|
|
Irmeli Jaanson:
Pliiats kätte, kunst on teraapia!
Küsis Tea Kurvits
fotod: erakogu
|
Irmeli Jaanson personaalnäitusel Tori Rahvamajas.
|
Kunstnik Irmeli Jaanson leiab, et inimestel on kogu meid ümbritseva virr-varri kõrval siiski ka vaja oma mõtetega olemise paika. Ning loodusmaalid, rahustavad loodusmotiivid uduhämuse rabamaatsiku või sügisese jõepeegeldusega –
on just need, mis toimivad sillana inimese ja looduse vahel ning kergendavad olemist.
Olete õppinud nahakunstnikuks?
Tõepoolest, õppisin aastail 1987–1990 Tallinna Kopli Kunstigümnaasiumi tarbekunstiklassis ning teadsin juba siis, et soovin Kunstiülikooli (nüüd Kunstiakadeemia) just nahakunsti kateedrisse astuda. Kunstigümnaasiumi õppekavas pakuti keraamikat, klaasimaali, ehtekunsti jms. Muuhulgas oli tunniplaanis ka nahakunst, õpetajaks nahakunstnik Eve Vetemaa, kelle vilunud käe all teostas meie klass oma elu esimesed raamatuköited. Enamikule klassikaaslastest jäid need esimesteks ja ka viimasteks endaköidetud raamatuteks, kuid minu jaoks tähendasid Eve nahakunstitunnid alles esimesi samme pikal erialasel teel.
Eve märkas mind teiste laste hulgas, kiitis minu tärkavat nahakunsti indu ning julgustas mind sellega edasi tegelema. Mäletan, et ükskord tõi ta kodust kaasa suure kotitäie kitsenaha tükke, mis oma paksuse ja tekstuuri poolest oli suurepärane materjal kõrvarõngaste ja käevõrude valmistamiseks. Ta kinkis need nahatükid mulle, mõistes, et see kotitäis läheb õigesse kohta. Olin väga tänulik. Tollal olid nahast ehted väga moes ja nii ma neid õhtuti kodus valmis mudisin. Järgmisel päeval viisin Hansa Aita müüki ja nii sain endale pisut taskuraha teenida.
1990. aastal pärast keskkooli lõpetamist õnnestus mul endalegi üllatuseks esimese korraga Eesti Kunstiakadeemiasse sisse saada. Olin väga noor, sisseastumiseksameid tehes alles 17aastane ning eksamipinget ei tundunud ma peaaegu üldse. Teades, et esimese korraga sisse niikuinii ei saa ning kaotada pole midagi, sooritasin eksameid justkui mängeldes ja võib-olla see rahulikus, muretus meeleolus toimetamine kajastus ka kuidagi eksamitööde kvaliteedis.
Algasid väga innustavad ja õnnelikud õpinguaastad, meil olid kateedris väga toredad õppejõud ja meistrid, osadega suhtleme seniajani. 1995. aastal kaitsesin nahakunsti osakonnas köitekunsti alal bakalaureuse- ning viis aastat hiljem samas osakonnas magistrikraadi, samuti raamatuköidete alal.
Ometi kujunes juba ülikooli perioodil minu teiseks eelistuseks maalimine. Maalimine toimus üks kord nädalas, joonistamist saime aga söögi alla ja söögi peale. Meil olid mõnusad kõrged klassiruumid, suured molbertid, avarust – ühesõnaga kõik see, mis vajalik joonistamiseks ja maalimiseks ning sellest rõõmu tundmiseks. Hakkasin mõistma, et mulle joonistamine ja eriti maalimine meeldib. Maalimine ongi raamatukunstnikule heaks vahelduseks, need kaks asja on ikka väga erinevad. Raamatud on puhas tehnoloogia ja täpsus, maalimine vabastav tegevus. Kuigi, ei saa jätta mainimata, et valmis ja õnnestunud raamatut lõpuks käes hoides on mõnus tunne sees küll. Et protsessi lõpuks oled ikka midagi tõsist ära teinud.
Kas kunstihuvi oli juba lapsepõlves?
Oli ja ei olnud ka. Ei saaks öelda, et niipea kui ma oma esimesed sõnad suust välja sain, kohe paberit ja pliiatsit oleksin nõudnud. Aga olin ikka päris pisike, kui minu vanaisa Evald Vaher, keda ma Taadiks kutsusin, mind juba kunstirajale suunama asus. Taat oli lõviosa oma elust seotud Tallinnfilmiga ja tema ringvaateid lasti kinodes ühtepuhku. Tööst vabal ajal toimetas ta väsimatult oma hoovi peal asuvas töötoas, kus talvel andis sooja tilluke spiraaliga küttekeha. Taat oskas puutööd, toksis graniidist kivikujusid, tikkis ristpistes patju, ja muidugi maalis. Tema lemmikuks oli õlimaal. Meil Taadiga oli sisse seatud maalimise vihik, mille ta aeg-ajalt lagedale tõi ja kuhu mina siis tema juhendamisel vesivärvidega lilli maalisin. Me elasime mitme põlvkonnaga Kivimäel oma majas, kõigil olid omad tegemised, aga minu jaoks tundus just vanaisa sabas lonkimine ja tema tegemiste jälgimine kõikse põnevam.
Nädalavahetustel veetsin tihti aega emaga, kes töötas vanalinna giidina ning koos temaga sõitsime sageli Kivimäelt rongiga linna. Sissetallatud rada viis meid ikka ja jälle kahte kindlasse kohta – Kiek in de Kökki ja Loodusmuuseumisse. Seda alati minu pealekäimisel. Ei ole võimalik tagantjärele kokku arvestada, kui palju kordi me nende kahe asutuse uksi kulutasime. Aga ära ma ei tüdinenud. Ja õnneks oli mu ema arusaaja inimene.
Hiljem, kui juba kooli läksin, pani ema mind kooli juures tegutsevasse kunstiringi, kus mulle kohe väga meeldima hakkas. Emaga käisime ka kõik Tallinna Kunstihoones korraldatavad sügis- ja kevadnäitused läbi.
Kuuendas klassis astusin Tallinna Laste Kunstikooli (praegune Tallinna Kunstikool), mis kestis neli aastat ja mis andis noortele kunstisõpradele mitmekülgse ja rammusa põhja edasi liikumiseks. Õpetaja Mari Roosvaldi käe all joonistamist ja maalimist õppida oli puhas rõõm. Ja need unustamatud Kunstikooli suvepraktikad erinevates Eesti paikades vääriksid omaette peatükki. Maalilaagrid kestsid tookord ikka mitu nädalat ja see oli üks oodatud aeg. Kunstikoolis sai nalja ka nii, et mäletada on kauaks. Teismelistest poisid ei löönud risti ette, otsides üha uusi võimalusi, kuidas oma tempudega meie heasüdamlikul Maril elu kibedaks teha. Õpetaja aga võttis järjekordse tembu kokku oma kuulsa kuldlausega „Te olete lihtsalt võimatud lapsed!“, ja elu läks edasi.
Kasvasin suuremaks ja mingi hetk oli vaja teha keskkooli valik. Ema nägi kuulutust, kus kutsuti lapsi Kopli Kunstigümnaasiumi katsetele. Läksin tema soovitusel katsetele, sain sisse ja nii ma oma tarbekunstiõpinguid alustasin.
Leidsite end ühtäkki jooksuradadelt?
Jah, paradoksaalsel kombel avastasin end mingil hetkel jooksuradadelt. Olin tegelikult juba lapsena väga liikuv ja armastasin ringi joosta, ronida, pikki maid kõndida. Meie peres ei ole olnud sportlasi ja keegi ei oleks eales tulnud selle peale, et minusugune väikest kasvu kunstihuviga plika võiks spordiga tegelema hakata. Juhtus aga nii, et kahekümnendate aastate alguses hakkasin kirjutama magistrikraadi. Kuna olin sunnitud päevade kaupa raamatukogus arhiivides istuma, tööl istuma ja kodus kirjatööde taga istuma, hakkas lihtsalt selg ühel hetkel väsima ja oma nõudma. Otsustasin sörkjooksul hakata käima, et vaimne ja füüsiline tasakaal taastada. Sörgist sai ajapikku jooks, siis juba kiirem jooks ja veel kiirem jooks, kuni mingil hetkel avastasin, et jooks on vististi minu sees alati olemas olnud. On olnud ja tahab justkui luku tagant välja pääseda. Olin isegi üllatunud ning hakkasin asjaga tõsisemalt tegelema, kuni mind staadionil juba märgati ja pakuti jooksuklubisse astuda. Seejärel tulid võistlused ja mõned korrad olen isegi Eesti Meistrivõistlustel osalenud.
Kas tegelete ka raamatutega igapäevaselt?
Olen Eesti Köitekunstnike Ühenduse liige ning oma kolleegidega aeg-ajalt ikka näitustel koos osalenud. Ühing korraldab iga viie aasta tagant rahvusvahelist köitekunstinäitust „Scripta Manent“, mis on Eestis raamatukunsti suursündmus ja kus osalevad paljud kunstnikud meilt ja mujalt.
Kuid naljaga pooleks võib öelda, et raamatute valmistamisega sain juba lapsepõlves käe valgeks.
Mäletan seda nagu eilset päeva, olin siis ehk kuuene ja elasime veel Kivimäel. Ühel heal päeval tekkis lihtsalt soov raamat teha. Võtsin paberi, lõikasin selle ühesuurusteks tükkideks ja voltisin poognatesse, kaante jaoks valisin õhukese papitüki. Mõistes, et poognad lihtsalt niisama koos ei seisa, oli vaja vahendeid ja ideed, kuidas need omavahel ühendada. Pärast endaga lühikest arupidamist sorteerisin isa tööriistakohvrist tüki traati ning naaskli. Natuke nikerdamist ja raamat oligi valmis. Pastapliitsiga üritasin ka pisut teksti sisse kirjutada, mis küll väga ei õnnestunud. Raamat sai tibatilluke, kaks sentimeetrit laiust ja kolm kõrgust ning pealkirjaks ei vähemat ega rohkemat kui V. Hugo „Hüljatud“. Miks just nii auväärne teos minu esimeseks katsetuseks? See raamatuke on mul siiani alles. Ime, et see mitmete kolimiste käigus kaotsi pole läinud.
Kuidas inimesed teie näitustele reageerivad?
Hakates meenutama, siis ei olegi vist ühtki negatiivset kommentaari tulnud. Näitusepublik on ju viisakas ja kultuurne ning isegi kui väljapanek muljet ei avalda, ei hakka ju keegi seda külalisteraamatus väljendama. Küll aga on tulnud paar-kolm mulle südamesse läinud telefonikõnet inimestelt, kes on helistanud selleks, et väljendada oma tänu väljapaneku eest. Lisades, et on saanud näituselt füüsilist ja hingelist tuge.
Eestlane ei tõtta üldjuhul emotsionaalselt oma poolehoidu avaldama, seda enam on hea tunne pärast näitusi sirvida külalisteraamatus arvukaid heasoovlikke ja toetavaid sissekandeid.
Hiljuti oli teie näitus üleval Nõmmel, kas näitustelt maale ostetakse?
Äsja pakkisin Nõmmel näituse kokku tõesti, et sellega edasi Loo raamatukokku rännata. Lool oli mul väljapanek ka eelmisel sügisel ja sealt osteti pilt, mis kujutab sügisest Pärnu jõge. Pärnu jõe motiivid on ka varem publikule silma hakanud ja huvitaval kombel on minu maalide hulgast endale uue kodu leidnud just need, mis kujutavad värvikat, veepeegeldusega sügisest jõge või järve.
Kas loodusmaalid parandavad hingehaavad?
Mõni aasta tagasi, kui mul oli parasjagu näitus üleval Pirita Vaba Aja Keskuses, sain ühel päeval kõne vanemalt meesterahvalt, kes Pirita elanikuna oli sattunud näitust külastama. See oli pisut nukker kõne, kuid kandis sõnumit. Tuli välja, et mees oli äsja matnud oma naise, viibis leinas ja kurbuses. Näitust vaadates oli ta leidnud, et pildid justkui lohutavad teda, rahustavad loodusmotiivid kergendavad olemist. Ta mainis, et oli käinud piltide ees istumas juba mitmendat korda ja hingel hakkavat kergem. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, maalin ju lihtsalt nii, nagu tunne on. Aga kui maamunal leidub kasvõi mõni inimene, keda need pildid puudutavad, siis ei ole etüüdide loomisele kulutatud aeg raisku läinud.
Ju on ka nii, et inimestel on kogu meid ümbritseva virr-varri kõrval siiski ka eraldumise ja rahuliku meeleseisundi jaoks pelgupaika vaja. Oma mõtetega olemise paika. Ning loodusmaalid toimivad sillana inimese ja looduse vahel.
Kui mul endal pea risti-rästi mõtteid täis, käin neid ikka metsas „paika panemas“. Lähed, koer näpuotsas, mõtterägastikuga metsa, seal aga hing ja vaim selgineb ning metsast väljudes on rägastik korrastatud, pilt on hea, selge ja klaar. Tunnen end metsas väga koduselt, eriti armastan ma põhiradadelt eemalejäävaid paiku, kuhu suurem osa inimesi ei satu.
Teil on enamasti maastikumaalid temperas. Mis tehnika on tempera?
Tempera on veepõhine värv, millel on laiad kasutusvõimalused ning teda võib nimetada ka guaššvärvi alaliigiks. Ajas natuke tagasi minnes võib öelda, et kunagi olid guašš- ja akvarellvärvid nii sarnased, et nendel ei tehtudki vahet. Tänaseks on erinevused süvenenud ning guaššvärvid on läbi teinud muutusi, mille tulemusel teame guašše kui paksema koostisega ja hea katmisvõimega värvi. Vedelguaššidel on sõltuvalt tootjast ja piirkonnast eri nüansse, kuid laias laastus on guaššidel kahte tüüpi värvisegusid – plakatguašš ja temperapõhine guašš. Plakatguašš on hea kattevõimega, kuid iseloomult tuimem. Tempera on hea tundlik värv, millega saab maalida, illustratsioone ja muid kujundustöid luua.
Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud ka kriitpastellid. See on kuivtehnika, mis loob pildile hästi sametise ja sooja atmosfääri. Minu jaoks on kriitpastell oma iseloomu tõttu sobiv just pisut uduhämuste rabamaastike mulje edasiandmiseks. Aga loomulikult sobib see materjal ka muude žanrite kujutamiseks.
Te töötatate lastega, kas kunst teeb lapsed rõõmsamaks?
Pole kahtlust, et kunst ja oma kätega loomine lapsed rõõmsaks, kui mitte öelda õnnelikuks teeb. Mul on ütlemine, et lapsed tulevad tundi, nägu naerul ja lähevad tunnist ära, nägu naerul. Alguses seetõttu, et nad juba ootavad seda kohtumist ja pärast seetõttu, et tunnist lahkudes on omaenese kätega valmistatud vigur näpu otsas, mida saab kõigile näidata ja millega mängida.
Lastega töös on rõõm kahepoolne. Naer on nakkav ja laste eluterve rõõm lihtsalt märkamatult voolab õpetajagi peale. Olgugi, et väiksed sõbrad õpetajast vahel viimse jõupiisa välja pigistavad, on pärast tunde hea tunne sees.
Kui kaua olete juba lapsi õpetanud?
Elu on väga mitmetahuline ja vahel tulevad elumuutused ootamatult, pealtnäha juhuslikult, kuigi ka juhustel on alati oma põhjus. Töötasin pärast ülikooli aastaid graafilise kujundajana erinevate Eesti ajakirjade juures, kuni tekkis võimalus asuda oma poja lasteaeda tööle kunstiringide juhendajana.
Nimelt remontisime lasteaia hoolekoguga vana amortiseerunud pesuköögi ära ja ühisel otsusel sündis sellest remonditud ja valgusküllasest ruumist lasteaiale oma kunstituba. Mulle pakuti, kas ma kunstnikuna ei tahaks hakata seal lastele ringe läbi viima. Alustasin väikese kõhklusega, kuna kogemusi polnud, kuid kui töö hästi käima läks ja aja jooksul suuremaks kasvas, loobusin ajakirjade tööst laste kasuks. Peagi täitub kümme aastat sellest, kui esimest korda oma väikeste sõpradega kunstitoas kohtusime ja seda rõõmurikast teekonda alustasime.
Mul on paar-kolm last, kellele on kunstiringid lasteaias nii meeldima hakanud, et käivad nüüd ise juba koolilastena mul kodus mõnikord eratundides.
Paar viimast aastat olen ka pisut koolis tunde andnud, ühes erakoolis lastele kirjakunsti. Olen noorena kalligraaf Heino Kivihalli käe all mõnda aega kirjakunsti õppinud ning saan oma materjale ja teadmisi ka koolilastele jagada.
Millised on plaanid tulevikuks?
Plaane on. Mõned maalinäituste kohad on mul juba ära planeeritud. Ning üks vanade raamatute korrastamise ja parandamisega seotud idee on õhus. Oma hea kolleegiga kavatseme mingi aeg teha väljapanekut raamatutest, mis on aegade jooksul kapsaks loetud, koerte, jäneste või laste poolt ära näritud, kaaned kaotanud vms. Näitusega soovime näidata publikule, et iga vana raamatut ei ole tarvis kohe ära visata, vaid talle saab anda uue elu.
Mul on hea abikaasa, kes toetab mind kunstiküsimustes alati hea sõnaga ja ei laida minu mõtteid-ideid maha. Sarnaselt mõtlev perekooslus on suur väärtus, see annab plaanidele tiivad. Ja õnneks teda ei häiri, et meie kodus on miljon pudi-padi, mida ära ei tohi visata, sest mingil hetkel on seda või toda vaja. Poeg, kes näeb igapäevaselt kunstielu kõrvalt, on siiski öelnud, et tema kunstnikuks saada ei taha. Aga mulle tundub, et talle meeldib, et ma selle kõigega tegelen.
Osad ideed on olemas ja osad sünnivad ajas juurde ning tõenäoliselt ei tea ma isegi, mis kõik veel ees ootamas. Ütleme nii, et Inimene mõtleb, Jumal juhib ja alati kõik ei realiseeru. Aga ma usun, et kui mõtted on väärt, siis ka kõrgemad jõud toetavad nende teokssaamist. Soovin kõigile inimestele head inspiratsiooni ja loomerõõmu, millega iganes nad tegelevad ja et see rõõm inimestes ei raugeks ka siis kui elu tundub keeruline ja raske. Mõnikord teeb ka paberile koera näo sirgeldamine rõõmsa meele. Pliiats kätte, kunst on teraapia!
|
|
|
