Represseeritud isiku seadus ja rahvusvaheline õigus

tekst: Peep Varju,
Riikliku komisjoni ORURK tegevesimees 1992–2004

Peep Varju leiab, et ebaseaduslike otsuste põhjuseks on paljuski ametnike ebakompetentsus ja seda just rahvusvahelise õiguse sätete mõistmisel.

17. detsembril 2003 Riigikogus vastu võetud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (RIS) oli palju aastaid kestnud pingutuste tulemus. Seaduse algatajad olid vastupanuvõitlejaid ja okupatsioonides kannatanuid ühendavate organisatsioonide liikmed juba 1992. aastal.

Kohe pärast Riigikogu valimisi ja Mart Laari valitsuse ametisse astumist esitasime poliitvangide eestvedamisel ja Siseministeeriumi kaudu oma ettepanekud. Meid kuulda ei võetud ja täna on piinlik meenutada, et võitlus selle seaduse vastuvõtmiseks kestis üle 10 aasta. Lisan, et Leedus kehtestati taoline seadus kohe pärast vabanemist ja naabrite juures Lätis 10 aastat varem kui Eestis.
Kui 1999. aastal pärast Riigikogu valimistel saavutatud võitu tuli teistkordselt võimule isamaaline
M. Laari valitsus, siis meie lootsime, et asi saab tehtud. Pärast valimisi toimunud kohtumist, lubas peaminister igakülgset toetust meie tegevusele. Järgneva nelja aasta jooksul okupatsiooniohvrite seaduse osas mingit tulemust ei olnud.

Riigikogu võttis lõpuks seaduse vastu

Murrang toimus 2003. aasta kevadel, kui noor Respublica erakond saavutas valimisvõidu Riigikogu valimistel ja moodustati Juhan Partsi juhitud valitsus. Koostöö Eesti Memento Liiduga algas aasta varem kohalike valimistega, kui nad ise tulid meiega kontakte looma. Kohe pärast valimisi hakkasime ühiselt vajalikku seaduse algteksti koostama ja juba aprillikuus 2003 tuli kokku kolme juhtiva organisatsiooni, poliitvangide, mementolaste ja vabadusvõilejate valitud esindajad.
Meie komisjonis oli juhtiv roll riikliku ORURK-i komisjoni liikmel, õigusteadlasel Enn Sarvel, kes oli poliitvangide liidu juhatuse liige. Nii natside kui kommunistide vanglad ja sunnitöö üle elanud E. Sarv oli kümneaastase uurimistöö tulemusena 1997. aastal avaldanud raamatu “Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus.” See oli riikliku komisjoni töödest kaalukaim uurimus ning ühtlasi põhjalik ülevaade okupatsioonide ajal eesti rahvale osaks saanud kuritegudest rahvusvahelisest õigusest lähtudes.
Teine ORURK-i komisjoni liige meie meeskonnas oli poliitvangide liidu esimees Aadu Oll ja kolmandana mina valituna Memento Tallinna Ühenduse poolt.
Vabadusvõitlejate liidu esindajana kuulus meie meeskonda Riigikogu liige Kuno Raude. Seaduseelnõu algteksti andsime üle Justiitsministeeriumile paari kuu pärast. Ministeeriumi komisjonis jätkas tööd Enn Sarv ja tema teeneks oli järjekindel võitlus selle eest, et sõnastus ja sisu oleksid vastavuses rahvusvahelise õiguse normidega. Kehtivas RIS-seaduses, § 1, punkt 2 on see põhimõte fikseeritud järgmiselt: “Õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste käesolevas seaduses on määratletud rahvusvahelise õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.”
Kui 17. detsembril 2003 Riigikogu seaduse vastu võttis, siis olid meie komisjoni liikmed kutsutud Toompeale istungite saali ja me saime jälgida toimunud debatti ning lõpphääletust. Pärast seaduse jõustumist olime kutsutud vastuvõtule peaministri Juhan Partsi juurde. Selle jõulueelse õhtu liigutav moment meie jaoks oli siis, kui peaminister süütas küünla ootamatult meie seast lahkunud Aadu Olli mälestuseks. Algusest lõpuni aastaid seaduse eest võidelnud kaaslane ei saanud ise näha võidukat lõppu ja kauaoodatud seaduse jõustumist. Aga tema viimaseks jäänud tööpäev komisjoni liikmena Justiitsministeeriumis oli just see, kui seaduseelnõu tekst lõplikult heaks tunnistati ja saadeti edasi Riigikogule.

Jõupingutused uurimistöö alustamiseks

RIS seaduses fikseeriti valitsuse kohustus asutada sihtasutus represseeritute abistamiseks ja moodustada justiitsministri juhitav valitsuskomisjon koostööks seaduse rakendamisel tekkinud küsimuste lahendamiseks. Represseeritute seadus tegi valitsuse ülesandeks jätkata okupatsioonivõimu kuritegude uurimist ja kannatanute mälestuse jäädvustamist. 2004. aastal, kui hakati seadust rakendama, siis tegi Memento Tallinna Ühendus koostööd Tallinna Pensioniametiga, et anda selgitusi ning aidata õigesti lahendada küsimusi.
Sihtasutus meie ühingute toetamiseks ja uurimistööde ning mälestuse jäädvustamise projektide jätkamiseks loodi alles kaks aastat hiljem, 2006. aasta alguses. Fondi loomiseni toetas meie ühingute tegevust Justiitsministeeriumi valitsuskomisjon. Justiitsministri Ken-Marti Vaheri toetusel õnnestus realiseerida mitmeid projekte ja avaldada uurimistöid. Nende hulgas olid 2005. aastal trükitud ORURK-i komisjoni aruanne Valge Raamat kolmes keeles: eesti-, inglise- ja venekeelsena. Memento algatusel planeeriti valitsuskomisjoni poolt fondi loomine Tartu Ülikooli üliõpilastele, kellele määratakse eristipendium nende ettevalmistamiseks uurimistööks KGB ja teiste repressiivorganite arhiivides. Tähtajaks selgus aga, et ei olnud esitatud mitte ühtegi taotlust. Võistlus stipendiumi saamiseks kukkus läbi ja meid hämmastas väga, et üliõpilastel puudus huvi nii tõsise teemaga tegelemiseks.

ORURK-i välja antud raamatutesse on talletatud Eesti riigi ja rahva kaotused okupatsioonide läbi.

Ametnike ebakompetentsus

Nüüd, kui RIS seadus on kehtinud 19 aastat, oleme kahjuks kogenud paljusid juhtumeid, kus riigiametnike ebakompetentsusest tingituna on kannatanute taotlused tagasi lükatud. Ametnike ebaseaduslik tegevus on viinud lahenduse halduskohtusse ja meie inimesed on saanud õige otsuse alles kohtus.
Ametnikel puudub empaatia nende inimeste vastu, kes lastena okupatsiooniaastate kannatustes ellu jäid, ja nüüd pensionieas seadusega antud soodustusi kasutada saaksid. Ebaseaduslike otsuste põhjuseks on ametnike ebakompetentsus ja seda just rahvusvahelise õiguse sätete mõistmisel.
Kolmkümmend aastat iseseisvat Eesti riiki pole suutnud välja tõrjuda nõukogude süsteemist pärit väärmõtlemist okupantide kuritegude hindamisel. Viimased negatiivsed otsused puudutavad Siberis sündinud lapsi, kes pole varem enne pensionile jäämist osanud ennast ohvrina määratleda. Väära otsuse saavad needki lastena repressioonide läbi kannatanud inimesed, kes on jäänud täiesti kõrvale meie organisatsioonide ühistegevusest.
Okupatsiooniaastail vaikiti eesti peredes minevikus toimunud kommunistide kuritegudest ja vaikimine oli üks passiivse vastupanu vormidest. Vanem põlvkond on nüüd lahkunud meie seast ja tundub, et järsku nagu polekski kusagilt midagi võimalik teada saada. Samas oleme aga meie, kannatanud ise 33 aasta jooksul kõik kuritegude materjalid läbi töötanud, raamatutesse raiunud ja kõigile kättesaadavaks ning ka mõistetavaks teinud.

Represseeritud isiku õiguste kaitse

Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) on sündinud koos Memento ühenduste liikumisega alates unustamatust Tallinna linnahalli koosolekust 25. märtsil 1989. Sellel asutamiskoosolekul moodustati Memento teabe- ja ajalootoimkond, millest hiljem kujunes alaliselt tegutsev töögrupp ERRB. Alates esimesest raamatust 1996. aastal on ERRB välja andnud kokku 18 mahukat musta nimekirjaraamatut. Nendes on fikseeritud sadade tuhandete Eesti kodanike saatus okupatsiooniaastail ja lisatud põhjalik selgitus toimunud kuritegudest.
Näiteks esimeses raamatus on kõigi kriminaalkoodeksi paragrahvide loetelu ja täpne seletus, süüdimõistmist teostanud organite loetelu, KGB dokumentide näidised, väga täpne statistika kuritegude kohta jms. Need põhiandmed on esitatud järjekindlalt vastavalt teemale igas raamatus. Kui raamatus R-1 näitab statistika kõige rohkem kasutatud süüdistuse paragrahvi 58-1a 39,7 % kõigist juhtudest, siis raamatu R-2 puhul on see pisut vähem – 35,7 %. See näide selgitab, kui põhjalikult oleme meie, kannatanud ise nõukogude vägivallasüsteemi kuriteod eesti rahva ette viinud.
Need meie koostatud raamatud on olemas igal pool: raamatukogudes, arhiivides, kauplustes, koolides ja sadades peredes. Kuidas on aga võimalik seletada olukorda, kui sellisest väärt infost ei tea mitte midagi Eesti Vabariigi ametnikud, kes peavad hoolt kandma meie kannatanute õiguste tagamise eest? Antud juhul tähendab see okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku õigusi vabas Eestis!

Otsus represseeritud isikuks mittetunnistamise kohta

Nüüd üks juhtum ebaseaduslikust otsusest represseeritud isikuks mittetunnistamise kohta. 19. juulil 2021 esitas Sotsiaalkindlustusametile taotluse 25. mail 1956 Vorkutas sündinud Lanna Vassila, kes on poliitvangi Ants Luige tütar. Lisatud sünnitunnistus kinnitab fakti lapse sünnist poliitvangide kinnipidamiskohas. Ametnikud alustasid viis kuud väldanud põhjalikku uurimistööd, et leida põhjus eitava vastuse andmiseks. 17. detsembril 2021 saabki valmis kahel ja poolel leheküljel vormistatud põhjalikku uurimistööd kirjeldav eitav otsus nr. 2184 RT hüvitiste peaspetsialisti Mari Räppo allkirjaga.
Otsus oli sedavõrd vastuolus RIS-seadusega, et Tartu Memento astus välja oma liikme õiguste kaitseks ja saatis jaanuarikuu algul kolmepunktilise argumenteeritud vastulause. Ametnike väärad väited lükati tagasi meie ekspertide argumentidega.
Esiteks, arhiiviteatises on jäme viga poliitvangi süüdimõistva otsuse osas, mis annab alust väärinfoks toimunust. Teiseks, ametnikud ei mõista RIS-seaduse §2, punktis 2 oleva teksti sisu. Kolmandaks, ametnikud on teinud tarbetut uurimistööd lapse ema kohta, lähtudes oma täielikust ebakompetentsusest nõukogude õigussüsteemi mõistmisel ja hindamisel. Selle protesti tekst on antud käesoleva loo lisana.
Teine juhtum kinnitab järjekordselt rahvusvahelise õiguse mittetundmist ja RIS-seaduse §1, punktis 2 antud juhise mittemõistmist. See on seaduse selgroog, mille meie riikliku komisjoni õigusteadlane Enn Sarv järjekindla võitlusega suutis saavutada.
Antud juhtumil langevad ametnike ebaseadusliku tegevuse ohvriks Venemaale 1941. aastal deporteeritud Eesti lastekodude lapsed, kes on kommunistide sõjakuritegude ohvrid. Hiljem Venemaal osa neist tegid alaealistena orjatööd sõjatehastes. Täpselt sama saatus oli juuniküüditamisega Siberis orbudeks jäänud eesti lastel, keda vanuse tõttu kas lastekodusse ei võetud või sealt tööle suunati.
Vabas Eestis ei tea riigiametnikud nendest sündmustest mitte midagi ja ma kordan veel kord, et neil puudub empaatia ränga lapsepõlve läbi elanud Eesti kodanike mõistmiseks. Nad pole huvi tundnud ega aru saanud nendest inimsusevastastest kuritegudest, mis meie ühenduste 30-aastase uurimistööga on otsekui kandikul kätte antud. Ometi nende ametikoht kohustab selliseid teadmisi omandama!
Rahvusvahelise õiguse aktidega mittearvestamine ei ole mingi juhuslik eksimus mõne üksiku ametniku töös. Eesti riik ühines rahvusvahelise õiguse konventsioonidega ja võttis endale kohustuse neid seaduse norme täita. Eksimusi selles õigussüsteemis loetakse riigi suhtes tõsisteks.

Maarjamäe Kommunismiohvrite memoriaalile kantud ohvrite arvu on tugevalt kärbitud. Meie vabadusvõitlejate ja teiste ühingute juba raamatuisse raiutud nimed peavad leidma oma koha ka Maarjamäe memoriaalil. Foto: FLICKR # EV100 / Aron Urb

Kommunismiohvrite memoriaalile kantud ohvrite arvu on tugevalt kärbitud
Kahjuks esineb pealiskaudset ja väära suhtumist rahvusvahelise õiguse aktidesse mitmes valdkonnas. Eesti ühiskond pole osanud neid õiguse norme omaks võtta ja ilmselt kestavad tänaseni nõukogude ideoloogiast pärit mõjutused. Meid, kommunistliku terrori ohvreid kaitseb vabas Eestis kõige tugevamalt just rahvusvaheline õigus. Siseriiklikud seadused ei saa olla kõrgemal rahvusvahelisest õigusest või asendada neid.
Konkreetne näide eelmisest aastast on Eesti Mälu Instituudi (EMI) tegevus kommunismiohvrite hindamisel. 2017. aastal Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) andis üle Mälu Instituudile 28 aasta jooksul koostatud ohvrite nimekirja Maarjamäe Kommunismiohvrite Memoriaali jaoks. See andmepank oli kõigi meie kannatanute ja vastupanuvõitlejate organisatsioonide ühise töö tulemus. Alates 1992. aastast tegutsenud kompetentne Riigikogu komisjon ORURK oli meile suunanäitajaks ja abistajaks meie uurimistöös. Okupatsioonikuritegudest ilmusid ERRB raamatuis mitmed riikliku komisjoni liikmete tööd. Nagu RIS-i seaduse loomise protsessist näha oli, tulid rahvusvahelise õiguse põhimõtted nende töödes tugevalt esile, sest tuntud õigusteadlasi oli ORURK-i komisjonis mitmeid.
Kommunismiohvrite memoriaali rajamise ajal sai selgeks, et EMI meeskonna ajaloolastel puudub rahvusvahelise õiguse normidest lähtuv täpne arusaamine ohvritest. Nende väär hinnang inimsusevastastele kuritegudele on viinud selleni, et kommunismiohvrite memoriaalile kantud ohvrite arvu on tugevalt kärbitud. Meie vabadusvõitlejate ja teiste ühingute juba raamatuisse raiutud nimed peavad leidma oma koha Maarjamäe memoriaalil.
Siseriiklikke õigusakte tsiteerides, nagu viimati 30. augustil 2021 antud vastuses meie pöördumisele tapetud Eesti lennuväeohvitseride kohta, on EMI meeskond järjekordselt keeldunud oma viga tunnistamast. Justiitsministeeriumilt pole meie pöördumistele õiguslikku hinnangut antud.
Lõpetuseks lisan lugejale teadmiseks, et kahe kuu jooksul pärast meie protesti pole tühistatud ebaseaduslikku otsust nr. 2184 RT 17, Lanna Vassila asjas. detsembrist 2021. On määratud uus spetsialist asja uurimiseks, sest meie argumente pole mõistetud.

* * *

Tartu Memento vastus Sotsiaalkindlustusametile

1. Otsus nr. 2184RT 17. detsembrist 2021 Lanna Vassilale on väär, sest koostajad ei tunne terroririigi N. Liidu seadusandlust ja kohtupraktikat. Arhiiviteatises märgitud karistus asumine on jäme viga. Ants Luik sai karistuseks § 58-1a alusel 10 aastat vangistust ja seejärel 3 aastat sundasumist. Seega kokku 13 aastat isolatsiooni kodumaast. Nõukogude süsteemis see paragrahv tähendas nõukogude isamaa reetmist ja ränka karistust alates mahalaskmisest ja lõpetades pika vangistusega.
2. Otsuse koostajad ei mõista õigesti represseeritud isiku seadust (RIS). § 2, (2) punktis on fikseeritud lapse kohta erandina, et ka pärast vanema nn vabanemist on tema laps represseeritu õigustes. Tähtajaks on märgitud ” …… reaalne võimalus Eestisse naasmiseks”. See on tegelikult kodumaale saabumise aeg. Selle formuleeringu panid seaduse teksti poliitvangide ja Memento organisatsioonide esindajad, kes kuulusid seaduseelnõu ette valmistanud komisjoni. Kaug-Põhja ja Siberi karmides ning ebainimlikes tingimustes sündinud poliitvangide väikelaste saatust ja võimalusi nendega koos kodumaale pääseda, teadsid komisjonis töötanud meie esindajad oma kogemustest.
3. Sotsiaalkindlustuseameti otsuses märgitud faktid lapse ema kohta on liigsed ja ei puutu asjasse. Piisab sellest, et on fikseeritud poliitvangi lapse sünnidokument Vorkutast ja puudub dokument Ants Luige vabastamise kohta riigiametnike poolt väidetud kuupäeval 28.03.1953. Otsekohe pärast J. Stalini surma selle kuupäevaga mingit amnestiat poliitvangidele ei antud. Eesti Vabariigi seadust okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku kohta tuleb täita seaduse tekstist lähtudes. Ebakompetentne eitav otsus ränga saatuse lapsepõlves üle elanud Eesti kodanikule väärib otsustavat hukkamõistmist.

9. jaanuar 2022