Vadjalaste vikerkaare saladus

TEKST: jaan jõgi,
geograafia doktor

Eestlaste lähimate keelesugulaste hulka kuuluvad vadjalased on kahjuks maailmakaardilt lahkuv rahvas. Aastatuhandeid on nad elanud meie naabruses Ingerimaal. Novgorodi kroonikates on juba 1069. aastal nendest kirjutatud. Vaatleme, millised on vadjalaste arusaamad vikerkaarest ja kuidas need on talletunud vanarahva tarkuseteradena.

Vadjalaste lipp. Allikas: Vikipeedia

Ingerimaa põlisrahvana nimetatakse tšude (põhjapoolsed vadjalased) ja vode (lõunas elanud vadjalased). Vadjalastele sunniti ristiusk peale alles 16. sajandi jooksul vene õigeusu kujul ning juba varem olid nad allutatud Vene riigile. Vadjalastest on üle käinud Liivi ja Põhjasõda, neid on võtnud keskaegsed katkud ja piinanud ikaldused. Kahe maailmasõja rinded on vadjalaste maast üle rullunud kokku neljal korral, rängalt on neid räsinud stalinistlik terror ja küüditamised. Läbi aegade on vadjalasi vägisi sunnitud orjatööle, ka kodust kaugemal.
Teada on, et Liivi sõja ajal toimus ordumeister Vincke von Overberchi juhtimisel 1444–1447 sõjakäik Vadjamaale, mille käigus viidi kodust vangivõetud vadjalased 1445. aasta paiku Lätimaa lõunaosas Bauska kindlust ehitama. Neid oli 2000–2500 inimest, kes jäid seal pärisorjadena paikseteks. Lätlastelt sai see väike omanäoline rahvusgrupp nimetuse kreevinid, mis tulenes lätikeelsest krievs = venelane. Lätikeelses keskkonnas elades pidasid kreevinid vastu nelisada aastat, kuni lätistusid 19. sajandil.
Palju suri vadjalasi orjatööl Peterburi linna rajamisel, mida on märganud ka poeet Aleksandr Puškin oma 1833. aastal üllitatud poeemis „Vaskratsanik”. Esimese maailmasõjaga kaasnenud Vene revolutsiooni järel 1917. aastal jäid vadjalased bolševike terrorivalitsuse alla. Teises maailmasõjas võitlesid mobiliseeritud vadja mehed Punaarmees, mis ei päästnud neid sõjajärgsetest küüditamistest.
Alles jäänud vadja külad paiknevad Narvast itta jäävate Kurkola ja Soikkla poolsaarte vahelisse samanimelisse lahte suubuva Luuga (vdj Lauge) jõe ümbruses. Vadjalaste asuala ahenemisest, millega kaasnes ka rahvaarvu vähenemise annab ülevaate allolev kaart .
Hästi pole mõjunud vadja rahvale ka Ust-Luga sadama rajamine ja hilisem laiendamine. Vadja iidne küla Jõgõperä on jäämas laienevale sadamale ja tööstuskompleksile jalgu.

Vadjalaste asuala kaart. Allikas: Vadja keele sõnaraamat. Autor Raivo Aunap.

Vadjalased Eestis

Muistsete vadja alade piiri taga leiab elamas vadja põliskogukonda kõikjal Eesti kirdeosas, Narvast läänes ja lõunas. Lõunavadjalasi elas Peipsi järve põhjarannikul Rannapungerjast kuni Iisaku ümbruseni. Iisaku muuseumi blogi järgi asutati esimesed vadjalaste külad 11. sajandil. Lõunavadjalaste põliskülade arv kasvas 11.–12. sajandil, mistõttu Alutaguse lõunaosast kuni keskpaigani domineeris enamasti vene keelt kõnelev vadjalastest elanikkond. Aja kulgedes nad eestistusid, võtsid vastu luteri usu, kuid järgisid endiselt vene õigeusukiriku kalendrit ning kombestikku. Sellest võis tekkida selle omanäolise rahvakillu nimetus – poluvertšikud ehk poluvernikud. Eesti keeles lihtsalt pooleusulised. Iisaku kandis elanud Jõuga eestlasi ehk poluvernikuid on sealne muuseum tõhusalt uurinud. Meenub, et noorpõlve poistekampades liikudes nimetati umbropsu poluvernikuteks siia saabunud eesti keelt purssivaid venelasi, kanget keelt rääkivaid venemaa eestlasi, kuid ka Peipsi ääres pelgupaiga leidnud vene vanausulisi ja isegi setusid. Tagantjärele vaadates oli see sügavalt ekslik arusaam.

Vadjalaste vikerkaare saladused

Vadjalaste arusaamad vikerkaarest on talletunud vanarahva tarkusteradena. Vanasõnade kogumisele ja säilitamisele pühendunud professor Paul Ariste on üles tähendanud: „Jooksen vadja keele oskajatega võitu./…/ Kuni elab vadja keel, pääseme tema kaudu omaaegesse vadja maailma.”
Aristel oli kombeks võtta ka tudengeid kaasa oma keeleretkedele ja nii õnnestus ka nende ridade autoril käia Vadjamaal 1968. aasta augustis professori juhtimisel ja 1969. aasta talvel ka teisel reisil koos vanema tudengi Tõnu Seilenthaliga. Nii saingi aimu selle kaduva sugulasrahva elust, külalislahkusest ja ka osa muistsetest meenutustest. Sai ka juttu teha ilmatarkustest ja vikerkaarest.
Muidugi teadsid-tundsid vanad vadjalased vikerkaart, seda kaunist taevanähtust. Kirjandusest leiab sõnale vikerkaar järgmisi vasteid: ika-, iki-, iko-, ikoo-, jõtshi-, piki- ja ukolooka ning vihmakaarõ või vihmaa kaarõ. Autori käsutuses olevatelt sedelitelt vaatab vastu kõige sagedamini sõnavorm ikolõkka, esineb ka iko­lõkkä, ikilõkka, ikilok ning ka vihma kaare. Vadjalaste vikerkaare koht oli taevalaotuses. See oli kaunis, kuid salapärane loodusnähtus, mida jälgiti tähelepanelikult. Teda peeti ka ohtlikuks, mis nõudis ettevaatlikkust ja lugupidavat suhtumist. Vikerkaarele, samuti tähistaevale ei tohtinud näpuga näidata. Lapsi keelati joosta vikerkaare otste juurde või vikerkaare alla minna.
Seda, et vikerkaar on mingite üleloomulike jõududega seotud, reedab nimetus jumalaa loukka. Samas ei leidnud ma sellist terminit nii trükis ilmunud „Vadja keele sõnaraamatut” lehitsedes, kui ka selle veebivariandist (VOT). See ei tähenda seda, et sellist sõna vikerkaare tähenduses ei kasutatud ja loo autor oleks väga tänulik teadjatele inimestele, kes sellest teada annavad.

Matrena Pavlovna vadja rahvarõivais Jõgõperä külas, 1942. Foto: Ajapaik (autor Eerik Laid, ERM Fk 1009:38).

Vikerkaar aitas ilma ennustada

Vikerkaar oli taevalaotuses olev erksavärviline kaar, mille kaks otsa asetsesid erinevates veekogudes. Alati on vikerkaarel kaks otsa. Tööka maarahva arvates ei ilutsenud vikerkaar taevakaarel niisama, vaid tegi tähtsat tööd. Väsimatult tõmbas vikerkaar merest, jõgedest-järvedest, kuid ka kaevudest vett üles pilvedesse. Järelikult sõltusid pilved täielikult vikerkaare usinast tegevusest. Pilved liikusid tuulte jõul ühest paigast teise, kus neis olev vesi langes vihmana maapinnale ja kastis nii talurahva põlluvilju kui ka looduslikke metsi, põõsastikke, aasasid ning karjamaid. Seega mängis vikerkaar tähtsat rolli maakoha veebilansi kujundamisel.
Ikolõkka onõ. Üts põli võtab järves vettä, a tõin põli meres (meressä) võtab. (Vikerkaar on. Üks pool võtab järvest vett, aga teine pool võtab merest. VE IX 59(10) – Luuditsa. Ogru Nesterova, 1964)
Vikerkaar saab tekkida vaid siis, kui päikesekiired murduvad ja peegelduvad õhus hõljuvates vihmapiiskades. Seda hädavajalikku tingimust on ka vadjalased sedastanud. Vikerkaar teati esinevat enne vihma. Samas võimaldavad seda tüüpi tähelepanekud vadja rahvameteoroloogidel ilma ette näha. Nii oli laiemalt teada, et vikerkaar ennustab pikemat vihmasadu. Pikemat vihmasadu ennustas ka vikerkaare ilmumine vihmakaares (idas, Vadja aken). Ilmaennustusel oli oluline vikerkaare esinemise aeg ning ilmakaar, kus ta ilutseb. Usuti, et õhtune vikerkaar ennustab järgmisel päeval suuremat vihmasadu. Kui aga vikerkaar on hommikul, siis on ilusaid ilmasid oodata. Kestvamat sadu ennustas ka vikerkaar vastu päikest.
Vanad juttõlivad: ikolõkkaä jüb pilvese siz vihmää tueb. (Vanarahvas rääkis: vikerkaar joob (vett) pilves siis tuleb vihm.VE I 236(31) – Itšäpäivä. Aleksandr Andrejev, 1942.)

Vikerkaare seos maagiliste jõududega

Vikerkaarel usuti olevat seos mingite maagiliste jõududega. „Vadja akna” autorid usuvad, et seosele jumalaga viitab nimetus jumalaa louka. Ariste kirjutab, et nagu tähistaevale, ei tohtinud ka vikerkaarele näpuga näidata. Vikerkaarel teati olevat üleloomulik jõud, mis võimaldas inimesi, loomi ja ettejäänud esemeid üles taevasse tõmmata. Eriti hoiatati selle eest lapsi, neil keelati minna vikerkaare otste juurde ja vikerkaare alla. Laiemalt on tuntud muistend kaevule läinud tütarlapsest, kelle vikerkaar koos pangede ja kaelkookudega taevasse tõmbas.
Tütterkko moni kaivolõõ pankjõkaa. Ikolõkka jõi kaivossa vettä. I tütteriko jõi ühes pankõjõkaa. Seneperäs on tütterikko taivaaz, kuza kõrõtõddeka I pankõjekaa. (Tüdruk läks pangedega kaevule. Vikerkaar jõi kaevust vett. Ja tüdruku jõi ühes pangedega. Seepärast on tüdruk taevas, kus on kaelkoogud ja panged.VE X 67(43) – Mati. Olga ivanova, 1966.)
Vikerkaare tekkeks on vajalikud päikesevalgus ja õhus hõljuv veepiisakestest vihmaloor. Siiski, päikese tõus taevalaotuses üle 42 kraadi toob endaga kaasa vikerkaare kadumise. Kuude keskmiste päikese kõrgusteste analüüsist tuleneb, et vadjalaste eluala laiustel küünib päike sellisele kõrgusele aprilli viimasel dekaadil, umbkaudu 22.–24. kuupäeva paiku. Mais, juunis ja juulis võib vikerkaar keskpäeval taevast haihtuda kõigil päevadel. Augusti viimasel dekaadil, 23.–25. kuupäeva paiku on päikese käik juba madalam ja kirjeldatud ca 125 päeva kestnud võimalus kaob. Mida arvasid vadjalased sellistest ilmaoludest suvistel keskpäevadel? Küsides seda vadjalaste käest, ilmnes tuntud-teada tõsiasi, et vadja vanarahvas uskus teadvat, et siis on vanapaganal pulmad või peavad surnud pulmi. Raske öelda, kas see viitab vikerkaare kadumise seosele tumedate jõududega?
Ku päivä paisab I vihmä säb, siz pahal õlla pulmad. (Kui päike paistab ja vihma sajab, siis vanapaganal on pulmad.J.J.&T.S. – Liivtšüla. Konstantin Leontjev, 1969.)

Nii nägi välja sõnnikuvedu Vadjamaal, Savvokkala külas, 1942. Foto: Ajapaik (autor Ilmar Talve, ERM Fk 1008:18)

Nüüd näeme – kust vikerkaar joob vett

Salapärasest maagilisusest hoolimata huvitusid vadjalased vikerkaare saladustest. Kuigi lastele oli keelatud, tegid täiskasvanud omi uurimisi. Ariste oma „Vadja muistendites” toob ära pildikese vadja naiste paadisõidust. Olga Ivanova Mati külast rääkis, kuidas nad koos ühe naisega sõudsid üle mere lahesoppi. Keset merd näevad nad, et rannas on vikerkaar maani vees. Kui uudishimulikud naised lähemale sõudsid, siis vaatepilt haihtus. Lihtsalt kadus ära, tõusis maapinnalt kõrgemale taevasse ja maas ei jäänud enam midagi. Naistel oli selge, et nägid, kust vikerkaar joob ja kuidas ta tõmbab ettesattunud hooletuid inimesi üles taevasse. Naiste jutustatud seiklus on seletatav sellega, et mööda merd liikudes vikerkaare poole muutus nende silmadesse jõudnud vihmapiisakastest peegeldunud valguskiirte nurk, mistõttu osa vikerkaarest salapäraselt kadus. Küll aga nägid nad värvilisi triipe kõrgemal taevas.
Ikolõkka vettä järvõssa vai meressä, vai kaivossa, kussa säb jõb, siz vihma leb. Miä õmil silmil näin. Mö ühhekä naizikõkõ sõvvõmma mertä mö. Tahamma üli merre mennä. Menimmä põlõõssa vätamma. Ikolõkka on rannaza mahhässä vezä. Lieepäs nei zimma tulemä. Bellu millist mittä. Äviz. Mia nüd juttelin: nüd mäemmä, kus ikolõkka jõb vettä – taivaza õli, a mäza belli. Maassa õli tempaunnu kõrkõalõõ… (Vikerkaar (võtab) vett järvest või merest või kaevust, kus saab, joob. Siis tuleb vihma. Ma oma silmaga nägin. Me ühe naisega sõuame merd mööda. Tahame üle mere minna. Läksime pooleni. Vikerkaar on rannas maani vees. Hakkame ligemale tulema, ei olnud mitte midagi. Hävis. Ma ütlesin nüüd, nüüd näeme kust vikerkaar joob vett – Taevas oli, aga maas ei olnud. Maast oli tõmbunud kõrgele… VE X 67(43) – Mati. Olga ivanova, 1966.)

Mälestuskild Vadja retkest

Lõpetuseks üks mälusopist esilekerkiv mälestuskild 1968. aasta augustis toimunud Vadja retkest. Olin noore tudengina esmakordselt sellisel keeleretkel ja kõik toimuv oli uus ja huvitav. Nägin, millise lugupidamisega võtsid vadja inimesed vastu Paul Aristet ja kui kannatlikult nad vastasid noorte tudengite küsimustele. Pikk õhtupoolik oli juba seljataga ja jututeemad hakkasid ammenduma. „Üks küsimus veel, poisid. Siis lõpetame siin tänaseks!” ütles professor. Olime parasjagu kõnelenud vikerkaarest ja esimene küsimus, mis pähe torkas oli, et mis siis küll saab, kui satud vikerkaare alla või juhtud selle alt läbi minema? Juttudest juba väsinud Grigori (Griša) Georgiev vaatas mulle üllatunult otsa ja ütles hoiatavalt: „Siis jääb see inimene suguvõimetuks”. See oli üks muistsete vadjalaste hoiatav elutarkus aegade tagant.

Kasutatud kirjandus:
- P. Ariste, Käsikirjaline kogu „Vadja entoloogia”.
- P. Ariste, Vadja rahvakalender.
- P. Ariste, Vadja rahvaluule võlus. Saaremaast Sajaanideni.
- P. Ariste, Vadja muistendeid.
- Iisaku muuseumi blogi.