|
|
Hääbuvast rahvast!
See on Gulagi rahvas. Nii kirjutab Venda Sõelsepp (1923–2006) Jüri Kaldmaa koostatud värskes raamatus „Kolõma – kole maa”. Omal ajal, nii 70–80 aastat tagasi, oli see arvukas rahvas. Selle liikmeid võis leida kõigist suure orjariigi vangilaagritest, neid jätkus nii maa peale kui ka maa alla ning nende omakseid ja sugulasi elas igas Eesti linnas ja külas. Kümnetes tuhandetes kodudes kirjutati kirju, naelutati toidupakikastidele kaasi, rõõmustati järjekordselt üle hulga aja saabunud lühikese kirja üle: on ikka veel elus! Minu ema sai õe käest koledalt maalt kolmnurkseid kirju, kuid õe elu lõppes koledal maal.
Samal ajal elasid „revolutsionäärid” ja normaalsuse tühistajad – ENSV valitsev punane ladvik ja kaasajooksikud – priskelt ja mugavalt. Purupunastelt on ilmunud üksjagu mälestusraamatuid pealkirjade all „Meie aeg!”, „Meie aeg II”. Küllap tuleb ka „Meie aeg III”. Detsembris avaldati ajalehes viimase peakagebeezniku Rein Sillari meenutused „oma tööst”. Faktid olid pea peal, hämati jultunult ja valetati nagu siis, kui punases riigis veel peremehed oldi. Miks ta nii kindel on, et ükskord läheb temasuguseid veel vaja – järgmisteks kuritöödeks oma rahva kallal? Minevikus toime pandud kuriteod kas vaikitakse praegu maha või püütakse neid õigustada, naerdakse vastuhakkajate üle, irvitatakse aadete ja vaadete üle. Hea, et punakurjategijad mälestusi heietavad, kuid koht, kus nad oma „saavutusi” kirja panevad, peaks olema vangimaja!
Kordan: kui me tahame, et totalitaarsete režiimide kuriteod ei korduks, tuleb otsustavalt vastu astuda mis tahes totalitaarse režiimi õigustamisele ja selle kuritegude mahavaikimisele. Stalin ja Hitler olid inimkonna ajaloo suurimad kurjategijad, kuid nad said oma kuriteod toime panna üksnes tänu sellele, et kõikvõimalikud põhimõtte lagedad kaasajooksikud neid toetasid. Eestis tegutsenud teisitimõtleja Sergei Soldatov kirjutas oma artiklis „Poliitiline terror Nõukogude Liidus” järgmist: „Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”.
Pane tähele: taas on pead tõstmas kurjade plaanidega „revolutsionäärid” ja tühistajad.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
