Asta Toppi –    isa oleks esimene olnud, kes oleks ära viidud

tekst: ASTA TOPPi
kogumikust “Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal“

ASTA TOPPI (sündinud Lehtmann) - Sünd. 08.11.1912 Tallinnas - Viimane elukoht Eestis: Tallinn - Lahkus Eestist: 1944. aasta sügisel - Asukohamaad: Rootsi, Kanada - Üliõpilasorganisatsioon: korp! Filiae Patriae

Kui venelsed hakkasid 1944. aastal lähemale tulema, siis isal oli küllalt hea töökoht, kõrge koht. Ta oli Maapanga president. Ta oleks esimene olnud, kes oleks ära viidud. Ta hakkas korraldama ärasõitu. Minu abikaasal olid Saaremaal tuttavad, kes ütlesid, et tulge siia, siit me saame edasi sõita. Aga see plaan läks luhta ja me läksime Hiiumaale.

Ma sündisin Tallinnas 8. novembril 1912. Isa nimi oli Johannes Lehtmann ja ta õppis Peterburi ülikoolis agronoomiks sel ajal, kui mina sündisin. Ema vaatas mu järgi Tallinnas. Kooli ma läksin linna 29. algkooli, pärast ma oli Tallinna kommertsgümnaasiumis viis aastat keskkoolis.
Siis ma olin ühe aasta Inglismaal, et inglise keelt paremini õppida. Ma olin au pair girl või nanny, vaatasin kahe väikese lapse järgi ja sain seitse šillingit nädalas. Isal oli üks kaugelt sugulane, dr Peets, kes oli Marokos arstiks ja kui ma olin Inglismaal aasta olnud, siis tema ütles, et tema abikaasa ema oli Eestis hiljuti surnud ja proua on väga kurb. Lapsi neil ei olnud, kahekesi elasid. Dr Peets ütles mu isale, et saada see plika nüüd mõneks ajaks siia, las ta tegeleb mu naisega. Ma läksingi ja olin kolm kuud seal. Siis läks nii palavaks ja ma ei kannatanud seda välja. Muidu Marokos oli mu elu täitsa lillepidu, aga mul ei olnud seal midagi teha, sest majas oli kaks teenijat. Mul polnud muud teha, kui ringi lipata ja araabia keelt natuke õppida. Ma tulin mais tagasi, suvel olin isatalus suvitamas, sügisel läksin ülikooli majandusteadust õppima. Aasta oli siis 1933.
See oli kõik väga ilus ja ma sain tuttavaks igasuguste uute inimestega. Muidugi kõik minu parimad sõbrad olid korporatsioonist Filiae Patriae pärit. Nüüd nad on ära kadunud muidugi.

Kaks nädalat vabriku korstnas

1938. aastal ma abiellusin ühe majandusteadlse Hugo Toppiga. Aga siis tulid venelased sisse. Selle firma, kus minu abikaasa töötas Eestis, võtsid venelased üle. Saadeti üks vene poiss, üks miinivabriku tööline, sinna direktoriks ja ta ei osanud mitte midagi. Ta hirmuga hoidis minu abikaasast kinni, et mis ma pean nüüd tegema. Kirjadele ta vaevalt oskas oma nime alla kirjutada, aga oli siiski oluline, et direktor on alla kirjutanud.
Enne seda suurt küüditamist, küll tema teadis seda ette, saatis ta mu mehe Tartu osakonda revideerima. Ema ütles veel mulle, et mine kaasa ja võta oma laps kaasa, et segased ajad ja ei tea, mis juhtub. Läksime Tartusse ja sel ajal oligi küüditamine. Meie ei olnud kuskil Tartu nimekirjas ja see meid päästis. Minu isa elas kuskil vabriku korstnas kaks nädalat, nii kaua, kui suur küüditamine üle läks. Öövaht oli talle süüa toonud, muidu oleks nälga surnud. Kõik toimus ikka salaja, muidu oleks mõlemad maha lastud. Venelaste ajal elu ei olnud mitte midagi.
Kui venelsed hakkasid 1944. aastal lähemale tulema, siis isal oli küllalt hea töökoht, kõrge koht. Ta oli Maapanga president. Ta oleks esimene olnud, kes oleks ära viidud. Ta hakkas korraldama ärasõitu. Minu abikaasal olid Saaremaal tuttavad, kes ütlesid, et tulge siia, siit me saame edasi sõita. Aga see plaan läks luhta ja me läksime Hiiumaale. Hugol oli seal keegi, keda ta tundis. Ta ise läks nagunii maapakku, sest teda taheti mobiliseerida. Mina jäin esialgu kahe väikse lapsega, kahe- ja neljaaastane, Tallinnasse. Kui Hugo oli koha leidnud ühte talusse, siis ma sõitsin lastega talle järele.

See laev läheb Rootsi

Öösel pidime põgenema randa, et laeva peale minna. Öösel sellepärast, et kui sakslased meid kätte saavad, siis kihutavad tagasi kohe ja öösel on kindlam. Laev oli nö klaaritud Tallinna peale, kõik propsisid täis. Seal oli 100 inimest nende palkide hulgas laeva põhjas. Laeva kapten, igavene loll, läks siga tapma, et tema tahab sealiha Rootsi kaasa võtta. Kui kapten ära oli, siis minu abikasa võtis kapteni kohustused oma peale ja kõik oli hästi. Ootasime, et kapten tuleb tagasi, aga ei tule ega tule.
Siis oli seal üks väike tragöödia ka veel. Üks laevapoiss, kel oli Hiiumaa pruut ja poiss ütles, et ma lähen nüüd Rootsi, aga sind ma küll kaasa ei võta. Tüdruk vihastas end kringliks, läks sakslate juurde ja ütles, et see laev läheb Rootsi. Sakslased tulid peale ja meid saadeti tagasi Haapsalusse kogu täiega. Haapsalust helistasin koju, et ma olen tagasi ja ei saanud kuskile. Mehed pandi Patareisse vangi, ma ei näinud Hugot kaks kuud ega teadnud midagi, mis temaga juhtus.
Isal olid ka mingisugused andmed ühe laeva kapteni, ühe purjekamehe kohta. Tema olevat nõus võtma peale terve perekonna. Kui läksime, oli septembrikuu. Isa ütles mulle, et ma ei saa sind Eestisse jätta kahe väikese lapsega, sest meest sul ei ole ja kuidas sa hakkama saad. Hugo istus ju Patareis. Sakslased teadsid juba, et põgenikud lähevad Rootsi. Kui me välja sõitsime, üks Saksa ohvitser ütles kai pealt: “Gute Reise nach Schweden.”
Laevas oli 70 kui 100 inimest, enamasti meremehed ja nende perekonnad. Me olime merel neli päeva ja kolm ööd. Rootsis enne põgenikke polnud ja siis järsku tuli 25 000 eestlast. Olid korraldatud suverestoranid ja suvehotellid, kuhu pandi meid sisse. Iga perekond sai omale ühe toa. Kes olid vallalised, need jagati ära: mehed ühte ja naised teise tuppa. Vallalisi kokku ei aetud.

Mõtlesin, et vaim räägib

Oma mehest ma ei teadnud mitte midagi. Ma helistasin vangalsse, et uurida, kuhu need vangid on jäänud. Kõik olla saadetud Saksamaale, vastati mulle. Aga laeva peal mutid rääkisid, et küll oli hirmus, kuidas vangid aeti ritta vangla hoovi peale, hunnikus korisesid kõik seal. Nii see õnneks ei olnud tegelikult. No igatahes neid lasti välja, anti püssid kätte, et minge Kloogale venelase vastu.
Tema pani padinal kohe koju, ma olin sinna talle väikese kirja jätnud, et me läheme sinna, kuhu me enne tahtsime minna. Ta sõitis viimase rongiga Haapsallu, Haapsalust sai kuskile laevale, millega läks edasi Hiiumaale. Sealt ikka läks laevu veel. Siis ta oli, nii nagu ta oli, tunked seljas, olnud põlvini vees, et palun võtke mind peale, minu perekond on Rootsis. Tal ei olnud mitte midagi muud, kui vanad riided, mis vanglas seljas olid.
Rootsis ta katsus meid üles leida, aga see oli raske, sest seal oli 25 000 põgenikku. Lõpuks helistas ja ma mõtlesin, et vaim räägib. Siis ta tuli meid vaatama. Mind tööle ei saadetud, kuna mul oli kaks pisikest last. Mehed saadeti tööle. Kuna tema oli raamatupidaja ja majandusteadlane, siis ta sai ühte firmasse raamatutega tegelema. Numbrid on ikka samad.
Mind saadeti Kesk-Rootsisse, kus oli üks hiigla suur suvitusrajoon, mis löödi põgenikke täis. Peremees ja perenaine olid muidugi rootslased. Nad imestasid, et me ei oska rootsi keelt, et kuidas me Rootsis tahame elada. Meile saadeti kaks kooliõpetajat, kes hakkasid tampima rootsi keelt. Mina olin seal 11 kuud, kuni mees oli leidnud väikese korteri. Hakka elu otsast peale. Rootsi valitsus andis voodid, söögilaua, neli pinki ja ühe satsi riideid, aga pärast pidime need kõik välja maksma, kui me tööl käisime. See oli see algus Rootsis, igatahes.
Siis saime üürida ühe magamistoaga korteri, just ehitati sinna Lidingösse uusi kortermaju. Küsiti, et palju teid on? Neli tükki. Oi ei, te peate võtma kahe magamistoaga, muidu on liiga vähe õhku. No kolisime siiski ühe magamistoaga korterisse sisse, see hind oli vist 150 krooni kuus. See oli ju hirmus summa, me ainult natuke rohkem teenisime. Siis üürisime magamistoa välja ühele sõbrale ja tema naisele. Ise magasime elutoas ja vanemal poisil oli niisugune väike voodi, mis pandi kokku ja ta magas köögis.
Seda „õhku” pidime ka jagama, muidu ei tulnud välja. Meil oli väga lõbus. Nad olid üks aasta, siis võtsid omale ka korteri. Kui mina sain Kanada saatkonda, siis mul oli väga hea palk, nii et ma suutsin seda korterit üleval pidada.

Asta poegade Lennarti ja Suleviga Stockholmi lähedal Lidingöl, kus elati 1946. aastal.

Saatkonda tööle

Oli üks eesti kirjastaja Andres Laur. Temal oli inglise keelega tegemist. Ta kuulis, et ma oskan hästi inglise keelt ja palus, kas ma võin tema kirjavahetust teha. Ma olin muidugi nõus. Ta maksis mulle raha ka natuke. Siis ma läksin temaga kaasa tõlgiks Kanada saatkonda. Seletasin ära, et ta on üks kirjastaja, kes tahab viia kõik oma masinad ja kunded üle Kanadasse. Öeldi, et masinad saate viia, aga kunded peavad siit läbi käima, sest niisama ei saa minema sõita, enne peavad viisa saama.
Kui ma olin Lauri jutu saatkonnas kõik ära rääkinud, siis küsiti, et mida mina teen. Ma ütlesin, et ma pole praegu üldse tööl, kuna mul on kaks väikest last. Saatkonna ametnik ütles, et sellist inimest on meil hädasti vaja, kes räägib erinevaid keeli. Ma rääkisin eesti, inglise, saksa, rootsi, prantsuse ja vene keelt. Kõigi nende inimestega ma sain hakkama, kellele ma tõlkisin. Soomlastega sai palju nalja meil. Üks vanamees oli seal ja tahtis minna Kanadasse. Ükskõik, mis see viisaohvitser küsib, tema vastas ikka kyllä-kyllä. See on umbes nagu „jah” Väga huvitav elu oli iseenesest, me võtsime osa väga palju saatkonna pidudest, igasugu inimesi kohtas.
Me olime Rootsis seitse aastat. Pärast seda, kui Eesti ja Läti mehed venelastele välja anti, mõtlesime, et järgmine number oleme meie. Venelane olevat nõudnud, et kõik põgenikud tagasi, kuna nad on üle piiri läinud. See on täiesti lubamatu, et neil polnud luba sinna minna.
Ma olin Kanada saatkonnas tööl ja need kiitsid taevani Kanadat, mis pidavat olema kõikse parem koht maailmas. Mul ei olnud raskusi Kanadasse saada. Muidugi me läbisime terve protseduuri – poliitiline ülekuulamine ja arstiandmed, kopsupilt tuli teha. Kui sa olid terve, siis sa said, kui plekid olid, siis ei saanud. Ei tohtinud ühtegi viga olla.
Natsi sa ei tohtinud olla, kommu sa ei tohtunud olla, sa pidid olema üks aus inimene ja oskustööline ja mitte üle neljakümne. Nii palju saatkond tegi Hugole, minu abikaasale, et otsis talle töökoha Kanadasse. Kui ta tuli, ta ei pruukinud ise otsida. See oli Sudburys, kaevanduses. Töö ei olnud raske, ta ainult märkis sisse, kes oli täna tööl ja kes ei olnud. See oli 8, 8, 8. Ta ütles, et nii igav oli, kuna ta oli erialalt raamatupidaja ja pidi ainult neid kaheksaid tegema. Aga tema boss oli selles mõtes kena, et ta pidi saama 225 dollarit kuus. Tol ajal oli see väga korralik summa ja ta küsis, kas sul perekond on. Oi, et selle rahaga ei ela ära ja viskas lihtsalt 50 dollarit otsa. Seega ta sai 275 dollarit.

Siin olid inchid

Aprillikuus 1951 tulime Kanadasse ja elasime ühes pööningukorteris kuu aega. Mina käisin korterit otsimas. Aga korterisse ei võetud, sest mul oli kaks poissi ja öeldi, et need lõhuvad kohe korteri ära. Ma ütlesin küll, et me oleme eluaeg korteris elanud. Vastati, et oh, ära räägi meile sellist juttu, poisid on poisid, lõhuvad ära. Siis ostsime ühe onni, mis oli kui väike suvila järve ääres. See maksis 4500 dollarit. 1500 saime kokku koguda ja teine osa jäi võlgu.
Me saime enne tulekut ühe suure konteineri ja sinna sisse panime osa mööblit ja riideid, omad kahvlid ja noad. Rootsis oli ka mul juba kuue aastaga teataval määral korralik elamine tekkinud, ehkki see oli üürikorter. Meie asjad Rootsist tulid alles juuni lõpus, enne seda meil polnud suveriideid ega midagi. Ma läksin poodi, et osta üks õhuke kleit, muidu küpsed ära villasega. Nad küsisid, mis suurust ma tahan. Ütlesin, et 40. Vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma omale ostan. Number 40 olevat mulle suur. Küsiti, et mis siis vööümbermõõt on. Ütlesin, et 67. Tuli välja, et siin olid inchid ja mu vööümbermõõt oli hoopis 30. Müüja ütles, et ma parem mõõdan teid. Mõõtis ära ja ütles, et kleidi number on 14 kõige rohkem. See oli minu arust ka natuke liiga suur, 12 oleks paras olnud.
Kui mööbel Rootsist tuli ja sügisel, kui lapsed kooli läksid, siis ma hakkasin ka kohta otsima. Sain ­Sudbury raamatukokku, aga kahe kuu pärast öeldi ülesse, sest see preili, kes oli varem olnud ja oli hetkel beebiga kodus, tahtis tagasi tulla.

Kohtumine linnapeaga

Siis ma sain lühikeseks ajaks Montreali panka, kuid kui jälle suvi tuli, siis ma ei saanud ju tööl olla, sest lapsed jäid ju koju. Sügisel sain ma Sudbury linnavalitsusse. Ja kuidas ma sinna sain? Kui oli Eesti Vabariigi aastapäev, siis kutsuti Sudbury linnapea ka pidutsema. Korraldajad teadsid, et ma oskan hästi inglise keelt ja mind pandi tema kõrvale istuma. Ma rääkisin kõiksugu maailma asju. Tema rääkis, et ta teab ühte eesti sõna: „raha”. Hiljem ma läksin linnavalitsusse, kuna seal oli koht saada, raamatupidaja juurde küsima, kas ta võtab mind ametisse. Tema küsis minu käest, kas ma tunnen kedagi linnavalitsuset. Ma ütlesin: „Jah, linnapead tunnen.” Kõige naljakam oli see, et linnapea tuli millegipärast just sinna kontorisse, kus me istusime. Nii kui mind nägi, nii ütles: „Wow, here is my little ladyfriend.” No ma sain kohe koha, kui sa oled linnapea lady. See on ütelus, ega ma tegelikult ei olnud. Seal ma siis olin kuus aastat. Palk oli väike.

Asta ja Hugo Sudbury kodu ees uue Chervolet´iga poseerimas.

25 aastat üksi

Ega ühest riigist teise minemine kerge ei ole. Iga penniga rehkendad, aga elu läks tasapisi ikka paremaks. Abikaasa sai omale korraliku koha golfiklubis pearaamatupidajana. Seal oli üks eestlane enne olnud ja kui nad kuulsid, et me oleme eestlased, siis neid võib alati võtta, sest nad on ausad ja töökad. See oli siiski väga kauge sõita, sest asus linnast väljas.
Aga Montrealis asus Rootsi ASEA, Allmänna Svenska Elektriska kompanii. See oli lähem, palk oli parem. Ta oli seal 15 aastat, kuni ta pensionile jäi. Kahjuks sai ta olla pensionär ainult kaks ja pool aastat, siis ta sai südameataki ja suri ära. Nii et 25 aastat olen ma üksi olnud. Lapsed kasvasid ülesse ja said ülikoolihariduse mõlemad. Sulev, noorem poiss, on väga hästi teinud, ta on erafirmas direktori koha peal. Ja teine on politseiinspektor.
Lapsed läksid Rootsis kooli, siis nad rääkisid juba hästi rootsi keelt. Aga kõige toredam oli see, kui me alguses laagrist tulime, oli talve aega ja nad ei osanud rootsi keelt ega midagi. Läksid kelguga aeda sõitma ja ma küsisin, et kuidas ja mida te räägite nende lastega? Sain vastuse, et oo, nad räägivad eesti keelt. Nad ütlesid, et üks rootsi poiss ütles, et istu kelgu peale. No niimoodi vanem poiss ütles sellele väikesele: „Istu kelgu peale.” Oi see oli vahva, et väljas poisid räägivad eesti keelt. Lapsed õpivad ju kohe. Kanadas kuue kuuga nad rääkisid paremini inglise keelt kui mina.
Kooliga sai ka nalja. Sulev oli selline väike elav poiss ja väga lahtise peaga. Kui ma käisin teist korda veel Rootsist Marokos, siis oli mul Sulev kaasas, ta oli väike viieaastane poiss ja ei käinud koolis, teine poiss käis koolis ja jäi isaga. Siis kui ta tuli sealt tagasi ja läks kooli, siis koolis räägiti eeslist. Küsiti, kas keegi on näinud eeslit? Temal käsi püsti, et mina olen näinud. Kus? Marokos. No mis jutt nihuke on! Õpetaja helistas mulle, sest ta ütles, et teie pojal on väga kõrge fantaasia, sest ta ütles, et on eeslit näinud Marokos. Ma ütlesin, et jah, see on täielik tõsi, me olime Marokos.
Siis teine kord oli siin Kanadas juba, kui jõulud hakkasid tulema, jälle õpetaja helistab, et kas te ­kirikus käite? Ma ütlesin, et muidugi käime. Üks kord kuus oli Soome kirikus eesti jumalateenistus, see oli Sudburys. Jah, aga teie poeg ei tea midagi Christmas’ ist ega Santa Clausist. Ma ütlesin, et ta teab küll, aga mitte inglise sõnadega. Meil olid jõulud ja jõuluvana.

Elu Torontos

Nii et oma tööjõu, tahtmise ja võimalustega me tulime siia. Meil oli 2000 dollarit, 1500 eest ostsime selle väikese onni, võtsime laenu ja pärast maksime ära. Me tulime Sudburyst ära. Lapsed läksid ülikooli ja seal ei olnud tol ajal ülikooli. Ostsime väikese maja Torontos. Maja oli kahekordne, poisid said ikka igaüks oma toa üleval, me ise olime all. Ma Torontos alguses ei olnud tööl, kuna kõiki asju tuli korraldada ja kolimine on üks kole asi. Hiljem ma sain ühte kindlustusseltsi. Seal ma olin vist neli aastat.
Kui siis minu sõbranna lõpetas raamatukogu IT – kursuse ja sai Toronto ülikooli raamatukogunduse kooli juhatajaks, tal oli sekretäri vaja ja ta kutsus mind. Ma muidugi läksin suure rõõmuga. Ma läksin muidugi kõigepealt direktori juurde ja ütlesin, et tuleksin siia tööle, aga ütlesin ka, et ainult selle moega, kui direktor ka mind soovitab. Pidin talle rääkima, mida ma oskan. Ma siis kandsin ette, et ma olen sekretär ja raamatupidaja olnud ning oskan nelja keelt. Ta ütles “I like you very much!” Raamatuid tuli igalt poolt sisse, ka saksakeelseid ja rootsikeelseid. Mina nägin kohe, mis need on, sest ma tõlkisin ära. Seal mulle küll väga meeldis ja palk läks ka teiseks, palju suuremaks. Nii et olin üheksa aastat seal.
Aga see edasi-tagasi sõitmine ja hirmus trügimine bussides tüütas ära. Ma mõtlesin, et lapsed on omaette, ülikooliharidus juba käes ja teenivad hästi juba. Misjaoks ma pean käima tööl? Tulin kolm aastat enne pensioniaega töölt ära. Kui ma oleks kolm aastat veel olnud, siis ma oleks 20 dollarit rohkem pensioni saanud. Ma mõtlesin, et selle pärast ma küll kolme aastat ei vaeva ennast. Siis ma sain päeval kõik tööd ära teha, mis ma pidin varem õhtul hilja tegema maja ümber aias. Õhtud olid vabad ja tegin mis tahtsin.

Asta ja Ellen Irs marssimas “Eesti päeva paraadil” Baltimores 1970. aastatel.

Korp! Filiae Patriae

Ega ma Eesti ühiskonnas siin Kanadas nii väga palju ei teinud. Aga ma käisin Tartu instituudi bibliograafia klubis. Olin 17 aastat ilma palgata, aga lihtsalt oli huvitav teha. Tippisin kartoteegikaarte, aga nüüd teevad seda kõike computer’ id ja siis ma enam ei läinud. Seal käib iga päev üks 30 inimest tööl, sest seal all on arhiiv ning suur raamatukogu. Tegemist oli seal palju, aga kuna ma selline raamatukoi olin, siis mulle oli see väga passiv.
Siis ma olin siin Tartu kolledžis Filiae Patriae esndaja. Kõik oli ehitatud riigilaenul ja akadeemiliste organisatsioonide poolt. Ta põhiliselt oli üliõpilaselamu, aga alumine kord on meie kasutada. Kulud kuidagi pannakse maja arvele, nii et meil ei olnud seal palju midagi maksta. See on nüüd hiigla ilusti ümber ehitatud, suur saal on väga kena.
Ma olen kõige vanem korp! Filiae Patriae Toronto koondise liige. Meid oli siin kolm concoeturit ja nüüd on kaks järel. Üksvahe oli ära lagunemas see Filiae Patriae, aga nüüd on tulnud need 50–60-aastased, kes on nagu üle võtnud selle organiseerimise. See asi hakkab käima, isegi rebaseid on kaks aastat järjest olnud. Vahepeal kõik läksid Amicitiasse seepärast, et kui ükskord hakkavd minema, siis lähevadki.
Mu vanemad jäid mõlemad Rootsi ja on nüüd juba surnud. Samuti õed on mõlemad surnud. Ma olin esimene laps ja olen viimane laps, elan nagu vanaeit siin. Õnn, et mul on mõistus selge, kui see ka veel oleks läinud, siis ei oleks enam mõtet.