Elin Kard – punkarist presidendiks

tekst: marvi taggo
Fotod: erakogust

Eha, Peeter ja Elin Kard on meie kultuurielu õnnestunud sulam, kolmekordne anne. Eha ja Peeter Kard olid aastakümneid Pärnu Endla teatri suurepärased näitlejad. Nende tütar Elin Kard on täna Eesti Kunstnike Liidu president, kes tähistas hiljuti oma 50ndat juubelit.

Teismeline Elin oli südikas tüdruk! Nagu noodistamata laul! Ja äkki, teab kust, teab milleks, ilmus välja punkar! See ärritas paljusid, kuid sõltumatu vaim oli sellest üle.
Pealinnas oli punkareid riburada, nalja kui paju! Aga väikelinnas? Kuulsate näitlejate tütar? “Kas ei saa siis lapsele peale põrutada, last korrale kutsuda?” küsitud Pärnus.
Ent olenemata kõigest, mis moes, mis moest maas või kuidas tollane üldsus reageeris, astunud tütar ema sõnul isa jälgedes: “Ka Peeter oli nooruses noobel Viru lõngus.”
Elin oli hästi julge ja avatud. Ta otsis endas iseennast ja seda on nähtavalt kogu elu teinud. Ei ütleks, et tal pubekana mõõdutunne puudus. Tahtes mitte pigem, vaid kindlasti „mõõdust” meelega üle visata, ei teinud ta sellest välja, mida üldsus arvas. Tõmbas samu toone üha paksemalt peale. See oli protest, ütles Elin. Leekivpunase peaga, viis numbrit suuremad kirsasasaapad jalas. Kas selliseid „rekordeid” oli vaja? Kas see aitas? See küsimus jääb vastamata.
Kes siis võis küll arvata, et see enesepiiranguteta teismeline, on tulevane Kunstnike Liidu president? Vist mitte keegi. Jätkame siiski.

Perefotod: Eha, Elin ja Peeter Kard, 1972. Elin Kard, 1996. Eha ja Elin Kard, 1975. Eha Kard Eva-Lotta Lisanderina etenduses Meisterdetektiiv Blomkvist, 1969.

Üle õla tagasi vaadates

Kui palju mängib elus osa juhus! Endla teatri näitleja Eha Kard (sündinud Sikk 7. jaanuaril 1935 Valgas) õppis TRÜ-s kehakultuuri ja tahtis kehalise kasvatuse õpetajaks saada, aga sai näitlejaks.
Eha Kard õppis Pärnu teatri õppestuudios, oli spordikooli võimlemistreener ja Lydia Koidula nimelise Pärnu teise keskkooli võimlemisõpetaja. Ja äkki – 1957. aastal, mängis Eha Kard filmis „Juunikuu päevad” üliõpilast ja oli ise ka üliõpilane.
„Meil olid ülikoolis ülekoolilised rahvatantsuõhtud, võimlemine ja näitemängud. Hakkasin vist Vanemuise laval kellelegi silma ja kutsuti filmi,” meenutab Eha. Kuigi filmid olid must-valged, said Eha sinisilmad ekraanilt tuntuks ja ta kuulus tollaste kinogeeniliste naiste hulka, nagu olid Ada Lundver ja Eve Kivi.
Kord kõnetas teda trammipeatuses hispaania või portugali päritolu mees, kellest räägiti, et ta kurameeris Eve Kiviga. Mees rääkis puhast eesti keelt ja kõnetas Eha, nagu oleks ta Eve Kivi. Eha pole just suu peale kukkunud ja ütles: „Kuigi oleme ehk Eve Kiviga sarnased, peaksite teie teda paremini tundma.”
Aastatel 1966–1995 oli Eha Kard Pärnu teatri näitleja ja töötas ka pärast lava endiselt teatris. Kui vaja, tegi teatripeal ekskursioone, et teatrimaja tutvustada.

Bussipeatusest filmi

Endla teatri näitleja Peeter Kard (2.07.1940–4.04.2006) oli 19-aastane Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi üliõpilane, kui teda bussipeatuses märgati ja filmi “Vallatud kurvid” peaosatäitjaks kutsuti. Selle filmirolli tarbeks õppis Peeter mootorrattaga sõitma, mida ta varem polnud osanud.
1963. aastal lõpetas Peeter Tallinnfilmi õppestuudio, töötas sellest ajast Pärnu Endla teatris näitlejana ja on ka lavastanud. Peeter Kard mängis veel mitmetes filmides, olgu siin nimetatud “Ühe küla mehed”, “Major Vihr”, „Punane telk” (mõlemad Mosfilmid) ja on osalenud paljudes telelavastustes.
Peeter Kardi teati ka kirgliku kokakunsti harrastajana, rohkem veel kulinaarina, kes laupäeva hommikuti raadios toiduretsepte jagas.
Vähem mäletatakse ehk seda pikka kasvu imposantset Nõukogude Liidu filmide SS ohvitseri Peeter Kardi. Peeter Kard pidi juba nõukogude ajal ka president Konstantin Pätsi mängima. Pidi!? Aga oli KGB mustas nimekirjas. Oli SS ohvitseri mundris ülimalt ehtne ja usutav, mis puhul nähtavasti arvati, et inimesel, kes nii hästi sobib SS ohvitseriks, peab see ka veres olema. Mida oligi vaja tõestada.
Peeter Kardis oli aga hoopis vene verd. Kunagi oli Peeter Kard Peeter Šmakov. Tema vanaisa, vaesunud vene aadlik Viktor Šmakov põgenes tsaarivõimu eest Eestisse. Viktor Šmakov olnud äärmiselt intelligentne mees, Peeter oli kõigest aastane kui vanaisa lahkus. Ka oma keemikust isa, kellel oli Tartus laboratoorium, mäletas Peeter vähe. Eha rääkis, et Peetri isa viidi Eestist keset päeva ära ja tollastes oludes polnud põhjuste uurimine soovitatav. Peeter Šmakov võttis 1963. aastal endale perekonna nimeks poolvenna nime – Kard.

Väikelinna väiklused

Pubeka eas suhtles Elin endast vanematega. Ja ega ema talle milleski niiväga peale ei käinud ka ja tüdruk käis oma teed. Sai punkaritega tuttavaks, see tingis uue eluviisi, mis tollal väikelinlasi nagu tulise söena ärritas, ka ema shokeeris.
Elin pole vast olnud kunagi murust madalam ega üks üheteistkümnest tikust topsis? Punkar-paljas juhus? Punkar sai möödujate sajatusi ja teravaid pilke ja käis oma rada pidi. Kangas haaknõeltega ümber keha, vagunisaatja punaseks värvitud juuksed, küljed paljaks aetud ja mitu numbrit suuremad kamassid jalas, oli tüdruk kõigile pinnuks silmas. Ja nii kergelt ei pääsenudki. Tänaval loobiti kividega ja üks rannarajooni koristaja andis selja tagant lausa labidaga.
Peeter võttis asja rahulikumalt. Lapse käest küsitakse ikka, et kelle tütar sa oled. „Isa, isa!” Tütred hoiavad ikka rohkem isa poole.
„Eks mulle ole neid mõlemaid ühtviisi vaja olnud, kuigi olen rohkem ikka isa moodi – segavereline. Ma vist oma vanemaid eriti pole tundnudki ja nemad mind. Lapsena olin enamus ajast omapead. Mind võeti ka palju teatrisse kaasa, kuid see on iseasi.”
Iseasi, ütled!? Näitlejaks, tantsijaks või lauljaks saada – see mõte käib ju kõigist näitlejate lastest korraks läbi. Elinis on küll segatud verd, aga mitte seda verd, mis lavale tõmbas, vaid teda huvitas lavastuseks vajalikke ajaloolisi kostüüme kokku munserdada või nii...

Isa jälgedes

Eha jutu järgi olnud Elinil isaga suitsutundide ajal palju rääkimist: „Nooruses jooksis Peeter ka ise sarvi maha, tahtis omavanustest meestest erineda ja oli Viru lõngus. Kandis pikka salli, kitsaid pükse ja õmbles neid ka teistele. Aga kõik pidi olema kriipsu pealt korralik. Mõnikord läks ta sellega ka liiale. Kui Peetril mõni hommik püksid pressimata olid, siis kesklinna ta ei julgenud tulla,” meenutab Eha.
Erinevate aastate elurollid on toonud Elinile ka kurja kuulsust, mispuhul ta mitmest koolist välja visati. Sellest järeldad: tüdrukul olid vettpidavad põhimõtted: „Enne taluksin pigem valet, sest vale tuleb välja, aga ükskõiksust ja ühtemoodi mõtlemist ma ei salli!

Südamega töö juures

Elin Kard õppis Kunstiakadeemias nahakunsti. Täpsemalt öeldes raamatuköitmist. Tudeng maalis ööpimedas südamehäälega.
President Kard ei „joonista” ka parema tahtmise juures ja aja puududes piltigi. Kunsti tegemise asemel valis ta kunstnike toetamise. Elin Kard valiti teist korda Kunstnike Liidu presidendiks. Kunst vajab juhtimist, kunstnikud toetamist ja presidendina on Elin Kard piisavalt usaldusväärne, südamega oma töö juures, kinnitas maalikunstnik Rein Raamat.
„Ta on seda oma senise tööga ka must-valges tõestanud, elust tarkust kogunud. Tema pilk on pööratud rohkem teiste, kui enese poole,” joonistub öeldust, et kogemusteta midagi siluda ei saagi, kas teed saapaid või kunsti.
Ema Eha pole sellest erilises vaimustuses ega kõiges kiitev, vaid ütleb hoopis: kunstibürokraat!
„Elin oli lapsena nii rõõmsameelne, laulis, tantsis, aga nüüd pigem tõsine ja muretsev. Käib tumedates riietes, tal on ainut üks sinine mantel!”
Ehk siis pole kunstlik, ilutsev ega nö. juuksurlik? Tegelikult mõjub klassikaline must rõivas kuidagi stiilselt ja tõstab enesetunnet. Ema need etteheited ei ole niivõrd tütrele, kuivõrd just tütrest presidendile. „Mina küll seda ametit ei peaks,” ütleb Eha Kard ühe hingetõmbega.
Kas maalimine mahub Elini repertuaari, presidendi mahuka töö kõrvale? No, noh, eitab Eha. „Millal ta veel maalib?” jätkab sama sisseelamisega – vastab ise: „Elin istub ekraani taga ja muretseb kunstielu hakkamasaamiste pärast.”

Elin Kard. Nimetamata. Õli, lõuend 2006 Elin Kard. Autoriköide “Apokalüpsis”, 2001. Elin Kard. Autoriköide Ben Okri romaanile “Näljutatud tee” Tätoveeritud nahk, 2000.

Korilased

Elin Kard elab vaimukaaslase, ajakirja „Kunst.ee” peatoimetaja Andreas Trossekiga Lasnamäel viimasel – viieteistkümnendal korrusel.
Eha ütleb, et kolmekesi kassiga nad ainult ei ela, vaid käivad ka teatris ja kontsertidel. Ei hari üksnes kunstipõldu, vaid naudivad suvekodus looduse ilu. Tegelevad nö kastiaiandusega ja kasvatavad lilli, peenral head ja paremat, mida patta panna.
Loodus, inimesed, universum – see on kunstniku jaoks täis muusikat. Ta õpetab palju ja väga huvitavalt.

Veneetsiat endas

Elin Kard on pärit Pärnust, aga kunstniku hing tundis endas Veneetsiat. Ja seda juba esimestest päevadest peale, et on koju jõudnud.
„Ma olin Veneetsiat varem palju unes näinud ja üksi sealmail ringi jalutades leidsin ka need nähtud kohad üles. See on omapärane tunne. Esimest korda Veneetsiasse jõudnud, mõtlesin hirmuga, et peab siit õige varsti ära minema.”
Tänaseks on Elin Veneetsia bienaalil kordi käinud ja ükskord ka koos emaga.

Eluosade kaleidoskoop

Ta on olnud punkar. Femme fatale. Ja ammu juba tallinlane, keda tänaval esimese hooga ära ei tuntud. Ent silmade ees on pilt minevikust, kui õpilane Elin koolivaheagadel Pärnu välikohvikus laudasid koristamas ja pärast kassaraha põlle taskus pidi kontorisse viima.
„Ma pole tõepoolest lavale tahtnud. Küll aga meeldis mulle lapsepõlves tantsida igasuguse muusika järgi, mis raadiost tuli ja üksvahe laulsingi,” meenutab Elin.
Palju aastaid tagasi oli Pärnus Chaplini keskuses traditsiooniline näitus „Mees ja naine”, kus oli väljas ka Elini maal. „Ütlesin Mark Soosaarele, et oleme Eliniga siin kaks korda käinud, ja sa pole Elinit ära tundnud,” mäletab Eha
Elin käis siis rangelt must-valges kostüümis. Siis olid tal ka kõik triibulised ja ruudulised pead üle elatud. Istus hommikuti kaua peegli ees, tegi vihjeid, et ema soliidne välja näeks ja õmbles ka emale riideid.
Vähe sellest, et moekat naist ära ei tuntud, muutus ta ka kolleegide hulgas populaarseks: hommikuti oodati põnevusega, et missugune ta täna siis välja näeb.
„Välimus ja sellega seonduv oli siis nii oluline,” meenutas Eha.
Ent Elin on teisel arvamusel: „Keegi ei peagi olema mingi musternäidis või mustri näitaja, aga riietus peaks olema mugav ja samas tooma välja naise eripära.”

Tudengipõlves

Tudengipõlves elas ta Pelgulinna kõigi mugavusteta üüritoas. See hoidvat kunstiinimese meeled erksana. Ümberringi asotsiaalid, kes küsisid raha, tegid omamoodi komplimente ja kurjad koerad... Ka sellega võib harjuda?
Emale see minu barakk-stiilis elamine muidugi ei meeldinud: kirtsutas nina ja külla tulles kingi jalast ei võtnud.” Ent mugavused polnud tudengile primaarsed, tal polnud sellest külma ega sooja, kas toauberik on külm või soe. „Elin tõmbas ühtevalu suitsu ega loobunud ka mustast kohvist,” kurtis Eha.
Oli talveaegu, kui tudengi toauberikus polnud kraadigi sooja ja pidi voodist tõustes külmast kange keha jaokaupa sirgeks tõmbama. Ka selle unustab noor inimene ruttu: „Kõik selles elus on ette nähtud ja millekski vajalik.”
Mõeldes sellele eluepisoodile ütles Elin: ”Sellist elu millegi teise vastu välja ei vahetaks. Ja maalida öövalguses. Siis tekib see õige tunne – mina ja maal ja... Ma polnud kunagi dilemma ees, kas öösel maalida või magada. Muidugi maalida!”
Nahaköitmise kõrval pidas Elin maalimist oma emotsionaalseks pooleks. Raamatuköitmine on väga täpne ja konkreetne looming.

Sõnakuulmatu juhtumised

Väike metsik seiklus võib muuta olevikku ja mõjutada ka tulevikku. Seekord olid ema-isa teatriga ringreisil ja Elin tõi kamba koju. Jõid siis seitsmekesi liitrijagu käima pandud mustsõstra veini, tagusid klaverit ja mölutasid niisama. Korrus kõrgemal elas eriti tähtsate asjade uurija ja selle asemel, et noori korrale kutsuda, kutsus ta miilitsa. Kamp pandi autokongi ja viidi miilitsasse. Juba järgmisel päeval võtnud vene keele õpetaja õpilase Elini käekõrvale, jalutanud temaga koos klassist klassi, öeldes, et vaadake, see on tüdruk, kelle kodus joodi ja laaberdati.
Elin kurtis emale, et Pärnu neljas keskkool ta elu raskeks tegigi. Karastus nagu teras ja huligaanitses edasi. Kui keemia õpetaja ütles: korja vihikud kokku ja viska... Sõnakuulmatu haaras kohe sõnasabast ja viskas vihikud – aknast välja!
Raeküla õhtukoolist ka välja visatud, võeti Elin lõpuks Audrusse vastu. „Meil on neid punkareid teisigi. Tähtis pole, missugused juuksed kellelgi peas on, vaid mis on nende all ja kahe kõrva vahel, ütles õpetaja.”
Keskkoolist läks tüdruk läbi nagu nuga võist. Ja Eha ütleb: ” Kui Elin oleks ühe eksami ringi teinud, oleks kooli medaliga lõpetanud.”

Kohtumispaik Kuku kohvik

Kohtumispaika ei vahetata. Ootan kui kohviku uks avaneb, mitte akadeemilise veerandi järgi, vaid punktipealt – kell 12. Rõõm kohtuda! Tähelepanuvääriv on see, et need aastad pole muutnud ajalisi märke ilminguid ja kallakuid. Kokkuvõtvalt on Elin Kard kureerinud, erinevaid kunstigaleriisid juhtinud, on õppejõud. Vaimult tugev ja hingelt vaimustatud, tunned suhtlemise täiust.
Hamletlik küsimus – maalida või mitte? Muidugi maalida! Selles polnud mingitki küsimust. Ja ikkagi? Vahetasid maalikunstniku pintsli kunstnike toetamise, õpetaja punase pliiatsi vastu. Jutt selge ja loogiline: kõige kindlam elus, mis üldse olla saab, on ebakindlus. Aeg läheb ja edasi minnes vaata korraks tagasi. Sealt pärinevadki kogemused. Kogemusi ei saa jagada, aga saab edasi anda.
Missugune õpetaja on Elin Kard? Päikseline, naerusuine, aga mitte ainult – lilled ja liblikad – vaimukas, vaid ka täpne ja range. „Mõtle ise! Neitsi tähtkujus sündinud – tähenärija! Ei jäta kahe silma vahele midagi,” on humoorikas vastus, milles tõetera sees. Elin Kard on sündinud 24. augustil 1972.