Virve Kook –    tõesti ei tahtnud ju ära minna

TEKST: VIRVE KOOK
kogumikust „Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal”

VIRVE KOOK (sündinud Kuus) • Sündinud 9.06.1920 Tallinnas • Surnud 4.06.2012 Denver, Colorado, USA • Lahkus Eestist: 21.09.1944 • Asukohamaad: Saksamaa, Ameerika Ühendriigid • Üliõpilasorganisatsioon: korp! Filiae Patriae

See teadmine, et ma enam ühtegi Nõukogude okupatsiooni üle elama ei hakka, oli mul täiesti kindel. Ma oleks kasvõi üle ujunud, kui mul teist võimalust poleks olnud. Ja nii oligi. Kui hakkasid Vene väed lähenema, me ootasime küll viimase silmapilguni, sest tõesti ei tahtnud ju ära minna.

Minu ema oli lõpetanud Peterburis matemaatika-füüsika teaduskonna ja oli Tallinnas vähemalt 25 aastat matemaatikaõpetaja, alguses II tütarlaste gümnaasiumis ja hiljem sai ta tööd kommertsgümnaasiumis. Isa oli kriminaalpolitsei peavalitsuse ülem, aga ta suri, kui ma olin 13-aastane. Mul ei ole temast nii palju mälestusi, aga me saime riigilt väga head pensioni. Kuid niipea, kui kommunistid tulid, sai minu ema kirja, et teie abikaasa oli rahvavaenulises tegevuses ja sellepärast lõpetame igasuguse pensionimaksmise. Ema tõmbas selle demonstratiivselt katki ja viskas prügikorvi. Õpetajatele maksti ka väga hästi, puudust meil ei olnud.
Niisiis kasvasin Tallinnas. Kooliaeg oli väga meeldiv. Ma käisin algkoolis Lenderi eragümnaasiumis. Mul oli kaks õde ja me kõik kolmekesi käisime seal. Pidin Lenderi kooli ka gümnaasiumisse minema, aga ema oli just saanud tööd kommertsgümnaasiumis. See oli üks väga tõhus ja väga hea kool, asus väga heades ruumides. Ema tahtis mind ka sinna kooli panna, aga mind kommertsained absoluutselt ei huvitanud ja ma ajasin vastu. Aga ema väga tahtis ja kui üks mu algkoolisõbranna ütles, et tema läheb kommertsgümnaasiumisse, siis ma olin ka nõus minema. Ema ei lasknud seda kaks korda ütelda, juba järgmisel hommikul viis ta mu paberid sinna. Proua Lender oli väga-väga haavunud ja ütles, et tema ei pea oma algkooli mitte selleks, et teised gümnaasiumid õitseksid. Ma ei kahetse koolivahetust, sest kommertsgümnaasium oli Tallinnas ja terves Eestis üks paremaid keskkoole. Ta pani mind mõtlema ja ma sain sealt väga häid eluaegseid sõpru.
Ülikooli minemine oli mul kindel juba enne, kui ma algkooli läksin. Mu ema oli ülikooliharidusega inimene ja tema meelest ei olnud need üldse inimesed, kes ei olnud ülikoolis käinud. Ma olin umbes 10-aastane, kui ma arvasin, et ma lähen õigusteadust õppima. Kuna isa töötas kriminaalpolitseis, siis ta õhtul kodus rääkis tihti kohtuasjadest ja see huvitas mind nii väga, et ma muudkui istusin ja kuulasin. Suuremaks saades tahtsin ma õieti minna sotsiaalalale, mitte advokaadiks. Meil Eestis oli tõesti suur tühi koht olemas, meil ei olnud ju riiklikku pensioni ega niisugust asja nagu sotsiaalne kindlustatus. Ainult riigiametnikkudel olid väga head pensionid, aga erainimestel ei olnud. Minu meelest oli seal üks väga suur tööpõld ees ootamas.
Ülikooli astusin 1938. aastal. Tuli teha sisseastumiseksamid. Õigusteaduskonda oli üle 300 tahtja ja õppima võeti ainult 150. Pooled langesid välja, aga meie kooli oli niivõrd hea, et mina olin järjekorras seitsmes. Üks professor oli minu õele isegi rääkinud seda, et kui oleks oldud tõesti erapooletu, siis oleks esimesed kolm olnud naised. Ja mina olin kolmas naine.
Minu esimene eksam oli professor Uluotsa juures õiguse üldõpetus ja see oli mulle kõik väga kerge. Mina läksin Tartusse mitte selleks, et seal organiseeruda ja kurameerima hakata, ma läksin selleks, et raamatute vahele ära kaduda. Ma olin natuke isegi pettunud, et kõik oli nii kerge. Nii et mul olid peaaegu kõik eksamid maxime.
Ma läksin Filiae Patriaesse, sest mu õde oli seal juba ees. See oli nagu ette määratud. Üks teine sõbranna tahtis minna Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja kutsus mind sinna külalisõhtule kaasa. Mulle meeldis ka seal väga. Kui mu õde poleks Filiae Patriaes olnud, oleksin ma võib-olla läinud Naisüliõpilaste Seltsi. Aga see ei ole ka tähtis, sest väga suurt vahet nendel naisüliõpilasorganisatsioonidel ju polnud.
Mõtlesin, et ma lähen Õpetatud Eesti Seltsi liikmeks ka, hakkan seal kaasa töötama ja koosolekutel käima. Aga ei olnud aega, sest konvent võttis oma aja. Näiteks ma läksin kohe esimesel aastal võtma kriminalistikat, kuigi see oli vabatahtlik aine. Sellele professorile nähtavasti minu töö niivõrd meeldis, et ta kutsus mind oma assistendiks. Kuna ma olin Filiae Patriae noor rebane, kes pidi seal käima alatasa, siis ütlesin ära, et mul ei ole aega. Ma oli iseenda peale vihane ka, aga ma olin siis 18-aastane ja mul puudus tõeline nõuandja. Pärast mul oli küll oma mentor, see oli see proua Poska-Grünthal, kes tõesti tundis huvi minu vastu. Tema tütar oli minu väga hea sõbranna ja ma elasin nende korteris Nõukogude ajal.

Väike Virve (vasakult teine) koos venna ja õega, u 1924. Fotod: erakogu

Siis tuli meile Nõukogude okupatsioon

Tartus oli esimene kaks aastat iseseisvuse aeg, aga siis tuli meile Nõukogude okupatsioon, mis meid kõiki tegelikult väga vihastas. Ma jätkasin alguses ülikoolis õppimist, aga paljud Filiae Patriae inimesed kadusid ära, sest nende isad olid vangi pandud. Üks asi, mis nõukogude ajal tuli, oli see, et õppimine oli prii. Need, kelle vanemad olid olnud mingisuguses kahtlases ametis, nendele pandi nii suur õppemaks peale, et nad vaevalt said seda maksta. Iga päev tulid nimekirjad tahvlile, kes on õpperahast vabastatud ja minu nime ei tulnud ja ei tulnud. Lõpuks tuli üks niisugune pisikene nimekiri ja seal ma olin sees. Ma usun, et minu isa pärast võib-olla ei tahetud mulle seda alguses anda. Pärast anti väga paljudele stipendiume, aga ma ei taotlenudki seda. Mõtlesin, et hakkavad uurima ja jumal teab, mis siis välja tuleb.
14. juuni küüditamist ma mäletan, sest mul oli järgmisel päeval kriminaalõiguse eksam. Ma olin väga hästi ette valmistatud ja läksin õhtul sõbrannaga kinno. Hiline seanss oli ja tagasi tulime väga hilja. Oli väga ilus kevadine öö, aga kõik oli nii imelikult vaikne. Hommikul äratas sõbranna mind üles, et inimesed on ära viidud. See oligi küüditamine. Vangistamine käis kogu aeg, ka enne küüditamist juba. Aga me hakkasime seda rohkem tähele panema pärast seda. Miks? Sellepärast, et kõik pidid ametiühingu liikmeks astuma. Me andsime kõik palvekirjad sisse, mind jälle ei võetud. Kõik hakkasid juba suurt muret minu pärast tundma. Siis ma olin ütelnud, et mulle on see suureks auks, et mind vastu ei võeta. Aga teised olid ütelnud, et ära räägi niisugust asja, sa pead oma suu kinni pidama. Niisuguseid väljendusi tegin ma väga palju. Me olime noored ja ei osanud ettevaatlikud olla. Me rääkisime, mis me tahtsime. Tõesti, ma väljendasin end nii nagu ma võisin.
Paar nädalat hiljem kuulutas Hitler sõja ja kaks päeva hiljem tuldi mulle järele. See polnud enam küüditamine, see oli vangistamine. Siis vangistati nii, et üks öö oli üks läinud, teine öö oli teine läinud, kolmas öö oli kolmas läinud. Sellel ööl, kui mullegi järgi tuldi, oli professor Rägo ära viidud. Minu onupoeg, kelle pärast ma õieti ennast peitma hakkasin, kutsuti üks pühapäeva pääle lõunat tööle ja enam ta koju ei tulnud.
Üks lisategur oli veel see, et mu vend oli Saksamaal, ta läks sinna konsulaarsekretäriks, oli välisministeeriumis teenistuses. Ma saatsin talle ühe kirja, kus ma kirjutasin kõiksugu asju – sõimasin nõukogusid nii palju kui ma võisin. See kiri temani kunagi ei jõudnud, tsensuur sai kindlasti kätte. Ma olin kindel, et ma olin kuskil mustas nimekirjas. Ma olin korteris professor Grünthali juures ja nende teenija ütles, et Virve, teie kohta tuldi jälle aru pärima, et kas teie vanemad on rikkad. Ma olin nähtavasti luubi all kogu aeg. Ei tarvitsenudki olla revolutsionäär või teab mis. Nad nii kahtlustasid kõiki inimesi.
Mina ise ütlesin, et oh, kes mind ikka tuleb vangistama. Aga noormehed, kes elasid seal ülemise korra peal, ütlesid, et meie tahame ka ennast varjata, võib-olla tullakse meile järgi. Ma mõtlesin, et no hea küll ja me vahetasime toad ära ja ma läksin üles magama. Sel samal ööl tuldi mulle kaks korda järgi ja hommikul kell neli aeti mind üles, et nüüd sa pead kaduma. Mis ma pidin tegema? Ma läksin mootorpaadiga mööda Emajõge alla Viljandimaale. Mu sõbrannal oli seal talu ja seal ma siis elasin selle sõjasuve üle. See oli õieti väga lõbus suvi, kuna me olime noored ja paljud teised tulid ka sinna varjule.

Me ootasime küll viimase silmapilguni, sest tõesti ei tahtnud ju ära minna

Sakslaste ajal ma olin alguses pool aastat kodus, kuni ülikool jälle avati. Vahepeal pandi sõja tõttu ülikool kinni. Kui avati, siis mitte loenguteks, vaid kes olid juba kolm aastat õigusteaduses käinud, need võisid minna ja eksamid ära teha ja lõpetada. Ma läksin Tartusse, tegin eksamid ära ja sain oma ajutise diplomi kätte.
Preili Kirsipuu kutsus mind tööle Tallinna sotsiaalvalitsusse ja ma läksin sinna. Pärast pakkus ta mulle kohta lastekaitseinspektoriks Haapsallu ja Paidesse. Ema ütles, et ajad on nii ärevad ja parem on, kui sa oled Tallinnas. See oli jumalast kõige parem. Ma oleks muidu võib-olla sisse jäänud.
See teadmine, et ma enam ühtegi Nõukogude okupatsiooni üle elama ei hakka, oli mul täiesti kindel. Ma oleks kasvõi üle ujunud, kui mul teist võimalust poleks olnud. Ja nii oligi. Kui hakkasid Vene väed lähenema, me ootasime küll viimase silmapilguni, sest tõesti ei tahtnud ju ära minna. See oli niivõrd drastiline samm. Aga ühel pühapäeva pealelõunal tuli teade, et sakslased annavad Eesti rinde üles ja lähevad ära. Kes tahavad kaasa minna sakslasega, need võivad minna. Minu noorema õe mees oli sakslaste poolt SS-i mobiliseeritud. Mu ema läks kohe järgmisel hommikul Toompeale, tõi paberid igale ühele ära, et me võime Saksa laevaga sõita.
Terve öö läbi mu ema pakkis ja pakkis. Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, kui vähe ma ise panin rõhku asjadele, mis ma tõesti oleksin pidanud kaasa võtma. Ma mäletan, et seljakott oli laua peal ja seal olid meie pildialbumid. Mõtlesin, et panen nad kotti ja panen seljakoti selga, aga ei teinud seda. Arvasin, et oh, ma tulen ju tagasi, mis ma vean. Mul on nendest väga-väga kahju. Aga ema pakkis öö läbi. Ta teadis, et Saksamaal on vähe süüa. Lisaks pakkis praktilisi asju nagu riideid muidugi. Kahjuks ei võtnud me mingeid mälestusesemeid kaasa, aga nagunii oleks kõik ära põlenud, kuna me põlesime hiljem Nürnbergis täitsa paljaks.
Mu sõbranna Olga Kistler-Ritso tuli minu juurde ja küsis, et mis me nüüd teeme? Ma vastasin, et me läheme Saksamaale, tule ka. Kuna mu vanem õde oli juba Hiiumaale läinud, et Rootsi minna, siis ma ütlesin, et meil on tema dokument olemas ja sa oled temaga enam-vähem ühevanune, võta see paber endale. Ta läks koju, pakkis oma asjad ära ja tuli meile, et koos minna. Meil olid kõik kompsud koos ja äkki mu ema ütles, et tema ei saa minna. Küll meil õega oli tegemist, et teda kaasa võtta. Aga lõpuks siiski saime.
Läksime kojamehe juurde, andsime talle oma korteri võtmed ja ütlesime, et paluks käru ning viige meid sadamasse. Vedasime oma asjad Kadriorust sadamasse, see ümbrus oli meile tuttav, sadam ei olnud väga kaugel. Läksime mööda Uus-Sadama tänavat, mida enam ei ole. Keset seda tänavat läks kärul ratas alt ära. Kärumees oli nii vihane, et tema läheb tagasi. Aga meil mingit paanikat millegipärast ei olnud. Meie ütlesime, meie läheme edasi ja ta parandas ratta ära. Jõudsime sadamasse, seal oli Saksa sõdur vastas ja teatas, et sadam on kinni, kuna inimesi on liiga palju, ja sisse enam ei saa. Aga me tundsime seda ala, elasime seal ümbruses ju kogu aeg. Läksime natuke eemale ja saime siiski sisse.
Panime oma kompsud kõik kai äärde maha ja üks laev just parajasti läks minema. Asemele tuli teine, mille nimi oli Lappland. Olime esimesed, kes laeva said. Meie dokumendid kontrolliti ära ja võtsime kohad sisse. Magasime selle öö laevas ja õieti juba õhtul hakati Tallinna pommitama. Nägime, kuidas suured tuleleegid käisid. Laeva kogu aeg laaditi – see oli väga suur laev. Hommikul tulid inimesed ja ütlesid, et Toompeal lehvib Eesti lipp. Mu ema ütles kohe, et nüüd me läheme tagasi. Aga muidugi nii palju me targad olime, et teadsime – see on ainult ajutine, et venelased tulevad. Me jäime ikka laeva.
Üle kai laaditi ühte Punase Risti laeva Moero. Mu õde ootas kaheksandat kuud last ja ema ütles, et me peaksime sinna minema, kuna see on laatsareti laev ja võib-olla mugavam, aga me lihtsalt ei viitsinud. See laev lasti pärast põhja.
Me läksime õhtul reidile ja päris hilja hakkasime sõitma. Sõit läks esialgu ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Öeldi ainult, et kui me Liibavisse jõuame, siis tulevad venelased meid pommitama. Ja tulidki. Meie laeval oli ka mingisugune õhutõrje peal, mürtsud käisid. Kõiki kamandati alla laeva põhja. Seisime, mingit paanikat ei olnud, aga kõik olime täiesti vait. Äkki hakkas üks väike poiss, nii kolme-nelja-aastane, rääkima, et ema, anna mulle präänikut. Igaühel omad mured ja nii ta jorises kogu aeg. Me saime lõpuks üles laevalaele ja siis oli Moero vahepeal põhja lastud. Meie laeva peal käisid mehed aluspükstes, sakslaste sõduritekk üle õlgade. Need olid Moerolt ära päästetud inimesed. Mu ema läks ka oma paki kallale ja andis neile pudeli veini ja jumal teab, mis ta neile kõik leidis. Aga suurem hädaoht oli möödas.

Jõudsime lõpuks Danzigisse

Sakslased olid kõik väga ära organiseerinud. Igale põgenikule oli priipilet, kuhu ta minna tahab. Ja kes kuskile minna ei saanud, võis mõnda laagrisse jääda. Minu vend oli juba Saksamaal audiitor, kes käis ühest firmast teise. Ta ütles, et minge Nürnbergi, ma olen sellel ajal seal ligidal. Me läksime Nürnbergi, saime väga kergesti kena hotellitoa ja jäime sinna. Mu vend tuli kohe sinna ja hakkas asju ajama, et me saaksime kuskile maale pommitamisest eemale. Aga muidugi see bürokraatia võttis nii kaua aega, et vahepeal Nürnbergi pommitati. Saksamaal oli see pommitamine suhteliselt kerge üle elada. Nendel olid niivõrd head varjendid. Me olime hotelli varjendis. Kuulsime, et midagi nagu natuke mürises pea kohal. Me ei teadnud all mitte midagi. Kui välja tulime, siis terve Nürnbergi linn põles. Läksime jaama, seal olid leegid ja meid ei lastud ligi. Me olime kõik oma asjad ja kohvrid jätnud jaama, et niikuinii läheme varsti edasi. Jaam sai täispommituse ja kõik põles maha. Nii et me jäime ainult nihukeste vanemate riietega, mis me olime tee peale selga pannud. Siis me pidime veel jääma paariks nädalaks Nürnbergi, sest õele ja beebile oli vaja riideid. Kui need said korda, siis vend oli juba organiseerinud, et me saime Berchtesgadeni ligidale ühe korteri. Seal oli väga kena elada, üks ilusamaid kohti Saksamaal. Hitleri peakorter oli sealt paar kilomeetrit ainult eemal.
Muidugi süüa oli vähe, aga me tulime omadega väga hästi toime. Ma mäletan, et kui me emaga seisime veel Tallinnas kai ääres ja rääkisime, kui palju meil raha on. Arutasime, et üle kolme aasta saame vabalt läbi ja no selleks ajaks oleme ammu tagasi. Muidugi ei olnud. Aga inimesed olid siis kuidagi väga optimistlikud. Ei olnud seda tunnet, et ma lähen igaveseks ära.
1945. aastal sakslaste rinne varises täiesti kokku. Meie Berchtesgadeni ligidal oli täiesti viimane nurk, kuhu ameeriklased sisse tulid. Me nägime ükskord, et sakslased panid valged lipud aknast välja. Seisime ukse peal ja vaatasime seda, kui järsku sõitis rida Ameerika sõdureid mööda. Sakslased lehvitasid neile valgete rätikutega, aga sõdurid ei teinud neist väljagi. Sõda oli ühesõnaga läbi. Aga öösel hakkasid kohutavad mürtsud käima ja meie olime nii hirmul, et nüüd on keegi hakanud vastu panema ja jumal teab, mis nüüd juhtub. Tuli välja, et ameeriklased tegid ilutulestikku ja meil jäi see kõik nägemata.
Minu vend tuli ka meid sinna vaatama ja meil ei olnud absoluutselt mingit informatsiooni, et mis kuskil juhtub. Ma mäletan, et käisime vennaga ühes kraavis ja leidsime vana Ameerika sõjaväe ajalehe Stars & Stripes. Võtsime selle välja, tõime koju, puhastasime riideharjaga puhtaks ja panime päikese kätte kuivama. Lõpuks hakkasime lugema, et mis kuskil juhtub. Meie Schellenbergi külas oli ameeriklastel väike peakorter. Sõdur istub seal sees, mu ema läks sinna ja ütles, et kas teil on mingisuguseid ajakirju või ajalehti. Sõdur küsis kohe, et kas te olete sakslane. Kuna ema sakslane ei olnud, siis ta läks ja tõi meile suure pataka ajalehti. Seda andis mul lugeda. Mul on kahju, et ma neid alles ei hoidnud, sest seal oli sees kõik, kuidas sakslased kapituleerusid, kuidas nad alla kirjutasid ja mis nad tegid. See oli väga huvitav lugeda.

Eesti noorte pidu Charlie Jansoni juures, u 1952. Virve on vasakult esimene, Charlie Jansonil on süles koer. Foto: erakogu

Elu põgenikelaagris

Nii see elu läks siis. Sakslased kohtlesid meid nagu sakslasi. Mu ema oli 25 aastat olnud kooliõpetaja gümnaasiumis, talle hakati kohe pensioni maksma. See oli meile väga üllatav. Aga kui ameeriklased sisse tulid, siis anti välismaalastele lisatoidukaarte. Me nõudsime need ka välja ja sakslased küll alguses ei tahtnud anda, et te olete ju ikka nii kui meiegi ja mis välismaalased te olete. Aga me ütlesime, et pole siin midagi. Nii et me kasutasime selle juhuse ka ära.
Jälle mu vend leiutas ühe väga väikese põgenikulaagri Saksamaal – Bad Wörishofen. Seal laagris oli paarisaja inimese ümber kõigist Balti riikidest. Minu ema oli Riia eestlane, ta rääkis läti keelt täitsa vabalt. Tema muidugi rääkis lätlastega väga palju ja lätlased pidasid teda lätlaseks. See oli temale kõige suurem auhaavamine maailmas, sest lätlastega me ei saanud üldse läbi, kuna lätlased tahtsid väga esimest viiulit mängida. Neid oli kõige rohkem ka. Meie leedulastega ei leppinud sellega. Üks asi on muidugi see ka, et kui sa laagris elad ja sul probleeme ei ole, siis sa lood neid – sa teed probleeme mitte millestki. Mingi huvi peab olema ka selle peale, et sa sööd ja elad. Elasime selles laagris paar aastat.
Alguses on UNRRA ja pärast IRO, need olid sellised põgenikkude organisatsioonid ja nendel olid omad bürood ning ma töötasin kogu aeg nende tööbüroos. Alguses anti sigarettides palka, aga sigaretid olid igal pool Saksamaal raha eest. Kui sakslased tegid rahareformi, siis hakati meile rahapalka maksma.
Pärast elasime Neuburgis, sest Bad Wörishofeni laager pandi kinni ja meid paigutati ümber. Seal olid küll barakid, aga polnud väga vigagi. Neuburgis oli asutatud põgenikele ametikool, kus sai ametit õppida. Mind pandi sinna inglise keele õpetajaks, edasijõudnutele ka veel. Lõpuks me läksime Augsburgi, sest Neuburgi laager oli likvideerimisel niikuinii ja Augsburgis olid väljarändamise tsentrumid. Augsburgis oli gümnaasium ja sinna mu ema sai kohe koha. Eelmistes laagrites olid ainult algkoolid ja emale pakuti ka seal õpetaja kohta. Tema aga teatas resoluutselt, et tema algkoolis ei õpeta.

Nii me ei saanudki apelsine korjama

Siis hakkasime välja rändama. Väljarändamiseks oli üks väga suur projekt. Peamiselt Geislingeni laagri inimesed läksid Cucamongasse apelsinikorjajateks. Nad võtsid perekondi vastu ja sinna projekti sai suurte tutvustega. Igasugused professorid ja haritud inimesed, kes Geislingenis midagi olid, said ennast sinna sisse kirjutada. Minu vend kirjutas meid ka. Ühtegi meest meie perekonnas ei olnud, me olime: minu ema, kes oli juba 60 aastat vana, mina ja minu õde oma väikese lapsega. Läksime Bremeni ligidale läbikäigulaagrisse, et läheme kõik apelsine korjama Cucamongasse. Iga päev tulid suured nimekirjad välja, kes on laeva peale pandud. Meie perekonnanime ei tulnud ja ei tulnud. Lõpuks tuli üks nimekiri, kelle sponsor oli ära ütelnud. Need eestlased professorid, kes olid juba sinna läinud, olid ennast nii ära blameerinud. Istandiku omanikud ütlesid, et ärge enam saatke neid. Nii me ei saanudki apelsine korjama.
Pärast meid siiski pandi ühe laeva peale, mis läks New Yorki. See asi oli muidugi rohkem organiseeritud, kui me ise arvasime. Mingisugused katoliiklikud kirikugrupid toetasid kõiki neid põgenike gruppe. Meie gruppi oli siis toetanud üks katoliiklane, Father Lani, kes meid vastu võttis ja meile raha laenas. Me ise seda ei teadnudki, aga me olime tema nimekirjas. Nii et me tänavale ei oleks jäänud.
Laevasõit Ameerikasse oli võrdlemisi raske sellepärast, et see oli üks endine sõjaväelaev. Ega need mugavad ei olnud ja sõit kestis ikkagi oma viis-kuus päeva. Süüa anti võrdlemisi hästi, aga kõik olid merehaiged. Minu õde eriti. Me olime eraldi, mina olin hoopis ühes kohas, minu ema ja õde olid teises kohas. Aga noh, see tuli lihtsalt ära kannatada.

Virve abikaasa Peetri ja laste Steveni ja Kariniga laste ristimispeol 1958. Foto: erakogu. Foto: erakogu

Esimene mulje Ameerikast jättis mulle väga suure pettumuse

Ühel hommikul jõudis laev New Yorki. Sõitsime mööda Statue of Libertyst ja kõik tundus nii imelik olevat. Majad olid nagu nukumajad ja Euroopa miljööst täiesti erinevad. Kuidagi nii kerge ja ajutine tundus see. Esimene mulje Ameerikast jättis mulle väga suure pettumuse. Kui me jõudsime New Yorki, siis pidime kaua ootama, kuni kõik asjad maha laaditi. Õhtupoole saime lõpuks bussi peale ja meid viidi rongijaama. Meile oli vastu tulnud üks venna sõber ja tema ütles, et ma panin teid siiski Californiasse.
Siis tulime Californiasse. Sõitsime kolm päeva rongiga ja meil oli vastas üks vana eestlane Charlie Janson. Tema oli oma eluülesandeks võtnud kõiki eestlasi aidata. Ta tuli meile rongijaama vastu, viis meid oma koju lõunale ja oli meile juba korteri üürinud. Lõpuks ütles, et puhake nüüd välja, ma tulen kolme päeva pärast ja hakkan teiega koos tööd otsima. Seda ta ka tegi.
Aga ega me ei istunud Charlie üüritud korteris, me tulime ikka ilma vaatama. Eestlased on väga reisihuvilised. Läksime kohe järgmine päev välja linna vaatama. Muidugi Los Angeles oli siis täiesti teine menüü. Ta on nüüd palju ilusamaks läinud, siis oli ta kuidagi nii väga lihtne. Me läksime mööda nõndanimetatud Pico Boulevardi ja majad olid niisugused valged laudamajad. See rajoon ei olnud nagunii rikas rajoon, aga ta tundus kuidagi nii maha jäänud siiski. Ma vaatasin, et sotsiaalselt on Euroopa ja ka Eesti Ameerikast mitu põlvkonda ees. Ma lootsin, et ümber nurga võib-olla juhtub midagi. Seesama asi, mitte midagi. Tulime tagasi, olime väga pettunud. Ei ühtegi parki, ei ühtegi ilusat tänavat, ei ühtegi ausammast, millega sa eurooplasena oled nii harjunud. Mitte midagi. Muidugi pärastpoole, kui me hakkasime rohkem kaugemale käima ja autoga sõitma, polnud ju väga vigagi. Muidugi see oli harjumuse asi ka, aga esimene mulje oli küll, et Ameerikas on igav elada.
Kontaktid teiste siinsete eestlastega tekkisid ka väga kergesti. Ma läksin ja lasin ennast kohe valida Eesti Seltsi sekretäriks ja sellega olid juba kõik nimekirjad minu käes. Ja kõik inimesed, kes siia tulid, tulid ennast minu juurde registreerima. See läks kõik nii endastmõistetavalt. Me üürisime siis ruume, et pidusid teha ja meil oli seltskondlik elu natuke teisel tasemel kui praegu. Sellel ajal tehti veel tantsupidusid ja niisuguseid asju. Samuti tegime me loenguid ja meil oli nii võrdlemisi elav tegevus.

Need vana-eestlased, neile see ei meeldinud

Eesti Selts Los Angeleses on üks vanemaid eesti seltse. Siia tulid väga paljud Eesti meremehed, kes siia jäidki, San Padrosse ja nii. Nii et need asutasid Eesti Seltsi 1921 või midagi nii ja meie võtsime selle üle. Ainult väike hõõrumine tuli sellega, et meie nendega enam ei sobinud. Ma mäletan, et meie õega olime siin aprillis ja maikuus Eesti Selts korraldas emadepäeva. Me saime siis kutse ja otsustasime minna emadepäevale. Palav ilm oli ja see oli linnas kuskil. Ameerikas on väga vähestel majadel tänavanumbrid, nii et andis otsida, enne kui me leidsime selle maja üles. Käisime siin ja seal majas, aga ikka oli vale koht. Siis läksime ühte suurde majja sisse ja hapukapsa lõhn tuli kohe vastu. Siis me teadsime, et me olime õige koha peal.
Nõndanimetatud vana-eestlased, me kutsusime neid nii, olid teinud viini vorstid ja hapukapsad. Me imestasime, et keegi veel hapukapsaid sööb troopilise ilmaga. No nad olid teinud, mis nad kõik oskasid ja mis nad said teha. Aga mina vaatasin küll, et siin pole Eestist mitte midagi. Kõigepealt olid seal väga paljud daamid, kes rääkisid ainult inglise keelt. Teadustaja rääkis mõlemaid keeli korraga. Eestist tulnud inimesele, nagu mina, kes tuleb eesti seltskonda, see vihastas mind väga. Pitser oli kuidagi väga ameerikalik. Aga pole ime, need inimesed olid kõik juba 20 aastat siin elanud. Ma usun, et mina ei olnud ainukene, kes seda niiviisi vaatas.
Siis tulid uued valimised ja kohe valiti teised inimesed. Küll ka härra Nurmsen, kes oli vana-eestlane, aga ta oli väga nii edumeelne ja ta ei olnud niisuguse meelsusega nagu need teised. Aga kõik tema kaastöölised olid uued. Nii et me hakkasime teistmoodi asju ajama ja need vana-eestlased, neile see ei meeldinud. See oli neile võõras ja nad jäid eemale ikka rohkem ja rohkem.
Meil olid ootused töö osas väga madalad, me ei lootnud ei tea mida. Sellepärast me võtsime mõlemad õega kohe vastu koristajakoha. Aga see oli kena teha, väga kerge töö, istusime seal pooled päevad niisama. Palk oli meie meelest nii suur, et raha jäi üle. Me ei osanud lihtsalt raha kulutada. Ikkagi neli aastat elanud sõja ajal, elustiil oli meil tagasihoidlik.

Virve koos laste Steveni ja Kariniga Pismo rannas Californias 13. juunil 1959. Foto: erakogu

Abielluda eestlasega oli mulle küllaltki tähtis

Ema muudkui rääkis mulle, et kaua sa mõtled seal koristada. Lõpuks võtsin kätte ja hakkasin kohta otsima ning saingi kindlustusseltsi koha. Seal oli väike test, milles ma pidin peaaegu läbi kukkuma sellepärast, et kõik minu ühed ja neljad olid nende seitsmed. Ameerika numbrid on väga teistsugused kui Euroopas. Selle pidime ära klaarima ja nad nägid, et ma päris rumal ei olnud. Seal ma töötasin, kuni kohtusin Peetriga.
Charlie Jansonil oli väga ilus maja linna ligidal. Kõik eesti noored kogunesid sinna laupäevaõhtuti ja tantsisime. Peeter oli ka Charliega väga suur sõber ja seal me saime tuttavaks. Abiellusime 1953, aga me ei teinud suuri pulmi. Käisime Las Vegases. Abielluda eestlasega oli mulle küllaltki tähtis. Mul olid ju mõned ameerika noormehed, kes oleks huvitatud olnud, aga mulle ei tulnud see absoluutselt kõne allagi. Lühemat aega oli mul üks boyfriend, kes oli tõesti vana-eestlaste poeg. See inimene oli minule liiga ameerikalik.
Kui lapsed sündisid, jäin ma kümneks aastaks koju lapsi kasvatama. Mul on poeg ja tütar. Tütar räägib väga hästi eesti keelt, aga poeg ei räägi enam, kuigi ka tema alguses rääkis eesti keelt. Poeg ei olnud koolis nii väga andekas ja ma mõtlesin siis, et ma ei hakka teda segama. Kui ta inglise keele peal läheb, siis las ta läheb, et ma ei hakka talle uusi raskusi ette veeretama. Nii ta jäigi. Aga tegelikult ma oleks võinud eesti keelt alles hoida. Aga tütar Karin käis eesti koolis, oli gaid ja kõik niisugused asjad. Ükskord oli meil kodus juttu, et teisel lapsel perekonnas on alati kergem. Ja Steven ütles mulle, et jaa, minul oli tõesti palju kergem kui Karinil. Kui ma küsin, et mispärast sa arvad, et sul kergem oli, siis ta vastas, et mul ei olnud vaja eesti koolis käia. Aga nüüd on tal kahju, et ta ei oska eesti keelt.
Ma läksin uuesti tööle, kui lapsed suuremaks kasvasid. Ma vaatasin, et lapsed tahavad ikka ülikooli ka minna ja selleks peab raha koguma. Ma läksin alguses tööle omavalitsusteenistusse, kus valimisi korraldatakse. Seal oli vaja hooaja ametnikke, kui valimised tulid iga kahe aasta tagant. Nii oli mul võimalus alati suvel kodus olla. Kui mu lapsed juba gümnaasiumis käisid või high school’is, siis ma läksin juba alaliseks tööle.
Kui nüüd Filiae Patriaest rääkida, siis õieti oli siinkandis ainult Ilse Hunt, kes oli minust palju vanem. Kuidagi tuli välja, et me oleme mõlemad Filiae Patriaest ja me lähenesime natuke üksteisele. Aga siis tuli Madli Puhvel siia ja temaga ma sain mõnikord kokku Eesti olemistel. Kui aga San Franciscost tuli siia Heljo Leemann, kes oli väga energiline ja ütles, et asutame oma koondise, siis nii me tegimegi. Me hakkasime koos käima peamiselt Ilse juures. Meie liikmeks hakkas astuma noori ja nii ta tuli, iga kahe kuu tagant me käisime koos.

Eestis tagasi. Virve koos tütar Kariniga 2007. aasta suvel Pärispeal, kus on plaanis tütreperel enda elamine sisse seada. Foto: erakogu

Teadsime, et meil on hästi läinud

Eestisse tagasi läksin esimest korda 1991. aastal ja olen pärast seda mitmeid kordi käinud. Kui me lõpuks Eestis käima hakkasime, siis kodu-eestlased ütlesid kõik, et küll teil võis raske olla. Aga ma pean ütlema, et ei olnud. Esiteks olime noored. Noortel inimestel pole kunagi raske, kui nüüd vanana tagasi vaadata. Teiseks käis punase joonena meie elust läbi mõte, et me oleme pääsenud, me oleme vabaduses, meil pole vaja Nõukogude korra ajal elada. See andis meile nii palju elujõudu ja optimismi, et me ei kahetsenud mitte midagi. Teadsime, et meil on hästi läinud. Lisaks oli muidugi oluline seegi, et väga palju eestlasi oli koos. Nad hakkasid kohe organiseerima – meil oli Eesti Selts, meil olid laulukoorid. Meie elasime esimesed viis või kümme aastat nagu omaette riik riigis. Ameeriklased olid meile nagu paberinukud ümber, me nendega ei suhelnud. Alles siis, kui lapsed hakkasid koolis käima, tõid nad meile Ameerika koju.
Kaks aastat tagasi ostsime koos tütar Kariniga Eestisse Pärispea poolsaarele krundi ja praegu oleme tegevuses sinna maja projekteerimisega. Karin koos abikaasaga kavatseb seal hakata järjest enam ja enam aega veetma. Nii on minu tütar justkui ringiga jõudnud tagasi Eestisse, kust mina kord lahkuma olin sunnitud.