Eesti võitleja mälestussamba avamine Lihulas aastal 2004. Foto Arvo Tamula

Võitlus Eesti Võitleja mälestuse eest aastatel 2002–2022

Äsja möödus 18 aastat Teises maailmasõjas Punarmee vastu võidelnud Eesti meestele pühendatud Lihula mälestumärgi häbiväärsest eemaldamisest 2. septembril 2004 Eesti valituse ja tollase peaminister Juhan Partsi korraldusel ööpimeduse varjus politseijõudude erioperatsiooniga. Ausammas avati algselt 2002. aastal Pärnus, ent võeti linnavalitsuse võimuga üheksa päeva hiljem maha. Tänasel päeval on Teise Vabadussõja kangelastele pühendatud mälestusmärk leidnud ajutise koha Lagedi sõjamuuseumis.

Mälestusmärgi eellugu

Aastal 2002 valmis EVL-i juhatuse liikme Ants-Eduard Tederi ja Eesti Leegioni muuseumi omaniku Leo Tammiksaare eestvedamisel mälestusmärk „Eesti mees Teises maailmasõjas“, mis paigaldati Pärnu Vanasse parki linnavalitsuse loal ja varastati sama linnavalitsuse käsul ära juba enne avamist. Lihulas avati sama mälestusmärk pisut lahjendatud tekstiga alles kaks aastat hiljem – tänu tollase vallavanema Tiit Madissoni mehemeelele.
Selle samba paigaldamisest olulisemaks sai tema eemaldamise päev ehk 2. september 2004, kui Eesti riik saatis oma rahva vastu kraana, pisargaasi ja verekoerad. Avaldame selle kohta Eduard Vääri 2004. aastal kirjutatud loo muutmata kujul.
Lihulast eemaldatud saksa mundris Eesti võitleja mälestusmärk rändas hiljem Lagedile Johannes Tõrsi eramuuseumisse, kus on ta tänapäevani. EKRE proovis mitmel aastal taastada mälestusmärki Lihulas ja korraldas sel puhul koosviibimisi, millest avaldame ajaloolase Jaak Valge kõne aastast 2020.
Tänavu 2. septembril püstitati Lihulasse mälestusmärk vabadusvõitleja Tiit Madissonile. Visuaalselt meenutab see pisut legendaarset Pärnu-Lihula-Lagedi mälestusmärki.

Lihula öölahing

Eduard Vääri
10. septembril 2004

Meie praeguse Eesti ajaloos toimus 2. septembril 2004 sündmus, mis jääb igavesti rahva mällu ja ajalukku. Välisriikidest saadud ja ostetud kaasaegse erivarustusega politsei rüüstas õhtupimeduses Lihula pühitsetud kalmistul Vabadussõjalaste mälestusmärki ja sattus kokkupõrkesse kohalike elanikega, nendest mitmed said vigastada. Päevast päeva ilmub meedias materjale häbiväärse sündmuse kohta.
20. augustil püstitati Lihula kalmistule üle kahe tuhande inimese osavõtul (Lihulas on 1600 elanikku) mälestusmärk Teise Vabadussõja kangelastele. Kivil on sõdur automaadiga, munder on ebamääraselt Saksa sõjaväe oma. Mälestuskivil on tekst “Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise eest.” Tseremoonia möödus rahulikult ning peeti isamaalisi kõnesid. Oli saabunud aga venelastelt ähvardus, et mälestusmärk purustatakse. Seda ei võetud tõsiselt. Kohal ei olnud valitsuse, kaitsejõudude ega riiklike organite esindajaid – see oli halb märk.
Mälestusmärk äratas tähelepanu, seda külastasid tuhanded inimesed, kelle omastest keegi oli langenud; toodi lilli ja meenutati sugulasi ja sõpru.
2. septembri keskpäeval levis Lihulas kuuldus mälestusmärgi eelseisvast purustamisest või äraviimisest. Kalmistule hakkas kogunema Lihulast ja selle ümbrusest inimesi, et mälestusmärki kaitsta või sündmust mällu jätta. Õhtuhämaruses saabusid kõigi üllatuseks kohale Eesti politseijõud, kes olid varustatud kiivrite, kumminuiade, pisargaasiballoonide ja kaitsekilpidega, kaasas olid ka verekoerad.
Lisaks politseijõududele olid abijõud ja kraana venelasest juhiga. Hakati mälestusmärki maha kangutama. Rahvas, arvatakse üle tuhande, sattus segadusse ja kähmlusse politseiga. Kogu aktsioon lõppes alles poole kaheteistkümne paiku. Oli vigastatuid, rahva viha kees üle – kuidas oli see võimalik, kui siinsamas surnuaias on punaväelaste mälestusmärgid, neid on kõikjal, ka Tallinnas kuulus Pronkssõdur.
Järgmiseks päevaks selgus kogu tõde: reformierakondlasest välisminister oli tasakaalu kaotanud ja selgitanud, et Vene välisministeerium ja äsja Tallinnasse saadetud USA suursaadik Aldona Zofia Wos on soovitanud sammas maha võtta, peaminister Juhan Parts oli koguni suursaadikule pidanud aru andma.
2. septembril kell 17.45 oli valitsuse koosolek, kus peaministri survel tehti üksmeelne otsus sammas maha võtta. Ülesande said rahvaliitlasest siseminister Margus Leivo ja politseijuht Robert Andropov. On üllatav, et mingil määral rahvuslikku meelt seni näidanud ministrid Paul-Eerik Rummo, Ken-Marti Vaher ja ka Meelis Atonen olid rahvast ärritava otsusega nõus. Küllap ekskommunistidest koosnevate ministrite surve oli neile liiga tugev. Teame hästi, et bolševikud võtsid endale peitenimetuseks kommunistid, mälestussamba tekstis on võitlus nende vastu.
2. septembri sündmustele järgnesid ägedad vaidlused, värvitakse üle ja lõhutakse punavõimu mälestusmärke, nõutakse järjekindlalt valitsuse tagasiastumist, ka politoloogid on juba meedias ennustanud valitsuse kukkumist. Kired ei näi vaibuvat. Lihula öölahing meenutab miilitsa- ja julgeolekujõudude rünnakut 2. veebruaril 1988. a. Tartu rahulepingu 68. aastapäeva tähistama tulnud tartlastele ja Pihkva dessantdiviisi üksuste saabumist Tallinnasse ja teletorni hõivamist 1991. a. 21.–22. augustil.
Vahe on üksnes selles, et rahva vastu oli tookord võõra võimu jõud, nüüd aga näiliselt oma. Nädala vältel on meedia kajastanud Lihula öölahingut vastavalt oma peremeeste ja erakondade – rühmituste maailmavaatele. Muukeelsete väljaanded on rõõmsad ja parastavad, Reformierakonna kanalid peavad toimunut paratamatuks.
Praeguses Eestis ei ole olnud sellist kriisi, mis oleks tekkinud valitsuse nii suurest rumalustest. Venemaa on kasutanud olukorda ja teatanud, et tal on õigus kõikjal maailmas rünnata terroristide koldeid. Eestit selliseks koldeks kuulutada ei ole Venemaa poliitikuile üle jõu käiv ettevõtmine. Kahju, et sellist seisukohta on äsja toetanud USA suursaadik Moskvas Alexander Worsch Bow
(SL Õhtuleht 11.09.2004).
Pingelist olukorda leevendaks peaminister Juhan Partsi ja siseminister Margus Leivo tagasiastumine. Et meie ministrite teadlikkus pole jõudnud nõukogude pärandist väljuda, peavad nad aga kinni vene vanasõnast – andis jumal ameti, annab mõistuse, loll on alati rahvas.

Rahvuslikud rindemehed Aavo Savitsch, Jaak Valge ja Harry Henn Lihulas Eesti võitleja mälestusmärgi avamisel augustis 2004. Foto: erakogu

Kõige mõjukamast eestlaste mälestusmärgist

Jaak Valge kõne
Lihulas, 2. septembril 2020

Head kamraadid! Ehkki see mälestusmärk “Eesti mees Teises maailmasõjas” ei paikne alaliselt kohas, mis talle algselt oli mõeldud, on tegemist Eesti ajaloo kõige mõjukama eestlaste mälestusmärgiga. See sõdur siin paljastas 2004. aastal võimul olnud valitsuse olemuse ja eemaldas Eesti poliitikast pseudorahvuslased, pühkis Nõukogude vabastajale püstitatud monumendi Tallinna kesklinnast minema ja näitas ära, et Eesti paljukiidetud integratsioon on tühi sõnakõlks, samuti aitas kaasa Vabadussõja võidusamba ja kommunismiohvrite memoriaali rajamisele.
Mälestusmärk on niisiis mõjukas, aga seda enam mõjukad olid need Saksa mundris Eesti mehed, kellele mälestusmärk püstitati. Just nemad, kelle tuumikuks olid Eesti leegioni võitlejad, andsid suurima panuse Teise maailmasõja lahingutes Eesti riigi ja rahva eest. Teist võimalust suureks panuseks ei olnud. Johannes Klesment, hilisem Otto Tiefi valitsuse minister, märkis 1944. aasta suvel, et meie liitlastele – ameeriklastele ja inglastele tuleb selgeks teha, et meie ei sõdi sakslaste eest, ainult sündmuste kokkusattumise tõttu peame sõdima koos sakslastega. “Meie sõdida ei taha, kuid kaitseks oleme kohustatud.” August Rei - tuletan meelde, et ta oli sotsiaaldemokraat ja kirglik natsi-Saksamaa vastane – kirjutas: „Kui meie teistkordne allaneelamine sovjettide poolt peaks toimuma samuti, ilma, et meie vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle.”
Aga need mehed need šansid lõid! Me ei pea selle väljaütlemist häbenema ega kartma pealiskaudset kriitikat nende poolt, kes meie ajalugu ei tunne, ega ka vaenulikku propagandat nende poolt, kes tunnevad, aga käsitlevad end nende eesti meeste vaenlaste õigusjärglastena. Kui eestlased poleks oma rahvusliku juhtkonna kutset järgides oma rahvast ja kodumaad kaitsnud, saaks Venemaa nüüd kasutada hoopis tugevamat propagandarelva, väites õigusega, et rahval, kes end ei kaitse, polegi õigust omariiklusele. Nende meeste võitlused Sinimägedes aitasid pidada rinnet, mille tulemusena sai osa Eesti inimestest põgeneda eksiili, hoida seal poole sajandi vältel üleval küsimust Eesti okupeeritusest ja pakkuda võimast alternatiivi sovetiaegse Eesti NSV kultuurile. Eestis aga räägiti okupatsiooniajal nende meeste võitlustest uhkeid legende, mis aitas meil venestumisest hoiduda ning Eesti riigil taas iseseisvuda.
Täna aga aitavad need mehed hoida meie rahvuslikku identiteeti. Me ei ole suurriikide ja nende ajalookäsitluse ripatsid. Meil oli ja on õigus iseseisvusele ja ka õigus selle hoidmiseks või saavutamiseks ise vahendid valida. Meil on õigus oma ajaloole. Neil meestel on Eesti ajaloos väärikas osa. Elagu Eesti!