Lihulas avati ausammas Tiit Madissonile

jaak valge kõne,
Lihaulas 2. septembril 2022

Tiit Madissoni mälestusmärgi avamine 2. septembril Lihulas. Foto Urmas Luik

Selle mälestusmärgi lõi Tiit Madisson ju endale oma elu ja võitlusega ise. Vaimselt. Sel, mida me täna avame, on aga ikkagi sügav sümboolne tähendus. Nimelt ei püstitanud Tiit endale ausammast oma eluajal tänu mõjukate isikute austusele, vaid vastupidi, püstitas omale ausamba mõjukate inimeste põlgusest hoolimata. Ning sügavalt sümboolne tähendus on, et selle Tiidu iseendale püstitatud mälestusmärgi kutsus ellu mitte mõni Eesti riigi asutus, vaid Eesti ja Balti riikide ning Põhjamaade kõige mõjukam kodanikuorganisatsioon – Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni kaitseks. Suur tänu ka skulptor Paul Männile, suur tänu SAPTKle!
Nüüd luban endale tsiteerida enda 2014. aastal Sirbis avaldatud artiklit – see oli aeg, mil Sirp mind veel avaldas: Tsiteerin: “Madissonil on jõudu ja tahet olla teistsugune. “Ning mitte selline teistsugune, keda poliitkorrektsuse kandjad meid sallima manitsevad, vaid täiesti iseseisev teistsugune. See ongi just see, mis karjääri- ja massinimese kõige õelamaks ajab. Nii sovetiajal kui praegu. Pealegi võib Madissoni-sugust vähemust – erinevalt näiteks homoseksuaalidest või mustlastest – sajatada mitte ainult täiesti karistamatult, vaid selle sajatamisega meie maailma vägevate silmis lojaalsust näidates kannuseid teenida.
Niisiis on Madisson küll kuulus, kuid masside austust ja vägevate soosingut pole selline poliitkorrektsusetu teistsugusus talle toonud. Ka Nõukogude režiimi vastu võitles ta valel ajal, siis, kui kollektiivsed mõttemustrid niisugust tegevust kasutuks või isegi pigem kahjulikuks pidasid.”
Jah, Madisson oli müürimurdja, kes ründas lippude lehvides ja ennast säästmata müüri kõige tugevamates ja hirmuäratavamates kohtades, aga just seal, kus ta nägi kõige suuremat ebaõiglust. Mõnikord võib-olla ka oma võitlusi mitte kõige otstarbekamalt valides. Nüüd, 2022. aastal on üksikvõitleja Tiit Madisson juba ära teeninud paljude julgemate eestlaste austuse, ning ma usun, et Tiit on selle eest tänulik ja teab, et poliitkorrektsete mõjukate isikute soosingut ei teeni ta ära mitte kunagi. Ta ei tahakski seda.
Vähe sellest, arvan, et kui näiteks praegune Eesti valitsus, kes on käivitanud massiimmigratsiooni ja kägistab oma kodanikke majanduslikult, äkki asja eest teist taga Tiidule tunnustust avaldaks, teeks ta üsna murelikuks. Võib-olla vallandaks ta ise endale omaselt mõne krõbedama sõna. Ma isegi arvan teadvat, mida ta ütleks, aga jätan siin välja ütlemata.
Ning lõpetuseks veel üks mõte. Iga rahvuse säilimise ja edenemise tagab teatav proportsioon rindemeeste ja nende vahel, kes kindlustavad tagalat.
Olen Tiiduga nõus: ka minu arvates on meil see proportsioon käest ära, tagalamehi liiga palju. Tiit oli rindemees ja kui me tahame tema aateid edasi viia, tuleb tema tegevust jätkata. Ehk olla rahvuslik rindemees. Kas siis naine või mees, peaasi, et Eesti mees ja Eesti naine, nagu vabadussõjalased, kellest Tiit väga lugu pidas, oma üleskutsetele kirjutasid.