Kultuur ja Elu 1/2022

Kultuur ja Elu 4/2021

 

 

 



Metsavend Alfred Käärmanni mälestused

tekst: Alfred Käärmann
arhiivifotod

Legendaarse metsavenna Alfred Käärmanni poeg lõikas hiljuti pooleks isa veneaegse india kohvipurgi. Kohvipurgi sisse oli tehtud topeltsein, kuhu vahele oli peidetud mälestused. Kahjuks said lõikekettaga pooleks lõigatud ka paberiribad mälestustega. Nii läks üks rida igalt paberilt kaduma, kuid sellele vaatamata on suurem osa teksti nüüd lugejate ees esmakordselt avatud.

See osa minu elust on määratud minu omastele, sõpradele ja neile, kes saavad elama peale mind. Kõik, mis siin toodud, on tõsi, nii nimed kui sündmused. Nad on kirjutatud olukorras, kus meie, Venemaal viibivad poliitilised vangid, oleme muudetud poliitilisteks pantvangideks. /—/
Ma ei tunne end süüdlasena Venemaa ega rahva ees – ma ei ole sõja ajal Venemaa pinnal olnud, ega siin mingit kurja teinud. Samuti ei tunne ma end süüdlasena selles, et välismaal piiratakse mingisuguseid parteisid. Tegemist ei ole minu süütegudega, need on väiksemad kui teistel, kes ammu vabad, vaid kättemaksuga, mis tehakse pimedas vihas nende kallal, kes veel vangis viibivad.

Hävituspataljoni piiramatu võim


Alfred Käärmann Saksa mundris.

Jõudsin sõjast koju 1944. aasta. sügisel, oktoobri esimestel päevadel. Sõda Eestimaal oli lõppenud, aga mida ma nägin? Igal pool valitses hävituspataljoni meeste terror ja omavoli. Vangistamised, salakaebused, arreteeriti Kokk Ferdinand, Sädeme, Tamm Paul, Laatspera, Käärmaa Elmar, Torm ja palju teisi. Kõik need inimesed kadusid jäljetult, keegi ei teadnud mis eest ja kui kauaks neid kohus kinni mõistis või kuhu nad saadeti. Tagakiusamise ja põlu alla langesid ka vangide omaksed. Läbi Hargla viidi mitu gruppi vangistatud lätlasi, neid aeti jala ja mõnitati. /—/ Mina ei julgenud end kohalike võimude kätte anda ja muud võimu ei olnud. Hävituspataljoni mehed läksid niikaugele, et rääkisid avalikult: “Valitsuse poolt on antud meile piiramatu võim rahva üle, seadus on nii, nagu meie teeme.”
Alljärgnevad sündmused näitavad, et see ka tõesti nii oli. Varjasin end kodus, relva ei kandud, mind otsiti küll mitu korda, aga olin küünis või lauda peal, ei saadud kätte, nii möödus talv. 1945. aasta märtsi keskel tuli Harglasse Valga maakonna karistussalk – 120 vene vormis sõdurit koos ohvitseride ja kuulipildujatega. Nad tulid Karulast, otse läbi metsa – kahes grupis hanereas. Esimeses 50 meest, teises, mis oli pool kilomeetrit taga, ohvitserid ja 70 sõdurit. Harglas algas suur “puhastustöö.”
Peastaap oli koolimaja alumisel korrusel, kus olid korteris ohvitserid ja osa soldateid. Nägin isiklikult, kui karistussalk tuli Karulast, läksin kodust ära. Öösel keelati liiklemine, igal pool küla vahel olid öösel postid – isegi Jahiniidu palus, Peedi soos ja Punda metsas. Esimeste päevade jooksul “kuulati üle” kohalikud hävituspataljoni mehed ja need poisid, kes end Saksa ajal metsas varjasid – oli vaja kaebusi. Siis hakati vangistama, majasid läbi otsima. Kõik talud ja peaaegu kõik majad Harglas otsiti läbi. Seda tegid 5–8 mehelised karistussalgad. /—/

Peksuvalu ületas ema-armastuse
Talude juures lasti mõned valangud kuulipildujast, kuigi seal kedagi ei olnud. Vangistati Kroonprints ja Kübar. Nagu teada, et Kalli Edgar varjas end juba Saksa ajal, siis aga ei osatud teda kätte saada. Edgar varjas end ka peale sakslaste lahkumist, otsijad olid aga nüüd juba õppinud mehed. Salk soldateid puistas läbi Ala-Kalli talu – Edgarit ei leitud – vanemad võeti koolimajja kaasa. Koolimajas peksti mõlemaid nii, et kisa oli kuulda ülemisele korrale, kus olid lapsed tunnis. See nahatäis oli nii vägev, et peksuvalu ületas ema-armastuse – ema andis poisi välja. Mindi koju, lõhuti reheahi maha ja Edgar toodi välja, viidi ära Venemaale.
Selle nahatäie tagajärjel ja murest poja pärast üks Edgari vanemaist suri mõne kuu pärast, teine läks hulluks ja suri hiljem, ma ei mäleta enam, kumb ennem suri, kas isa või ema, aga nii see lugu oli. Nad polnud ainukesed, kes Hargla koolimajas peksa said. Ka meie kodu ja meie naabrite majad puistati läbi – minu pärast. Karistussalk “töötas” Harglas aprilli lõpul kui oli juba must maa. Mina hakkasin aga elama nii, et öösel läksin Vaskpallu, olin järgmise päeva seal, öösel hiilisin koju. /—/
Kohaliku karistussalgaga koos tegutses järjekindlalt ka keegi Jalakas, kes Valgast mootorrattaga kohal käis. Neil oli ka verekoer kaasas, kui nad meie maja valvamas käisid. Et oleks parem valvata, siis Jalakas läks päeval karja juurde ja laskis maha meie koera Lusti. Kui ma seda kuulsin, siis oli mul selge, milles on asi: koju ma enam ei läinud. Kui minu isa elas veel vanas, kellamehe majas, siis käisid sinna öösiti valvama kordamööda kõik Hargla hävituspataljoni mehed, nägin neid, kui nad istusid küll sauna juures, küll vankrikuuri all, isegi õunaaias sirelipõõsas, eriti agar oli Kokk, isegi poolpime Pähna Jaan! Nõnda möödusid kaheksa aastat.


Kohvipurgi vaheseina seest leitud paberilehed Alfred Käärmanni kirja pandud mälestustega.

Pidasin paremaks üksi varjuda

Ka minu vanemad hakkasid kartma: “Mis küll siis saab, kui sinu pärast meid Siberi saadetakse, kes siis veel Elmarile pakki saadab?” Nõnda ütlesid nad mulle. Ja mulle sai selgeks, et tuleb kodust ära minna. Septembri alguses läksingi metsa elama, magasin küünides, heinakuhjades ja kuivadel öödel kuuse all. Kodust käisin vaid toitu toomas, korjasin marju. Alguses olin täiesti üksi. Elu läks aga järjest ohtlikumaks, alatised haarangud, oli kuulda kokkupõrgetest hävituspataljoni ja võõraste metsavendade vahel, keda mina ei olnud veel näinud. Pidin minema üle piiri Lätimaale kus oli rahulikum. /—/
Peagi jõusid hävituspataljoni jõuk jälle meie majja. Sisse tungisid Ed. Holts ja tolleaegne miilits koos Laanemetsa meestega. Karjuti “Andke bandiit välja!” Ei hoolitud sellest, et mu ema oli voodis raskesti haige, ka teda ähvardati ja tema peale karjuti. Väljas puistasid kõrvalhooneid Hargla kohalikud hävituspataljoni mehed. Mind ei olnud kodus. Kui esimene torm oli möödunud, siis hakati meelitama: “Kutsuge poiss välja ega me talle midagi ei tee, lubame tal vabalt kodus elada.” Isa oli vastanud: “Minu vanem poeg andis end teile kätte, mis teie tema siis Siberi saatsite?” Sellele ei osanud “võimu esindajad” enam midagi vastata. Sellised olid tol ajal võimu esindajad kohapeal, kelledele oli antud piiramatu võim ja omavoli meie elu üle.
Varsti kohtasin ka teisi metsavendi, kes olid relvastatud ja liikusid kambas. Mina nende hulka ei läinud, pidasin paremaks üksi varjuda, teistest eemale hoida ja üksi vaikselt elada. Kahjuks aga ei läinud see mul korda, sain järgnevate sündmuste läbi kannatada. Lätimaale hakati saatma spioone läbi Vaskpalu, ülesandega välja uurida meie asukoht.
8. oktoobril tuli Vaskpalu maanteele Ahero Salme, kes rääkis poistele, et teda olla saatnud Reinholdi Emma, kes kutsuvat oma õemeest Evald Konti ja teisi metsavendi ema matusele, kolme päeva pärast õhtul. Mina ennast Salmele ei näidanud, Salme tegi ennast aga poistega sõbraks, läks ise Mölderi ja Tähega üle piiri Lätimaale, mööda puuteed Lepuri talust läbi, üle Alakõrtsi-Koivaliina maantee, Koiva jõe äärde, heinamaal asuvasse küüni, kus nad kolmekesi veetsid öö. Järgmisel päeval läks Salme koju. Poisid usaldasid Salmet ja see sai saatuslikuks mitte üksi nendele, vaid ka mulle, sest Salme oli saadetud Valga hävituspataljoni poolt. Tema nägi oma luurekäigul ära metsalagendiku, mis asus Zaune metsavahi majast mõnisada meetrit lääne pool, selle koha, kust käis üle meie kõigi liikumistee. Mina kuskil ei käinud peale oma kodu ja selle tõttu ma ka midagi karta ei teadnud. Haarang valmistati ette tolleaegse Valga maakonna karistussalga ülema poolt. /—/

Mind tulistati lõhkevate kuulidega

Vaskpalus olid olnud suured lahingud, sinna oli maha jäänud palju miine, kahurimürske ja lõhkeainet. Võtsin kodust kaasa tööriistad, tegin salpeetri ribasid. Hakkasin neid miine ja mürske õhku laskma, see töö kestis mul kolm kuud – siis oli terve Vaskpalu, Karjamõisast kuni Tõrvaseni puhas, ime et ma ise surma ei saanud, eriti ohtlikud olid vene tankivastased granaadid. Rahvas kuulis, et Vaskpalus olid suured mürtsud kogu suvi, keegi aga ei julgenud vaatama tulla, ainult paar korda tehti haaranguid. Augustikuus algas uus terrorilaine, hävituspataljoni mehed tegid Harglas haaranguid, peksti Tilga Anne – selle eest, et tema viljaküünist olevat nähtud mehi välja tulevat ja metsa minevat, küün asus elumajast kaugel metsa serval.
1945. aasta septembri- ja oktoobrikuus varjasin end Sarivariku talus, elasin vaikselt talu lähemas ümbruses, magasin sõjaaegsetes punkrites, nädalas kord käisin kodust toitu toomas, peremees oli vaene, temal mulle midagi anda ei olnud, sest talu põletati sõja ajal maha. 17. oktoobril enne lõunat hakkasin minema Sarivariku juurest mööda teed Alakõrtsi poole. Möödusin Zaune metsavahimajast, kell oli umbes üksteist. Jõudsin just väikese metsalagendiku keskele, mis asub metsavahi majast mõnisada meetrit lääne pool. Äkki avati selja tagant tuli. /—/
Eesti poolt metsa äärest jooksid minu poole mehed ja tulistasid käigult. Ma hakkasin jooksma vastassuunas – üle lagendiku lõunasse. Nägin, et mind tulistatakse lõhkevate kuulidega – kuulid lõid plaksudes puude sisse, suitsesid ja rebisid puudest tükke. Laskjaid, keda nägin, oli umbes paarkümmend meest. Jõudsin juba puude vahele, kui minu vasakut kätt tabas lõhkev kuul, umbes 5 cm üleval pool küünarliigendit, purustades luu. Esimene moment oli nii valus, et pidin maha kukkuma, siis muutus kõik tuimaks, ainult veri voolas KL frentsi käisest, mis oli mitmest kohast puruks rebitud lõhkeva kuuli kildudest. Käsi oli elutuna küljel. Ei jõudnud enam joosta. Sammusin kiiresti üle künka, otse sohu sisse. Soos oli põlvini vesi, õhuke jää peal mis purunes, jalad said märjaks. Jäine vesi karastas, jõin seda ja panin näo peale. Sammusin kiiresti sügavamale sohu, mäeküngas jäi ette, tagaajajad kaotasid mind silmist. Jõudsin läbi soo Lepuri talu nurmele, läksin maja lävele, küsisin hobust, seda polnud. Inimesed olid ära hirmunud, lävepakule tekkis vereloik mis hiljem kirvega ära raiuti. Läksin ära Koivalinna suunas. Käsi hakkas rängalt valutama, veri aga voolas. Jäin kuskile metsa maha, õhtul korjas mind sealt üles läti metsavend, Artur Viegand – endine Koivalinna kiriku kellamees, tema viis mind omade juurde. Kümme päeva ma ei saanud arstiabi, käsi läks haisema, tänu ainult sellele, et oli punast streptotsiidi, ei tulnud veremürgitust. Oktoobri lõpul leiti keegi, kes pani mu narkoosi alla ja käe maha lõikas.
Lumi tuli maha, mina pidin kaks päeva lume peal lamama kanderaamil, siis said läti poisid punkri valmis ja mind viidi sooja. Saadud külmetus oli aga haava rikkunud, see hakkas mädanema, klambrid rebenesid lahti Alles 1946. aasta Jaanipäevaks õnnestus värske kuusevaigu abil haava kinni kasvatada. Mäletan veel mõningaid lätlasi – metsavendi, kes minu eest hoolitsesid – Alfred Kruminš, Alfred Taurinš, kooliõpetaja Arseni Dreialds. 16. detsembril pidin aga nende juurest lahkuma, nad läksid laiali, mina jäin üksi hulkuma talve ajal oma lahtise haavaga mööda metsaniitude küüne, alles jaanuari lõpul sain varju alla.


Alfredi joonistatud 1945. aasta sügisel toimunud veriste sündmuste kaart.
A – koht, kus varitses hävituspataljoni salk (punased punktid)
1. koht, kus mind tabas lõhkev kuul ja verine tee kuhu läksin.
2. koht, kus sai haavata Evald Kont jalast ja tema ning Oskar Mölderi tee öö jooksul.
3. koht, kus sai haavata O. Mölder ja tema verine tee kuni punktini 4, kus ta kinni võeti.
6. punane+, koht onni ukse ees, kus tapeti Ev. Kont.
7. ja 8. sõja ajal ehitatud puutee.
9. koht, kus Liivaku-Tõrvase-Alakõrtsi maantee läheb üle piiri.
10. Sarivariku nurmel, soo ääres olev liivaküngas, kus sõja ajal olid venelaste punkrid.
11. liivaküngas soo sees, kus talu kooba­hauad ja kuhu maeti Evald Kont 1945. aasta oktoobris Sarivariku talu peremehe poolt, kaevati välja 1946. aasta kevadel tapjate poolt ja peideti mujale.
12. Mudimetsa-Mežciema-Koivalinna tee, Koivalinna 7 km, Mežciema küla 3 km.
13. kaks metsasihti, mis algavad Berskalna talu juurest ja kus märgati 18. oktoobri hommikul Kont’i ja Mölderi jälgi tapjate poolt.
Punkt 5 – koht Mudimetsa talu maadel, kus mind meelemärkuseta olekus kinni võeti 11. novembri õhtul, päikeseloojangu ajal 1952. aastal.

Ahero Salme naeris lõbusasti

Peale minu haavamist ja Lepuri talu läbi puistamist liikus hävituspataljoni salk Sarivariku tallu. Sealt ei leitud kedagi, peremees peksti aga vaeseomaks, siis liiguti edasi Mudimetsa poole. Umbes kell neli peale lõunat jõuti kohale. Mudimetsa talus olid sel ajal kolm eestlasest metsavenda – Evald Kont, Oskar Mölder ja Karl Täht, kaks viimast Laanemetsa poisid. Nad olid toas, mille aknad ida poole, hävituspataljon ligines lääne poolt ja oli juba jõudnud talu pooleldi ümber haarata, kui keegi lastest märkas ja hoiatas. Poisid hüppasid läbi akna välja ja jooksid metsa poole. Neile avati tuli ja Kont sai jalast haavata, sellegipärast pääsesid kõik kolm metsa. /—/
Täht lahkus öösel sealt metsast, haavatud Kont ja Mölder veetsid öö metsas, oli külm ja vastu hommikut hakkas lund sadama. 18. oktoobri hommikul olid Kont ja Mölder jõudnud Sarivariku talu onnikese juurde soo serval. Nende jäljed oli aga üles leidnud hävituspataljoni salk, kes ööbis “Berzkalna” talus, samal momendil, kui poisid jõudsid onni juurde, jõuti neile jälgi mööda järele. Haavatud Kont võeti kinni ja lasti onni ukse ette maha. Mölder pani jooksu, sai käest haavata ja jooksis edasi üle lageda nurme Jahusoo poole, nurme peal sai uuesti, rinnust, haavata ja kukkus maha. Ta võeti kinni, teda viidi samal ja järgmisel päeval ümbruskonna taludesse, peksti ja küsiti: “Näita, kes teile süüa andis?” Tema aga midagi ei ütelnud.
Sarivariku peremehele anti käsk samal päeval Kont’i laip maha matta, mida tema ka tegi. 19. oktoobril kogunesid Mudimetsa tallu kõik hävituspataljoni mehed, sinna viidi ka haavatud ja verine Mölder, ohvitser peksis teda seal püssivarvaga näkku, juures viibisid ka Ahero Salme, kes lõbusasti naeris, omal vene sinel seljas ja Parmu Eedi – mõlemad viimased olid hävituspataljoni teejuhid, kes meile tapjad kaela tõid. /—/
Võitjate rong hakkas liikuma tagasi Eestisse, mööda Mudimetsa-Liivaku-Tõrvase-Konnuveere teed Hargla poole. Vomsu niidu kohal, seal kus tee ääres on mäekünkad, väsis haavatud Mölder ära. Ta viidi tee pealt kõrvale, nii et tee pealt näha ei olnud, siis oli kuulda kaks püstolipauku. Tüki aja pärast tulid tee peale mõned mehed käes relvad ja labidas ning ohvitser, kellel käe peal olid Mölderi kroomsäärikud. Järgmisel kevadel kaevati laip välja kohalike hävituspataljoni meeste poolt ja peideti kuhugi ära, see sündis juunikuus 1946. peale suurvee alanemist konnu peal.


Alfred Käärmann Lauksilla talu sirelipõõsa ees 1950. Foto oli peidetud piimanõusse.

Ka metsas ei antud mulle rahu

Peale minu haavamist pandi toime läbiotsimine kodus, võeti ära riided, mis uued ja mitu paari uusi säärikuid, ka isa võeti Valka kaasa. Teda peeti seal nii kaua kinni, kui ta nõustus alla kirjutama et “on kõik äravõetud varanduse tagasi saanud”. Osa riideid anti tagasi, uued säärikud võeti aga ära, need olid hiljem ohvitseridel jalas. Nelja päeva pärast lasti isa koju, talle tehti ülesandeks mind Lätist üles otsida ja võimude kätte anda. Isa oli käinud küll Lätimaal mind otsimas, mina olin aga tol ajal väga haige ja piirist kaugel. /—/
Nähes, et ma kodus ei ela, hakati tarvitama uut taktikat, hakati järjekindlalt meie maja valvama, et kui ma öösel koju toidu järgi tulen, siis mind maha lasta. Mina sain seda teada ja pidin loobuma kodusest abist. 1949. aastal sunniti Valga võimumeeste poolt Maiorile peale et ta pidi minu isa kellamehe ametist vabastama, seda Maior ka tegi. Isa aeti kellamehe majast ära, ta kolis üle meie uude majja. Ka seal ei jäetud teda rahule. Hävituspataljon sai täiendavaid jõudusid.
Ka Keiri Värnike hakkas minu peale jahti pidama, nägin teda ise Vaskpalus haarangul. /—/ Ka metsas ei antud mulle rahu, viinaraha ja ordenite himust marru läinud hävituspataljoni mehed hulkusid alati metsas.
1946. aasta sügisel ehitasin omale punkri Apja vahtkonda, Labassaarde, Valga-Võru piiri äärde. Ei saanud seal kaua elada, kolmekuninga päeval Toome August, kes oli metsas inimeste jahil, leidis jäljed ja tuli punkri lähedale, ta märkas aga miine mis mul olid ümber punkri säetud ja pöördus tagasi, samal päeval teatas Valka. Haarangut teha ei juletud – miinide pärast. Tappa tahtsid nad mind küll, saada ordeneid ja viina – surma saada aga ei tahtnud.
Järgmisel päeval sõideti autoga Tõrvavabriku juurde, tehti haarang, miinide tehnikuna oli kaasas vana Türna väimees Lind. Olin kesktalve ajal jälle löödud lume peale, koju ja sugulaste poole minna ei võinud.

Poiss osutus agendiks

1949. aasta sügisel ma ehitasin punkri Aruküla-Silla talu vahelise tee äärde, see oli kõrvaline koht, kuhu külarahval ei olnud mingit käimist. Olin sunnitud võtma oma juurde korterisse Varstu metsavenna Kreitsberg Leo, olin tol sügisel vaene, polnud raha ega toiduaineid, temal oli aga mõlemaid küll. Kuni kevadeni elasime rahulikult, märtsi lõpul läks Kreitsberg koju naist ja poega vaatama, Parmupallu, venna poole. Venna juures sai ta kokku ühe pikka kasvu saleda poisiga, kes nimetas end Juhan Untiks ja rääkis, et on ka metsavend, kes varjab end küüditamisest alates. Sellel poisil oli ka püstol 7,65. See poiss osutus aga tšeka agendiks, esimesel aprillil andis ta mõlematele vendadele viinaga mürki sisse ja nii võeti mõlemad elusalt kinni.
Agent oli aga kuulnud juba Kreitsberg Kalju jutust et kuskil Antsla metsas peab olema punker, kus vend Leo varjab end koos minuga. Leod hakati rängalt piinama ja ta oli sunnitud punkri asukoha välja andma. 3. aprilli öösel sõitsid umbes 120 sõdurit koos kolme kuulipilduja, miiniotsijate, verekoerte ja kohalike hävituspataljoni meestega Liiva Partsi maja juurde. /—/
Mina olin hämaruses punkri kohal tee ääres vahipostil, nägin ära, kes tulevad. Leo ei olnud ütelnud, et meil igal hommikul on valve väljas, kes teed silmas peab. Tulijad ei julgenud aga kohe peale tormata, nad kartsid miine. Sain punkrist võtta ainult osa riideid, relvad ja kummisäärikud – kõik muu jäi maha. Jõudsin vaevalt haarangu rõngast välja, oli sula ilm, soo oli lumevett täis, läksin vette, sinna ei tulnud verekoerad ega soldatid enam järgi. Punkrisse visati granaadid sisse, kraam võeti ära ja punker pandi põlema, punkri varemeid valvati veel mitu kuud, nii ööd kui päeva, oodati kui ma tagasi tulen, ma käisin küll ja nägin ka neid – nemad mind aga mitte, tundsin nad ära vene haisust. /—/


Alfred Käärmann Siberis, Irkutski oblasti vangilaagris, 12 mai 1955.

“Millal sa jälle tuled?”

Mõned aastad elasin Ähijärve ligidal. Kohtasin seal Kalju Kaldmat, Ähijärve äärse Plaagi talu vanemat poega kes ka end varjas. Tema oli just niisugune tüüp nagu neid kommunistlikus kirjanduses kujutatakse “kulakupoegadena”, täis rumalat usku oma talu ja päritolu üle. Olin teda mitu korda sunnitud enda juures varjama kui lumi oli maas ja ümbruses käisid haarangud. Kui aga hädaoht möödus, pani ta minu juurest minema, asetas mind ja ennast hädaohtu sellega, et lonkis mööda Ähijärve äärseid talusid, hoolimata sellest, mis juhtub inimestega, kui teda talust kinni võetakse. /—/
Kaldma jätkas lonkimist, kuni tolleaegne Palu metsavaht ja hävituspataljoni mees, Venemaa eestlane Rokka ta märtsikuus avastas ja ära andis, haarangul Lauksilla talus võeti Kaldma kinni. Talle tehti Valgas austav ettepanek – lubati, et saab vabaks, kui minu ära annab ja Kaldma pani kõik mängu, mis ta teadis. Tagajärjed ilmusid kohe: kõik need vanad kohad metsas kus olime koos Kaldmaga end varjanud otsiti nii peenelt läbi, et ahelikus oli iga 4–6 meetri peale mees. Kõiki inimesi, keda Kaldma näitas, kuulati üle ja ähvardati minu pärast. Kõik oli aga asjatu, mind ei leitud. Siis tuli aga Kaldmale meelde, et mina olin rääkinud, et käin Lätimaale, kus mul on hea tuttav üks peremees, kellel on palju tütreid.
Muud Kaldma ei teadnud, sellest oli aga minu äraandmiseks küll. Kõik piirilähedaste talude elanikud võeti pihtide vahele ja leiti Mudimetsa Ruudi.
1952. aasta suvel käisin Mudimetsa Ruudi pool esimest korda 7. juunil. Ruudi oli väga lahke, silmus mulle oli juba valmis. /—/ Septembri lõpul olin sunnitud ehitama punkri koos Kangro Atsiga Lätimaa nurga sisse, just Tõrvase taga kust piir käändub lõuna suunas, kv. nr. 17 peale. 1. nov. paiku käisin jälle Ruudi pool, ta tõi mulle piima ja küsis “Millal sa jälle tuled?” Ma vastasin, et kui lund ei tule, siis nädala pärast. Selle vastusega panin ise pea silmusesse. Kui ma siis 11. nov. õhtul enne päikese loojangut Mudimetsa nurme äärde läksin olid tsekistid mind juba talus mitu päeva oodanud. Ruudi tuli metsa äärde, pakkus mulle mürgitatud viina, millest ma mõistuse kaotasin 16 tunniks, kuni arst vastumürki süstis. Ärkasin Ape linnas veriseks pekstuna, vangina.
Sellest minu äraandmise plaanist olid teadlikud peale Mudimetsa talu peremehe veel perenaine ja kolm vanemat tütart – Austra, Margarita ja Maria. Vanem poeg ei olnud tol suvel kodus, noorem oli sõjaväes. Kaks nooremat tütart, Viita ja Milli olid kuskil koolis. Mudimetsa peremehel ega kellelgi talurahvast ei olnud minu peale mingit viha. Alates 1945. aastast ma kunagi nende majja sisse ei läinud, ei öösel ega päeval, mitte midagi nende käest ei küsinud, samuti ei olnud mul ka tütardega mingit vahekorda. Nii et jääb tuleviku selgitada miks nad mu ära andsid – kas hirmust Siberi ees või meeldis neile see verine tasu – 8000 rubla.
Haarangut korraldasid kõik Taheva valla hävituspataljoni mehed terves koosseisus. Teejuhtideks olid vabatahtlik Ahero Salme ja Noorkõiv Eedi kes olla kannud ka automaati. Harglast olid haarangul Undrits Peeter, Saar Vladimir, Toom August, Kokk (Salme mees), Pähn Jaan, Elmar Pinka, Torm Eduard. Laanemetsast Mihail ja Aleks Toomed, Eduard ja Leo Holtsid, miilits Männiste-Müraus, Pass Karl, Eomois Erich, Tiivel (ühekäega), Tseeba ja vana Piller. Peale selle oli väga agar endine valgekaartlane Borissov Peeter, meie endine naaber, Kõrtsimäe Liide mees, kes meie kodus haarangul kaevas labidaga küünipõranda alust!

Toimetus tänab Urmas Koemetsa materjali edastamise eest.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv