad külad nagu Soldino, Härmamäe jt. olid ülerahvastatud.
Tagasi hakati tulema, kui rinne oli juba Ida-Virumaa piiridest välja jõudnud. Kellel õnnestus tagasi tulla kohe pärast lahingutegevusi Narvamail, nendel vedas, hiljem enam endisi narvalasi tagasi ei lastud ja polnud ka kuhu tulla, kui mitte arvestada varemeid ja keldreid. Põhjus – Sillamäele planeeriti rajada salajane võimas uraani rikastustehas, mis oleks tootnud uraani NL aatompommidele. Narva linna oli kavas ehitada kortermajad selle tehase töötajatele. On teada, et 1948–1949 aastal lahkusid Narvast need inimesed uuesti, kes ei saanud sissekirjutust. Ilma sissekirjutuseta ei võetud kedagi tööle. Narva asustasid NL aladelt tulnud inimesed, põhiliselt Venemaalt. Sealt tuli igasuguseid inimesi: töökaid ja toredaid, aga tulid ka Leningradist „101-le kilomeetrile” väljasaadetud pisisulid, huligaanid ja taskuvargad, tööpõlgurid, joodikud ja prostituudid.

Nende järeltulijad on siis nüüd need, kelle identiteediks on tank?
Mina ükskord ühele giidile nõukogude ajal ütlesin, kui kuulsin kuidas ta rääkis, et saksa lennukid pommitasid Narva puruks, et see on vale. Sealt ma sain nii palju vihkamist. Praegu on lugu sama. Kui me 30 aastat inimesi koolitanud pole ja nad on jäetud ainult Putini televiisori mõjuvälja, siis juhtubki nii, et isegi mõni noor ja haritud inimene ei usu, et Ukrainas on sõda.

Kuidas sulle Ukraina sõda mõjunud on?
Ukraina sõda taaselustas minu jaoks kõik need õudused, mis olid sõja ajal. Need vanavanemate jutud küüditamistest, arreteerimistest, mahalaskmistest, võib öelda, et haavad kisti lahti.
Kui ma seda liivi-taani aega tõlkisin, siis iga natukese aja tagant oli sõda siin Narva mail. Ja nüüd tullakse seletama, et neid on alandatud ja solvatud. Aga meid solvas ja häiris see tank kõik need aastad, iga päev. Kuidas nad sellest kuidagi aru saada ei taha?

Mida tähendab sulle 9. mai?
See tsirkus – lärm, mass purjus inimesi Georgi lintidega, on mulle nii ebameeldiv, et olen tavaliselt selleks ajaks linnast lahkunud.

Kuidas nad seletavad Georgi lindi kasutamist, see on ju valgekaartlik autasu sõjalise vapruse eest.
Georgi rist anti ainult lahinguliste teenete ja vapruse eest aastatel 1807–1913. Mitte tagalas teeninud sõdurile. Esimese maailmasõja ajal, kui aurahad otsa said, pandi lindid rinda ja need väärtustati ristiga. Ja nüüd vedelevad noored mehed, kes sellest sõjast midagi ei tea, purjus maas selle lindiga, nagu joobes kodutud!
Esimene kord kui ma nägin Georgi linti ühe auto küljes, küsisin, mis lint see on, kas keegi on surnud. Vastati, et ei ole keegi surnud, see on Georgi lint. Mina siis küsisin, et aga mida see lint tähendab. Tema seletas mulle, et näitab sellega oma meelsust. Mina vastu, et jaa, ma sain nüüd aru, see on nagu homoseksualistidel, nemad käivad ka rongkäigus oma vikerkaarevärvi lipukestega, et näidata oma erinevust teistest ja saada tunnustust. Seepeale läks see venelane oma auto juurde ja võttis lindi ära. Muidugi ma teadsin, mis lint see oli, aga mängisin tola.

Mida sa arvad Narva poliitikutest?
Kui see tanki kaitsmise jama pihta hakkas, siis ma kirjutasin linnapeale, et tanki kaitsjad tuleks viia Sinimägede muuseumisse sõjaajalooga tutvuma. Nüüd siis käis Narvast ekskursioon Viimsi sõjamuuseumis, aga ma ei tea, kelle korraldatud see oli. Väga hea, et käisid.
Narvas on kaks põlisnarvalastele olulist mälestuskivi. Memento mälestuskivi küüditatutele Narva raudteejaama juures ja Vana-Narva Seltsi paigaldatud mälestuskivi „Juured“ Hariduse tänaval, Narva Linna polikliiniku juures, mis on pühendatud vana Narva mälestusele. Meie koguneme nende juures meile olulistel päevadel. Volikogu liikmetest on seal käinud ainult kaks inimest, Natalja Umarova ja Denis Larchenko ning asetanud lilled.
Mulle ei meeldi siin Narvas ükski erakond. Narvas on tihti valida halbade valikute vahel. On olnud olukordi, kus olen küll valimas käinud, aga pole kellegi poolt valinud. Kandidaadi lahtrisse olen lihtsalt kriipsu teinud. Aga ma küsin nii, et mis on parem, kas eesti keelt rääkiv punane või vene keelt rääkiv eestimeelne? Kumbki ei ole hea valik.
Praegu kiruvad paljud Katri Raiki, aga kes oleks momendil Narva oludes temast parem linnapea?