Harvester ja kliimalapsed

TEKST: Malle Pärn,
kolumnist ja teoloog

Malle Pärn: Raha kägistab inimese lõpuks ära, just nagu kratt oma ahne peremehe.

Harvester on meie kõige suurem rahvavaenlane ja ökosüsteemi hävitaja. Viige kliimalapsed metsa, selmet neid reedeti linnaväljakutele pikutama (ja igavusest seal mobiilimänge mängima) ajada, las nad vaatavad, kuidas see muinasjutuhiiglasest kohutavam metsaõgija töötab.

Päeval ja öösel, raginal ja mürinal, ikka selleks, et oma ülikõrget hinda võimalikult kiiresti tasa teenida. Puu puu järel kaob tema ahnesse kõrisse, seejärel tulevad puupurustajad, pelleti välja sülitajad. Koormate viisi veetakse Eestist välja meie rahva kallist vara, meie elukeskkonda, meie kopsupuhastajaid. 
Las need kliimalapsed vaatavad, missugune nägi mets välja enne harvesteri ja missugune on see laastatud-rüüstatud maastik pärast harvesteri. Las nad uurivad seda vaest äravägistatud taimestikku, neid rohmakaid kännujuppe, roomikutest segipööratud mulda ja sammalt. Las nad otsivad sealt ellujäänud linde, loomakesi, putukaid ja võrdlevad nende arvu laipadega või oma elukohast minemaküüditatute arvuga. Ja kuhu need ellujäänud põgenevad? Järgmisse metsa, kuhu nädala pärast seesama harvester neile järele roomab ja nad sealtki minema kihutab? 
Jah, ütlevad tähtsad asjaajajad, laula, laula, see on luule, see on luuletaja väljamõeldud valu, fantaasia, haige kujutelm, luuletajad on ju vähe imelikud inimesed, nemad ei saa raha väärtusest aru, elavad katusekambrites ja surevad nälga, sest nad ei taipa, et elu mõte on raha „tegemises”. 
Jah, ongi luule, aga luule on inimese elu osa, see on Jumala and ja prohveti töö, luuletaja peabki valusalt reageerima, kui inimesele ja tema maale haiget tehakse. Ja siis ta küsib nagu Juhan Liiv: „Kui tume veel kauaks ka sinu maa, ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa su soovide siniranda?”
Teate, kellegi meelest on jälle hoopis see imelik inimene, kes kõik, mis tema ümber on, rahaks tahab ümber pelleteerida. 
Raha ei kõlba süüa. Legendi järgi soovinud kuningas Midas, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks. Ja ta suri nälga, sest kulda ei saa süüa. Raha kägistab inimese lõpuks ära, just nagu kratt oma ahne peremehe.
Viige lapsed meie suurtele taanlaste põldudele, las nad vaatavad neid raskeid traktoreid ja kombaine, mis meie maakamarat tallavad ja sealt elu hävitavad! Laske nad kuulavad, kuidas muld nende raskuse all ägab! Laske nad hingavad sisse seda mürki, mida sinna põldudele pritsitakse! Las nad näevad mesilasi ja muid kasulikke putukaid nende surmaagoonias! 
Aga nende vastu ei tohi keegi sõnagi öelda, nendele eraldatakse heldesti riiklike toetusrahasid, et nad saaksid veel suuremaid monstrumeid meie maad vägistama osta, veel rohkem meie maid ära lagastada ja surnuks kurnata! 
Väiketalusid ei toeta ei riik ega Euroopa, see ei pidavat olema tulus. Aga tegelikult on just see tulus ja ökoloogiline ja mõistlik ja inimlik. Miks peab talu olema tohutu suur, väiketalusid tuleb toetada, mitte suuri! Sealt tuleb puhas toit ja puhas keskkond!
Ja siis ütleb keegi tähtis nina, et ahjude kütmine tuleb ära keelata! Nalja teete või? Lõpetage meie looduse rüüstamine ja vägistamine, hakkame ometi elama tegelikus reaalsuses, ükski paberil tehtud plaan ei suuda loodust oma tahtmist mööda ümber teha, me ei saa panna päikest läänest tõusma, pugege või nahast välja! 
Kas maa peal ongi mitu eri liiki inimesi? Kas me oleme siia tulnud erinevatelt planeetidelt? Ja sellepärast me aina kakleme ja sõdime omavahel? Meil on ometi ühtne haridussüsteem, miks tulevad siis koolidest välja nii vastandliku mõttemaailmaga tegelinskid? Kõrgharidusega professorid levitavad eluvõõraid väljamõeldud teooriaid ja oma rahvast vihkavaid loosungeid? 
Kas ei saaks kuidagi seda maad ära jaotada, nii et ühtmoodi imelikud inimesed ühte kohta elama asuksid ja teistmoodi imelikud jälle teise kohta?
Enamik inimesi tahab lihtsalt elada, ausast ja rahulikust elust rõõmu tunda, aga osa jälle tahab aina igast asjast isiklikku kasu lõigata. Teda ei huvita vaimsed asjad, võimalik, et ta ongi ilma hinge ja vaimuta inimene? Miks muidu ei hooli ta teistest, ei tahagi mõista teise inimese kannatusi, mida ta temale ise oma ahnusega põhjustab? 
Meie poliitikas (ja mitte ainult meie, vaid üle kogu maailma) käib ju tegelikult üks tohutu asendustegevus. Rahva tähelepanu juhitakse kogu aeg olulistelt asjadelt tühistele, vähiravi asemel iluravile. 
Variseridele ütleb Jeesus: „Te kurnate sääski, aga neelate alla kaamelid!” Ka meie liberaalsed poliitikud käituvad nagu need variserid. Nad ründavad kahuritega vistrikke, aga vähktõbe poputavad haiguse süvenemiseks vajalike vitamiinidega. 
Maailmas on selleks prohvetiks vaid konservatiivid. Liberaalne maailm aga ei taha nende hoiatustest kuuldagi, nendel on omad mängumudelid, mida nad usuvad ja teenivad nagu oma jumalaks tõstetud puuslikku.

Artikkel on avaldatud portaali Objektiiv loal.