Sergei Malsch 1917. Keiserliku armee Komarovski polgu alamporutšik.

Sergei von Malsch – ühe baltisakslase lugu

tekst: Jüri Kotšinev
fotod: autori kogust

On aeg kirjutada lugu minu sugulasest, baltisakslasest Sergei von Malschist. Jälg, mille on baltisakslased jätnud oma kunagise kodumaa Eesti ajalukku on kaasajal vähest kõneainet pakkunud, kuid siiski tajutav ja oluline.

Olen kirjutanud Kultuuri ja Elu veergudel paljudest baltisaksa tegelastest, kes olid sündinud Eesti- ja Liivimaal, arvan, et aeg on kirjutada ka oma sugulasest, kelle elust ja tegemistest olin kuulnud tema sugulaste kaudu. Nende ühiste sugulastega suhtlesin ma isiklikult. Sergei von Malsch oli minu vanaonu Gleb von Malschi onu. Ma suhtlesin vanaonu Glebiga üsna tihedalt eelmise sajandi viimasel kümnendil, ning kuna vanaonu oli minu vanaema õepoeg, sain ma teada Sergei von Malschi elust ka vanaema ja ema käest ning pealekauba oli tema saatus mõneski mõttes ühe 19. sajandi lõpus Eestimaal sündinud baltisakslase saatuse koondkuju.
Malschide esiisa Johann Matthäus Malsch (4. II 1722 Rawiczis, Poolas – 5. I 1796 Revalis) oli lõpetanud Halle ülikooli, töötas Halles õpetajana ja oli 1748. aastast Liivimaal parun Bielsky juures koduõpetajana. 1750. aastal kutsuti ta Revali Toomkooli vabanenud kantorikohale. Samal aastal abiellus ta Anna Justina Baytziga, neil oli neli last. Johann Matthäus oli õpetaja Revali Rüütli- ja Toomkoolis ning organist Toomkirikus. Temast algas Malschide Eestis elava suguvõsa ajalugu.
Tema poeg Johann David Malsch (2. IV 1751 – 4. IX 1805) oli õpetaja ja Toomkiriku diakon, ta abiellus I gildi kaupmehe tütre Gerdrutha Elisabeth Meyeriga, oli kolm poega ja seitse tütart.
Tema poeg Carl Arnold von Malsch (6. II 1794 – 5. IV 1847) oli Revalis kvartali järelevaataja 1818–1819, politseikomissar 1819–1825, Revali linnasekretär alates 1826, titulaarnõunik. 06. XI 1842 annetati talle Püha Stanislavi III järgu orden ja tõsteti aadliseisusesse. Abielust Amalie Elisabeth Schmidtiga sündis neile kuus last.
Tema poeg Johann Theodor von Malsch (3. II 1817 – 1. X 1894) pidas mitmeid ameteid, oli politseiuurija Revalis ja kolleegiumisekretär. Theodor von Malsch kuulus Mustpeade vennaskonda ja oli Oleviste koguduse liige. Tema abikaasa oli Ida Amalie Weisse, kellega tal oli viis last.
Poeg Woldemar Carl Johann von Malsch (1. X 1857 – 7. XII 1929) oli advokaat. Pärast oma abikaasa Aline Emilie von Plaestereri surma (neil oli poeg Raul Ludwig Johann) abiellus ta õuenõunik Nikolai von Surnowitschi tütrega Eugenie, keda käis kosimas Kuramaal Miitavis. Eugenie von Malsch omas Wesenbergis oma trükikoda ja kirjastust ning tegeles raamatute avaldamisega. Küllaltki edumeelne ja ettevõtlik naine oma aja kohta. Woldemar töötas Aadlikassas (pangas) ja oli tuntud Revali kultuurielu edendajana. Sellesse perekonda sündisid lapsed Anatol, Sergei, Nikolai ja Leonid. Leonid von Malsch oli minu vanaema õe Maria Ožerelkova abikaasa ja nende perre sündis minu vanaonu Gleb von Malsch ning tema õed Ludmilla ja Tamara. Kuna Eugenie oli õigeusklik, ristiti ka lapsed õigeusku.

Sergei Malsch 1917. Keiserliku armee Komarovski polgu alamporutšik.

Baltisakslasena Eesti Vabadussõjas

Sergei von Malsch (13. VII 1889 Wesenberg – 1965 Essen) astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse 1. oktoobril 1907 Onega jalaväepolku. 21. juulist 1914 oli Tamanski 150. jalaväepolgus. Sealt komandeeriti aastaks Odessa 2. lipnike kooli, mille lõpetas 2. jaanuaril 1916 lipnikuna. Peale lõpetamist määrati ta 24. juulil 1916 24. tagavarapataljoni. Sealt edasi saadeti Sergei von Malsch 150. Tamanski polku, mis võitles Põhjarindel. 1. septembril 1915. ülendati Sergei von Malsch alamleitnandiks. Edasi viidi Sergei von Malsch üle 731. jalaväe Komarovski polku, mis võitles samuti Põhjarindel, ja ülendati alamkapteniks. Sealt lahkus ta 17. novembris 1917.
2. aprillil 1919 astus Sergei von Malsch Eesti armeesse. Sealt läks ta 15. juunil 1919 üle Loodearmeesse, mida tollal Põhja-Lääne armeeks kutsuti. Ta teenis Bulak-Balahhowitši 1. Partisanipolgus. 22. juulil 1919 sai Sergei von Malsch Porhovi all haavata ning peale tervenemist suundus uuesti Eesti Kaitseväkke.
1. novembril 1920 vabastati sõjaväeteenistusest vanuse tõttu ja arvati tagavaraväkke. Sel ajal teenis ta Tallinna komandandi alluvuses plats-adjutandina. Erru arvati tervislikel põhjustel (tööõnnetuse tõttu Tartu stanniolivabrikus kaotas parema käe) 19. aprillil 1926.
Oma vanaonult Gleb von Malschilt kuulsin, et Sergei oli lootusetult armunud minu vanaema vanemasse õesse Maria Ožerelkovasse, kuid selle napsas temalt ära tema oma vend, Glebi isa Leonid von Malsch. Sergei ei abiellunudki kunagi ja jäi igaveseks poissmeheks. Ka minu vanaema kinnitas seda juttu. Lisaks ühiskonnas toimuvale traagikale oli Sergei von Malschi elus piisavalt ka isiklikku traagikat ja dramatismi.
1939. aastal suundus Sergei von Malsch koos ema Eugeniega – nagu enamus Eestis elanud baltisakslasi – ajaloolisele kodumaale, Saksamaale. See toimus 23. oktoobril. 25. oktoobril lahkus vend Leonid, tema naine Maria ja lapsed Gleb, Ludmilla ja Tamara. Järelümberasumisega 1941. aasta kevad-talvel lahkus Saksamaale ka Sergei emapoolne vanaema, minu vanavanaema venelanna Maria von Malsch. Järelümberasumine korraldati Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise lepingu alusel ja ei hõlmanud ainult sakslasi. Eugenie von Malsch suri aasta pärast Posenis, kuhu perekond oli algselt paigutatud. Minu vanavanaema Maria hukkus 1943. aasta juulis, kui liitlasväed pommitasid Hamburgi.
Kuna Sergei oli kaotanud õnnetuses parema käe, ei pidanud ta liituma Wehrmachtiga nagu tema vend Leonid või vennapoeg Gleb von Malsch.
Peale II maailmasõja lõppu elas Sergei Saksmaa Liitvabariigis, viimased aastad elust elas ta venelaste vangist pääsenud vennapoja Gleb von Malschi perekonnas Essenis. Vanaonu isa Leonid von Malsch langes Wehrmachti leitnandina lahingutes Smolenski all 19. septembril 1943. aastal. 17. oktoobril avaldati ajalehes Eesti Sõna tema surmakuulutus.
Huvitav oli Saksamaal viibides lugeda kirju, mida saatsid teineteisele isa ja poeg ehk siis Wehrmachti ohvitser Leonid von Malsch teisele ohvitserile Gleb von Malschile. Need Wehrmachti väliposti kaudu liikunud kirjad kahe saksa ohvitseri vahel olid kirjutatud vene keeles. Kodune keel oli neil lisaks saksa keelele ka vene keel, kuna Leonidi naine – Glebi ema Maria oli venelanna. Olen ise neid kirju lugenud ja mind tabas seda tehes absurditunne – kaks saksa ohvitseri kirjutavad selle rahva keeles, kellega parasjagu sõdivad. Tegemist oli unikaalse kurioosumiga iga juhul. Ka see, et üks baltisakslane Eesti sõjaväega liitus oli minu jaoks küllaltki üllatav fakt. Sergei von Malsch teenis tõesti Eesti armees.
Sergei von Malsch oli Eesti Vaba­dussõjast osavõtja mälestusmedali kavaler. Ta on kirjas andmebaasides Eesti ohvitserina ja tema andmed peaksid olema kirjas Eesti Sõjamuuseumi andmebaasis.
Kui ma 1988. aastal Saksamaale vanaonu Gleb von Malschi juurde sõitsin ja temaga Essenis ühistest sugulastest rääkisin, oli Sergei von Malsch meil sagedane jututeema. Ei ole vähetähtis ka fakt, et just minu vanaonu juures Essenis elas Sergei oma viimased aastad.

Baltisakslaste saatus on jäänud varju

Baltisakslaste saatus on siiani üsna vähe tähelepanu äratanud kaasaegses Eestis. Selleks on omad põhjused. Eesti ja Saksamaa suhted ajaloolises lõikes on teatud spetsiifikaga markeeritud. Nii see oli ja nii see jääb. Samal ajal olid ka mu teised sugulased emaliini pidi seotud valge liikumisega ja võitlusega bolševismi vastu. Minu vanaema kaks onu – Sergei Ožerelkov ja Fjodor Ožerelkov sõdisid punaste vastu Denikini armees. Fjodor Ožerelkov käis peale kodusõja lõppu 1922. aastal läbi nõukogude vangilaagri ning suri eelmise sajandi teisel poolel laagrist eluga pääsenuna Moskvas. Sergei Ožerelkov töötas NEP-i ajal (uue majanduspoliitika tingimustes) Kostromas metsatööstuses.
Vanaonu Esseni korteris rippusid seintel fotod keiser Nikolai II-st ja keisrinna Aleksandrast. Vanaonu isa – Leonid von Malsch oli samuti raamitud fotol, veel tsaariaegses mundris. Vanaonu meenutas, kuidas ta isa oli II maailmasõja ajal öelnud, et poleks iial arvanud, et hakkab sõdima saksa mundris venelaste vastu. Ajaloo keerdkäigud on teinekord väga ootamatud. Suur poliitika ja suured laamid ühiskonnas muudavad oma kurssi teinekord täiesti ettearvamatult ja tavainimeste elud ja saatused lendavad nagu pilpad ja laastud metsalangetamise ajal.
Sergei von Malschi kauge esi­vanem Johann Matthäus von Malsch on maetud Tallinna külje all kunagise Mõigu mõisa surnuaial. See surnuaed oli koht, kuhu maeti Toomkiriku saksa koguduse liikmed. Kabel ja surnuaed on tänaseks päevaks hävinenud. Teised von Malschid olid maetud Tallinna Kopli kalmistule, mida ka Saksa kalmistuks kutsuti, sest sinna maeti Oleviste ja Niguliste koguduse sakslastest liikmed, ja mis on hävitatud.
Terve seltskond omaaegseid Eestiga seotud sakslasi ning pisut ka venelasi on jäädavalt siit lahkunud. Venelaste all pean ma mõistagi silmas neid riigiteenistujaid ja sõjaväelasi, kes elasid siin keisririigi aegadel. Asemele tuli sellele seltskonnale II maailmasõja järgsel perioodil uus laine tegelasi. Need olid hoopis teise kultuuri ja vaimsuse kandjad. Need olid punased. Need olid bolševikud, kelle vastu sõdisid kodusõja ja Vabadussõja ajal nii minu saksa kui vene juurtega sugulased ja esivanemad.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütlesid kunagi vanad roomlased. Märke siinkandis elanud ja tegutsenud inimestest on säilinud väga palju. Need märgid on vanad mõisasüdamed ja häärberid, ühiskondlikud hooned ja seltsimajad. Kõik see on jõudnud tänapäeva, kuid jäädavalt kadunud on need inimesed, kes omal ajal nendes hoonetes elasid ja tegutsesid.
Hämmastav on see, et üks baltisakslane – Sergei von Malsch astus Eesti väkke ja Vabadussõja medali sai. Seega ei olnud kõik sakslased kaugeltki eesti omariikluse vastased ja Balti hertsogiriigi idee hääbumise järel ei heitunud nad sugugi, vaid võitlesid Eesti eest punaste vastu. Sergei von Malsch muutus juba ammu minu joaks eelmise sajandi alguses Eestis elanud baltisakslase koondkujuks. Sellistel inimestel oli ilmselt väga raske elumuutustega kohaneda, kuid ometi suutsid nad elada oma elu lõpuni ja kõik neile Jumala poolt määratud katsumised ületada. Suur elujaatus oli omane põlvkonnale, kelle sünniaasta jäi 19. sajandi lõpuaastatele.

1939. aasta lõpetas siinsete baltisakslaste ajaloo

Sergei von Malsch 1937. aastal.

Õnneks sain ma omal ajal suhelda nii oma saksa kui vene sugulastega piisavalt palju, et panna kokku pildi sündmustest, mis leidsid aset Vene revolutsiooni ajal ja sellele järgnenud verisel perioodil. See oli aeg, kus kadus Vene Keisririik ja tekkis uus Venemaa. Selle tohtu muutuse käigus sai ajaloolise iseolemise võimaluse Eesti. Eestlased kasutasid oma ajaloolise võimaluse hiilgavalt ära ja tekkis Eesti Wabariik. Paljud baltisakslased andsid selleks oma panuse.
Vene valged sõdisid oma idee eest võidelda rahvusvahelise bolševismiga ja selle võitluse käigus olid nad Eesti rahvaväe liitlased. Tegemist oli huvide ajutise kokkulangemisega. Peale Vabadussõja lõppu ei olnud ei baltisakslastel ega vene valgetel mingit poliitilist ega muud valikut ja algas uus elu uues riigis. Vaenulikult Eesti Wabariiki ei suhtunud minu sugulaste hulgast küll mitte keegi. Tegelikult integreeruti tollal Eesti ühiskonda valutult ja kuidagi loomulikult. Enamus vene valgeid ja baltisakslasi rääkisid siin elades probleemitult eesti keelt.
Kõigele sellele tõmbas kriipsu peale 1939. aasta – aeg, millal stalinlik nõukogude liit sisenes oma baasidega Baltikumi ja see lõpetas mitte ainult Eesti omariikluse, vaid ka siinsete baltisakslaste ajaloo. Ka siin veel elus olevad vene endised valgekaartlased hävitati. Nad kas küüditati Siberisse või lasti kohapeal maha.
Sergei von Malschi vend Nikolai von Malsch, kes oli ettevõtte Eesti Siid direktor ja elas Kadriorus jäi vaatamata sugulaste hoiatustele Eestisse. Ta arreteeriti 1940. aastal koos naise Juliga, anti aega kakskümmend minutit asjade pakkimiseks ja viidi Siberisse. 1949. aastal nad vabanesid – esmalt Juli, siis Nikolai, ja asusid elama mu vanaema juurde, sest nende Kadrioru korter oli eksproprieeritud. Nikolai suri poole aasta pärast, Juli aasta pärast. Minu vanaema õde Maria von Malsch rääkis Nikolaile korduvalt, et siit tuleb lahkuda, kuna siia tulevad kommunistid. Vanaema jäi Eestisse, kuigi ta ema lahkus 1941. aastal Saksamaale.
Vanaema pidi 1944. aastal peaaegu NKVD poolt arreteeritud saama. Põhjus tema ülekuulamiseks punastega koos tulnud NKVD poolt seisnes selles, et üks tema töökaaslasi kirjutas organitele pealekaebusi koostöö kohta Saksa võimudega vahemikus 1941–1944. Selge see, et vanaema õepoeg Gleb von Malsch käis iga puhkuse ajal rindelt oma tädi, minu vanaema, vaatamas ja elas tema juures Tallinnas nädala jagu. Viimati oli see 1943. aastal. Nägijaid oli palju ja saksa ohvitseri külaskäigud oma tädi juurde andsid võimaluse kaevata vastavatele organitele kohe, kui punased Eestisse tagasi tulid. Vanaema pääses üle noatera. Ta oli Eesti ajal olnud aktiivne Naiskodukaitse liige.
Minu vanaonu Gleb von Malschi isa Leonid von Malsch maeti 1942. aastal Smolenski all sõdurite ühishauda. Gleb von Malsch külastas hiljem turistina Smolenski lahingute paika ning tõi sealt kaasa sümboolse peotäie mulda. Hauakivi Leonid von Malschile on Esseni surnuaial ja sinna on maetud metallist laeka sees see Smolenskist toodud muld. Selle haua kõrval on Sergei von Malschi haud. Sergei suri Essenis 1965. aastal 76-aastasena. Kui me käsime mitmeid kordi vanaonuga Esseni surnuaial, luges vanaonu mulle alati paar rida Puškini luulet. See oli samuti meeldejääv ja üllatav.
Selline on tüüpiline baltisakslaste saatus. Neist, endistest Vene Keisririigi alamatest said Eesti Wabariigi kodanikud, seejärel emigrandid, siis Suur-Saksamaa kodanikud ja II maailmasõja veteranid, ent enamus baltisaksa meestest langes II maailmasõja rinnetel. Segipaisatus ja pillutatus üle terve maailma – see kõik oli 20. sajandi ajaloo pööriste mõju ühele rahvusvähemusele, kelle esindajatest paljud elasid siin pikki sajandeid.
Jälg, mille on baltisakslased jätnud oma kunagise kodumaa Eesti ajalukku on kaasajal vähest kõneainet pakkunud, kuid siiski tajutav ja oluline. Eesti kuulub ju tegelikult põhjamaade ja germaani kultuuriruumi. See on aidanud eestlastel üle elada punaste võimu eelmisel sajandil.