Minu kodu on Nõukogude Eesti

tekst: Mari-Ann Karupää,
“Minu kodu on Nõukogude Eesti”, Tartu 2011

Mari-Ann Karupää (sünd 1937) on ärkamisaja luuletaja Gustav Wulff-Õie lapselaps, kel tuli põgeneda emaga 1944 Saksamaale ja hiljem Rootsi isa juurde. Tagasitulek kodumaale 90-ndate aastate alguse Eestisse osutus tõeliseks kultuurišokiks. Nõukogude kord oli muutnud kodueestlaste mentaliteeti ja käitumist, mis läänest tulnud inimesele oli võõras ja kummastav.

MARI-ANN KARUPÄÄ Sündis 1937. aastal Pärnus. Suved veetis ta vanavanemate juures Nüpli-Lõhmuse talus. Vanaisa oli ärkamisaja luuletaja Gustav Wulff-Õie, populaarse laulu „Õrn ööbik” autor. 1944. a. põgenes koos emaga Saksamaale ning 1947. aastal Rootsi isa juurde. Mari-Ann oli ainuke välismaalane Stockholmi ülikooli esimese lennu kuuest ajakirjandus üliõpilasest. Töötas 10 aastat tegevajakirjanikuna Bonnieri grupi väljaannete juures. Fil. kand ühiskonna-, sotsioloogia ja kirjandusteaduses. Hiljem osales Rootsi riigi vanuritehoolduse programmi arendajana. Oli tegev Rootsi Eestlaste Esinduse mitmes koosseisus. Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Mari-Ann tagasi perekonna pärandi ning kandis seda edasi olles Lõhmuse-Nüpli talu – Gustav Wulff-Õie majamuuseumi – perenaine Otepääl. 1960 avatud Kirjandusmuuseumi filiaalina tegutsenud majamuuseumi põhitegevuseks oli Gustav Wulff-Õie elutöö tutvustamine ning kohtumiste korraldamine kirjandushuvilistele. Allikas: Vikipeedia Foto: Egon Valdaru, 2007

Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Mari-Ann Karupää tagasi perekonna pärandi. Pisikene talumaja Otepää lähedal Nüpli järve ääres oli tema vanaisa, laulu „Ööbikule” looja Gustav Wulff-Õie kodumuuseum (kirjandusmuuseumi filiaal). Mari-Ann seadis siin sisse oma uue kodu ja algusaastatel töötas ka muuseumi perenaise rollis -toim.

Saabumine

Saabusin siia soodsas olukorras. Mind ootas väike kopitanud muuseum Lõhmuse talus Otepääl. Eesti Kirjandusmuuseum oli olnud ühenduses väliseestlastega peaaegu terve nõukogude aja ja vastutanud Wulffi muuseumi eest 1960. aastast.
Nüüd oli kirjandusmuuseum segaduses, aga kindlasti tundis kergendust, et keegi probleemi Wulffi pärandiga ajutiselt lahendab. Selgus, et olen endiselt Lõhmuse talu ainuke pärija. Selles suhtes olid asjad selged, aga samas suhted kirjandusmuuseumiga rasked.
Minu isapoolne vanaisa Gustav Wulff-Õis oli olnud kauaaegne Otepää vallasekretär. Perekond oli vägagi ühiskondlik ja ei olnud rahaliselt rikastunud. Pigem vastupidi. Küll aga oli hariduslikult ja vaimselt tasemel. Meie “lugupeetud” suguvõsa oli ka küllaltki targalt paindlik olnud läbi erinevate süsteemide.
Mis võis kellelgi selle vastu olla, et üks vanem tädi läänest tuleb ja hakkab osaliselt oma pensionirahadega väikest, ümbruskonnas tuntud põlist muuseumi hooldama?
Ehtsa Rootsi ühiskonna produktina elan täna koos kodueestlastega, kes on nõukogude süsteemi tulem. Olen sügavalt veendunud, et näiteks Rootsi sotsiaaldemokraatlik võimustruktuur, mis on kestnud 60 aastat, on mind omakorda sügavalt mõjutanud. Olen kasvanud ja elanud demokraatlikus ühiskonnas. Samas elan nüüd koos inimestega, kes kipuvad arvama, et on lääne inimesed ja et nõukogude süsteem neid mõjutanud ei ole, kuigi nende elu on 50 aastat kulgenud suletud süsteemis.
Kui süsteem on nii suletud, et võrdlusvõimalused puuduvad, paistab see, mis inimestega juhtub, kuidas nendega käitutakse, lõpuks normaalne, võib-olla isegi demokraatlik? Kindlasti on see võimukandjatele kasulik, kes oma võimule aluse panid nõukogude ajal, et ebaõiglus normaalseks muuta.
Kodueestlaste seas on unelmatevisioonid väljapaistvad. Need sarnanevad väliseestlaste mälestusunelmaga “iseseisvast Eestist”, kus kõik oli õiglane ja hea. Siin, Eestis, on selle vastand olnud lääneriikide heaoluühiskond, millest õhkajad ainult oskavad unistada. See on muidugi ühele riigile ja rahvusgrupile hävitav, kui elanikud unustavad, et see on üleelamismehhanism ning ajavad selle tõelisusega segi. Kitsarinnalisus selles raamatus põhineb mõneti Otepää tugevale mõjule.
See on väike uusrikaste lõbustuspark, kus põliselanikud on vaesed ja tihti vaevatud ümbritsevast kärast ja mürast. See on koht, kus juba 1950. tekkis üks nõukogude aja kõige räigem rajoon. Koht, kus endised ja uued võimukandjad täna jagavad maid. Koht, kus rahvas ja võim on silmnähtavalt lahus. Aga siin on ka üks oivaline võimalus siseneda otse nõukogude hingeellu minimalistlikus perspektiivis.
Väliseestlane, pagulane, kes jälle maabub Eesti randa, on siin enamasti tõrjutud. Ta elu muutub kiiresti roostetanud mõõkadega võitluseks koletisega “Nõukogude vaim”. Ja mõnigi kolib hirmkiirelt tagasi sinna, kust tulnud.
Aga arvestades meie pikka ja vaevarikast ajalugu ja vaadeldes nõukogude aega kui lühiajalist hävitavat parenteesi, on elu siin kohati isegi talutav.

Siin me oleme, tuleme läänest

Tagasi Eestimaal. Umbes nagu need valges riides suvitajad, kes saabusid kuskile ehmunud maakolkasse. Ainult et rohkem hallivõitu, ja suured kübarad, kontsad ja vidinad on rohkem kohalik värk…
Inimesed on hämmastava jõuga üle võtnud lääne tavad. Isegi see valge laev läänest nimega “Estonia” läks põhja. Võib eeldada, et pigem uimasti- ja laskemoona kui soolalastiga.
Meenutame kangesti kurva rüütli kuju. Näen neid vanu pagulasi uitamas edasi-tagasi laevadel, mis liiguvad Stockholmi ja Tallinna vahel. Naised käivad juuksuri juures ja mehed veavad suitsu ja alkoholi. Nagu Eesti oleks äkki muutunud mingiks maksuvabaks palmisaareks.
Ma tean, et nad on abitud ja oleks midagi enamat soovinud. Mõned käivad vaatamas, kas järjekordselt on tagastatud talusse sisse murtud. Või on peapesu saanud majaüürnike käest, kes leiavad, et onu/tädi läänest tahab rikkaks saada korteriüürist, aga korralikku euroremonti ei tee. Ja kõik tagastatavad majad läksid surmkindlalt mingile rikkale Kanada onule, kes kohe tahab majaelanikud tänavale visata. Minule pole siiani mainitud ühtki kodueestlast, kes on kellegi majast välja ajanud.
Tunnen end tihti mingis kadestamisväärsete arusaamatute eeskujude ahelas. Keegi ei saa aru? Keegi ei kuule meid? Rohkem on seda, et keegi õieti ei viitsi. Pagulase koorem on, et kunagi olid kadestusobjekt. Majoriteet kehtestab reeglid. Nõutakse sissesulamist/assimileerumist. Kodustumist. Et sa muutuksid mingiks Nõukogude Eesti hübriidiks.
Kes me siis oleme, see hõredalt asustaud väljasurev võimukilluke? Meie, kes julgesime siia tagasi tulla? Esiteks, tulid kõik, kes vähegi suutsid ja said. Et kas või viimast pilku visata sellele loovutatud maale. Umbes nagu juutide tagasipöördumine Diaspoorast. Pettumus ja õnn läbisegi.
Minu isa, kes oli nn marueestlane, käis kolm korda enne surma Eestis. Ma olin natuke uudishimulik, kuidas see vana antikommunist Uus-Eestiga toime tuleb. Rootsi eestlaste esinduse esimehena uhkeldas ta selle üle, et oli kümnendal kohal Nõukogude Eesti mustas nimekirjas. Kindlasti sai ta siit vastumeelseid elamusi, aga ta oli küllaltki hästi kasvatatud ja positiivne, et sellest üle olla. Ta oli siiralt õnnelik, kui Eesti sai uuesti vabaks. Ja et Eesti riik on veel ühe võimaluse saanud. See oli mingil määral ka tema võitluse saavutus.

Noored kolmandast põlvkonnast tulid

Neil on kogu värk lõbus ja uus. Mineviku koorem kerge. Eesti päritolu, millest plusspunkte välismaal ei saanud, oli ühtäkki väärtuslik. Saadi oma teadmistega aidata ja olla osa sellest riigist, mis on innovatiivne, erutav, täitsa uus. Oldi noored. Nagu ma isegi.
Kõigil tasanditel on neid, kes jagavad oma teadmisi ja võrgustikke oma vanale kodumaale. Neid on palju, aga nad on küllaltki varjus ja ettevaatlikud. Kui oled üks kord sisserändaja olnud, siis oskad tagaplaanis olla. Aga on neid, kes on julgelt ette astunud, aga hirmkiirelt saba reite vahel tagasi pugenud.
Sisserändajad teavad või aimavad, millised reeglid kehtivad segastes ühiskondades. Nende inimeste kasu oma riigile selgub kindlapeale alles aastakümnete pärast. Võib-olla on kauaaegsed ülestöötatud kontaktid välismaal olnud kõige kasulikumad pikas perspektiivis. Suhted, mille õigest hooldamisest tihti kodueestlased ei oska lugu pidada.
Osa kodueestlasi usub enda kohta endiselt. et “kargasime raudeesriide tagant välja ja teame kõike paremini kui teised”. Riigikogus on olnud ainult kaks naist “väljastpoolt”. Mari-Ann Rikken-Kelam ja Liis Klaar-Kõll. Riigisekretär, suursaadik Aino Lepik von Wirén, on tunnustatud väliseesti taustaga.
Kui väliseesti mehed komistasid karjääriredelil, oskasid need põhiliselt vihased eided osavalt laveerides püsida. On vaidlustatud, kui palju osavam peab naissoost isik olema, et kõrgele positsioonile jõuda. Tuleb kindlasti olla kordi võimekam meestest, kui oled naine ja sisserändaja ja kui arvestada eesti ühiskonna naistevaenulikkust.

Väliseestlasi ei peetud riigivarasteks

Väliseestlaste etalon T.-H. Ilves on muidugi ime! Küsitlesin 2000–2003 umbes 100 isikut: “Mis te arvate, mida Ilves siin teeb?” Kaks vastust esinesid kõige sagedamini: “Tahab raha!” ja “Tahab võimu.”
Kui ma küsisin 2006. aasta kevadel ühe võimuka väliseestlase käest: “Mida usud, et küsitletud vastasid?” ütles see suur patrioot, kes on siia Eestisse tagasi tulnud ja kõik vitsad saanud, mida saada võimalik, otsekohe: “Mees tuli siia meie raha röövima!”
Aastad on läinud ja Ilves on äkki president. Olen mõtisklenud, miks kodueestlased ta ikkagi valisid? Võibolla sellepärast, et pagulasi – väliseestlasi – ei peetud riigivarasteks, arvati, et nad ei oskagi seda. Läänes elatud aastad arvati ka olevat kaalukamad kui “rollivad estonians” või mingi mäetipu vallutamine.
Üks, kellele heideti ette, et ta olevast liiga läänelik, oli endine kaitseminister Hain Rebas. Ta oli siiralt üllatunud sellest etteheitest, sest oli ette kujutanud, et tema missioon mõnes mõttes pidi olema läänelikkuse esitlemine. Ta oli olnud Kieli ajalooprofessor spetsiaalteadmistega Läänemerepiirkonnast. Kõrge professionaalse tasemega, hea taustaga läänemaailmas ja väljateenitult elitaarne, oli ta paljudele kodueestlastele vastuvõtmatu kuju.
Kõige ersikummalisem kõmu, mis endise kaitseministri kohta liikus, oli, et käib frakis tööl, valged kindad käes, sööb 700-kroonilisi hommikueineid hotellis. Kui tema saledat kuju vaadata, oli see muidugi kangelastegu. Hommikusöögi jutu tegi eriliseks see nõukogudehõnguline lõks, mida kasutati, et teda “maksmata söögiarvega” laimata. Kõige huvitavam oli see, et kultuuriisik, kes kõmu, õhetades vihast ja kadedusest, mulle rõõmsalt levitas, tegi seda kaugelt enne esitatud süüdistust. Nii et lõks oli varem valmis pandud.

Miks te heaoluühiskonna maha jätsite?

Küsimus, mida minule tihti esitatakse, on “Miks te heaoluühiskonna maha jätsite?”
Küsijal on ettekujutus, unistus heaoluriigist. Suusapuhkus Norras? Päev Pipimaal? Valusam küsimus on võib-olla: miks meid nii vähe on? Loogiline vastus on: surime lihtsalt välja!
Ja teiseks, kui mitu korda sa ikka jõuad sisserändaja olla? Või oleme ausad: Kes meid siia nii väga ootas? Eesti taasiseseisvumise algaastatel tõstatati küsimus: “Kas anda nendele, kes 1944 põgenesid, võimalus saada täisväärtuslikeks Eesti kodanikeks?”
Taasiseseisvunud Eesti esindajad võimaldasid meile selle võimaluse väga napilt. Õhkõrna ülekaaluga riigikogus saime kodakondsuse. Õhkõrna ülekaaluga saime valimisõiguse! Paljud, üllatavalt paljud olid erapooletud. Aga erapooletu ei ole poolt. Ma soovitan alati oma pagulassõpradel uurida, kes neid näiliselt lubas endaga ühele pulgale istuma. On hea teada, kes su tõeline sõber on. Et mitte jälle soovunelmatesse langeda. Ja eneseuhkust, et nendest eemale hoida, kes sind ei soovinud!
Aga siin me oleme. Üks killuke sellest suurest voolust, väljarändajatest 1944. Siin ma olen oma esivanemate kodukohas. Ümbruskondsete ja enda imestuseks. Peaasi, et oleme.

Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Mari-Ann Karupää tagasi perekonnale kuuluva Lõhmuse-Nüpli talu ja asus sealset Gustav Wulff-Õie majamuuseumit juhtima. Foto: Vikipeedia

Oli 1972 ja saabusin Eestisse

Olin sellel 1972. aastal saavutanud, mida 20-selt plaanisin! Olin meedias. Töötasin ajakirja juures, kuhu olin pürginud. Olin korteri soetanud Stockholmis sobivasse linnaossa. Olin sõprade keskel, kes mind toetasid. Mul oli see meessõber, keda kaua olin jahtinud. Oli palk, mida ainult viis protsenti inimesi Rootsi tööturul ületasid. Oli isegi ilus paberitega ratsahobune. Oli, mida väliselt heaoluühiskonnas hinnatakse. Oli ju kõik?
Olin kunagi 1944. aastal lahkunud Eestist lapsena teamatusse. Nüüd oli aasta 1972 ja ma saabusin Eestisse. Arvasin end olevat väga teadlik. Oli olnud mulle äkki enesestmõistetav, et just mina teen reisireportaaži Tallinnast. Oli ju Tallinn kõige lähem pealinn. Olin ju ikka eestlane … või? See oli küsimus, mida minu arukas peatoimetaja esitas! Vastasin solvunult. Selles polnud ma iial kahelnud.
„Oled vist jah,” ütles toimetaja ja muigas. Mõttes olin suuremal selgusel kui kunagi varem. Ja kuidas veel! Olin viimaste hulgas laevalt maha tulemas. Tallinna sadamas oli kõhnadest väliseesti muttidest saanud riiete kuhjad. Jälgisin, kuidas nad kümne kleidiga ja meeste saabastes trepist alla astusid. Ja kokkutulnud sugulastesse ja lilledesse uppusid.
Ja siis, kui panin jala sadama konarliku kivi peale, juhtus midagi enneootamatut. Hakkasin pidurdamatult nutma. Minu ümber olid tigedad miilitsad, närviline giid, aulikud tänavad. Aga eesti keel. Tänaval, igas kohas oli tuntud keel. Millest kõlas üle ülbe, räige vene keel. Sellele vaatamata oli kindel tunne. Olin kodus. Ometi olin kodus.
Elu oli teinud pöörde. Ja viinud uuele enesestmõistetavale teele. Olin kindel, et tulen tagasi. Igal juhul. Varem või hiljem.
Tegin oma reisireportaaži. Õhtul põgenesin vilunud soome ajakirjanikuga ühispeolt ja valvsate saatjate silmade alt. Käimla akna kaudu vist. Enne seda oli intsident: Olime restorani sisenemas, kus meid rikkalik laud ootas. Keegi eestlane oli trepist üles tulnud ja katsus meiega kontakti saada. Miilitsad viskasid mehe trepist alla. Ta põrkus astmelt astmele ja kukkus meie ette. Purjus, ütles giid piinlikkust tundes. Miilits oli uhke oma jõhkruse üle ja üllatunud meie vihast tema käitumise üle.

Kilekott sukkpükse

Ekslesin linnamüüri läheduses. Minu saatja oli aru saanud, et pidin oma isa- ja emamaaga üksi olema. Hämar oli. Kudagi hall ja räpane. Mahajäetud. Aeglaselt tuli vastu vanem naine. Pilk maas. Väsinud. “Kas te olete eestlane?” küsisin. Kindlasti kõva aktsendiga. Ta võpatas. Kindlasti olin ma tema silmis võõras. Kindlasti olin ma väga läänelik. Kinldasti nägin välja tesitsugusena. Ohtliku ja võõrana.
Ma ahmisin kõik välja, et “on terve kilekott sukkpükse. Pole kellelegi anda”. Olin väliseestlane, valve alt välja lipsanud. Viskasin talle selle varanduse sülle. Ta vaatas ehmunult enda ümber. Hiljem sain aru, et on olemas mõiste “provokator”.
Ta küsis: ”Aga teie, mis ma teile teha saan, kes te olete?” Taganesin ja jooksin.
Kui olen väsinud sellest sisseimbunud süsteemist sellest nõukogude kõntsast inimeste ajudes, siis meenutan: Tallinna sadam 1972. Inimesed kui loomakari võre taga. Ja siis see väsinud naine. Sinises kampsunis. Enesestmõistetavalt sinises! Küürus, kartlik, tolmune. Siis tean, miks ma siin olen…
Kokkuvõttes, kordasaatmise järjepidevus eeldab sügavat elamuse tõuget. Ka pikaajaliselt, kui argielu väsitab. Siis peab meenutama… Esimese silmapilgu ühtekuulvust ja seda sügavat arusaama.

Lapsepõlvemaad

GUSTAV WULFF-ÕIS Sündinud 1865 Vastse-Otepääl, surnud 1946 Otepääl. Lõpetas Tartu Õpetajate Seminari 1884. Töötas õpetajana Puhja kihelkonnakoolis ja  Amblas  koduõpetajana. 1894–1937 Vana-Otepää vallasekretär. Oli Vana-Otepääl tegutsenud karskusseltsi ja Otepää Ühispanga juhatuse liige. Abiellus Olga Luksepaga 1910. Lõhmuse-Nüpli tallu asuti elama 1940. Avaldanud ligi 70 algupärast isamaa- ja armastusluuletust. Tuntuim neist on „Ööpikule” („Õrn ööbik kuhu tõttad sa”, 1883), mis kujunes üheks ärkamisaja võtmeteoseks. Allikas: Eesti Kirjandusmuuseum

Minu lapsepõlved möödusid Pärnus, Toris ja Otepääl Lõhmuse talus Nüpli järve ääres. Sellel ajal olid suved soojad ja igavesed, nagu ikka lapse mälestustes. Valgus, alatine päikesevalgus.
Kui mu juba vananenud isa 1992. aastal lõpuks Lõhmuse talu aeda jõudis, oli ta masendatud sealsest pimedusest. Ta oli küll täiseas mees, kui siit lahku, aga unustas, et puud kasvavad. Puud on Wulff-Õie muuseumi oma varju peitnud.
Sellel 1944. aasta suvel oli isaema Olga mind Palupera jaamast ära toonud. Vanker heinaga oli tulvil inimesi täis. Mul oli süda paha peale rongisõitu ja vanaema küpsetatud kuklid, mis lõhnasid jumalikult, sai keegi teine. Oh seda pettumust, kui isu taastunud, aga kuklid ära söödud! Elu jooksul olen taibanud, et on mõned hetked, mis jäävad sinu kaaslasteks läbi elu. Meenutan vanaema kaastundlikke silmi. Ta sai mu pettumusest täiesti aru ja taipas, et ka mina taipasin esimest korda, et ka vanaemad pole kõikvõimsad.
Lõhmuse talus Nüpli kaldal kees elu. Põllud olid rahvast täis. Abilised, sugulased ja suvitajad läbisegi. Oli ka veerandterake, kes hiljem tuliseks eesrindlaseks muutus ja kolis elama vanaonu Alexandri tallu. Ja polnud vajadust minu vanaema Siberisse saata, et endale talu saada. “Tühi maja” oli olemas.
Ise elasin laudas ja ainuke hirm oli ema saabumise ees Pärnust. Küüriti kuuvanune sõnnikukiht maha. See tegi küllaltki valu ja peale selle oli see linnaema veel tige ka. Ja siis tuli see sünge ja igav talveaeg linnas.
Vanaema oli sel viimasel suvel juba ligi 55. See tähendab, üpris vana. Ta pidi veel üle elama selle, et kõik lapsed ja õde perekonnaga põgenesid läände. Oma mehe surma 1946. aastal. Ja veel selle raske otsuse, kui tuli oma sünnikodu ära anda. Aga seda me ei teadnud. See oli viimane suvi Nüpli kaldal. Tean ainult, et vanaema Olga sünnikodu oli vaimukas ja helge. See kodu oli tema koht maailmas. Lapsed pakkusid talle võimalust läände kolida, aga ta keeldus. Hiljem tundis korraga, et see on koht, mille eest tasub võidelda. Mitte sellepärast, nagu mõned arvestavad, mitu miljonit see koht siin järve kaldal võiks kinnisvaraturul sisse tuua.
Hiljem õnnestus vanaemal viia talu üle muuseumiks. Sellest sai minule ootamatu päästerõngas, kui turvahüsteerilised rootslased pärisid mu pensioniplaanide kohta. “Kolin Eestisse ja hakkan muuseumi perenaiseks,” oli neile kindlasti üllatav vastus.
Ei teadnud 1944. aastal keegi lastest, et paari aasta pärast on vanaisa Gustav surnud. Ei tednud me, et varsti satume hullemasse põrgusse, kui võis ette kujutada. Ei teadnud enne, kui olime selle sees. Ja ka siis ei saanud seda kirjutada, jutustada. Kõik oli ridade vahel. Valede nimede all. See oli viimane suvi Eestis. Ilus soe suvi. Vabaduse tähe all.
Üks nädal enne, kui mu isa suri, küsis ta murelikult: “Ega me sind ometi sundinud ei ole?” Samas Lõhmuse talus sunniti teda lapsena karja. Nutust polnud kasu. Talu, mis andis mulle ettekujutse vabadusest, oli tema ettekujutus vabaduse piiramisest!

Ja teine lapsepõlvemaa

Minu teine lapsepõlvemaa oli Toris. Vanaisa Juhan Laik (sündinud Jürgens) oli postkontori ülem ja seal Toris kontori laual nahkdiivanil oli minu kindel koht ja varjupaik. Ma tegin postkontoritädidel elu kibedaks.
Vanaema Julie tegi pannkooke, õmbles, rohis, kannatas migreeni all ja oli baptist. Ta oli saksa tütarlaste koolis käinud. Ja sündinud rikkana. Temaga sai käidud Tori kirikus ja hobusekasvanduse loomaarstil külas. Ka vanaisa Juhan oli headest oludest, tema isa Ants oli ehitusmeister Vändras ja pidas hiljem Järvakandi kõrtsi. Mõelmad pojad said kõrghariduse.
Hiljem selgus, et perekonna kiivalt hoitud saladus ja häbiplekk seostus vanaisaga. Juhan Laik kui hea haridusega mees oli kandidaat kõrgele kohale Pärnu postimajas. Õnnetuseks olid aastad 1940–1941. Ühel Nõukogude tähtpäeval oli kellelegi noorele postiametnikule määratud pidada ülistav kõne Nõukogude võimust. Vanaisa seisukoht oli, et peab ise kõne ära. Sest lapsed olid koolitatud ja elu osaliselt elatud. Saksa võim oli täenäoline ja siis oleks noormehel “lips läbi”. Vanaisa edukas karjäär saigi selle esinemisega läbi. See selgitas ka erinevusi minu ema- ja isapoolsete suguvõsade vahel.
Tori postkontorist lahkusin ootamatult keskööl koos ristiemaga. Viimane rong läände Tori jaamast saksa sõduritega viis meid Pärnusse ema juurde. Ja sealt sõitsime edasi teadmatusse…
Pärnus elas minu ema kesklinnas ja töötas linnavalitsuses. Isa oli põllumajanduskonsulent Saaremaal ja Lõuna-Eestis. Ta oli häirivalt pahuksis võimudega. Seakasvatuse kõige uhkemale kuldile oli ta saksa ajal Hitler nimeks pannud. Sellest pidi pahandusi tulema. August Rei sekkus ja päästis. Esimese vene okupatsiooni ajal oli ta saanud ülesandeks Lõuna-Eesti talumeeste põllutöömasinad sõjaväele kokku koguda. Leo saabus kõvas pohmellis ning jagas juba kokkuaetud masinad talumeestele tagasi. Ja pani putku!

Mälupildid Pärnust

Pärnus elasin rikkamal pool teed. Teisel pool tänavat elas minu täidest söödud ja alati näljas sõbranna Helmi. Ideoloogial, mis ründas idast, oli valmis põld olemas. Oleksin Helmile soovinud ausamat ja paremat revolutsiooni. Mitte seda kuritegelikku!
Olin seitse aastat vana ja teadsin, et ka Väikese Jõe tänavas Pärnus ei olnud paradiisi olemas. Kui raudring Eesti ümber andis järele 1980-ndate aastate lõpus, tegin ma paar külaskäiku oma lapsepõlvemaadele. Väikese Jõe tänav 3 oli tulvil inimesi. “Õnne 13 meenutav seltskond!”. Need tigedad näod tulid sellest, et olime „endised” ja enesestmõistetavalt ohtlikud.
Ühel varajasel suvehommikul 1941 vaatasin kisendades, kuidas mu mängukaaslane Jeeriku Kuuno ööriietes veoauto peale vistati. Siberist tuli ta ainsana oma perekonnast tagasi ja me kohtusime Väikese Jõe tänava aias ühel hommikul 1990-ndate keskel. Südamehaige 65-aastane Kuuno ja tema tüsedavõitu endine mängukaaslane, mina. Seda õudset ja ilusat kevadhommikut 1941 polnud me kunagi unustanud.

Tartus, 2011