Tiit Põder: Vaenlane on meil olnud alati sama

TEKST: JAANIKA KRESSA

Eruohvitser Tiit Põder. Foto: Aare Hindremäe

Eruohvitser Tiit Põder (75) juhib Eesti Vabadusvõitlejate Liitu ja õpetab Westholmi Gümnaasiumis riigikaitset ja isamaalist kasvatust.

Goethe on öelnud: Nur der verdient sich Freiheit wie das Leben Der täglich sie erobern muß (Ainult see väärib vabadust ja elu kes peab nende eest iga päev võitlema). On tänuväärne, et vabadusvõitluse aadet edasi viiakse. Ometi on olnud piinlikke hetki, kus riigitegelased oma kõnedes on rääkinud Esimese vabadussõja sangaritest, aga unustanud Teise vabadussõja mehed. Ilma nendeta, kes 1944. aasta kaitselahingutes 1940. aasta hääletu alistumise häbi maha pesid, poleks Eesti täna vaba.

Eesti Vabadusvõitlejate Liit sai tänavu 30-aastaseks. Sina oled esimene juhatuse esimees, kes on sündinud pärast Teist maailmasõda. Eelmised esimehed olid võidelnud saksa vormis bolševike vastu. Mis ajast liitusid Sina EVL-iga ja kes on tänapäeval vabadusvõitlejad?
Mina astusin Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse liikmeks 2007. aastal. Siis oli Tallinna ühenduse juhiks pataljon Narva võitleja Ants-Eduard Teder. Tema kutsus mind ja ütles, et need mehed, kes taastasid Eesti Kaitsejõud vene okupatsioonivägede kohalolekul, on ka vabadusvõitlejad.
Täna kuuluvad Vabadusvõitlejate Liitu maakondlikud allorganisatsioonid, mis 30 aastat tagasi moodustati Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnutest, keda täna on alles vähe, kuid nende vabaduseaadet kannavad edasi Eesti Kaitsejõudude taastamisel osalenud ohvitserid ja allohvitserid ning teised isamaalisi ja rahvuslikke ideaale tunnustavad inimesed.

Et me mitte ainult ei laulnud ennast vabaks, vaid oldi ikkagi valmis relvaga võitlema? Sellest eriti ei räägita...
Kui Interrinne 15. mail 1990. aastal Toompea lossi ründas, loodi juba samal õhtul Eesti Kodukaitse. Ma astusin selle liikmeks ja olin Kodukaitse Keila rühma ülem. Kodukaitse oli algul siseriiklikult politseile abiks, hiljem suunati meid piirile, algul majanduspiirile, pärast piiripunktidesse.
Me käisime Harju sõjakomissariaati valvamas, et sealt dokumente välja ei tassitaks, turvasime Balti ketti. Viimane suurem Keila rühma tegevus oli 1992. aasta rahareformi ajal, siis oli meie ülesandeks Keila rahavahetuspunkti turvata, raha sinna ja tagasi Eesti panka toimetada. Peale seda astusin ma Eesti Piirivalveteenistusse, siis ta oli veel Riigi- ja Piirikaitse amet, kus alustasin Harjumaa juhtimiskeskuse ülemana.
Aastatel 1990–1994 ei teadnud ju meist keegi, millega see kõik lõpeb. Magasime püstol pea all, kuni viimane okupatsiooniarmee sõdur Eesti pinnalt lahkus.

Isamaalistel üritustel on Sul kaasas õpilased. Westholmi Gümnaasiumi lipp ja teklid on alati pildil. Mida sa selleks teed, et nad tulevad? Ei jää muljet, et neid oleks vägisi kaasa lohistatud.
Neid ei ole kunagi pidanud lohistama. Nad ise juba helistavad, enne kui mõni tähtpäev tuleb, et õpetaja, kui palju meid saab seekord kaasa tulla. Alati on liputoimkond ja pärgade panek. Enamasti sõidame minu autoga, kui aga saame minna suurema bussiga, siis on õpilasi ka rohkem kaasas.
Õpetan neile riigikaiset ja isamaalist kasvatust, olen neile rääkinud asju, mida ajalooõpikus ei ole, need praegused õpikud on pehmelt öeldes veidi viletsad.

Tiit Põder koos Westholmi gümnasistidega Kaitseväe kalmistul Tallinna pommitamise aastapäeval, 9. märtsil 2022. Foto: Aare Hindremäe

Milliste ajaloosündmuste kohta käiv info on puudulik või puudub?
Olen hakanud peale juba orduajast. Omal ajal peksti vahtu üles, et 700 aastat orjaööd. See asi ikka ei olnud nii. Kui Ordu siia tuli, siis kohalikud ülikud jäid vasallideks, neid ei tapetud, nad ei jäänud orjadeks, vaid maksid ordule kümnist, aga eesti mees oli relvakandja.
Lisaks tänu Ordule sai tõkestatud ida ekspansioon Euroopasse. Kui aga minna Rootsi aega, siis esimesed Eesti väeosad loodi Karl XII armees. Kui tolleaegset rahvaarvu võrrelda nende meestega, kes teenisid Rootsi armees, siis 3 rügementi ja kaks pataljoni, umbes 40 eesti soost ohvitseri juhtimisel – kui seda võrrelda Vabadussõjaaegse arvuga, siis proportsioon oli sama. Eesti väeosad võtsid osa ka 1700. aastal Narva lahingust, vaenlane oli meil sama, kes alati.
Mõistagi olen valgustanud ka 1939. ja 1940. aasta sündmusi, rääkinud 1941. aasta suvesõjast ja 1944. aasta kaitselahingutest.

Ka Liivi sõjas võitlesid idanaabri vastu rahvusväeosad: liivi-, eesti- ja läti talurahvasalgad
Jaa! Ühte niisugust juhtis Ivo Schenkenberg, kelle Eduard Bornhöhe kirjutas oma romaanis pätiks, aga tegelikult oli Schenkenberg rahvuskangelane.

Kas kogu see 700 aasta muinasjutt algaski Bornhöhe ja Vilde juttudega? Sinnamaani ehk inimesed teadsid õiget ajalugu?
Nähtavasti tegi Bornhöhe suure kummarduse Vene keisririigile. Vilde... teda ma ei taha üldse lugeda.
Mis aga puutub praegustesse ajalooraamatutesse, siis Rootsi aega puudutatakse seal väga vähe, Liivi sõda ka vähe.
Orjuse tõi meile ikka Peeter I. Tema Šeremetjevi jõugud tapsid siin ohjeldamatult ja vedasid inimesi Venemaale orjadeks. Enne Põhjasõda oli meil elanike arv 350000 ja pärast Põhjasõda 150 000. Kaks kolmandikku elanikkonnast tapeti maha või surid katku.

Kui kaugele sa oma esivanemaid tead? Kes neist on venelaste vastu võidelnud?
Olen näpuga järge ajanud ajalooannaalides ja jõudnud välja aastasse 1600 midagi, kus mul üks emapoolne kauge esivanem sõdis Rootsi traguni rügemendi kaptenina, tema vend sõdis seal samuti.
Aga lähemale tulles, minu isa, Alfred Heinrich Põder, võitles 1941. aasta Suvesõjas koos oma venna ja mitme teise sugulasega. Isa oli hea laskur. Ta kinnitas, et ükski padrun ei läinud Kautlas kaduma. Ja peale Uluotsa raadiointervjuud 7. veebruaril 1944 läks isa vabatahtlikult 5. piirikaitsrügementi, kus ta teises pataljonis oli rühmaülem. Ise ta ütles, et oli Weltvebel, aga riigiarhiivist leidsin hiljem dokumendi, kus on kirjas Scharführer.

Su isa oli Alfons Rebase eakaaslane, kas nad ka kokku puutusid?
Isa teenis eesti ajal Tapal 1. Soomusrongi Rügemendis, ta oli allohvitser ja Rebane oli seal nooremleitnant, nii et natuke nad tundsid juba siis. 1944. aastal aga, kui isa oli 5. Piirikaitse Rügemendis ja nad taganesid piiramisrõngast välja, siis Rebane oli meestele öelnud, et kes tuleb meiega, see tuleb, kes ei tule, minge läbi metsa kodudesse. Isale andis ta kaardi ja ütles, et Põder on vana metsloom, ega ta ennast kellelegi kätte ei anna, oskab mehed välja viia. Isa tuligi oma rühmaga Tartumaalt ära Järvamaa metsadesse.

Sinu sünnipäev on 12. märts. Millal sa said teada, et see on oluline kuupäev?
Isa mind ikka valgustas, ta ei olnud vait.
Sageli spekuleeritakse, et kui oleks vabadussõjalased 1934. aastal võimule tulnud, mis siis oleks juhtunud. Juhtunud oleks see, et ei oleks seda häbiväärset baaside lepingut allkirjastatud ja oleks ka vastu hakatud.

Miks Tartu kindral Põdra tänavale nime tagasi ei anna?
Seda tahan mina ka teada, et mis vaim Tartus valitseb. Seal on teisigi imelikke tänavanimesi. Näiteks Ihaste linnaosas on Kaarel Liimandi ja Andrus Johani nimelised tänavad, mõlemad olid punastest riigipöörajatest kunstnikud, kes astusid 1941. aastal hävituspataljoni.
Kui Narva volikogu koosseisu arvestades on ehk raske loobuda punaküttide nimelistest tänavatest, siis Tartus oleks ju ainult õiglane, kui mõlemad Vabadussõja sangarid, Julius Kuperjanovi kõrval ka Ernst Põdder, nimeliste tänavatega meeles aus ja oleks peetud.
Kindral Põdra tänava puhul loobuti küll kommunist Rudolf Pälsoni nimest, kuid anti tagasi Pepleri nimi, mis pole palju parem: Wilhelm Pepleril pole mingeid teeneid Eesti ees. Ta oli venelaste tõlk Liivi sõja ajal.

Sul oli õnn kasvada koos isaga. Kuidas ta küüditamisest pääses?
Pärast sõda oli isa natuke aega metsas. Ütles, et õnn, et sõja ajal kodus puhkusel ei käinud, sest nii kui venelased sisse tulid, siis naabrid kohe kaebasid nende peale, kes Saksa sõjaväes olid olnud.
Suurest ekskursioonist ida poole pääses isa aga ära sellega, et ta oma kodutalu Roosna külas Järvamaal maha jättis, sealt jalga laskis. Me elasime Kohtla-Järvel, ümberringi oli ka teisi niisuguseid inimesi, kes olid sinna lihtsalt sellepärast tulnud, et neid seal keegi ei tundnud.
Mu isa oli üsna tige inglaste peale, ütles: kuradi inglased, raadios kogu aeg rääkisid, et kohe kohe tuleb valge laev, me päästame teid. Nad ainult eksitasid rahvast.

Mõnikord on mul hea meel, et sõjamehed on juba hauas, sest nende võitlus on nüüd lõplikult unustatud. Aina räägitakse Esimese vabadussõja meestest, nagu Teise vabadussõja mehi poleks olnudki.
Ei, me ei ole unustanud, me ei unusta neid kunagi. Käisime 7. veebruaril Kirblas, Jüri Uluotsa kalmul, seal oli tänujumalateenistus, kus kanti ette ka tema raadiointervjuu. Seda päeva nimetame me Eesti Kaitselahingute alguse aastapäevaks.

Austusavaldus Jüri Uluotsa sünnipäeval Kirbla kirikus ja kalmistul. Foto: A. Hindremäe

Mis on saanud Rebase mälestusplaadist Valgas? Kas EVL on huvi tundnud, et millal selle saab linnaruumi paigaldada?
Oleme küsinud, aga oleme saanud väga ümmarguseid vastuseid.

Kas tõesti ei saa kuskile, mõnegi samba peale panna ka Teise vabadussõja aastaarvud?
Ma arvan, et saab küll. Kui enne sõda Eesti Vabariigis rajati Vabadussõja mälestussambad, siis oli ühele küljele raiutud ka Esimeses ilmasõjas langenute nimed. Ma leian, et Teise vabadussõja aastaarvud oleks täiesti loogiline kanda praegustele sammastele.

Aga kus me seni, kuni seda pole tehtud, saame süüdata küünla Narva rindel langenutele?
Sinimägedes, Tori kirikus, Maarjamäel.

Rääkisid, et käisite Uluotsa haual. Tema on nüüd kodumullas. Millises olukorras on Soodla haud Goslaris ja Mäe haud Grazis? Kas ka neid mehi meeles peetakse?
Ma tegin Kaitseministeeriumile ettepaneku, et Johannes Soodla, kui kahekordne Vabadusristi kavaler Eestisse ümber matta. Vastasid, et nemad ametlikult ei saa, rääkigu ma Sõjamuuseumiga. Käisidki siis Sõjamuuseumi esindajad Goslaris ära, seal ähvardanud Soodlat juba pealematmine, selle nad kuidagi korraldasid ära, mis edasi saab, ma ei tea.
Hjalmar Mäe haud Grazis on kuuldavasti korras ja tema puhul on õiglus vähemalt nii palju taastatud, et Mäe pilt on Nõmme Gümnaasiumi seinal, ta oli seal direktor lühikest aega.

Millised üritused on veel kindlalt EVL-i kalendris?
Tallinna pommitamise aastapäev 9. märtsil. Alati käime ka lendurite kivi juures, kus mälestatakse 1941. aasta sõjasuvel langenud eesti sõjaväelasi. Soomepoistest ei saa ka mööda minna, nad tasusid meie auvõlga soomlaste ees. Muidugi Tartu rahu aastapäev. Kui Iseseisvusmanifest oli nagu deklaratsioon, siis Tartu rahu oli meie riigi sünnitunnistus, mis kinnitati vabadussõjaga. Ja nüüd seletavad meie poliitikud jälle, et ei, piirilepingusse Tartu rahu panna ei saa. Need meie poliitikud on üldse... võta üks ja viska teist. Kisklevad omavahel ajal, mil peaks olema ühine mõtlemine. 1991. aastal olid eestlased üksmeelsed, samuti 1944. aastal.

Küüditatud ja hukatud Eesti ohvitseride mälestuskivi juures Värskas. Foto: A. Hindremäe

Seega on vaja midagi väga hullu, et eestlased oleks ühel meelel?
Mul isa ütles, kui Kodukaitse asutati ja ma olin Keila rühma ülem, et igal juhul tuleb hakata okupantidele vastu, 1939. ja 1940. aastal seda ei tehtud.

Mis sul praegu kõige rohkem südamel on? Millest me pole veel rääkinud?
Praegused Ukraina sündmused ikka. Eesti mehed tahavad ka sinna appi minna, meil Riigikogu alles arutab, kas lubada või mitte.

Miks NATO appi ei lähe?
Kui NATO ametlik sõjavägi läheb, siis on kolmas maailmasõda lahti. Aga nad toetavad relvastusega. Fakt on, et suurriigi eesotsas istub praegu vaimuhaige. Ehk võtavad Venemaa oligarhid ja ka iseseisvalt mõtlevad sõjaväelased ise ta maha.

Teda aga võrreldakse aina Hitleriga, mitte Stalini või Leniniga. Miks?
Hitleri selline kuvand on loodud Nürnbergi protsessis. Ja Lääs on liiga sinisilmne Venemaa poliitika suhtes. Sakslased on ka ajupestud, raputavad aina tuhka pähe. Kellelgi Läänes ei tule pähegi, et 1941. aastal päästis Saksamaa Euroopa sellest punasest teerullist, mis muidu oleks Vahemereni veerenud.

Eesti Eurohvitseride Kogu, kuhu sa kuulud, saatis kirja kolleegidele. Kelle poole täpsemalt pöördusite ja mida lootsite sellega saavutada?
Me saatsime kirja Vene ja Valgevene ohvitseridele. On käsud, mida ohvitser ei pea täitma. Kõikide riikide sõjaväed on ikkagi mõeldud riigikaitseks. Pole ründe- ega sõjaministeeriume, vaid on kaitseministeeriumid. Ohvitserid on andnud ikkagi vande kaitsta oma kodumaad, mitte rünnata naabreid.