Pärnu pommitamine – 22. septembril 1944

TEKST: Hanno Ojalo,
KATKEND RAAMATUST "Pärnu Teises maailmasõjas"

Hanno Ojalo Pärnu Teises maailmasõjas Kirjastus Ammukaar 2021

Kui 1941. aastal olid sõjasündmused Pärnut purustamistest säästnud, siis septembris 1944 olukord muutus. Viimastel päevadel enne Saksa vägede taganemist tegutsesid linnas sakslaste hävituskomandod ja kohe seejärel 22. septembri õhtul kella 21–22 paiku ründas NSV Liidu lennuvägi Pärnut ja pommitas seda, tekitades linnas ränki purustusi.

Kuidas kirjeldas Pärnu pommitamist NSV Liidu Informbjuro 23. septembril 1944: „Ööl vastu 23.septembrit meie kaugtegevuslennuvägi (Aviatsija dalnego deistvija) sooritas rünnakuid Riia sadamale ja Pärnu sadamale. Pärnu sadamas oli näha pommiplahvatused kaide ääres asuvate Saksa laevade keskel. Puhkes mitu tulekahju, millest ühte saatis tugevajõuline plahvatus. Suured tulekahjud olid näha ka vaenlase ešelonide hulgas raudteejaamas.”
Õhurünnakut linnale on pealtnägijatena pikemalt kirjeldanud Elsbet Parek, Feliks Männikov, Karl Eerme. Kaugemalt jälgisid seda mitmed põgenikud merelt.
Selle pommitamise kirjeldamisel tekitab raskusi asjaolu, et juba enne õhtul alanud õhurünnakut alustasid Pärnus tegutsemist Saksa süütekomandod, mis jõudsid enne vene pommilennukite saabumist põlema panna suure hulga ladusid, sõjaväehaiglaid ja muid hooneid. Selle kurva sündmuse üleelanud või hiljem linna saabunud inimeste mälestustes segunevad hävingut kirjeldavad episoodid ja konkreetsed hooned üsna sageli omavahel keerulisse sümbioosi. Lisaks ei fikseeritud ega ka avaldatud kohe purustuste ulatust ja ohvrite arvu. Alles aastaid või aastakümneid hiljem kirjeldati Pärnus tekitatud purustusi ilma pommitamist mainimata kui „saksa fašistide” kuritegu.
Tavainimestele jäi linnas toimuv arusaamatuks. See, mis kindralitele ja sõjaväelastele (nii sakslastele kui ka venelastele) võis hetkel tunduda loogiline, mõistlik ja vajalik, jäi eraisikutele täiesti absurdseks ja mõttetuks hävitustööks, millele nad ei suutnud näha mingit vajadust ega õigustust.

Kuidas tekkis linnalegend RAFi pommirünnakust Pärnule?

Selliseid legende sõjasündmuste kohta on hulgaliselt erinevates riikides erinevate sündmuste kohta ja ka Eesti ei ole siin mingiks erandiks. Legend sellest, et 22. septembril ei pommitanud Pärnut mitte venelased, vaid hoopis inglased ehk Kuninglike Õhujõudude pommilennukid, sai alguse ajakirjanik Karl Eerme sulest.
Kunagise Pärnu Päevalehe toimetaja (1936–1940) Karl Eerme mälestusteraamatus „Päevata päevad ja ööta ööd” (ilmus 1962), kirjeldab autor, kuidas ta Saksamaal asuvas Augsburgi põgenikelaagris olles leidis kohalikult prügimäelt, kus pagulased otsisid ja leidsid kõikvõimalikku vajaminevat kõlblikku kraami, 1949. aasta maailma sündmuste almanahhi. Sealt sõjasündmuste kronoloogiast lugenudki ta, et 23. septembril 1944 pommitasid Briti lennukid Pärnu sadamat Eestis. Seejuures on väidetud, et inglise keelt ta tol ajal ei osanud. Valikuliste katketega tsitaat raamatust:
„Augsburgi põgenikelaager oli selles mõttes paljudele meestele meeldiv laager, et selle külje all asuva Messerschmidti lennukitehaste lennuväljadel oli hulk ameeriklaste purustatud lennukeid. Õieti öeldes ei kutsunudki mind Messerschmidti lennukirusud niipalju enese juurde kui nende lähikonnas asuv prügimägi, mida DP [displaced person – ümberasustatud isik – H. O.] keeles nimetati „Trumani poeks”. Järjekordsel jalutuskäigul kaaslastega prügimäele leidsin saksakeelsete vanade raamatute juurest sületäie ingliskeelseid raamatuid ja ajakirju. Teiste seas oli seal paks raamat „The World Almanac 1949 and Book of Facts”. Mind köitsid almanakis avaldatus sõjakroonika leheküljed. See oli enam kui viiekümneleheküljeline tiheda petit-kirjaga kroonika Teise maailmasõja sündmusist 1943. aasta detsembrist kuni 1944. aasta detsembrini. Silmad otsisid pisikirjast 23. septembrit, mu kodumaalt lahkumise päeva. Paarikümnerealises ülevaates selle päeva kohta märgiti lakooniliselt: „In Estonia British planes bombed the port of Pearnu.” Neid ridu mitu korda lugedes pidin tahes-tahtmata uskuma uskumatut: meie ei olnudki viimasel kodumaa ööl venelaste pommide all, vaid nende liitlaste – inglaste pommide all, mis 23. septembri ööl Pärnu purustasid ja põletasid!”
„Briti versioon” leidis pooldajaid ka Eestis. 2007. aastal uuris Pärnu Postimehe ajakirjanik Kalev Vilgats seda lugu nii põhjalikult kui võimalik ja veendus, et 1944. aasta septembris pommitasid Pärnut ja muutsid selle kesklinna varemeteks ikkagi punalendurid, mitte britid. Ajakirjanik Kalev Vilgats tegi järelepärimisi USA Kongressi Raamatukogusse ja vastuses selgus, et Pärnu pommitamist pole mainitud ei 1948., 1949., ega ka 1950. aasta „World Almanacis”. Vastavad andmed Pärnu kohta puudusid ka Briti Kuninglike Õhujõudude (Royal Air Forces, lüh. RAF) muuseumis ja Briti Impeeriumi Sõjamuuseumis.
Kindel on vaid see, et 22. ja 23. septembril 1944 korraldas RAF öiseid pommitusreide Saksamaal Münsterile ja Neußile (Aachenist ida pool). Teine oluline sihtmärk oli Dortmund-Emsi kanal. Kõik sihtmärgid olid Pärnust väga kaugel. Tõsi on ka see, et nimetatud almanahh on olemas.

Kaubanduskoolis asunud sakslaste laohoone süütamine kandus üle ka kõrvalasuvale Endla teatrile. Arhiivifo

Põletatud maa taktika

Pärnust lahkusid viimased sakslased 23. septembri hommikul. Nii nagu venelased 1941. aastal, kasutasid nüüd ka sakslased juhtkonnalt saadud karmi käsu „põletatud maa taktikat”, lastes õhku sillad ja süüdates kõik hooned, kus olid paiknenud sõjaväe kasarmud, hospidalid ja laod. Kuna viimased asusid sageli koolihoonetes, siis paraku kannatasid ka need.
Just endise kaubanduskooli põlemisest, kus oli asunud ladu, süttis ka kõrvalasuv Endla teater ning okupandid takistasid selle kustutamist. Seega ei süüdanud sakslased küll spetsiaalselt teatrihoonet, kuid nii või teisiti sai see kannatada. Põlema pandi ka Kalevi tänaval asunud 9. algkool, Elevandi tänaval asuv Pärnu Muuseum, linna elektrijaam.
Samas jääb segaseks, miks ei süüdatud kesklinnas asunud suurt pangahoonet, Raekoda ja tervet rida koolimaju (Kooli 13, Kuninga 29), kus samuti olid asunud Saksa laatsaretid?
Küllap tegelesid Saksa süütekomandod mingi oma (ja oma juhtkonnalt saadud käskude) loogika kohaselt, kuid see jäi linnaelanikele täiesti arusaamatuks ja seda tõlgendati arrogantse ja hoolimatu laushävitamisena, mis sarnanes kahjuks 1941. aasta punaväelaste ja hävituspataljonlaste tegevusega. Seetõttu pole imestada, et mitmed pärnakad (Omakaitse liikmed, sõdurid, eraisikud) püüdsid kas üksikult või väikeste salkadena purustustööd kohati takistada. Nii päästetud Pärnu Linatööstus ja veel mitmeid hooneid. Seejuures lasti elektrijaamas maha valveelektrik Erich Ostrov, ja Hermann Keskaru, kes koos sõpradega oli kavatsenud takistada Siimu silla õhkimist, sai Saksa patrulli otsa sattudes kuuli jalga. Keskaru jäi õnneks ellu, kuid jalg amputeeriti.
Narva rindelt läbi Pärnu Lätti taganev 4. SS-soomusbrigaad „Nederland” (koosnes vaid ühest rügemendist koos tugiüksustega) oli SS-soomuskorpuse järelväeks ja selle ülesandeks oli teostada sildade ja muude oluliste strateegiliste objektide õhkulaskmine. Kuigi mälestustes on hävituskomando Pärnusse saabumist püütud kirjeldada kui mingit erioperatsiooni, pidid sellega tegelema just „Nederlandi” pioneeripataljoni sõdurid. Lood mustas vormis hävituskomandolastest, kel varrukal olnud pealuumärk, tunduvad olevat veidi liialdatud. Nad olevat olnud nii kõvad mehed, et käinud Pärnus ringi lausa vene pommisaju all ja süüdanud hooneid.

„Nederlandi” hävituskomando

„Kes olid need külmaverelised Saksa mundris mehed, kes Pärnu süütasid, seda kustutada ei lasknud, sillad viimasel minutil õhkisid ja voorihobused tapsid? Üksmeelsed on pealtnägijad selles, et tegu polnud saksa ega eesti rahvusest meestega. Ühed ütlevad, et tegu oli hollandlaste väeüksusega, ent olen kohanud arvamust, et need olid hoopis rumeenlased, kes sellega hakkama said. Igal juhul olla tegu olnud tumedat verd meestega, tunnistas pealtnägija.”
„Nederlandi” hävituskomando õhkis Pärnus sillad (Suursilla ja Simmo silla) ning süütas Ülejõel Jannseni tänava äärsed majad. Lisaks neile purustati ka Sindi raudteesild ja Reiu sild. Muide, „Nederlandi” brigaad ei koosnenud vaid hollandlastest (neid oli alla poole isikkoosseisust), enamik olid sakslased – sealhulgas ka näiteks Volksdeutsched Rumeeniast.
Jutustatakse ka ühest kangest eesti mehest, kes süütekomando minema peletas. See oli Ülejõe Lintropi (Lipsoni) apteegi perepoeg, kes istunud, Saksa ohvitseri munder seljas, oma Jannseni tänava maja trepil, laskevalmis kuuliprits jalge ees, ja öelnud süütajaile, et kes Jannseni tänava jõepoolsest servast üle tänava maju põlema pista üritab, saab ta käest kuuli kõhtu. Süütajad leidsid, et on mõistlik meeleheites mees rahule jätta, loobusid konkreetse hoone süütamisest ja jätkasid oma tegevust veidi eemal.
22. septembril voorisid pärnakad linnast välja, väga paljud läksid maale varjule oodatavate lahingute eest. Linn oli pooltühi.
„Juba keskpäeval algas hävitamine. Mustamundriline väeosa alustas oma tööd: esiotsa süüdati ja hiljem purustati viskepommidega kõik hooned, kust olid lahkunud Saksa väeosad või kus olid paiknenud nende laod. Esimesena hakkas põlema kaubanduskooli kahekorruseline tellishoone Võidu väljaku ääres „Endla” lähedal. Kustutada tahtjad hoiti relvadega ähvardades eemal. Järgnes tulekahjukollete sõõr ümber südalinna. Sadamast lahkusid viimased väikesed laevad, suuremad olid juba läinud. Siin ja seal kõlas laske, neid ei pannud enam tähelegi. Mõlemal pool jõge kostsid vahetevahel tumedad plahvatuste mürtsud ja tõusid suitsupilved. Kõige tihedam oli suits jõeäärse vana kesklinna osa kohal. Piki keskaegset Pikka tänavat asetsesid põlised massiivsed hooned paksude müüride ja suurte keldriruumidega, oli säilinud ka suuri mitmekorruselisi kiviaitu. Kõiki neid oli kasutatud sõjaväeladudeks. Nüüd oli kõigile tuli otsa pandud ja lisati ohtralt lõhkeainet sajandivanuste müüride purustamiseks. Kogu pikk tänav ja sellest jõe pool asuvad hooned olid üksainus tihe suitsu- ja tulemüür.”
Pärast sakslaste-hollandlaste õhkimistöid Pärnus, tabas õhukaitseta jäänud linna (õhutõrjeväelased koos oma suurtükkidega olid eelnevatel päevadel lahkunud kas laevadel või suundunud Lätti) ka massiivne pommirünnak: kuid mitte legendaarsete Suurbritannia Kuninglike Õhujõudude lennukitelt, vaid Nõukogude Kaugtegevuslennuväelt (või Balti laevastiku lennuväelt?). Selgituseks niipalju, et neil päevil pommitasid Balti laevastiku pommilennukid mitmeid sadamaid, et tekitada kahju lahkuvatele Saksa laevadele (muidugi said siis ebatäpse pommiheitmise tõttu pihta just linnade hooned) Tallinnas, vähemal määral ka Haapsalus ja Kuressaares. Kuid Pärnut pommitasid 22. septembri õhtul vastavalt NSV Liidu Informbjuro ametlikule teatele hoopis Nõukogude kauglennuväe lennukid.
Igal juhul tabas süütepommide rahe rängalt Pärnut ja põlema süttis suur osa kesklinnast. Rohkelt purustusi oli jõe mõlemal kaldal. Rünnak ise kestis erinevatel andmetel 15 minutist ühe tunnini ja toimus õhtul kella 21–22 paiku. Kui palju osales lennukeid, pole teada, kuid kindlasti alla saja, võib-olla mõnikümmend?
Viimased Saksa väeosad lahkusid Pärnust 23. septembri hommikul (Suursild õhiti erinevatel andmetel kella 7 või 9 paiku) ja suundusid Ikla poole. Mööda Tallinna–Pärnu maanteed takistusteta edasisõitvad Punaarmee motoriseeritud üksused jõudsid Pärnusse (Ülejõele) 23. septembril kella 10 ja 11 vahel. Kuid üle jõe ei pääsetud ja seejärel tuli neil teha ring üle Tori silla ja kesklinna jõudsid venelased kella 12 paiku (või peale lõunat).

Pealtnägijad on kirjeldanud, kuidas Nikolai kiriku kõrge gooti stiilis tornikiiver põles nagu suur hele küünal. Vana keskaegse turuplatsi ümbrus koos kirikuga oli varemetes. Arhiivifo

Pommitamine kestis raugematu ägedusega

Elsbet Parek elas sadama piirkonnas jõe ääres. Tema maja sai pihta õhtul alanud vene õhurünnakus ja põles maha.
„Kell 9.00 õhtul tulid lennukid. Muidugi nõukogude omad, kes valmistasid teed armee edasitungile. Kuulsime suurte lennukite parve mootorimürinat. Võtsime valmispandud kohvrid ja läksime oma hästi korras keldrivarjendisse. Seal oli ka vett, labidad, kirved. /…/ Ja siis järgnes pommitamine, raskeim õhurünnak Pärnule kogu sõja ajal. Maapind aina vappus, plahvatus järgnes plahvatusele. Ei saanud enam aru, kustpoolt need kostsid. Keldri laest ja seintest pudenes kogu aeg meile prügi kaela. Aga varjend pidas vastu. Istusime vaikides – kogu naiste pere. Keegi ei hädaldanud, aga ei suutnud ka midagi muud rääkida. Kui lennukid meie kohal pikeerisid, kummardusid kõik pead automaatselt. /…/ Lennukid käisid mitmes laines ja tihe pommitamine kestis tunni. Sel õhtul tehti meie vaese kodulinna kallal tõhus töö: sakslased süütasid ja purustasid alt, venelased pommitasid ülalt.
Kui see lõpuks lakkas – ja suurima müra peale viimaks vaikus saabus, kuulsime väljas kobinat, nagu valaks kõvasti vihma. Läksin trepist üles ja piilusin ukse vahelt: pimestav tulemeri, sahisevat häält tekitasid leegid. Süütepommid olid langenud ka meie õueehitistele ja need põlesid erilise käreda leegiga, pildudes sädemeid kaugele.
Meist mere pool põlesid samal kaldal pikad puust kala vastuvõtu kuurid. Üle jõe leekis terve kallas piki Jannseni (Silla) tänavat. Vana kesklinn oli helevalge leekide säras. Lennukid olid ülalt pomme heites viinud lõpule sakslaste ülesande – süüdata maha jääv linn: saatuse iroonia meie kulul.”
Seejärel võttis tuld juba Pareki kahekordne puitelumaja, mida elanikud polnud suutelised ise kustutama. Vaevu suudeti majast välja tassida osa kraami.
„Nikolai kiriku kõrge gooti stiilis tornikiiver põles nagu suur hele küünal: korraga hakkas see küljeli vajuma ja jäigi tornikere põhjaküljele rippuma. Meie lähedal plahvatasid kalakombinaadi bensiinivaadid suurepärase tulevärgiga. Üle jõe vajusid põlenud puuhooned üksteise järel kokku – mustjaspunastes suitsupilvedes. Südalinnast kostis eriline tulevuhin ja põleva puidu pragin. Olime seal jõe kaldal Brackmanni tänava lõpus nagu tühjal tuleringist piiratud saarel. Peale meie väikese grupi polnud näha ühtegi inimest…”
Leitnant Karl Eerme oli koos oma väheste alluvate sõduritega varjendis Vallikraavi piirkonnas:
„See oli õhtul kella 9–10 vahel. Pommitamine kestis paar tundi raugematu ägedusega, kuigi mitte nii ägedalt kui 9. märtsi ööl Tallinnas. Püüdsime Vallikraavi all varjendis selgusele jõuda, kas venelased heidavad Pärnule süüte- või lõhkepomme, kuid esialgu ei olnud seda võimalik kindlaks teha. Kuna septembritaevas muutus Pärnu kohal üha heledamaks ja heledamaks, siis oli varsti selge, et langeb üha enam süütepomme. Kuna kõik linnaosad põlesid, ei olnud lennukeil raskusi oma koormate allaheitmisega, mispärast olime kindlad, et osa pommilaadungit langeb otse sadamale. Aga seda ei juhtunud, pomme langes üle linna laiali. Võib-olla koguni suurem osa Pärnu laialdastesse parkidesse, mispärast ka linna hoonestatud osa eriti raskesti ei kannatanud huupi pommitamisel. Meie varjendis oli rohkesti inimesi. Peale sõdurite mõnikümmend eraisikut: naisi lastega ja vanemaid mehi.”

„Nederlandi” hävituskomando õhitud Pärnu Suursilla varemed 1944. Arhiivifo

Mis purustati ja mis alles jäi?

Eriti sai kannatada südalinn, kus tänavad olid kaetud rusude ja klaasikildudega. Kogu Kuninga tänava ots kuni Tallinna väravani oli põlenud, samuti Kalevi tänava vallipoolne ots. Vee tänava, valli ja jõe vaheline ala oli varemetes. Põlenud oli ka Pärnu muuseumi kivihoone. Vana keskaegse turuplatsi ümbrus koos Nikolai kirikuga oli varemetes, samuti kõik hooned piki Pikka tänavat. Põlenud olid kõik ehitised Pikast tänavast jõe poole – seal olid asunud sõjaväelaod. Põlenud oli ka Endla teatrihoone. Hävinud olid Pärnu ja Papiniidu jaamahooned.
Imekombel olid terveks jäänud Katariina kirik, Raekoda ja suur uus pangahoone Vabadusväljakul Endla teatri juures.
Kohe pärast pommitamise lõppu liikus Pärnus ringi Karl Eerme, kes kirjeldab avanenud pilti:
„Enne südaööd jäi väljas vaikseks. Ainult tuli pragises ümberringi. Teisel pool jõge põles laskemoonaladu, kust vahetpidamata midagi paukus. Üle Suursilla kihutasid nüüd veel kiiremad koormad ja voorid kui enne. Tankid, kahurid, veomasinad ja vankrid. Sadamakail oli paari mahajäetud veoauto hulgas ka üks sõiduauto, mis osutus sõidukõlvuliseks, sest oli käivitusvõtmega. Keegi kaaslastest oli auto juhtijaks ja ma astusin tema kõrvale masinasse, öeldes: „Sõidame korraks läbi Pärnu! Jumalagajätuks… Ja vaatame, kas rügemendi mehed on jäänud kusagile peatuma!”
Auto hakkas turtsudes pobisema ja me otsisime ettevaatlikult teed üle poolpõlenud tukkide ja prahi, et sõita viimasele jumalagajätule läbi kalli kodulinna. Suursilla juures oli olnud mu kunagine kodu Andreksoni majas. Nüüd oli suur osa selle kolmekordsest müürist üle Laidoneri tänava varisenud. Rusuhunnikul olid mu kunagise korteri aknaraamid, milledele olin küllalt ja küllalt nõjatunud, pilk Pärnu lahe ääretusel ja loojuva päikese punas. Nüüd seisid nende rusude ja müüriprahi ees kolm saksa sõjaväepolitseinikku (ketikoerad, nagu neid nimetati), juhtides Suursillalt veerevaid voore lõunasse – „nach Vaterland!”
Nad peatasid meid ja küsisid kuhu sõidame. „Lähme oma mehi otsima,” hüüdsime lahtisest aknast öösse. „Kuid olge ettevaatlikud, kommunistid on põranda alt välja tulnud! Nad rüüstavad ja tulistavad. Eks vaadake, siin lasti ei tea kust kaks eraisikut ja üks sõdur maha!” Tänaval oli kolm laipa. Kunagi oli peaaegu samal kohal rentsli ääres istunud vana eideke ja pakkunud möödujatele lilli. „Kuradid niisugused!” ütles autojuht ja andis mulle oma revolvri. „Võta ka see kätte, vahest on kahega kindlam!” Laidoneri tänaval olid majad purustatud ja Niguliste kirikust käisid leegid välja, kuna raekoda samas paistis tervena. Postkontori ees oli tänav purunenud müüri prahti täis ja paar jämedat puud risti üle tänava. Seepärast sõitsime otse üle Lastepargi muru Kalevi tänava purustatud majade vahele.
See oli valus pilt, mis avanes Pärnu peatänaval. Nii ühel kui teisel pool tänavat oli purunenud maju ja katkiste klaasidega aknaid. Siin-seal oli näha sissemuljutud uksi ja tänav oli täis prahti ning müüritükke. Mõnel purunenud vaateakna avausel on näha ilmsed rüüstamise märgid. Isegi auväärne Lõvi apteek ei ole sellest pääsenud. Kõnniteel vedeleb sületäis pudelikesi ja pakikesi. Samuti selle kõrval asuvast raamatupoest on kõnniteele sattunud raamatuid.”
Nii nagu 21. septembril 1944 toimunud Tallinna viimase pommitamise puhul ei registreerinud keegi Pärnu õhurünnaku ohvreid. Kuid näib, et neid ei olnud õnneks palju. Kui Enn Säde püüdis hiljem dokumentide põhjal (kirikuraamatud jms) uurida, kes neil päevil surma sai, leidis ta vaid kümme isikut, kes Pärnus hukkusid: neist enamik suri kuulihaavadesse (laskjateks vene ja Saksa sõdurid) ja vaid üks pommikildude läbi…
Feliks Männikov oli oma kodulähedal Ülejõel varjendis, mis asus Ilvese tänava otsa ja Tallinna maantee vahel, ja kirjeldas sündmusi niimoodi:
„22. septembril linna õhuruumi tunginud Vene lennukitelt heidetud pommid tabasid esmajärjekorras linna põhjakülge – Räämat. Lennusuuna ja kahjustuste põhjal kulges lennukite pommitusmarsruut piki Rohelist tänavat üle Seileri vabriku ja lõppes Karja tänaval loomaarst J. Pajo hoonete hävitamisega.
Ilvese tänav 6 varjendisse pugenud elanikud tajusid omal nahal pommide lähedast lõhkemist. Ilvese tänav 12 majaelanik Kalle Teesalu teadis anda lähemaid selgitusi pommitamise tagajärgede kohta. Rõugu maja peremehe krundi taga, aiamajas, elas tema onu A. Tali oma naisega. Linna põlemise tõttu ei tihanud keegi ruumides viibida, hoiduti välivarjendite lähedusse. Kuuldes õhus kahtlast müra, varjusid onu ja onunaine keldri esikusse. Ilvese tn 9 krundile kukkunud kild- ja süütepomm hävitasid Rõugu elamu ja puutöökoja. Keldri esikus olnud inimesed sattusid lendavate kildude raadiusse. Onul läbistas kild käerandme ja naisele tungis teraskild rinda. Mõlemad vajasid arstiabi.
Ilvese tn 6 varjendi lähedale langenud lõhkemata pomm leiti üle tee Ilvese tn 3 maja aiamaalt. Esialgu ei julgenud keegi metallimürakale läheneda, kardeti viitsütiku olemasolu. Kuna plahvatust ei toimunud, harjuti ohtliku olukorraga ja poisid käisid isegi pommi saba patsutamas. Majaelanike pealekäimisel tõmbasid vene sapöörid kohalike elanike „hirmu” nööridega august välja ja viisid autoga minema.”
Lennuväepoiss Ülo Karula, kes teenis 127. flakipataljoni helgiheitjate rühmas, mis lahkus linnast 22. septembril, kirjutab:
„Pakkisime kõik ja jäime ootama autosid transpordiks. Ootasime terve päeva ja autod tulid alles õhtu eel. Laadimine võttis omajagu aega ja juba hakkas pimenema. Siis tulid punakotkad linna pommitama. Taevas rippusid „jõulupuud”. Linna kohal oli tulekahjukuma. Üksikud flakid haukusid Vene lennukite peale, kuid ükski neist alla ei kukkunud. Meie sõitsime läbi Kaevu tänava… /…/ Kolonn peatus Suursilla linnapoolsel otsal ja vahtmeister läks jala sadamasse, kus laaditi kiiruga kaht laeva.”
23. septembri keskpäeval sõitsid Punaarmee tankid Pärnusse sisse ja algas uus okupatsioon.