Pikk tee tume-heledas ilmas

tekst: Ülo Alo Võsar

Poetess Leili Andre. Arhiivifoto

Ilmumas on 100 aastat tagasi sündinud poetessi Leili Andre uus luulekogu “Öil valgeil neil”, mille aluseks on poetessi elukaaslaselt saadud käsikiri “Laul ühele”.

Leili Andrel (1. II 1922 – 4. X 2007) oli väga raske end luuletajana jalul hoida läbi Nõukogude võimu aastate. Sest ta oli alustanud luulerümituses Tuulisui Eesti Vabariigi ajal, avaldanud jõulisi värsse Saksa okupatsiooni aegses ajakirjanduses ja esinenud hiljem välismaal välja antud sinimustvalge poeesia põimikus “Sini-must-valge värvikolmik Eesti luules” (Stockholm 1959). Kõike seda tuli varjata.
Õnneks ei langenud ta repressioonide ohvriks, vaid püsis vaikides vee peal, avaldades pidevalt oma loomingut maakonnalehtedes. Samal ajal täiendades end pedagoogiliste teadmistega kõrgkoolis, andes tunde õige mitmes õppeasutuses, olles ühes neist isegi direktor.

OOTEL

Oo, sind — vallatut ja väikest
laulvat, naervat kevadpäikest!
Vajub tuppa nagu siidi,
põrandale hõbeniidi
laotab, laugudele vaob.

Ammu juba räästas sulas,
rentslis vesi aina vulas,
lumeveermeid mitmeks jaotas.
Kärbes aknal tiibu laotas.
Kuhu aga kevad jääb!

Ikka lumi, hanged, jää ja
silmad ühe nukraksjääja.
Ootab jälle kevad päikest,
kevadhaldjat — naervat, väikest
nägu vaikne, kaame, kurb.

22. II 1942

Ma võin eksida, aga mulle tundub, et teda päästsid nimevahetused abiellumiste teel: algul oli Leili Rimmel, siis Leili Andre ja lõpuks Leili Jõesaar. Luulet ja lühiproosat avaldas ta Andre nime all.
Ühel kirjandusõhtul, kui esitati Leili Andre uudisloomingut, võttis sõna keegi kuulajate hulgast: “Leili Andre vaikne lüürika on omapäraane, kuid ei tõuse enam sellele tasemele, mis tal oli tuulisuilasena. Teda võis tol ajal vabalt võrrelda arbujatega. Nõnda oli ta noorte kirjandusrühmituses ainsa naislaulikuna kõrgelt hinnatud. Missuguseks võinuks ta kujuneda, kui see uus aeg oma uute nõudmistega poleks teda rajalt kõrvale tõrjunud?”
Oma head taset näitas ta sõjaaegsetes ajakirjades ja kogumikus “Ammukaar” Leili Rimmeli nime all.

MAI

Nii kergelt nagu lapse unenägu
on väljadele liibund valge mai.
Maailm on avar, kumisev ja lai
ja kaasikus ka rõõmsalt rõkkab kägu.

Öö taevan reastab kerged pilveluiged,
mil tuulten helaks kui su oma hing,
mis rahutu, õrn, otsiskelev ning
kun kajastuvad maiöö vabad tuiked.

Nüüd vihurite tantsun vormub valmiks
sus avaruste janu tärkav pung.
Ja veren elamise ahne tung
loob ridu võitluslaulu võimsaks salmiks.

2. V 1940

Punapoeesiat Leili Andre ei harrastanud. Aeg läks oma sammu pidi edasi. Lõppude lõpuks läksid luuletaja ees lahti ka Eesti Raamatu tollased kitsad uksed ja ilmus Leili Andre esikkogu “Hõbedakirjaga kruus” (1979). Seejärel leidis ta võimaluse sahtlisse kogunenud loomingut (kirjastuse) lastekirjanduse osakonna kaudu avaldada. Kõigepealt ilmus põimik “Оi, seda heledat ilmakest” kolme autori kogumikus “Мinu väike õunapuu” (1974). Järgnesid “Кes selle tamme istutas?” (1982), ”Päike õunas” (1985) ja “Lumeliiliad” (1990). Kodukandis Järvamaal anti välja tema viimane kogu “Мa usun kevadet” (1997). Täitus ka luuletaja ammune unistus: tema viisistatud värsid kõlasid laulupidudel.
Palju luuletusi jäi raamatutena avaldamata. Ka käesoleva kogu käsikiri, mille andis mulle tema endine abikaasa Eedo Jõesaar (29. XII 1935 – 7. VIII 2020), asus autori isiklikus arhiivis. Käsikiri “Laul ühele” on tähelepanuväärne eelkõige selle poolest, et on pühendatud Kalju Lepikule, kaaslasele ja kavalerile Tuulisui päevilt. See on ühtlasi kirjanduslik ja kirjanduslooline ürik.

SIIA-SINNA

Siia-sinna, siia-sinna
valge liblikana põikleb
kevadesse, tuulehoosse,
helinaisse, luuleloosse
ka mu mõte.

Teid on valgeid, tahan minna,
kaugus imetledes hõikleb!
Kuigi saatus südant puutuks,
sellest midagi ei muutuks:
tahan minna!

Sõidaks, paadiks pilvepuna,
nagu hommik üle taeva,
sulle, kes mu mõtteks salaks,
tuhat hellust sülle valaks
kevadega!

5. V 1940