Eino ja  Fedor teevad uurimistööd parun Roman Ungern von Sternbergi mälestuse jäädvustamiseks. Foto: Kaimar Tauri Tamm

Eino Rantanen ja Fedor Stomakhin:
Ideaalne kangelaslikkus on peaaegu üliinimlik

TEKST: JAANIKA KRESSA

Tänavu septembris möödus 100 aastat Nikolai Robert (Roman) Maximilian von Ungern-Sternbergi (1886–1921) surmast. Täpsemini tema hukkamisest kommunistide poolt.
Möödunud aastal asutasid Eino Rantanen (21) ja Fedor Stomakhin (22) mälestusseltsi „Ungern Khaan”, et mälestada esimese ilmasõja ning Vene kodusõja veterani, Eestis üles kasvanud balti aadlikku, parun Roman Ungern von Sternbergi.

Esmalt palun avage pisut enda tausta. Millised on teie aated ja vaated, haridus, milliseid rahvuseid esindate ja kus olete elanud?
Me oleme ajaloohuvilised Tartu Ülikooli tudengid – Fedor õpib andmeteaduse magistris ja Eino lõpetab bakalaureust riigiteadustes. Ehkki määratleme ennast rahvuskonservatiividena, oleme mõlemad üpris rahvusvahelise taustaga. Fedor kolis Eestisse Moskvast. Tema soontes voolab venelase, juudi ja isegi ühe 20. sajandi hakul Peterburi sattunud mulgi veri. Eino on aga puhast soome-ugri tõugu, tema juured ulatuvad Mulgi- ja Setomaale Lõuna-Eestis ja Kymenlaakso maakonda Kagu-Soomes. Ta on pikka aega koos vanematega elanud Luksemburgis ja seal koolis käinud.

Kuidas te mõlemad isiklikult jõudsite Ungern-Khaanini, mis temas paelub?
Parunist on hakatud viimasel ajal kirjutama nii ilu- kui ajalookirjandust, tema karakterit on kaasatud arvutimängudesse, teda kasutatakse ära isegi odavas, ideoloogilises sensatsionalismis. Meie jõudsime temani kõigi nende kultuurimeediumite kaudu, ja meile paistis ta kohe erakordselt huvitava kujuna, lausa kangelasena.
Kaasajal on seda ehk raske mõista. Liberaaldemokraatlik arusaam kangelaslikkusest nõuab kooskõla globaalse süsteemi eesmärkidega ja valmisolekut olla selle poolt ideoloogiliselt ära kasutatud. Julgeks ja kangelaslikuks nimetatakse näiteks MTÜ-tööstuskompleksi ohutut režiimiaktivisti, kes jutustab võimule teda ennast ümber – nõuab eliidilt nende endi välja töötatud „strateegiliste eesmärkide” täitmist.
Loomulikult ei saa selline mudel kangelasest olla innustav. Ta on mugandumise, mitte kangelaslikkuse mudel. Ta on liiginimlik ega kõlba eeskujuks. Ideaalne kangelaslikkus on peagu üliinimlik – tõeliselt julge (Roman von Ungern-Sternberg) või imekaval (Robert Guiscard), hiilgavalt särav (Aleksander Suur) või vaoshoitud ja väärikas (Ernst Jünger). Selline kangelaslikkus – oma hiilguse jäädvustamine, oma usu kehtestamine, oma rahvuse vabaduse väljavõitlemine, saab olla innustav.
Ungern-Khaan paistis silma kangelaslikkusega võitluses (Püha Georgi ordeni IV klass, Püha Vladimiri ordeni IV klass), Mongoolia kui iseseisva rahvusriigi olemasolu kindlustamisega ning oma ainulaadselt sünkreetilise maailmavaatega.

Mälestusseltsi luues oli esialgu lootus nn katuserahale, mis jäi aga saamata. Kas see oli halb või hoopis hea? Ehk saab nüüd põhjalikumalt teemaga tegeleda ja lõpuks tuleb tulemus kaua tehtud kaunikene? Kas mälestusseltsil on endiselt plaan püstitada parunile mälestusmärk ja tutvustada tema sündmusterohket elulugu?
Ehk oli see tõesti hea – olukord sundis meid nägema oma võimalikke tegevusplaane hoopis laiemalt. Mälestusmärk, -tahvel, või büst on jätkuvalt meie pikaajaline plaan. Sellele lisaks soovime tõlkida ning avaldada teemakohaseid kirjatöid, eesotsas uuritavate sündmuste keskmes olnud Poola ohvitseri Kamil Gizycki memuaarid „Läbi Urianhai ja Mongoolia: Mälestused aastatest 1920–1921”. Lisaks nendele suurematele projektidele oleme sihiks seadnud ka teavitustegevuse, nt seminaride/loengute näol.

Kas on juba kaalumisel ka paigad, kuhu see mälestusmärk Eestis tulla võiks? Hiiumaale? Tallinna? Järvamaale?
Võimalikke asukohti on mitu. Ajalooliselt oleksid kindlasti kõige sobilikumad Ungern-Sternbergide perekonna mõisamaa Järvakandis või mujal Eestis (nt Ungru). Samuti on meie mõtetest läbi käinud ka Hiiumaa või endine Aleksandri kool Tallinnas.

Balti aadli seas on olnud palju värvikaid isiksusi, mis teeb just temast ainulaadse ja teistest suurema, säravaima Eestimaalt pärit isiku?
Paljud balti aadlikud saavutasid oma aladel rahvusvahelist tunnustust, olid nad teadlased, maadeuurijad või sõdurid. Võime täna märgata, kuidas baltisaksa aadli saavutusi peetakse mõne mööndusega rahvuslikeks. Meie lipu all seilav polaaruuringulaev kannab Fabian von Bellingshauseni nime ning Karl Ernst von Baer ehtis meie kahekroonist. See, kas parun von Ungern-Sternberg on säravaim Eestimaalt pärit Balti aadlik, on igaühe enda otsustada. Kuid kindlasti on ta ainulaadne oma sõjakäikude ja aatemaailma tõttu.

Roman von Ungern-Sternberg 1921. Foto: Wikimedia Commons

Elame ajas, kus igasugune võitlus kommunismi vastu saab mannetult vähe tähelepanu, vastupidi, kommunismi on hakatud uuesti nunnutama.
Mida vanem on ajalugu, mida käsitletakse, seda erapooletumalt seda käsitletakse. Tänapäeval ei kirjutata tuudorlikke käsitlusi Rooside sõjast, küll aga ilmuvad parlamentaristlikud käsitlused Inglise kodusõjast. Mida lähemalt puudutavad vanad konfliktid tänapäevaseid ideoloogilisi valupunkte, seda enam tahetakse neid moonutada. Venemaa kodusõda ja 20. sajandi algus laiemalt on piisavalt hiljutine, et olla hegemoonlikule vasakliberalismile maailmavaateliselt oluline, kuid piisavalt vana, et puuduksid piisaval määral need, kes kannaksid selle elavat mälestust. Just seetõttu saab üks osapool süüdimatult määrida valget punaseks ja värvida punast valgeks.
Kiire kõrvalepõikena võib peatuda Hispaania kodusõjal. Sealgi saavad kommunistid korralikku suhtekorraldust. Juba pikalt käärinud konflikti sütitas vahejuhtum (13.07.1936), kus sotsialistist politseinik lasi maha konservatiivse parlamendiliikme, kelle matustel politsei omakorda avas tule relvitute meeleavaldajate vastu. Meile võib kõlada uskumatuna asjaolu, et kumbki vahejuhtum ei saanud ametliku juurdluse osaliseks. Ometi nähakse konflikti vabadusvõitlusena, võitlusena õigluse eest ja reaktsiooni pimedate jõudude vastu – seejuures viidatakse Hemingwayle ja Orwellile, kes mõlemad sõdisid vabariiklaste poolel! Ei tasu unustada, et viimase naasmisel Inglismaale hakkas ta ÜK välisministeeriumi informeerijaks teiste kommunistide vastu, koostades nn Orwelli nimekirja, miilitsaüksuse, milles ta võitles, likvideerisid stalinistid ära.
Need avalikud arusaamad võinuks olla veelgi enam moonutatud. Tänapäeval üritab 20. sajandi ajalugu suruda oma ideoloogiliste vajaduste raamidesse nii meie idanaaber kui Globaalne Lääs, kuid meie õnneks huvitab mõlemat pigem Teine maailmasõda.
Ent meiegi peame olema valvsad. Kui me ei taha, et saja aasta pärast käsitletaks vabadussõtta läinud koolipoisse „sõjakurjategijatest lapssõduritena, kes viisid läbi kodanlikku terrorit”, siis on vaja kanda vabadussõja elavat mälestust. Meie kollektiivses teadvuses levivates hägustes narratiivides pole ruumi ajastu geopoliitilistele oludele, nendes ei kajastu adekvaatselt valitsevad meelsused ei rahva ega eliidi seas, samuti ununevad muud suurvõimudele või ideoloogilisele peavoolule ebameeldivad nüansid. Mälestustes, eriti otsustajate mälestustes, võivad need esile tulla ja valgustada olukorda väga ebamugava nurga alt.
Mäletades vabadussõda, ei tohi unustada Venemaa kodusõda, ja selle osapooli, eriti otsustajaid. Siinkohal tahame soovitada äsja taasilmunud Herbert Hooveri tõlgitud Peter von Wrangeli memuaare: „Always with Honor: The Memoirs of General Wrangel”. (Alati auga: kindral Wrangeli memuaarid)
Valgete leer oli äärmiselt mitmekesine. Selles oli nii mõõdukaid, veebruarirevolutsioonile truuks jäänud vasakpoolseid ja demokraate, konservatiive, aga ka päris monarhiste-reaktsionääre. Parun Roman von Ungern-Sternberg oli kahtlemata viimane.

Imeliste terashallide silmadega onu Romani kirjeldab oma mälestusteraamatus „Rändur vastu tahtmist” Ambla mõisa noorhärra Nils von Ungern-Sternberg. Tema nägi onu Romani 1917. aastal. Nils peab oluliseks Romani näidata soojades toonides. Samal ajal on nii paljud autorid proovinud temast koletist maalida. Miks? Milliseid raamatuid Roman Ungernist soovitaksite meie lugejale? Milline tuleks veel eesti keelde tõlkida? Romanist on kirjutatud palju väga negatiivsetes toonides. Mis on selle põhjus? Pime viha? Kadedus?
On kaks suuremat põhjust: ühelt poolt kohati naiivne, kohati küüniline sensatsionalism, teiselt poolt pahempoolse Venemaa kodusõja-narratiivide kindlustamine.
Kui rääkida koletiseks maalimisest, meenuvad Olev Remsu teosed, James Palmeri või (kommunist) Vladimir Pozneri raamatud. Neid ei saa võtta tõsiselt, arvestades nende allikmaterjale, ning ega võimendatult karikatuurne „multikapahalase” kajastus töö usutavusele kaasa aita. Palmeri raamatus näiteks mainitakse antisemitismi keskmiselt igal kolmandal leheküljel – ta on suunatud pealiskaudsele Ameerika lugejaskonnale. Loomulikult oli Parun antisemiit, kuid see pole ajalooliselt huvitav ega tolles olustikus eripärane. Mida enam neid sündmusi uuritakse, leiab üha enam ka kinnitust, et Urga hukkamiste ja tapmiste taga oli polkovnik Leonid Sipailo. Parun ise oli seotud pigem ainult kaudselt.
Oma panuse tema ajaloolise profiili kujunemisele andis ka punaste propaganda. Miks aga temast nii kirjutatakse? Küllap on see lihtsalt selle tõttu, et parun sattus mitmete arvates n-ö „ajaloo valele poolele”. Vaevalt, et vasakule kalduv teaduskogukond ja meedia kajastaksid antikommunistlikku monarhisti üldse mingit moodi positiivses valguses. Samuti tasub meeles pidada, et totaalse mobiliseeringu ja massiajastu kodusõja näol ei ole tegemist rüütelliku duelliga. Mitte kellegi käed ei jää selles ettevõtmises puhtaks. Parun olevat ka ise öelnud, et tema nimega on seotud nii palju viha ja põlgust, et ei leidu enam kedagi, kes suudaks hinnata, mis on tegelikult tõde ja mis on vale, mis on ajalugu ja mis on müüt.

Mina vaevlesin viimati Leonid Juzefovitsi „Kõrbe isevalitsejaga” ega saanud aru, miks AS Postimees Grupp aastal 2021 just sellise tõlke eest raha tahtis välja käia. Kas midagi paremat tõesti polnud?
Kuigi Juzefovitsi teos on „parem”, kui mitu eelnevat tänu sellele, et autoril oli ligipääs varem suletud arhiivimaterjalile, ei kaldu see kuigi kõrvale etableerunud narratiivist. Vene kodusõda koos oma perifeeriatega oli täis koledusi, seda teavad kõik ja keegi seda eitama ei hakka.
Mis aga puutub küsimusse: „kas midagi paremat ei olnud?”, siis üks meie eesmärk on seda olukorda muuta. Kuigi Ossendowskit on juba eesti keelde tõlgitud, soovime meie pakkuda just laiemat valikut sellest perioodist ja sündmustest huvitunud inimestele.
Hetkeseisuga võib parimateks allikateks ja lugemissoovitusteks paruni elu ja Mongoolia sündmuste kohta pidada esmaallikaid, eelkõige temaga seotud inimeste memuaare. Ferdynand Ossendowski „Loomad, inimesed ja jumalad” (tõlgitud eesti keelde), Kamil Gizycki „Läbi Urianhai ja Mongoolia: Mälestused aastatest 1920–1921” (tõlkimata) ning polkovnik Mihhail Tornovski „События в Монголии-Халхе в 1920–1921 годах. Военно-исторический очерк (воспоминания)”. (Sündmused Mongoolia-Khalkhas aastatel 1920–1921. Sõjalis-ajalooline essee (mälestused).) Kõik eelmainitud isikud viibisid sündmuste keskmes, võideldes paruni vägede poolel.

Parun Ungern osales Vene kodusõjas Kaug-Idas ning seejärel Mongoolias, kus ta Tema Pühaduse dalai-laama ja bogdogeegeni poolt sõjajumala Begtse kehastuseks kuulutati. Mida see täpsemalt tähendab?
Begtse (või Džamsaran) on üks budismi niinimetatud dharmapāla’dest, ehk raevukatest jumalatest, kelle ülesanne on on kaitsta, kehtestada ja ülal hoida õiglust, seadust, korda ja moraali, ehk dharma’t. Samuti kaitsevad nad kõiki budiste ning aitavad neid teel vaimse kirgastumiseni.
Tõenäoliselt nägid kohalikud inimesed ja laamad selles hulljulges, vapras ja strateegiliselt osavas (Parun suutis korduvalt lüüa ülekaalukalt suuremaid vaenlase vägesid) aga ka armutus, võõralt maalt saabunud vallutajas, kes võõra võimu nende maalt välja peksis, oma iidsete legendide sõjajumala kehastust. Tuleb aga meeles pidada, et ametlikust kehastuseks kuulutamisest puuduvad kindlad tõendid. Bogd Khaanilt sai Roman von Ungern-Sternberg ametlikult khaani (ingl k Khan) tiitli, mitte segamini ajada kagaani ehk suurkhaaniga (khaanide khaan, ingl k Khagan).

Roman von Ungern-Sternberg enne mahalaskmist tšekaa troika poolt 15. septembril 1921. Foto: Wikimedia Commons

Mongoolias austatakse teda tänase päevani.
Nii see tõepoolest on. Mongolite jaoks on tänaseni tegu suure väejuhiga, kes võitles nende rahva iseseisvuse eest esimese Hiina Vabariigi ja Nõukogude Venemaa ülemvõimu vastu. Tema ajas 1921. aastal riigist välja Hiina okupatsiooniväed, tema võimu all kerkisid Urgaasse (tänapäeva Ulaanbaatar) uued telegraafiliinid ja asutati ajalehed, ehitati reoveesüsteem ning pandi käima omnibussid. Oleks pigem imelik, kui teda ei austataks.

Mida võiksime meie, 21. sajandi eesti- ja liivimaalased, Ungern Khani tegemistest õppida? Millised on meie tulevikuväljavaated inimestena siin, Läänemere idakaldal?
Meie hinnangul on tähtsaim õpetus hästi kokku võetud järgnevas tsitaadis, mille leiame Ossendowski raamatust, kus parun Roman ütleb:
„Buddha usu ja vanadest ristiusu raamatutest loeme aja üle, kus sõda lahti puhkeb heade ja pahade vaimude vahel. Siis peab tulema tundmata „needus”, mis maailma ära võidab, kultuuri hävitab, kõlbluse surmab ja kõik tapab. Ta sõjariist on revolutsioon. Iga revolutsiooni ajal astub kogemustest küpse mõistuse asemele rüüstajate toores vägivald. See toob esile madalamad instinktid ja soovid. Inimsugu taganeb veel rohkem jumalusest ja vaimulikust. Suur sõda on näidanud, et inimsugu peab kõrgematele ideaalidele tõusma. Siis aga ilmus see „needus”, mida ette nägid Buddha, Kristus, apostel Johannes, esimesed usukannatajad, Dante, Leonardo da Vinci, Goethe ja Dostojevski. Revolutsiooni ja kommunismi needus lämmatas edusammud ja sulges meie tee jumaluse juurde. Revolutsioon on külgehakkav haigus. Kui Euroopa Moskvaga lepinguid sõlmis, pettis ta ise ennast ja ka teisi ilmajagusid. Suur Buddha asetas meie elulävele Karma, tasujumala, kes ei tunne ei viha ega halastust. Ta tahab lõpparveid pidada ja see saab olema nälg, hävitus, kultuuri, au, kuulsuse ja vaimu hukkumine, rahvaste ja riikide kadu. Ma näen juba neid koledusi, inimsoo pimedat, meeletut hävinemist.”

Milline oleks olnud see budistlik ja teokraatlik riik, mis Romanil jäi loomata?
Siin saame paraku ainult teoretiseerida. Võib-olla oleksime sellise riigi puhul näinud teokraatlikku, Euraasiale orienteeruvat impeeriumi, mille ideoloogiliseks alustalaks oleks olnud omalaadne õigeuskliku Vene autokraatia ja budistliku lamaismi süntees. Nikolai I ja Tšingis-khaan. Ehk siis Vene Impeeriumi, mille kultuuriline raskuspunkt oleks nihkunud tugevalt ida poole. Vanamoodne seisusühiskond, mille tugipunktiks oleks olnud vana impeeriumi aadel ning mille üle oleks valvanud rändavad stepirahvad.
Eelmainitu on vähemalt poolhüpoteetiline – ei ole teada, mis osa sellest oli tema tegelik soov, ja mis oli osa tema legendist. Ei ole välistatud, et see osa tema isiksusest on suuresti või isegi täielikult konstrueeritud kaasaegsete autorite poolt.
Samas tuleb mainida, et Ungern oli (Ossendowski järgi) läbi meditatsiooni ja konsultatsioonide laamadega näinud ette oma peatset surma, aga ka seda, et lõplik võit sünnib 150 aasta pärast. Siis vabaneb inimkond revolutsiooni ikkest, naaseb vaimse ja jumaliku juurde ning budism saab ülemaailmseks usundiks. Sellise optimistliku prognoosi paikapidavuses saame veenduda alles 2070. aastatel.