Okupatsioonikuritegude komisjoni ORURK
moodustamisest möödub 30 aastat

TEKST: Peep Varju,
Riikliku komisjoni ORURK tegevesimees 1992–2004

Artikli autor ja endise ORURK-i komisjoni tegevesimees Peep Varju märtsiküüditamise mälestuspäeval 2017.

Riigikogu juures 1992–2004 töötanud riiklik komisjon nimetusega ORURK andis hinnangu Eestis 50 aastat kestnud okupatsioonidele. Komisjoni uurimistööde tulemusena on vormistatud mitmed riiklikud otsused, mis on meie vabariigi õigussüsteemi lahutamatu osa. Kahjuks leidub aga siiani levitatud valesid, mis määrivad saksa mundris võidelnud eesti rindesõdurite kaela natside sõjakuritegusid.

Nüüd on selgeks saanud, et pärast Riigikogu juhtimisel töötanud komisjoni töö lõpetamist 1. septembril 2004 algas kummaline vaikus. Meie rahva saatust selgitanud tähtsad dokumendid on unustatud. Kompetentset ja laiapõhjalist Riigikogu komisjoni ORURK (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon) juhtinud Eesti suurmehed Jaan Kross ja Vello Salo ning mitmed tunnustatud teadlased komisjoni koosseisust on lahkunud meie seast. Viimati kaotasime hea kolleegi ja silmapaistva ajaloolase, professor Enn Tarveli. Mina olen üks nooremaid riikliku komisjoni liikmetest ja pean vajalikuks selgitada ning meelde tuletada nende meeste panust Eestis toimunud okupatsioonikuritegude selgitamisel.

Komisjoni loomisest

Otsus moodustada riiklik komisjon Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni ajal toimunud kuritegude hindamiseks tehti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidiumi istungil 26. märtsil 1992. Mina olin kutsutud kohale Memento organisatsiooni esindajana ja mäletan hästi toimunud diskussiooni. Presiidiumi venekeelsed liikmed V. Andrejev, V. Lebedev ja V. Menšikov väitsid, et Nõukogude võimu poolt ei olevat Eestis inimsusevastaseid kuritegusid toime pandud ning püüdsid vaidlustada komisjoni loomist. Hääletamisel jäid nad aga erapooletuks ja otsus võeti vastu. Komisjoni koosseis fikseeriti 7. mail 1992 ja esimene koosolek Arnold Rüütli juhatamisel toimus 6. juulil 1992.
Kui meie komisjon Kadriorus ülemnõukogu hoones tööle asus, siis saime tutvuda nendel pöördelistel aastatel eesti rahvalt tookordsele ülemnõukogule alates 1989. aastast saadetud läkitustega. Nendes kollektiivsetes kirjades nõuti kommunistide kuritegude uurimist ja nende avalikustamist. Kokku saime nõudmisega ühinenud inimeste arvuks enam kui 400 000. See oli tõepoolest üldrahvalik nõudmine teha lõpp kuritegelikule režiimile ja mineviku valedele.
Kommunistide kuritegude uurimist 26. märtsil 1992 vaidlustanud ülemnõukogu liikmed jäid häbisse. Meie komisjoni töö toimuski tihedas kontaktis kannatanute ja vastupanuvõitlejate arvukate organisatsioonidega, Läänes tegutsevate pagulastega ning Venemaale jäänud Siberi saatusekaaslastega Memoriaali kaudu. Juhtivat rolli kandsid mõlema okupatsioonivõimu poliitvangid, komisjoni esimees Jaan Kross ja õigusteadlane Enn Sarv. Neid toetas kriminalistika professor Herbert Lindmäe, kes määrati komisjoni aseesimeheks ja inimkaotuste alamkomisjoni juhiks. Inimkaotuste selgitamine saigi esimeseks aktiivse tegutsemise suunaks. Selle mahuka ja keerulise teema tulemused toimetas valge raamatu nime saanud komisjoni aruandesse meie kaastöötaja Aigi Rahi-Tamm. Komisjonis töötamise aja jooksul kaitses ta nii magistri kui ajaloodoktori väitekirja. Viimane kaitsmine sai teoks 2004. aastal, vahetult enne riikliku komisjoni töö lõpetamist.

Uurimustööd ilmusid peamiselt annetuste toel

Komisjoni normaalset tööd häiris esimestel Eesti riigi taastamise aastail Riigikogu vähene huvi ja toetus oma komisjoni vastu. Väga võimeka meeskonna uurimistööd jäid paljudel juhtudel tasustamata ja tehti põhitöö kõrval. Raamatuna õnnestus neid avaldada tänu Välis-Eesti pagulaste organisatsioonide ning nende loodud fondide annetustele.
Nimetan aastast 1996 Vello Salo tööd „E. V. kaadriohvitseride saatus 1939–1996”, Aleks Kurgveli ja Herbert Lindmäe uurimust „Pro Patria. Auraamat Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejaile” (Lühinimestik.) Aastal 1997 avaldasime Enn Sarve seni Eestis ületamatuks jäänud analüüsi okupatsioonidest pealkirjaga „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus”. Aastal 1998 avaldasime kaks raamatut nimega „Pro Patria”. Esimene samadelt autoritelt A. Kurgvel ja H. Lindmäe, teine aga nimetusega „Pro Patria II” oli pühendatud langenud ja hukkunud metsavendadele aastail 1944–1978, autor oli Eerik-Niiles Kross. Aastal 1999 ilmus Herbert Lindmäe esimene raamat Suvesõjast „Suvesõda Tartumaal 1941”. Samal aastal veel Aadu Ollilt ülevaade „Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal”. Herbert Lindmäe teine Suvesõja raamat „Suvesõda Virumaal 1941” avaldati 2003. aastal ja aasta hiljem „Suvesõda Viljandimaal 1941”.
7. juunil 2001 kinnitati Riigikogu õiguskomisjonis avaldus kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis, seaduseelnõu 784 AE-2. Eelnõu ettevalmistamisel osalesid komisjoni õigusteadlased Jaan Kross ja Herbert Lindmäe. Komisjoni tegevesimehena olin kohal lõpphääletusega istungil ja andsin vajalikke selgitusi. Aasta hiljem, 18. juunil 2002 võttis Riigikogu täiskogu vastu otsuse, milles tunnistas kuritegelikeks inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud Nõukogude Liidu karistusüksused.
Kui 15. märtsil 2004 andis komisjoni esimees Vello Salo Riigikogu esimehele üle Valge Raamatu nimega aruande, siis nimetas ta seda pilootprojektiks. Sellega ta põhjendas tohutu suurt töömahtu, mida tuleks veel teha ülesande täitmiseks.
Meile oli ootamatu juunis 2004 tehtud Riigikogu otsus lõpetada ORURK-i komisjoni töö 1. septembril 2004. Meie viimase aruande, kaheksa autori uurimistöö saime raamatuna avaldada justiitsministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel ja peaministri Juhan Partsi toetusel valitsuse reservfondist järgmisel aastal. Lõpetamata ja avaldamata uurimistööde tõttu tegi Jaan Kross ettepaneku moodustada sihtasutus. Komisjoni tegevliikmete enamuse otsusega saadi vajalik toetus ja veebruaris 2006 registreeriti Sihtasutus Valge Raamat.

ORURK-i uurimistööde sarjas on aastate jooksul ilmunud üle kahekümne põhjaliku teose, mis käsitlevad Eesti riigi ja rahva kaotusi okupatsioonide läbi.

Maailma paisati sõnum eestlastest kui natsikurjategijatest

Pärast ORURK-i komisjoni töö lõpetamist avaldati Eestis Max Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni lühiraport „Saksa okupatsioon 1941–1944”. See eesti ajaloolaste koostatud uurimistöö hämmastas oma sisuga paljusid.
President Lennart Meri algatusel 1999. aastal loodud rahvusvaheline komisjon inimsusevastaste kuritegude selgitamiseks Eestis okupatsioonide ajal hõlmas seitset väga tuntud välismaa eksperti ja ühte eesti ajaloolast. Tegevjuhina komisjoni kuulunud Toomas Hiio ülesandeks oli eesti ajaloolaste uurimistöö juhtimine. President tegi meie ajaloolastele ülesandeks teha nii põhjalik uurimistöö, et oleks vaieldamatult selgitatud kolme okupatsioonivõimu ajal Eestis sooritatud kuriteod ja süüdlased.
2005. aastal avaldatud raport näitas, et eesti ajaloolased ei saanud ülesandega hakkama. Hämmastas see, et ignoreeriti kõiki varem tehtud uurimusi ning Riigikogu ja Riigikohtu õigusakte okupatsioonikuritegude kohta. Jäi mulje, et natsikurjategijaid otsiti just Eesti kodanike seast ja välise surve mõjul. Juurdlusest osa võtnud Eesti Kaitsepolitsei ametlik eitav avaldus 2002. aastast ei peatanud raporti koostajaid ja valesüüdistus eesti sõjameeste osavõtust massimõrvast Valgevenes 7. augustil 1942 jäigi kõrvaldamata. Kui M. Jakobsoni komisjon 2008. aastal lõpetas oma töö kahe raamatuga, siis need olid inglise keeles. Sai selgeks, et komisjoni töö ei olnud mõeldud eesti rahva jaoks.
Samal 2008. aastal moodustas president T.-H. Ilves Kadriorus uue meeskonna nimetusega Eesti Mälu Instituut, kes jätkas M. Jakobsoni komisjoni tööd samas koosseisus.
Rahvusvahelise M. Jakobsoni nime kandnud komisjoni kaudu maailma paisatud sõnum eestlastest kui natsikurjategijatest, tähendas seda, et meie vabadusvõitlejad jäid endiselt isolatsiooni.
Eesti Riigikohtu 1993.–1995. aasta otsused unustati ja nn kuldsete kuuekümnendate eesti ajaloolaste põlvkond ei julge neid õige nimega nimetada, nende väärikate meeste riiklikust tunnustamisest rääkimata.
Vabas Eestis enne sõda sündinud said 50 nõukogude okupatsiooni aasta jooksul järjekindlalt teada, et eestimeelsus tähendab lömitamist lääne kapitalismi ees. Nüüd näeme taastatud vabas Eestis tegelikku lääneväärtuste ees kummardamist ja oma riigi väärikuse maha salgamist.
Uurimistöödes tihedat koostööd riikliku ORURK-i komisjoniga teinud vabadusvõitlejad ja Memento liikmed pöördusid omal ajal abi saamiseks Herbert Lindmäe ja teiste autoriteetsete Riigikogu komisjoni ORURK endiste liikmete poole, et saada õiguslik ja erapooletu hinnang eestlaste võitlusele Saksa okupatsiooni aastail. Analüüs tehti ja avaldati sihtasutuse Valge Raamat trükisena 2012. aastal (vt „Kannatuste aastad 1940–1991”, 2. raamat, lk 208–210). Avaldame lugejale veel kord nende dokumentide tekstid vt. lisa 1 ja 2.

Sõjakuriteo ohvrite asendadamine sõjaohvri mõistega

Need 15–20 aastat tagasi tehtud uurimused toovad selgust, miks kommunistliku terrorirežiimi veel elavad ohvrid, nende esindusorganisatsioonid ja lähedased ei ole nõus 5250 nime kõrvaldamisega Maarjamäe memoriaalilt. Me andsime üle ERRB raamatuga R-8/6 detsembris 2017 EMI meeskonnale 27 278 ohvri nimed. 23. augustil 2018 memoriaali avamisel saame kätte EMI raamatu 22 028 nimega. Raamatust loeme, et olevat toimunud diskussioonid meie, kannatanute ja vabadusvõitlejate organisatsioonide esindajatega. Selle mõttevahetuse tulemusena olevat saadud ühine seisukoht.
Aastail 2017–2018 töötas justiitsministeeriumis Maarjamäe memoriaali ettevalmistav komisjon, me võtsime neist kõigist osa, sest meie olimegi memoriaali algatajad. Me vaidlesime komisjonis tublisti, kuid niisugust otsust pole kunagi tehtud. Ühestki koosolekute protokollist me ei leia taolist otsust ja meie inimeste kolmkümmend aastat kestnud uurimistöö nii ulatuslik kärpimine riiklikes dokumentides pole mõeldav, kui puudub otsus. Otsus oleks pidanud olema fikseeritud ja me oleksime siis selle otsekohe järgmisel koosolekul kategoorilisel kombel vaidlustanud.
30. augustil 2021 sai Memento vastuse EMI-lt avalikule pöördumisele Eesti lennuväeohvitseride mälestuspäevast, mis saadeti justiitsministeeriumi ja EMI aadressil. Vastus kinnitas veel kord, et tänaseni ei mõisteta Kõnnu metsas juulis 1941 toimunud sõjakuritegu. Kui Riigikogu otsusega 18. juunist 2002 kuritegelikeks kuulutatud jõugud, NKVD piirivalve üksused ja hävituspataljonid koosseisus umbes 200 meest ja raskerelvastusega varustatud, tapavad metsa varjunud eesti sõjamehi, siis pole õiguslikku alust nimetada tapetuid sõjaohvriteks. 27. juunil 1941 Jägalast põgenenud lennuväeohvitserid varjasid end Harjumaa metsades väikeste gruppidena ja kõik põgenikud ei jõudnud ühineda metsas tegutsevate sisside võitlusüksustega.
2015. aastal ilmus Herbert Lindmäe raamat „Suvesõda Harjumaal 1941”. Raamatus on täpselt fikseeritud 13. juulil nuhkide abil avastatud meeste tapmise lugu. Seda raamatut meie oponendid pole lugenud ja seepärast nad ei tunnista ka Suvesõda 1941 kui eesti rahva ülestõusu vihatud kommunistliku okupatsioonivõimu vastu.
Kommunismiohvrite esindajate, Eesti Memento Liidu, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Eesti Endiste Poliitvangide Liidu kohus ja õigus on kasutada kõiki seaduslikke vahendeid, et inimsusevastaseid sõjakuritegusid ei varjataks nimetamisega ähmasteks sõjaohvriteks.
Pärast rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist Eesti Vabariigis oleme võtnud endale kohustuse nende täitmiseks. Riikliku komisjoni liikme, õigusteadlase Enn Sarve uurimistöödest lähtudes saab antud juhtumit tapetud lennuväeohvitseride kohta hinnata tõsiseks rikkumiseks.
Teine sõjakuritegude eitamise konkreetne juhtum on mälestustahvel Maarjamäele 50 eesti lapse nimega. Eesti Memento Liit esitas Justiitsministeeriumile 2019. aastal Tallinna Linnaarhiivist saadud täpsete andmetega 9. märtsil 1944 punalennuväe pommitamisel hukkunud laste nimed. Need sõjakuriteo ohvrid pole samuti mingil juhul sõjaohvrid. Väär tõlgendus tähendab rahvusvahelise konventsiooni tõsist rikkumist. Möödunud kahe aasta jooksul pole me vastust saanud.

* * *

Lisa 1

Uurimistöödes tihedat koostööd riikliku ORURK-i komisjoniga teinud vabadusvõitlejad ja Memento liikmed pöördusid omal ajal abi saamiseks Herbert Lindmäe ja teiste autoriteetsete Riigikogu komisjoni ORURK endiste liikmete poole, et saada õiguslik ja erapooletu hinnang eestlaste võitlusele Saksa okupatsiooni aastail. Avaldame veel kord selle pöördumise teksti ajakirja küljel.

Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Memento Tallinna Ühenduse
PÖÖRDUMINE
V.a Herbert Lindmäe!

Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja Tallinna Memento Ühendus esitavad Teile palve võtta osa ühiskondliku ja erapooletu ekspertide komisjoni tööst. Meie taotleme hinnangut M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raporti tekstile „Saksa okupatsioon 1941–1944”.
Teatavasti on Riigikogu seitsme aasta vältel jätnud otsustamata küsimuse Eesti eest 1944. aastal kaitselahingutes Saksa mundris võidelnud eesti sõdurite tunnustamisest vabadusvõitlejateks. Üheks põhjuseks on kindlasti siiani levitatud valed, mis määrivad rindesõdurite kaela natside sõjakuritegusid. Hoolimata sellest, et ükski omaaegne KGB uurimistöö, ei Saksa ega Iisraeli ning ka Eesti Kaitsepolitsei uurimine pole kinnitanud 7. augusti 1942. aasta sõjakuriteo osavõtjatena 36. Eesti Rindepataljoni sõjamehi, kirjutasid eesti ajaloolased selle räige süüdistuse M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportisse sisse. Eesti sõdureid solvav tekst on juba seitse aastat internetis üleval kättesaadavana kõigile. Meie kindel veendumus on see, et tuleb maha võtta alusetud kahtlustused eesti rindeväeosade osalemisest natside sõjakuritegudes.
Me soovime ekspertide hinnangut M. Jakobsoni komisjoni raportile järgmistes küsimustes:
1. 7. august 1942, Novogrudoki linn, massilised hukkamised ning Eesti sõjameeste süüd tõendavate dokumentide puudumine.
2. Rahvusvahelise õiguse normidest lähtuv hinnang Suvesõjale 1941 Eestis, arvestades, et:
2.1. Eesti okupeeriti 17. juunil 1940 NSV Liidu agressiooni tulemusena
2.2. Eesti inkorporeeriti NSV Liidu koosseisu 6. augustil 1940 NSV Liidu Ülemnõukogu otsusega
2.3. Eesti rahva eliit koos perekondadega (u 10 000 kodanikku) küüditati massioperatsiooniga 14. juunil 1941 Venemaale nende füüsilise hävitamise eesmärgil.
2.4. 22. juunil 1941 algas sõda kahe agressiivse suurriigi, Natsi-Saksamaa ja kommunistliku NSV Liidu vahel.
2.5. Diktaatori Stalini käsul algatasid okupatsioonivõimud Eestist taganemisel Saksa armee pealetungi eest massilist hävitustööd nn põletatud maa taktikat kasutades:
tsiviilisikute massilisi kohtuta hukkamisi; talude, külade, tööstus- ja ühiskondlike objektide mahapõletamist; loomakarjade, seadmete, kaupade ja muu vara väljavedu Venemaale ning ka nende vara massilist hävitamist.
2.6. Enam kui 35 000 sõjaväeteenistuseks kõlbulikku Eesti kodanikku viidi ebaseadusliku sundmobilisatsiooniga Venemaale sunnitööle nn tööpataljonidesse.
2.7. Kas sellise ulatusliku genotsiidi rakendamisel okupeeritud Eestis saab kodanike meeleheitlikku vastupanuvõitlust okupantidega nimetada relvastatud kokkupõrgeteks eestlastest jõukude vahel, kellel olid vastandlikud poliitilised seisukohad? Või on rahvusvahelise õiguse järgi siiski teistsugune formuleering olemas?

Gunnar Laev
Leo Õispuu

* * *

Lisa 2

Dokument raamatust „Kannatuste aastad 1940–1991” 2. Raamat. Lisa 6.
Eesti Vabadusvõitlejate Liidule ja Memento Tallinna Ühendusele

ÕIGUSLIK HINNANG
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni raportile: II etapp – Saksa okupatsioon Eestis aastatel 1941–1944

1. Rahvusvaheline komisjoni raporti sisu analüüsimisel ilmneb, et selles esineb rida väiteid ja seisukohti, mis ei ole kooskõlas Eesti rahva ajaloolise mäluga ja ajaloofaktidega. Näiteks ainus konkreetne fakt selles raportis on väidetavalt 7. augustil 1942 Valgevenes Novogrudoki linnas juutide mahalaskmises osalenud eesti sõjamehed 36. Rinde-kaitsepataljonist (Eesti 36. Rindepataljon). Rahvusvaheline komisjon nimetab seda hästidokumenteeritud episoodiks, milles pole mingit kahtlust.
See väide on täielik vale. Enam kui 60 aasta jooksul toimunud paljukordsete uurimistega pole leitud ühtegi dokumenti selle teadliku vale tõestamiseks ei endise NSV Liidu, Saksamaa, Iisraeli ega ka Eesti arhiividest. Rahvusvahelises komisjonis töötanud eesti ajaloolased on uskunud KGB võltsinguid ja valesid ning levitavad neid jätkuvalt interneti kaudu maailma avalikkusele. (Vt Herbert Lindmäe. Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni raportile. Kultuur ja Elu 3/2011, lk 11–17 ja Peep Varju. Miks Riigikogu pelgab Eesti vabaduse eest võidelnud vanu sõjamehi? Kultuur ja Elu 4/2011, lk 11–16).
2. Rahvusvaheline komisjon on täielikult eiranud Eesti Vabariigi õigussüsteemi kuuluvaid akte. Nimelt:
2.1. Riigikogu 18. juuni 2002 otsus Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis (RT I 2002, 52, 326). Riigikogu otsus nimetab hävituspataljonid võrdselt NKVD, NKGB jt sõjaliste formeeringutega kuritegelikeks ja nende sooritatud kuriteod inimsusevastasteks ja sõjakuritegudeks. Aga rahvusvaheline komisjon eirab seda õigusakti ja peab nende kuritegelike jõukude vastu ja Eesti vabaduse eest 1941. aasta suvesõjas võidelnud partisane ning metsavendi samuti kurjategijateks. Komisjon nimetab mõlemaid pooli etniliste eestlaste relvastatud jõukudeks, kellel olid vastandlikud poliitilised . Seega peab rahvusvaheline komisjon 1941. aasta Suvesõda Eestis kodusõjaks. Tuleb tunnistada, et okupeeritud Eestis ei olnud tegu kodusõjaga, sest seda saab pidada ainuüksi maal, kus puudub võõrvõim. Olid need, kes jäid truuks Eesti rahvale ja pidasid okupantide vastu vabadussõda, ja need, kes sõdisid okupantide poolel Eesti rahva vastu ja aitasid võõrvõimu käsilastena teostada punast terrorit.
2.2. Eesti Vabariigi Riigikohtu lahendid represseeritud endiste Eesti sõjameeste rehabiliteerimisel aastail 1993, 1994 ja 1995. Nendes kohtulahendites nimetatakse nõukogude repressioonide all kannatanud vanu sõjamehi vabadusvõitlejateks. See kehtib nii metsavendade, vabatahtliku relvaformeeringu Omakaitse, ERNA salga võitlejate jt kommunistliku okupatsioonivõimu vastu võidelnud üksuste kohta (Riigikohtu otsused: III-1/3-17/94, III-1/3-88/94, III-1/3-2/95, III-1/3-31/94 jt).
2.3. Eesti Kaitsepolitsei 2002. aasta aruanne põhjalikust uurimistööst sõjakurjategijate selgitamiseks Eesti kodanike seast. Politsei aruanne andis eitava vastuse taotlusele algatada kriminaalasi Eesti kodanike suhtes, sest ühtegi dokumenti 36. Rinde-kaitsepataljoni sõjameeste süü tõestamiseks väidetavalt hästidokumenteeritud 7. augusti 1942 episoodis ei leitud. Kaitsepolitsei aruandes on väga selgelt fikseeritud järgmine seisukoht:
„Kaitsepolitsei ei tee nimetatud kuritegude uurimisel erandeid ega eelistusi ei kuritegude toimepanemise ega ka koha kohta, ei kuritegusid sooritanud isikute rahvuse ega usutunnistuse suhtes. Ajaloolise tõe ja süüdlaste selgitamisel ei allu Kaitsepolitsei mitte mingile survele ega lase end kaasa kiskuda väljaspool Eestit lähtuvatest propagandakampaaniatest.”
See on meie riikliku julgeoleku kaitsel seisva asutuse selge sõnum ka rahvusvahelisele M. Jakobsoni komisjonile.
2.4. Riigikogu uurimiskomisjoni ORURK-i (riikliku komisjoni tegevesimees Peep Varju) raport 15. märtsist 2004 okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise tulemustest. Komisjon fikseeris selgelt fakti, et 7. augustil 1942 Valgevenes toimunud massimõrva kohta süüdistusega eesti sõjameeste osalemisest ei ole ainsatki dokumenti (Vt Valge Raamat. Ülevaade okupatsioonidest, lk 18,19).
3. Eeltoodut arvestades, ei saa Rahvusvahelise komisjoni raportit Saksa okupatsiooni kohta selles osas lugeda ajaloofaktidele rajanevaks tõsiseks uurimistööks. Konkreetsete argumenteeritud faktide asemel esitab komisjon ebamäärast usku sellesse, et Nõukogude okupatsiooniaegseid dokumente ettevaatlikult kasutades, on võimalik teha eestlasi natsikurjategijateks. Kui aga nimetatud dokumendid on koostatud Eesti Vabariigi poolt kuritegelikuks kuulutatud organite vägivaldse tegevuse tulemusena (piinamised, šantaaž, vaimne ja moraalne vägivald jms), siis need dokumendid, mida ei kinnita muud allikad, on ebapädevad.
4. Komisjoni raportis on liiga palju faktivigu. On selgelt tunda nii sõnastuse kui ka vigade järgi, et peamisteks uurimismaterjalideks olidki kommunistlike terroriorganite fabritseeritud dokumendid. Seda on tehtud vajaliku kriitikata ja meie rahva ühismälu on täielikult eiratud. Ei ole üldse arvestatud võimalusega kasutada selgituste saamiseks veel elavaid tunnistajaid.

Sihtasutuse Valge Raamat juhatuse esimees
Peep Varju
8. märtsil 2012