Kultuur ja Elu 1/2022

Kultuur ja Elu 4/2021

 

 

 

HELJO LAEV –    
lootsime, et lääneliitlased päästavad selle olukorra

tekst: HELJO LAEV
kogumikust “Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal” Tartu 2009


HELJO LAEV (sündinud Lüsi)
- Sündinud 3.10.1931 Tartus
- Viimane elukoht Eestis: Paralepa
- Lahkus Eestist: 29.09.1944
- Asukohamaad: Tšehhi, Saksamaa, Ameerika Ühendriigid
- Üliõpilasorganisatsioon: korp! Filiae Patriae

Kas keegi võis septembris 1944 arvata, et kodumaalt lahkumine oleks pikaajaline? Eestlased lootsid alati, et tuleb “valge laev“ ja lääneliitlased päästavad kuidagi selle olukorra. Venemaa ei saa ju võimutsema jääda. Et kõik need riigid jääksid Vene valdusesse, see nagu ei tulnud üldse võimalusena kõne alla.

Mu vanemad on pärit Järvamaalt endisest Võhmuta vallast endisest Paistevälja külast. Nad on mõlemad pärit samast külast, erinevatest taludest: ema Päärna talust ja isa Lepiku talust. Ilmselt mu isa läks riigimetsade valitsuse teenistusse varsti peale abiellumist. Enne Virumaal teenimist oli ta Saku metskonnas, kus sündis mu õde Aino, kes on minust seitse aastat vanem.
Mina sündisin 3. oktoobril 1931 Tartus ja Tartus sellepärast, et mu ema käis seal sünnitamas. Sel ajal me elasime perega Virumaal väikeses asulas nimega Oandu, sest mu isa töötas riigimetsade valitsuse ametnikuna Püssi metskonnas.
Minu mälestused algavad tõesti alles sellest, kui ma Oandul olin. Seal me elasime kuni minu peaaegu viie aastaseks saamiseni. Püssi metskond asus minu arvastes endises mõisahoones ja ametnikel oli omaette elumaja. Seal oli ainult 4-klassiline algkool ja seetõttu me sinna väga kauaks elama ei saanud jääda, sest et õel oli vaja minna kooli ka peale 4. algkooli klassi. Minu isa oli eluaeg ettenägelik inimene ja plaanitses alati ette, kuhu järgmisena peab minema, et oma elujärge parandada või oma lastele haridust võimaldada.
Kui ma olin umbes neli ja pool aastat vana, siis mu isa laskis ennast ümber määrata Jõhvi metskonda. Metskond oli Edise mõisas, mis on Rakvere maanteed mööda Jõhvist paar kilomeetrit lääne poole. Edise mõis kuulus tookord kaitseväe kindralile Tõnissonile, kellele oli see antud Vabadussõjas osutatud teenete eest, aga kindral käis seal harva. Mõisas olid kantseleiruumid. Metsaülemal oli oma elamu, meie elukorter oli ühes mõisale kuuluvas hoones.
Mu õde käis alguses lähedalolevas Edise algkoolis, aga peatselt läks ta edasi kooli Jõhvi, kus oli siis muidugi 6-klassiline algkool. Isa valis koha selle järgi, et Jõhvis oli ka gümnaasium, sest siis ei olnud vaja jälle ametikohta vahetada, kui vanem tütar koolis edasi jõudis.
Kui ma olin peaaegu 6-aastane, siis vanemad ostsid Jõhvi linna Narva maanteele väga ilusa ja suure tsaariajal ehitatud puumaja, see oli Narva maantee 28. Heleroheline, valgete akendega, kummaski otsas värviliste klaasidega rõdud, mille klaasaknad käisid lahti või kinni täiel määral. Ma olen kindel, et mu vanematel ei olnud kerge seda kodu osta, sest riigiteenija palk ei saanud olla väga suur, kuna isa oli ju ainult raamatupidaja ja arveametnik. Ta ei olnud metsanduse erikoolitusega nagu abimetsaülem või metsaülem, vaid riigiteenija. Ema oli kodune ja ta ei olnud väga terve inimene, sest tal oli olnud luutiisikus varsti pärast seda, kui ma sündisin. Ta jalga oli opereeritud Tartus professor Puusepa poolt ja üks jalg oli veidi lühem kui teine. Väga varakult oli tal reuma ja ta oli südamehaige.

Suur “President” maksis kaks krooni

Majal oli väga suur aed! Mul ei olnud ühtegi koolikaaslast ega sõpra, kelle vanematel oleks olnud nii suur aed. Isa asutas kohe puukooli ja hakkas aeda uuendama. Selles aias oli nii palju rohelist ja nii palju puid. Muidugi see õpetas meid ka varajases eas kasulikud olema, sest kui sul on nii palju aiamaad, kus sa kõike ise kasvatad ja kui sul on nii palju viljapuid, siis sa pead vilju korjama. Peenarde kitkumine oli alati minu ja minu õe amet. Selle eest oli ka väike tasu, sest kui sa tahtsid maiustusi, siis öeldi, et siis kitku peenraid. Pika peenra kitkumise eest sai kümme senti ja poole pika peenra kitkumise eest sai viis senti. “Kawel” oli šokolaaditahvel, mille nimi oli “President”. Väike “President” maksis üks kroon ja suur “President” maksis kaks krooni. Ku sa tahtsid suurt tahvlit šokolaadi osta, siis pidid sa hoidma raha kokku, sest et maiustuseraha naljalt ei antud.
Mina läksin kooli 7-aastasena, aga kohe peale kooli algust sain ma juba kaheksa. Ma sain ühe aasta käia Eesti Vabariigi aegses koolis. Minu mälestused sellest ajast on väga positiivsed ja väga ilusad. Ma isegi mäletan, millised ilusad kingad vanemad ostsid mulle esimeseks kooliaastaks. Mu ema ei õmmelnud, riided laskis ta alati õmblejal õmmelda. See oli nagu tema ukhus, et lapsed käiksid kenasti riides.
Jõhvi linn oli puhas. Ta sai linna staatuse 1938. aastal, elanikke ei olnud ju Jõhvis palju rohkem, kui võib-olla kolm või kolm ja pool tuhat inimest. Oli väga ilus kirik, mida ma nüüd nägin ka Eestis tagasi käies restaureeritult. Väga palju oli tsaariaegseid maju. Oli ka uuem linnaosa, kus oli lameda katusega kahekorruselisi kaasaegseid maju nagu Nõmmelgi. Väga suur mõis oli, aga Jõhvi mõisas olid alati olnud sõjaväe kasarmud ja mõisahoone ise oli ohvitseride kasiino.

Algas Nõukogude okupatsioon

Mälestused sellest, kui ma läksin teise klassi, on juba hoopis erinevad sellepärast, et vahepeal algas Nõukogude okupatsioon. Seda ma mäletan väga selgesti, sest meie maja asus otse Narva maantee ääres – Narva maantee ja raudtee vahel. Ükskõik, mis idast läände või läänest itta liikus, siis aknast vaadates nägi täpselt, mis toimus.
See seltskond, mis juba enne tuli baasidesse, oli tõesti väga masendav. See oli selline halvasti riietatud, hall, kulunud ja hirmunud nägudega, sest Vene sõdurid ei teadnud, mida nad Eestis eest võisid leida. Neile oli ilmselt öeldud, et rahvas on vaenulik. Nad nägid tõesti nii välja, nagu neid oleks saadetud kuhugi hullu kohta. Meil jäi väga kurb ja masendav mulje, et üks sõjavägi selline võis olla, sest me olime harjunud Jõhvi jalaväerügemendiga. Eesti Vabariigi kaitseväe vorm oli ilus, korralik ja puhas ning ajateenijad olid nagu kõik teised inimesed. Nad ei näinud välja nagu need sõdurid, kes Venemaalt tulid baasidesse.
Tervet seda baaside asja muidugi mu isa ja ta sõbrad arutasid meie juures ja teistes kodudes. Ma kuulasin seda pealt. Nad leidsid, et baasid polnud head, aga võib-olla see oli paratamatu. Keegi ei teadnud, mida tulevik toob, tekkis teatud hirm. Küllap oli täiskasvanute jutus nii palju negatiivset, et mina nägin veel aastakümneid hiljem ühte unenägu, mis kogu aeg kordus. Unenäos olime Edise mõisas, kus metsaülemal oli suur heinaküün, sest ta pidas mingisuguseid kariloomi. Mina ja mu õde põgenesime Vene sõdurite eest – tahtsime minna suurest redelist lakka, sest mujale ei olnud põgeneda. Siis alati ärkasid üles. Midagi muud hullu ei juhtunud, aga see põgenemise hirm oli ja kas sa saad trepist üles. Unenäos sa kunagi ei jõua, kuhu sa tahad jõuda, jalad on nagu kinni. Sa ärkad üles sellise halva tundega. See unenägu kestis veel kaua peale seda, kui me olime juba Eestist ära tulnud.
Juunipööret ma eriti ei mäleta, aga ma mäletan, kuidas Vene sõjavägi tuli sisse mööda Narva maanteed. Isa ja tema tuttavad arutasid olukorda ja nad olid väga õnnetud selle üle. Minu isa ja tema kaasaegsed, kes olid tsaariajal üles kasvanud ja venestamise ajal koolis käinud, ütlesid, et kui valitsus nii otsustas, siis see on paratamatu. Eks me peame kuidagi hakkama saama, me oleme Vene võimu all enne ka pidanud elama. Nad ei kujutanud endale ette, et see oli kommunistlik Venemaa, mitte enam tsaaririik. Massilist vangistamist ei kujutanud nad ette. Samuti mõrvamist ja ilma kohtuta hukkamist.
Ühes meie maja korteritest elas Jõhvi kohtupristav härra Rammul, tema büroo oli ka meie majas. Muidugi kõige esimene asi oli härra Rammuli kadumine. Tema saatusest ei tea keegi midagi, keegi tema üle kohut ei mõistnud. Ta kadus jäljetult juba esimestel kuudel.
Teine alumine korter oli üüritud noorele abielupaarile. Mees oli Eesti mereväe sideohvitser, ilmselt selle jalaväerügemendi juures. Loomulikult teda määrati kohe ümber või mis iganes sõjaväeohvitseridega juhtus. Samuti oli väga palju minu koolikaaslaste vanemaid, kelle isad olid allohvitserid või ohvitserid. Kõik need saadeti otsekohe ära. Ka Jõhvi jalaväerügement saadeti Türile ja sealt inkorporeeriti nad Nõukogude väeosade üksuste juurde ja saadeti Venemaale. Ilmne oli ka see, et väga paljud, kes olid olnud mingisugustel ametitel, asendati ruttu nendega, keda peeti nagu ühiskonna kõige alumiseks, kõige harimatumaks kihiks. Toimus nagu täielik vahetus endiste ja uute vahel. Uued olid enamasti harimata, võib-olla isegi mitte algkooli lõpetanud noored, kes niinimetatud punaseks muutusid, kes siis olid asutuste eesotsas. Need uued tihti ei teadnud üldse, millega nad pidid tegelema. Samas vallandati inimesed, kes olid olnud mõne koha peal terve oma eluaja.
Minu isa jäi oma kohale edasi, sest ta ei olnud nii kõrge koha peal, ta lihtsalt muutus ettevaatlikuks. Loomulikult maja natsionaliseeriti, sest see oli kolme korteriga maja ja maad oli ka piisavalt palju. See riigistati kohe. Kuna alumised korrused jäid tühjaks, üks vangistamise ja teine sõjaväeohvitseri ümbermääramise tõttu, siis sinna pandi sisse Vene ohvitseride perekonnad. Seal ma arvatavasti õppisin umbes kümme sõna vene keelt nende laste käest. Mina ei pidanud kunagi koolis vene keelt õppima, kuna esimene okupatsioon kestis ainult aasta.
Linn muutus räpasemaks, kuna nüüd oli linnas Eesti sõjaväe asemel Vene sõjavägi ja nende perekonnad. Ja üldse linnavalitsemine muutus ja äkki ei olnud linn enam puhas ja äkki ei olnud linn enam ilus. Oli prahti ja risu, park oli räämas. Arstiabi muutus nagu mingi esmaabipunkti tasemele.
Vene okupatsioon oli nagu ta oli. Ma olin siis selles eas, et ma lugesin väga palju. Laenutasin iga sobivat ja võib-olla isegi ebasobivat raamatut Jõhvi raamatukogust, sest raamat oli kallis ja neid kingiti ainult sünnipäevadeks.
Meie linna “punane nurk” asus Jõhvi raamatukogus. Kui ma olin teises klassis, tekkis veel üks kummaline asi. Meil ei olnud kunagi enne naistepäeva Eestis ja äkki tekkis uus püha – naistepäev. Igast klassist kõige parem naisõpilane kutsusti koolijuhataja poolt auditooriumi ette ja neid tõsteti esile kui tulevasi naisi. Mul oli piinlik, see oli nagu midagi, mis alandas pigem, kui et ülendas. Ma ei julgenud koju minnagi, sest mind oli kutsutud uue kommunistliku püha pärast saali ette ja mingiks eeskujuks seatud. Oktoobrilapseks ei oleks iialgi lubatud hakata vanemate poolt, kui see sunduslik ei oleks olnud ja õnneks ei olnud sunduslik. Meil oli klassis vist ainult üks või kaks oktoobrilast.


Perekond Lüsi Wiesbadeni põgenikelaagris 1946. Mina olen paremal ema kõrval.

Pikk küüdirong ootas jaamas

Ühel hommikul isa läks jalgrattaga tööle, nagu ta ikka läks, sest et metskonna kantseleini oli vähemalt kilomeeter maad. Ta tuli väga ruttu tagasi ja ütles, et ei tea, mis nüüd juhtub, sest pikk rong on jaamas. Isa ütles otsekohe, et on ilmne, et on äraviimine ja vangistamine. Autod sõidavad ringi, püssimehed on peal. Need ja need inimesed on juba ära viidud oma kodudest, kaasa arvastud Jõhvi metsaülem härra Laansoo, kes oli väga raskesti südamehaige ja sel momendil ka veel kopsupõletikus.
Keda veel viiakse, seda ei tea. Parem pakime igaks juhuks. Isa oli väga praktiline, ta pani kirve, sae ja tööriistad ühte punti. Seda muidugi keegi ei teadnud, et mehed lahutatakse naistest, ja seetõttu see pakkimine ei olnud sada protsenti otstarbekas. Õnneks ei olnud see oluline, kuna meid ei viidud siis. Küll olime me aga järgmises küüditamise nimekirjas, mis oli ette nähtud 1941. aasta augustiks.
Me saime hiljem teada, et me olime kolmas perekond selles nimekirjas oma väikses Jõhvi linnas. See oli muidugi mõõtuandev hiljem, sest minu isa venelaste tulekul ei oleks enam jäänud ootama seda, et teda viiakse esimesel võimalusel, kui venelased uuesti okupeerivad. Ma kaotasin vähemalt kaks klassikaaslast. See perekond, kellelt mu vanemad maja ostsid, ka nemad viidi.
Enne kui Saksa okupatsioon tuli, otsustas isa, et Narva maantee lähedal elades on ehk parem mitte olla kodus sel ajal, kui rinne läbi läheb. Ta saatis meid Kurtna metsavahi juurde, aga see oli selline vihma käest räästa alla sattumine. Isa püüdis meid säästa sellest, et taganevad venelased ehk panevad maja põlema või kasutavad mingit vägivalda. Aga seal Kurtnas oli ju mets täis metsavendi. Laps ei osanud häid halbadest ju eristada. Nad olid kõik habemikud ja varjasid ennast seal vangistamise ning mobilisatsiooni eest. Meid oli õpetatud, et neid ei pea kartma, sest et nad on peidus. Olemise tegi veidi õudsaks see, et metsavendade peale peeti haaranguid. Siis sa pidid tõesti olema kinnise suuga ja sa ei tohtinud olla midagi näinud ega kedagi näinud, metsavendadest rääkimata. Natuke raske oli õppida niiviisi varjama. Veel õudsem oli see, et need, keda vangistati Jõhvis ja Jõhvi ümbruses, toodi tihti mahalaskmisele ka sinna samasse Kurtna metsa. Neid pauke pidime kuulma. Kui sa läksid hommikul lähedasse tallu piima tooma, siis väga tihti sa võisid näha, et saapad paistavad mätta alt välja. Siis oli teada, et oli toimunud öine mahalaskmine.

Isa oli ootamatult sakslaste poolt vangistatud

Kui rinne oli läbi läinud, siis isa võttis jalgratta ja ütles, et ta sõidab Jõhvi vaatama, et kas kodu on alles või on põlema pandud ja rüüstatud. Metsavaht viis meid vankriga järgi järgmisel päeval. Me saime siis koju, aga isa ei olnud seal. Naabrid ei öelnud kah midagi, ainult vaatasid ja olid vaiksed. Lõpuks saime teada, et isa oli sakslaste poolt vangistatud. Need tühjad korterid, kust Vene ohvitserid perekondadega olid välja kolinud, võttis Saksa sõjavägi oma valdusesse, sest mis oli enne venelaste valduses, see läks nüüd sakslaste valdusesse. Meie majja pandi hobulaatsaret – loomaarst ja tema personal.
Aga oli juhtunud teatud arusaamatus. Minu isa saksa keelt ei rääkinud, sest tema oli koolis õppinud võõrkeelena vene keelt. Alles hiljem me saime ju aru, et sakslastel oli alati toidupuudus. Nad olid võtnud meie kanad ja hakanud neid ette valmistama praadimiseks. Ühesõnaga kasutanud omavoli, kuna tsiviilisikuid ei olnud kohal. Aga minu isa tuli ootamatult koju. Kui ta nägi, mis toimus, siis ta oli otsutanud, et nii käitusid venelased. Nad võtsid, nad ei küsinud ja kõik, mis oli sinu oma, oli ammugi nende või riigi oma. Aga et sakslased ka niimoodi käituvad, nendest oleks võinud oodata paremat. Ta oli püüdnud siis selgeks teha, et need on tema kanad ja kui kana tahetakse, siis peab küsima.
Ta oleks neile, kui meid venelaste käest päästnutele, ikkagi andnud. Sest me võib-olla võlgnesime oma elu nendele, et nüüd meid enam ei oodanud Siberisse minemise oht ega ka mitte öine kadumine või müstilline vangistamine. Aga kuna ta oli selle vastu, et tema omandit võeti, siis otsustati, et tegemist on tsiviilisikuga, kes hakkab sõjaväevõimule vastu ja ta vangistati ning viidi linnast välja kuhugi Edise mõisa poole. Keegi oli õnneks viinud Saksa komandatuuri sõna, et on mingisugune arusaamatus linnaelaniku ja sõjaväe vahel.
Kui see teatavaks sai, siis lasti mu isa kohe lahti – see oli see vahe endise okupeerija ja sakslase vahel. Isa tuli koju ja rahu oli majas. Edaspidi sakslased teadsid, et kui nad tahtsid mune, siis nad pidid ostma ja kui nad tahtsid kanu, siis nad pidid küsima. Isa teadis väga hästi, et kui tegemist oleks olnud Vene sõjaväega, siis ta ei oleks julenud midagi öelda. Kui ta oleks midagi ütelnud, siis nad oleks teda enne maha lasknud ja ikka kanad võtnud. See oli niisugune varajane kogemus, et on mingisugune vahe õigusemõistmisel Punaarmee ja Saksa armee vahel.

Pool Jõhvit põles maani maha

Tuli 1943. aasta, mil me kaotasime oma kodu sellepärast, et Jõhvi põles. Pool linna põles maani maha. See oli õnnetus, mitte sihilik tulekahi. Nii nagu aastaid enne oli olnud Petseri põlemine, oli nüüd Jõhvi põlemine. 3. augustil 1943, lõuna paiku, kuumal ilusal suvepäeval kõlas äkki tuletõrjealarm. Me elasime ainult kaks maja edasi Jõhvi rahvamajast, kus oli ka pritsimaja. Tuletõrje läks südalinna, sest seal oli suur tulekahi. Meie korjasime aias marju, sest emal oli palju vaarikaid keeta. Isa oli muidugi tööl ja mu õde töötas tookord Jõhvi apteegis, sest ta oli juba lõpetanud gümnaasiumi. Ta ei saanud ülikooli edasi minna, sest vanemad ei lubanud tal minna tööteenistusse Saksamaale. Nii et nemad olid tööl ja meie jooksime turuplatsile tuld vaatma.
Kirik pilbastorniga oli seal väga lähedal. Torn oli leekides. Väga tuuline päev oli, kuum ja tuuline. Alla tuule jäi idapoolne osa Jõhvist, kaasaarvatud see hulk linna, mis oli Narva maantee ääres ja mis ulatas peaaegu Toila jaamani välja. Läksime koju tagasi ja kõrvalmaja põles. Ma mõtlesin, et naljakas, kas linnas on kaks tulekahju korraga. Muidugi tuli välja, et tuul viis kõik need põlevad pilpad üle poole Jõhvi linna, tegelikult pool linna põles ühekorraga. Meie maja ei süttinud silmapilk, sest ümberringi oli palju puid ja põõsaid ja see nagu kaitses teda veidi.
Mu väike vend oli sündinud 1943. aasta märtsis ja magas vankris sirelipõõsa all. Ma hüüdsin emale kööki, et tulekahi ja juba Koplite maja kõrval põleb ja majad üle tänava põlevad. Ema võttis oma käekoti, mina võtsin venna ja vankri ja läksime väravast välja. Läksime raudtee poole, sest see oli ainult ühe tänavavahe kauguses ja seal lõppes linn lõuna poole. Selle aja peale põlesid juba peaaegu kõik majad nii kaugele kui silm ulatus. Läksime lihtsalt üle heinamaa Jõhvi mõisa poole, kuhu kõik linnaelanikud püüdsid põgeneda. See oli kodu lõpp.
Isa tuli kantseleist. Ta jõudis rattaga koju, kui me hakkasime jala minema. Ta kandis majast asju välja, võttis mu ema nii hinnatud valget triigitud pesu täis sahtlid, mis oli minu ema au ja uhkus. Ema elas sellele, et pesu oleks valge, puhas ja imeilus. Samuti võttis ta riided kappidest. Ega ta ei saanud neid kuhugi kanda, ta pidi nad kõik õue puude alla maha jätma. Hiljem ei olnud seal mitte midagi, järel olid korstnad. Sa pidid korstnaid lugema selleks, et teada, kus oli sinu kodu olnud. Mesipuudest olid järel ainult tüükad, mille peal mesipuud olid seisnud. Õunapuude all olid ainult küpsenud õunad. Pesust olid ainult valged lapid, ääred olid põlenud ja kõrbenud. Kõik oli põlenud, absoluutselt mitte midagi ei olnud alles. Mitte midagi.
Saime Jõhvi metskonna hoonesse ühe toa ja köögi, sest seal oli üks pisikene korter ühenduses metskonna kantseleiga. Voodipesu ja igasugused muud asjad, mis meil peale seda tükk aega olid – see oli Eesti Ühisabi kaudu kogutud. Üle terve maa rahvas annetas. Eriti palju oli omakootuid linaseid rätikuid ja teisi ilusaid asju, millest inimesed olid loobunud, et saata selle suure katastroofi ohvritele. Kaua aega toitlustati meid Jõhvi kasarmute ühisköögist.

Rinne ulatus juba meie poole Narvat

Kui tulid 1943. aasta jõulud, siis see oli omamoodi üks väga kurb aeg sellepärast, et äkki ilmnes, et enam ei läinud sõjaväge itta. Ilmselt oli juba taandumine käimas ja kõik tuli idast läände. Terve jõuluperioodi ja uue aasta alguse sakslased taandusid. Need olid väga kurvad jõulud, sest enam ei olnud sugugi kindel, et sõjaõnn ei pöördu. Mida tulevik oleks toonud Saksa okupatsiooni ajal, seda ka keegi täiesti ei teadnud. Kui palju omavalitsust, kui palju vabadust? Igal juhul ei olnud vangistamist, ei olnud küüditamist. Sa võisid õhtul magama minna südamerahuga, sest öist koputamist ei olnud ette näha, kui sa ei olnud just mingisugune Vene agent.
Kuna oli selline lootusetu olukord ja rinne oli juba meie poole Narvat, siis isa otsutas, et ei ole mõtet jätta meid kõiki sinna. Et ei tea ju, mis juhtub. Isa kuidagi korraldas nii, et me saime mingisuguse sõjaväerongi peale, mis Jõhvi jaamast väljus. Lahkusime selle vähese kraamiga, mida me olime peale Jõhvi põlemist jälle juba jõudnud omandada. Isa tuli meiega kaasa ja viis meid selle rongiga Järvamaale.
Siis algas minu elamine Järvamaal. Läksin kohe vanaema juurest kuus kilomeetrit eemal olevasse Järva-Jaani algkooli. Elasin oma tädi juures, kelle tütar oli rätsep Järva-Jaanis. Asusin nende juurde kostile nädalaks ja nädalalõppudel läksin oma vanaema tallu Paisteväljale. See kooliskäimine Järva-Jaanis oli kah üürikene, sest koolimaja võeti juba kuu või kahe pärast sõjaväele haiglaks. Kool kolis siis Järva-Jaani heasoovliku kaupmehe majja, härra Laupa Tarvitajate Ühisuse ruumidesse. Kool päris hiliskevadeni ei käinud, sest ajad olid niivõrd segased. Teatud aja pärast saime oma 5. klassi tunnistused kätte.
Siis mu onu mobiliseeriti. Tema oli kõige vanem aastakäik, keda sakslased mobiliseerisid. Talu jäi meestest tühjaks, sulane mobiliseeriti, peremees mobiliseeriti. Jäid minu vanaema, kes oli seitsmekümnendates aastates lesk taluperenaine, ja peaaegu temavanune teenija. Lisaks minu ema, kes ei olnud õieti oma südamehaiguse tõttu töövõimeline, minu pisike aastane vend ja mina. Sain minagi äestamas ja põldu rullimas käia. Ühe korra pidin rakendatud hobusega minema maantee peale. See jääb eluks ajaks meelde, sest ma mõtlesin, et kas ma eluga jõuan sinna, kuh ma pidin minema – suhkrupeedivabrikusse peete suhkru vastu ümber vahetama.
Suvel rinne lagunes. Isa kui riigiteenija ei tohinud enne Jõhvist ära tulla, kui oli ametlik evakueerimine. Õde kui apteegiteenistuja ei tohtinud samuti, sest ta oli tervishoiu seisukohast oluline töötaja. Lõpuks nad tulid samuti maale. Üsna rukkilõikuse järel oli isa läinud rongiga Tallinnasse ja saanud endale riigimetsade valitsusest uue töökoha. Ta oli valinud vakantse koha võimalikult mere äärde, see oli Haapsalu metskonnas, mis asus linnast väljas Paralepal. Siis oli juba september. Haapsalus oli raadiosaatejaam ja juhtumisi just selle maja kõrval, kus me elasime Paralepal, olid saatjatega tornid. Sakslased otsustasid millegipärast, et jaam tuleb õhku lasta enne, kui nad maalt lahkuvad. Ma mäletan telliskivivabriku kraavides olemist mitu ööd, sakslased sundisid meid majadest lahkuma, et kui need suured tornid langevad, siis nad langevad maja peale. Eluaeg on mu käed artriitilised sellest külmetamisest, mis siis oli.
Kui me üldse kuhugi läheme, siis läheme nüüd
Kas me üldsegi täpselt teadsime tookord, mis päeval Tallinn langes? Aga Haapsalu sadam lasti õhku. See pidi siis juhtuma 22. septembril, kui isa sai küüdimehe ja ütles, et ilmselt on see ainult päeva ja tundide küsimus. Kui me üldse kuhugi läheme, siis me parem läheme nüüd. Ta ei olnud aktiivselt õieti kunagi söandanud otsida mingit paadimehe võimalust, sest minu ema ei tahtnud sugugi maalt lahkuda. Aga isa oli täiesti kindel selles, et kuna ta oli juba ühes küüditamise nimekirjas olnud, et tema ei jää järgmist ootama. Tema seisukoht oli, et tal ei ole õigust jätta oma lapsi sinna, kui tal oleks võimalus võib-olla neid päästa. Kas keegi tookord arvas, et see lahkumine oleks pikaajaline, selles ma ei ole kindel. Eestlased arvasid alati, et tuleb “valge laev” ja lääneliitlased päästavad kuidagi selle olukorra. Venemaa ei saa ju võimutsema jääda. Et kõik need riigid jääksid Vene valdusesse, see nagu ei tulnud üldse võimalusena kõne alla.
Igatahes isal oli küüdimees. Jumala õnn, et meil ei olnud rohkem vara kui meil oli. Vähene, mis meil oli, pandi vankri peale. Ema ikka ei tahtnud minna ja isa võttis raha ja ütles, et hea küll, kas kull või kiri. Tal läks hästi, sest tuli õige vastus. Ema ei öelnud enam midagi ja nii me läksime Haapsalu kaudu Rohukülla. Oli laupäeva õhtu, 23. september. Haapsalu sadam oli juba õhku lastud, sealt kaudu ei oleks saanudki minna. Jõudsime Rohukülla ja seal oli just ees mingi alus, mille nimi oli praam, mida ma polnud oma elus enne näinud. Saksa sõjaväe praam. Öeldi, et see lahkub umbes poole tunni pärast ja see oli minu teada kõige viimane veesõiduk, mis Rohukülast välja läks. See läks Heltermaale Hiiumaal. Pühapäeva hommikul oli pikksilmaga vaadates näha Rohuküla sadamas punasõdureid.
Öö veetsime tühjas talus, sest et kohalik rahvas oli enamuses juba kõik Rootsi läinud. Inimesed magasid põrandal ja laudade all. Pühapäeva hommikul kerkis küsimus, et mida edasi teha. Seal olid ikka mingid ametimehed, kes juhendasid, et kui te lähete nüüd jala Hiiumaa lõunapoolsesse serva Orjaku sadamasse, siis on võimalus edasi minna üle vee Saaremaale. Ja seda me tegime.
Saime praamiga Saaremaale Triigi sadamasse. Sal oli juba nii palju põgenikke, et sakslased võimaldasid sõjaväeautode transpordi Kuressaarde. Saaremaa on ikkagi suurem kui Hiiumaa ja seal ei oleks jala saanud nii kaugele keegi minna. Nii viidi meid kõiki pikapeale Kuressaarde, kus me ööbisime ühes koolimajas. Kuressaares nagu ei oleks olnudki sõda. Rahvas käis kinos ja kohvikus ning elas oma tavalist elu. Võib-olla isegi sõjaolukorrast tingituna ülemeelikumat elu, sest ei teatud, mida homne päev toob.
Pikapeale viidi kõik põgenikud Roomassaare sadamasse. Laeva nime ma ei mäleta, ma arvan, et ta oli üks RO tüüpi. Kaks laeva olid reidil ja 29. septembri õhtul viidi meid laeva. Me olime eranditult kõik laevalael. Selle laevaga midagi ei juhtunud, üks või kaks häiret tee peal. Laev suundus Saksamaale, me ei teadnud isegi, millisesse sadamasse me läheme. Tuli välja, et oli Danzig – Neufahrwasser, mis on üks Danzigi kõrval olev sadam. Kui me sinna jõudsime, siis meid võeti maha viimastena, sest laev oli alt puupüsti täis äraviidavaid Vene vange ja mõned olid nii haiged, et neid pidi kanderaamidel vedama.
Muidugi olid ametiisikud vastas. Juba laevalael paluti meil mõelda, kuhu me edasi tahame minna. Muidugi maabudes küsiti uuesti. Kui kellelgi oli sihtkoht, siis anti talle piletid sinna. Kui kellelgi ei olnud sihtkohta, siis suunati sinna, kus sõjatööstusesse inimesi oli vaja. Oli nagu arvata, et parem on, kui sa tead, kuhu sa lähed, siis sa ei lähe otse mingisse sõjaväele sõjamoona tootvasse vabrikusse mõnes tööstuslinnas.
Keegi täiesti võõras kaasmaalane oli andnud minu isale ühe noore eestlanna aadressi Saksamaal, kes oli tema tuttav. Ise ta suundus mujale.Kui te tahate seda kasutada, siis see on parem kui mitte midagi. Ehkki mu isa oleks kohe tahtnud minna nii kaugele kui Bodensee äärde ja Šveitsi piiri äärde. Šveits oli neutraalne riik ja kui oleks saanud Saksamaalt üle piiri minna, siis oleks sõja eest ära saanud.
See preili elas Thüringenis ja me saime siis sõidupiletid sinna. Ta oli ühes väga väikeses linnas. Nii kõrgel oli see linnakene – Neustadt am Rennweg – et sealt enam raudtee edasi ei läinud. Igal juhul sinna me läksime üle ilusate linnade Leipzigi ja Saalfeldeni, mis ei olnud veel purustatud – pommitatud. Saime sinna Neustadt am Rennwegi ja otsisime selle preili üles. Ta ütles, et kahuks minul ei ole teid kuhugi panna, aga miks te ei lähe hotelli? Raha ei olnudki küsimus, sest meie maja oli kindlustatud ja sõjaajast hoolimata kindlustusselts maksis välja selle, mis me olime Jõhvi tulekahjus kaotanud. Idamarkades oli isal see raha kaasas ja need olid ka Saksamaal maksvad. Rahapuudust meil sel momendil ei olnud.
Hotelli nimi oli “Sonne”. Ametivõimudelt oli vaja saada elamisluba, aga kuu aja jooksul ilmnes, et seda me ei saa. Põhjenduseks oli see, et need alad olid ametlikult määratud läänerindelt tulevatele põgenikkudele. Kuna meil ka konkreetset töökohta seal ei olnud loota, sest seal ei olnud mingisugust tööd, see oli väike linn, siis ei olnud ka mingisugust alust, kuidas ennast sinna linna elama mehkeldada. Öeldi, et idapõgenikkude ametlik ümberasumisala on Sudeedimaa.


Gaidisalk Kajak Wiesbadeni laagris 1946. Heljo teises reas paremal.

Idapõgenikud saadeti Sudeedimaale

Kuu aja pärast anti meile piletid Sudeedimaale ja asusime sinna teele. Sihtkoht oli Aussig, tšehhi nimega Ústi. Seal oli väike läbikäigulaager, kus me olime lühikest aega. Meid määrati kohe väikesesse põgenikelaagrisse sealt mitte väga kaugel. See oli ilusa kuurortlinna Teplitz Schönau ja Aussigi vahel. Küla nimi oli Sobochleben. Põgenikud asusid enamasti, aga mitte eranditult, ühes suures külakino saalis. Kalleid kaasmaalasi oli seal saja ja kahesaja ringis.
Laagrivanemaks oli Viljandi linnapea härra Albert Vilmsi õde proua Hilda Vilms. Seal oli isegi kodulinnast pärit Maimu Bruns oma väikeste lastega. Maailm on nii väike, et sa võid isegi nii kaugel põgenikelaagris oma linna inimest kohata. Maimu väikene tütar Malle, valge peaga, 2–3-aastane oli ainukene, kelle me matsime seal. Väike laps jäi kopsupõletikku ja teda ei suudetud enam päästa.
Laagris olidki peamiselt naised, sest noored mehed olid kõik mobiliseeritud ja olid Saksa sõjaväes. Igal juhul palju peresid ilma perekonnapeata. Mehi oligi ainult kolm – härra Vilms, minu isa ja veel üks härra – ja nemad pandi kõik õllevabrikusse tööle. Ma ei mäleta, et naistest keegi oleks tööl käinud, sest üksikuid naisi ei olnudki, kõigil olid lapsed. Palju tublisid Eesti emasid olid seal.
Aga talve järgi tuli kevad. Kunagi keset talve saime erakorterisse ühe piimapoe omaniku juurde ja saime omaette toa. Meil ei olnud enam vaja selles suures kõledas kinohoones olla. Mu vend oli kopsupõletikus, aga tema paranes. Ei olnud kõige hullem olukord, aga oleks võinud olla parem.

Kes jõuavad enne – ameeriklased või venelased?

Rinne muudkui lähenes. Kes tulevad, kas ameeriklased või venelased? Sudeedimaa oli kuskil ida ja lääne vahel, niisugune pikk ja kitsas ning allpool oli protektoraat Tšehhoslovakkia. Külas olid sakslased ja ka tšehhid. Sakslased ei saanud aru, miks meie ära läheme, miks me ei taha sinna jääda. Minu ema jällegi ei tahtnud liikuda läände, et sõda tuleb ja nii edasi. Ikka viimase minutini, et on raske ja jääme paigale ja võib-olla läheb hästi ning ameeriklased tulevad enne kui venelased. Ootasimegi ikka võrdlemisi lõpuni. Me ootasime nii kaua, kui raadios oli juba teda, et ameeriklased olid ajutiselt Prahas. Sellised inimesed, nagu minu ema, kohe lootsid, et nüüd ei olegi vaja kuhugi minna. Aga uudised olid ikka väga segased. Me ainult teadsime, et nende eelpostid olid sinna jõudnud ja hiljem tuli muidugi välja, et nad ei jäänud sinna.
Eestlased lagunesid kaheks. Mööda mäekülge läks üks väiksem raudtee läbi Mariascheimi linna ja osa läksid seda pidi läände. Nende elu viis neid teistesse põgenikelaagritesse, rohkem Lõuna-Saksamaa poole. Meie läksime siiski pearaudteejaama ja pealiini peale. Väga kaugele me ei jõudnud, sest juba järgmisel päeval peale seda oli kapitulatsioonipäev
8. mai. Sel päeval lõppes sõda. Aga me ei teadnud siis, et see oli see päev, kui sõda lõppes. Seda me saime hiljem teada, et me ootasime kuni sõja lõpupäevani!
Me ei saanud kaugemale kui linna, mille nimi oli Chomotov. Seal oli mingi tulevahetus, mägi oli ees ja teisele poole mäge ei näinud. Rongijuht ei julgenud lahingu ajal edasi sõita. Hiljem tuli välja, et venelased olid kiiluga tulnud Sachsenist Chemnitzi pealt, aga väga väikese väega. Kõik mundrit kandvad mehed võeti rahvusest hoolimata rongilt maha, sest nad kandsid Saksa välihalli.
Minu isa võttis enamuse oma dokumentidest ja pani nad rongi istme postri vahele, et teda ei saaks identifitseerida kui Eestist pärit olevat Nõukogude Liidu kodanikku. Me otsustasime, et kui on vaja rääkida vene keelt, siis räägib mu isa, kui on vaja rääkida inglise keelt, siis mu õde, kes oli ühe aasta õppinud inglise keelt Jõhvi gümnaasiumis. Muidugi saksa keelt rääkisime nii õde kui mina. Poolepäevase ootamise järgi oli ilmne, et ega see rong kuhugi enam ei lähe ja inimesed hakkasid aegamööda lahkuma. Nii tegime ka meie.

Isa vahetas sigaretid wegele vastu

Isa vahetas sigarettide vastu ühe sakslase käest väikese vankri, mis Saksamaal oli tuntud kui Wegele – see tähendab “väike vanker”. Ta oli umbes meetrit poolteist kuni kaks pikk ja võib-olla meeter lai või väiksem. Sakslased käisid nendega metsas kuivi puid otsimas ja väikseid asju ühest kohast teise nihutamas. Ühesõnaga, vahetasime endale Wegele. Panime oma asjad sinna ja mu väikese venna, kes oli alles 1943. aastal sündinud ja natuke üle aasta vana, sinna virna otsa.
Hakkasime läände minema. Suur manatee Egeri poole, aga enne tuli Karlsbadi ehk Karlovy Varysse jõuda, sest seal on ameeriklased! Tõepoolest nad vist olid sel ajal seal. Selle aja peale, kui meie paari või kolme päeva pärast nii kaugele jõudsime, oli alles ainult üks post. Ühe teenurga peal oli Ameerika vahipost, kes ei sekkunud millessegi. Ainult ta näitas, et läände ei tohtinud minna. Me pöörasime suure tee pealt kõrvale. Oli ka ilmne, et tuhanded inimesed läksid koos meiega teed mööda läände, sest muud liikumisvõimalust enam ei olnud kui oma kaks jalga.
Ida poole läksid ainult punaste lippudega autotäied nn idatöölisi, kes olid viidud Saksamaale tööle Ukrainast ja Venemaalt. Nad juubeldasid ja läksid “suurele kodumaale” tagasi. Aga kõik belglased, prantslased, hollandlased ja need vähesed baltlased, kes olid sinna sõja jalgu jäänud, need liikusid läände. Punaste lippude hulk Tšehhi majade peal aiva kasvas. Tšehhid ei jõudnud ära oodata, millal venelased sinna jõuavad neid vabastama ja päästma. Karlsbadist edasi läände me ei julgenud enam minna, et ilmselt olid venelased nii lähedal.
Me pöörasime otse põhja mägede peale, sest Sachseni ja Tšehhoslovakkia piir ei olnud nii kaugel. Kui me piiri peale jõudsime, siis oli piir juba suletud ja seal olid Ameerika vahipostid. Mingi kokkuleppe alusel ei tohtinud enam Tšehhist endisele Saksa territooriumile minna, iga natukese maa tagant oli vahipost.
Aga ühel päeval mu isa nägi, et üks Leedu perekond siiski sai üle. Nii me käisime iga päev proovimas. Kolmandal päeval oli äkki selline sõbralik Ameerika sõdur. Tal vist hakkas meist kahju, sest me olime juba mitu korda proovinud. Ta võttis taskust kella ja küsis meie käest, et kas me 30 sekundiga saame teisele poole üle tee? Meile ei olnud vaja seda kahte korda öelda! See oli nelipühade laupäev 1945.
Igal juhul, nelipüha laupäeval me pääsesime sealt välja. Me ei tohtinud liikuda, sest oli öörahu ja liikluskeeld. Ameerika vahipost pani meid ööseks oma kordonisse või vahiputkasse, sest tänavale ei saanud meid jätta ja meil polnud kuhugi minna. Ameerika seersant näitas meile, kust pidi minema tulevane piir Nõukogude ja Lääne territooriumi vahel. See oli vastu Baierit, mis jättis Thüringeni ja Sachseni venelaste poole peale.
Meie otsus oli, et mida üks seersant teab! Ta ei tea midagi, sest see ei saa võimalik olla. Me olime paaris põgenikelaagris. Ölschnitzis pidime peaaegu sattuma Nõukogude Liitu repatrieeritavate laagrisse, mis oli okastraadiga piiratud. Tänu jälle ühele slaavi päritolu Ameerika sõdurile, kes ütles meile, mis laager see on ja et sinna minnes sealt enam väljapääsu ei ole, sest see on “suurele kodumaale” repatrieerimise laager. Pääsesime autolt enne sisenemist ning asusime jala teele Thüringeni ja lääne poole.


Heljo Lüsi ja Arved Laeva laulatus EELK koguduse kirikus 11.05.1957

Kõigi lepete alusel tulnuks meid “suurele kodumaale” tagasi saata

Väsisime nii ära, et jäime ühte vaikesesse Wurzbachi linna peatuma. Isa läks saeveskisse tööle. Saeveski omanikul oli üks väike korter tühi. Olime seal kolm nädalat, kuni ühel hommikul oli lehes teade, et Thüringen ja Sachsen antakse venelastele. Mu õde läks kohe Ameerika komandatuuri ja ütles, nii nagu me olime kokku leppinud, et meie oleme küll idapõgenikud, aga meil on sugulased Thüringenis ja me tahame enne nende juurde minna ja siis me läheme koos “suurele kodumaale”.
Ameeriklased ei saanud tegelikult aru, miks baltlased ei tahtnud tagasi minna oma “suurele kodumaale”, kus on nende sõber Stalin valitsejaks. Kõigi lepete alusel tuli meid koju saata või välja anda. Nii me saime reisupaberid ja loa minna Koburgi, mis on üsna Baieri piiri peal. See koht oli sihilikult valitud nii läänes ja põhjas natukene. Meil olid dokumendid ja me hakkasime uuesti oma Wegelega läände minema. See Saksa perekond ei saanud aru, mille pärast me läksime. Küllap nad hiljem aru said, et baltlased teadsid, mille eest nad ära lähevad.
Me rändasime, kuni jõudsime Baierisse. Me ei julenud ka Baieris kohe piiri äärde jääda. Mõtlesime, et jumal teab, mida veel venelastele antakse. Nii me kõndisime kuni juuli keskpaigani ja jõudsime üsna Schweinfruti linna lähedale. Jäime ühte väikesesse Schwebheimi külasse, kus kasvatati peamiselt piparmünti. Terve küla lõhnas piparmündist. Alguses elasime endiste idatööliste barakkides, aga siis leidsime väikese korteri. Isa läks tööle piparmündivabrikusse. Õde käis vahest Schweinfruti linnas ja kohtas seal eesti perekondi, juhuslikult sai nendega tänaval kokku. Tema kolmandal retkel Schweinfruti neid inimesi ei olnud enam. Naabrid ütlesid, et neile tuldi järele, neid viidi ära. Ameeriklastel ja venelastel oli selline kokkulepe, et meid tuli välja anda ja Ameerika sõjaväepatrull käis koos Vene repatrieerimisohvitseriga. Siis isa otsustas, et nii ei saa. Ega saklsased välismaalasi just eriti ei armastanud ka ja sa kunagi ei teadnud, et äkki keegi kutsub kohale repatrieerimisohvitseri.
Isa ja õde otsustasid, et nad katsuvad minna lääne poole ja ringi vaadata. Oli nagu kuulda olnud, et võib-olla on seal põgenikelaagrid. Nad jõudsid Hanausse, kus oli suur kasarmulaager. Seal oli ka eesti kogukond. Siis nad läksid edasi Wiesbadenisse ja seal meeldis neile rohkem. See oli ka kasarmulaager, aga Wiesbaden ei olnud sõjas kannatanud linn. Ameeriklaste okupatsioonivalitsus oligi Wiesbadenis. Seal laagris oli umbes paarsada eestlast ja meid võeti ka laagrinimekirja. Kuna me olime laagrinimekirjas, siis sõjaväevalitsus saatis väikese sõjaväedžiibi meile järgi.

Me oleme poliitilised põgenikud

Tegelikult oligi vaja sellel staadiumil minna ameeriklaste kaitse alla, et olla kindel, et meid ei sunnita repatrieeruma Nõukogude Liitu. Alul elasime suure kasarmu ülemisel korrusel suures toas, mis oli sõjaväetekkidega jagatud neljaks. Poole aasta pärast saime omaette toa ühte äsjaavatud kasarmusse, kus elasime ühel korrusel kirjanik Ivar Ivaski perekonnaga. Samuti elas seal Ene-Mai Prima, kellest sai minu eluaegne sõbranna vaatamata sellele, et tema perekond asus hiljem Austraaliasse.
Laagris oli eesti lasteaed, 6-klassiline algkool ja gümnaasium. Meie Ene-Maiga käisime algkooli 6. klassis, mille lõpetasin 1946. aasta kevadel. Oli palju Tartu Ülikooli õppejõude, kes olid meie õpetajad juba algkoolis. Me saime päris head õpetust. Seal ma astusin gaidide orgasnisatsiooni 1945. aastal, meie juht oli Kuressaarest pärit Tiiu Järve. Mu õde läks Heidelbergi ülikooli keemiat õppima. Ta tahtis küll arstiks õpida, aga sinna uusi üliõpilasi vastu ei võetud ja nii otsustas ta keemia kasuks.
Vahepeal oli oht, et tuleb sundsaatmine kodumaale. Ukrainlasi hakati juba väevõimuga tagasi Nõukogude Liitu viima. Ukrainalsed läksid selle asemel vabasurma, et sunniviisil minna tagasi Nõukogude Ukrainasse.
Ameerikas oli Eesti konsuliks Johannes Kaiv. Kaiv ja teised suutsid Ameerika valitsuse tasandil selgitada, et me oleme poliitilised põgenikud ja Eesti on vägivaldselt Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riik. Seejärel lõpetati eestlaste sundrepatrieerimine Nõukogude Liitu.
Wiesbadeni laager livideeriti, vähemalt eestlaste osas, 1946. aastal ja enamus inimesi läksid edasi Kasseli laagrisse. Minu isa ei tahtnud sinna minna, sest see oli Ida-Saksamaa piiri ääres. Oli võimalus minna väikesesse laagrisse Offenbachi linnas, seal olid ainult baltlased ja väga vähe eestlasi. Me pidime Hanaus koolis käima ja internaadis elama, koju saime tulla ainult üks kord nädalas. Pered ei olnud nii rõõmsad selle üle ja see ei olnud ka otstarbekas. Isa mõtles kohe, et Geislingenis on on suur eestlaste laager ja sinna oleks vaja minna. Ta hakkas seda asja ajama ametlikul tasandil.
Lätlased valitsesid seda laagrit, mis puutus põgenike administratsiooni, ja üks lätlane kasutab ikka tööjõuks võimalikult rohkem eestlasi ja leedulasi. Kui lätlased teada said, siis nad mängisid ühe vingerpussi ja korraldasid nii, et meid määrati ümber küll, aga meid saadeti endisesse kontsentratsioonilaagrisse, mis oli olnud Babenhausenis. Babenhausen oli ka lätlaste valitsuse all, see oli nagu vihma käest räästa alla sattumine. Seal polnud õieti kusagil koolis käia, ma sain minna Aschaffenburgi eesti gümnaasiumi pooleks aastaks.


Noorem gaider Heljo Kanadas Kotkajärve maailmalaagris "Päikesepõllu" hellakeste alllaagri abijuhina ja USA hellakeste juhina juulis 1972.

Mu isa ei jätnud jonni

Aga mu isa ei jätnud ikka, sest eesti jonn on kange. Tema ajas seda asja nii kaugele, et ühel heal päeval saime loa sellest lätlaste ülemvalitsusega laagrist Geislingeni minna. Meile anti kaubavagun ja panime oma kraami sinna peale. Geislingen – maaliline linn, “viie oru” linn. Ilmselt oli selles linnas väga palju natsipartei liikmeid Kolmanda Riigi ajal ja ameeriklased karistasid seda linna. Nad võtsid neilt kolm linnosa ära ja panid sinna Eesti põgenikud. Kõik majad rekvireeriti Eesti põgenikele ja kui palju oli majas tube, nii palju oli perekondi. Köök oli ühine. Need ei olnud kasarmud, need olid majad. Meile juhtus ühe perekonna elutuba, kus oli nahkne diivan ja toolid, ühesõnaga elutoa mööbel.
Kui me laupäeva õhtul rongiga sinna jaama sattusime, toimus kohalikus teatris etendus. Teater oli ka eestlaste käes – Jahnhalle. See oli “Hawaii lille” esietenduse õhtu. Me olime juba mitu päeva teel olnud ja pesemata ja nagu üks põgenik välja näeb, kes kaubavagunis või loomavagunis reisib oma pagasiga. Ja kui kenad kaasmaalased olid vuhvitud ja puhvitud, nad tulid linna keskele, kus pargi keskel oli teatrisaal. Meil oli siis võimalik oma tulevasi laagrikaaslasi kohata nii, et nemad meid ei näinud, aga meie neid küll. Meie ei oleks sel hetkel võrdlust välja kannatanud.
Nii me asusime siis Geislingeni. Me olime displaced persons, seal oli mitu tuhat eeslast kolmes erinevas linnaosas: Schloßhalde, Wilhelmshöche ja Rappenecker.
Lõpetasin gümnaasiumi ja saime ka gümnaasiumi 4. klassi lõputunnistused, aga siis tuli emigreerumine Ameerikasse. Kool oli väga suur ja töötas paralleelklassidega. Kõik me olime gaidid. Igas linnosas oli oma gaidirühm ja kõik kokku olime Geislingeni gaidmalev. Sealt on jäänud palju häid sõpru, kooliõdesid ja koolivendi.

Kuidas me jõudsime Ameerikasse

Aga siis tuli mõelda, kuhu edasi, kuhu välja rännata. Enamus inimesi rändas välja 1949. aastal, mõned 1950ndal ja haruharva mõned 1948ndal, kui neil oli sugulasi või tuttavaid, kes nõudsid nad varem välja.
Välja rännata ei saanud nii, nagu tänapäeval inimesed tulevad õnne otsima. Meil käis see väga korrapäraselt. Mingi organisatsiooni või üksikisik pidi kutsuma ja olema sponsoriks. Kirikud, kogudused, igasugused heatahtlikud seltsid kaevasid oma liikmeskonnast välja jumal teab milliseid töökohti. Koduabilisteks või büroodesse või aednikkudeks ja majaabilisteks. Ameerikas töökohustust ei olnud. Kui siia tulid ja leidsid parema koha, võisid päeva pealt sinna minna. Ühendriigid võtsid peresid, Austraalia võttis ka, aga seal oli kaheaastane töökohustus. Siin oli ainukene kriteerium, et ei tohtinud olla kopsuhaige, tiisikust ei tohtinud olla ja igas peres pidi olema töövõimeline inimene.
Meid toodi Bremenhavenist sõjaväelaevaga “Kindral Muir”. Mina isiklikult lahkusin novembris 1949. Kuna meie läksime Mississippi osariiki, siis me maabusime New Orleans`i sadamas. Ma arvan, me maabusime 19. novembril 1949 ja sealt läksime rongiga Mississippi osariiki Mathistoni. Üks American Express´i eksekutiiv, kes oli laenatud oma firma poolt IRO teenistusse, oli Mississippi osariigist pärit. Ta hakkas kohe otsima sipendiume DP – üliõpilastele, kes õppisid Heidelbergi ülikoolis. See oli, kuidas meie saime Ameerikasse.
Õde elas tema vanatädi juures, isa töötas tema sõbra Wood Junior College´is aednikuna. Terve Heidelbergi välismaalastest üliõpilaskonna liikmed asustas ta ühte või teise kohta Ameerikas. Minuga koos käis samaaegselt umbes viisteist eestlast Mississippi ülikoolis. Selle nelja aasta jooksul, mis ma olin Mississippi State´is, tuli sinna igal aastal uusi eestlasi juurde. Õppemaks oli madalam kui New Yorgis ja vanematel oli väga vähe raha. Kõik töötasid kooli ajal ja teenisid lisa.
Meid ei sunnitud uuesti minema gümnaasiumi, ehkki me ei olnud lõpetanud. Meil oli progümnaasiumist antud kaasa õppekava selle kohta, kui palju tunde me olime midagi õppinud ja mis aineid, samuti viimased lõputunnistused ja hinded. Ainukene asi oli, et tehti inglise keele eksam, et kas me suudame õppida. Kõik lõpetasid heade tulemustega erinevastes fakulteetides. Poisid õppisid enamasti insenerideks. Sealt ma sain oma bakalaureusekraadi 1953. aastal bakterioloogias, aga läksin kohe edasi õppima ja õppisin veel poolteist aastat. Siis sain magistrikraadi samuti bakterioloogias 1954. aasta augustis.
Perekond läks mul Mississippist ära Chicagosse, kuna seal olid ikka nii madalad palgad. Mu isa sai 100 dollarit kuus palka ja pidi veel sellest maksma üüri selle väikese korteri eest, mis meil oli seal junior college´i maa-alal, kus ta töötas. See ei olnud nii kerge, ehkki õel ei olnud vaja õppemaksu maksta, sest tal oli stipendium, ja mina käisin suvel tööl. Ma olin haiglas õeabiline igal suvel ja vahest ka kooliaastal nädalalõppudel.
Eesti üliõpilaskonda kuulusin samuti algusest peale. Üliõpilaspäevad olid sügiseti New Yorgis. Meil oli nii suur üliõpilaskond, et kui vanu fotosid vaadata, siis Eesti Maja suur saal oli paksult täis laudu ja noori inimesi. Kõik üliõpilaspäevad olid nii rahvarohked, sest korporatsioonid ja seltsid ei olnud siis veel üldsegi nii olulised. Neisse astuti võib-olla küll, aga üliõpilaskond oli see, mille pärast inimesed tulid üle mandri kokku sügisel, enne kui koolid algasid. Inimesed olid semud ja sõbrad. Ma olen kindel, et ka eestluse alalhoidmiseks pandi aluseid nende tutvuste ja abielude kaudu, mis siis tekkisid.


Heljo pisitütar Talviga New Yorgis kodulähedases pargis 1962. aasta novembris.

Elu ja olu Ameerikas

Mina töötasin kaheksa aastat New Yersey`s Charles Pfizeri farmaatsiafirma juures peamiselt bakterioloogia uurimislaboratooriumites. Aga Pfizer kolis oma laboratooriumid Connecticut`i. Selle aja peale ma olin abiellunud ja ma ei tahtund Connecticut`i minna, sest et mu tookordne abikaasa töötas New Yorgi linnas. Läksin tööle New Yorgi osariigi uurimislaboratooriumitesse, mis kuulusid Department of Mental Hygiene võrku. Töötasin seal üle 30 aasta uurides põhjusi, mis on seotud langetõvega, alkoholi mõjuga lootele raseduse alguses, samuti skisofreeniat. Olen üle kahekümne trükise autor ja esinenud paljudel rahvusvahelistel konverentsidel.
Oma abikaasaga kohtusin ma 1956. aasta vana-aastaõhtul Columbia ülikooli lähedal rahvusvahelises üliõpilaste majas koraldatud peol. Seal peol oli ka Arved Laev. Tema saatus oli olnud selline, et teda mobiliseeriti veel septembris 1944, aga siis ta jäi tüüfusesse ja toodi sõjaväelaevaga Saksamaale. Hiljem läks ta Bonni ülikooli, kus õppis etnoloogiat. Ta tuli Ameerikasse, aga see ei olnud tema iseloomule väga sobiv riik. Lõpuks ta õppis Columbia ülikoolis ja saavutas antropoloogias magistrikraadi.
Tütar Talvi ja poeg Kaarel kasvasid eestlastena. Meil olid mõned head eesti tuttavad, kellega me suhtlesime ja kellel olid ka lapsed. Nagu meiegi, nad samuti elasid ja kasvatasid oma lapsi enamasti väljaspool Ameerika ühiskonda eestlastena. Lapsed sündisid New Yorgis, aga nad ei osanud sõnagi inglise keelt enne, kui nad kooli läksid. Kui tütar oli kuus kuud vana, läksin ma osariigi juurde uurimistööle. Oli vaja lapsehoidjat ja õnneks oli võimalik saada eesti lapsehoidja.
Aktiivselt käisin Eesti Majas sellest peale, kui Talvi kolmeaastasena lasteaeda läks. See on eluaegne töö. Kui su laps läheb kolmeaastaselt eesti lasteaeda, siis sa oled järjest Eesti Majas. Ja siis, kui nad on hellakesed ja hundipojad või gaidid ja sakudid, siis sa oled veel topelt Eesti Majas.


Heljo lapselastega juulis 2007

Nägin ära iseseiseva Eesti!

Meie perest käis esimesena Eestis tütar Talvi pärast ülikooli lõpetamist. See oli meie lõpukingitus talle. Talvi soov oli kohtuda oma ainsa elusoleva vanaemaga – isaemaga. Hiljem õppis Talvi Eesti Üliõpilaste toetusfondi stipendiaadina Helsingis ja kui ma 1987. aastal tal seal külas käisin, siis võtsime ühiselt ette reisi Eestisse, olime ühe Soome turismigrupi koosseisus. Peatusime Olümpia hotellis, kohtasime sugulasi ja hõimlasi, kes meiega kohtumiseks tulid Tallinnasse. Oli ebareaalne tunne, nagu ei oleks see olnud ilmsi. Kõige huvitavam oli reis Eestisse 1991. aasta augustis, kui saabusime Tallinnasse 22. augustil esimese Helsingi-Tallinn laevaga mitme päeva jooksul. Eesti oli iseseisev!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv