30 aastat Eesti Rahvuskultuuri Fondi

TEKST: Jaan Tamm

Jaan Tamm, ERKF-i asutajaliige. Foto erakogu

ERKF on möödunud kolme aastakümne jooksul peegelpilt meie riigi lähiajaloost, oma pöördeliste momentidega. Moodustatud küll veel meie tollases õigussüsteemis ainuvõimaliku institutsiooni – Ülemnõukogu poolt, kuid nimetuses sisaldunud sõnapaari Eesti Vabariik näol siiski juba tulevikku vaatavana. Fondi moodustajatest kulturiinimestes oli tekkinud terav ohutunne olukorras, kus majanduse kaootilisus ja nõrkus ning ühiskonnas leviv ühepäeva-mentaliteet olid viimas kultuuri järjepidevuse katkemiseni. ERKF (algselt kaaluti ka nimetust Eesti Rahvuskultuuri Päästmise Fond) asutamisega sooviti vältida halvimat ja perspektiivis täita tühik ajal, mis kulub Eesti Komitee ja Ülemnõukogu vastavatel toimkondadel Eesti Kultuurkapitali ühtse süsteemi väljatöötamiseks sarnaselt sellega, mis toimis Eesti Wabariigis.
Fondi asutamisel rõhutati kolme põhimõtet. Esiteks, et fond ühendab endas nii eelarvelisi sihteraldisi kui ka mitmesugused annetused ja muude fondide eraldised, samuti fondi enda tegevusest laekuvad tulud. Nii kujunevas paindlikus põhi- ja lisafinantseerimise kombinatsioonis nähti suhtelise konstantsuse tagamise võimalust ka majanduse suuremate kõikumiste korral.
Teiseks, fondi summade kasutamine nii kultuuri põhiinstitutsioonide kui ka uute asjakohaste projektide ja algatuste toetamiseks peaks kindlustama elava tasakaalu alusmüüri ja järjest edasi kerkiva hoone vahel.
Kolmandaks, oluliseks peeti moodustada fondi käsutav nõukogu ühiskonnas üldiselt lugupeetavatest kultuuriasjatundjatest, mis peaks välistama igasuguse administratiivse ja poliitilse omavoli.

Riigikogu kultuurikomisjoni otsusega kinnitatud ERKF-i nõukogu fondi 3. jagamisel Kultuuriministeeriumis 17.11.1992. Seisavad Rein Maran, Jaan Tamm, Jaan Kaplinski, Eino Tamberg, Jaan Kross, Eri Klas, Viktor Hütt ja Ingo Normet, istuvad Ingrid Rüütel, Vive Tolli ja Maarika Vellomäe. Pildilt puudub väliseestlaste esindaja pianist Käbi Laretei. Foto raamatust: Missioon – 30 aastat Eesti Rahvuskultuuri Fondi

Kultuur ja Elu toimetus usutles tähtpäeva puhul ERKF-i asutajaliiget Jaan Tamme.

Mis on ERKF-ist saanud 30 aasta jooksul?
Hea, et Eesti oludes küllaltki unikaalse fondi vastu laiemat huvi tunnete, aga ka Teie poolt elus hoitud ajakirja nimes on kaks poolt: kultuur ja elu. Nii ka meie omas – rahvus ja kultuur!
ERKF on muutunud aastakümnete jooksul kõige pikemaajaliselt tegutsenud erafondiks kultuuri valdkonnas, olles kenasti läbi tulnud kõigist majanduse ja kultuuripoliitika kriisidest, jäädes seejuures väärikaks ning oluliseks toetajaks paljude valdkondade ettevõtmisel. Selle kõige kujukamaks tõendiks on ERKF-i kodu- ja välismaiste allfondide arv, mis küündib üle 176 ning moodustamisel olevate allfondide hulk. See et, ERKF on 30 tegevusaasta jooksul suutnud tuulest ja tormidest võrdlemisi terve nahaga läbi tulla, näitab kujukalt tõsiasi, tegevuse on lõpetanud vaid kuus allfondi. Et aga usaldus meie vastu on säilinud, tõestab fakt, et moodustamisel on seitse uut allfondi. Mis aga erilist rõõmu teeb on see, et Rain Lõhmuse nimelise allfondi suurus on tugevasti üle kahe miljoni ning ERKF-i allfondide põhikapital kokku üle kuue miljoni. Aga ka mujal maailmas on metseenlusega ju nii, et kellel on, see jagab ka teistele. Ning ERKF annetajad kinnitavad oma tegevusega selle reegli kehtivust ka Eestis. Aga taolist suhtumist ootaks meie ühiskonnas siiski laiemalt.
 
Olete 2021. aastal koostanud raamatu „Missioon – 30 aastat Eesti Rahvuskultuuri Fondi”, kus on paljude kultuuriinimeste intervjuud ja palju rariteetseid fotosid. See on omaette suur töö?
Nii nagu kultuuri tegemine, nii nõuab vahepealset kokkuvõtet ka sellega seotud statistika. Minu poolt koostatud ülevaade kolmekümnest aastast ERKF-i poolt toetatud kultuurielust (teksti, pildi ja arvude keeles), kuigi ehk liialt emotsioonide vaene, on väikegi tõke selles olukorras, kuhu meie kultuuritegijad sageli peale loometegevusest väljumist või igavikuriiki jõudmist satuvad – nad unustatakse. Vaadake või raamatus olevat Tänuauhindade saajate nimekirja. ERKF tahab olla väikeseks takistuseks sellel teel. Seetõttu on raamatus ka niipalju pilte nendest, kes alles loometee alguses (Sinebrychoff Eesti Fondi debüüdiauhinnad) või stipendiumisaajate nimekirjas. Samuti pilte nendest allfondiloojatest, ilma kelleta kultuurielu maal peagi hääbuks (Kassari Lepa Anna sukasääre allfond).
 
Millised raskused fondil on?
Kui üldse rääkida ERKF-iga seotud raskustest, siis on põhimureks üha enam vohama hakanud bürokraatia, mis kujukalt väljendub iga-aastastes audiitorülevaadetes (ERKF-i puhul koostab neid AS PricewaterhouseCoopers). Kuigi ERKF maksab kõik nõutavad riigimaksud, loetakse meiepoolseks riskiks eriti neid eraldisi, mis puudutavad stipendiume (Tänuauhindu) eluaegse väljapaistva loometegevuse eest, mida maksuhaldur võib käsitleda tulumaksu ja sotsiaalmaksuga maksustatavatena, kuna need ei pruugi vastata stipendiumi mõistele, vaid kujutavad endast tulu. Ja seda olukorras, kus eesti kultuur niigi ägab ressursipuuduses!
 
Mis peaks olema see põhiline, miks sellist fondi vaja on?
Nüüd kus Eesti elu, sealhulgas ka kultuurielu, on muutumas üha politiseeritumaks ja ka selle riigipoolne toetamine üha korruptiivsemaks (vaadake või nn katuseraha), püüab ERKF säilitada oma positsiooni apoliitilises ja korruptsioonivabas kultuuri rahalises toetamises. Et see isegi Eestis siiski võimalik on, näitab kujukalt ERKF-i 30 aasta pikkune tegutsemine. Ning selleks ei ole vaja suurt ega lohisevat bürokraatiamasinat, mis ERKF-i puhul on viidud miinimumini – tegevjuht, finantsist, büroojuhataja, mida toetab 11-liikmeline, ekspertidest koosnev, kuid tasuta töötav fondi nõukogu ning finantsnõu andvad LHV fondihaldurid ja eksperdid. Tegevuse sujuvuse aluseks on aga kogu asjaajamise täielik digitaliseeritus ning otsustusmehhanismide demokraatlikkus.

Kuidas näete fondi tulevikku?
Loodame, et ka järgmised 30 aastat annavad võimaluse Eesti kultuuri senisest veelgi enam toetada!