Christel Allik – värvide lummuses

K&E intervjuu
autori Fotod

Christel Allik

Christel Allik vaimustub looduse ilust ja värvidest. Tahab seda vaimustust ka edasi anda ja inimestega vahetut rõõmu jagada oma maalide kaudu.

Kuidas kunstihuvi alguse sai? Kaugest lapsepõlvest on ehk mõni mälestuskild, mida meenutada.
Niikaua kui mäletan, olen alati joonistanud. Käisin kunstikallakuga klassis Tallinna 46. keskkoolis (nüüd Pelgulinna gümnaasium). Lõpetasin ka Tallinna kunstikooli.
Armsad mälestused on vanaema-vanaisa juures viibimistest. Onutütardega istusime hommikust õhtuni ümber laua ja joonistasime vihikuid täis. Kirjutasime piltide juurde jutud ka. Ühest neist on nüüd saanud kunstnik – Elo Allik-Schünemann. Ka onupoeg Kristjan Allik on kunstnik. Näitustel käimine oli täiesti loomulik ja mulle väga meeldisid maalinäitused kunstihoones. Nii põnev oli. Enam vist ei käi lapsed eriti näitustel.

Kas perekonna roll oli kunstitee valikul määrav? Isa oli teil tunnustatud maalikunstnik Paul Allik. Kas isa varjust võib olla teinekord ka raske välja rabeleda?
Isa mõju on loomulikult olnud ja selle üle olen väga õnnelik. Isa oli innustaja, kuid mitte kunagi otseselt ei suunanud. Isa varjust pole ma eriti tahtnudki n-ö välja rabeleda. Meil on sarnane maalitunnetus. Püüdsin küll seda mingi aeg murda ja vägisi ennast muuta. Nüüd olen leppinud, et olemegi sarnased maalijad ega põe küll selle pärast enam.

Olete lõpetanud ERKI tekstiilieriala 1996. Mis on meelde jäänud õpingute ajast?
Suurepärased õppejõud! Tekstiilikunstist sai igakülgse arusaamise. Kursusekaaslastega suhtleme tihedalt edasi ja oleme koos näitusi teinud. Igal hommikul oli joonistamine, krokii – suurepärane trenn.

Kuidas jõudsite maali ja akvarelli juurde? Kas tekstiilialal olete ka kätt proovinud?
Võtsin aktiivselt osa tekstiilinäitustest, kuid see hakkas minu jaoks vaikselt ammenduma ja praeguseks olen päris eemaldunud. Olen ikka rohkem maalija. Tekstiilikunstiga tegelen vaid siidimaalijana. Ja see kaunis kunst mulle väga meeldib. Nõmme huvikoolis olen siidimaaliringi õpetaja.

Tulbid. Õli, lõuend

Teie piltide kandvaks teemaks on looduse ilu: lillekompositsioonid ja maastikud kujutatuna hoogsate pintslitõmmetega veidi ehk pallaslikus vaimus.
Aitäh, seda pean küll väga suureks komplimendiks. Ma armastan Pallase koolkonda. Isa lõpetas Tartu kunstikooli ajal, kui seal oli veel päris Pallase vaimu ja õpetust. Isa õpetaja oli Alfred Kongo, kellega nad oli sõbrad Kongo surmani. Ma siis loodan, et ehk on ka mulle tilkunud pisut pallaslikkust.

Mis on inspiratsiooniallikad? Kuidas sünnib pilt? Kas saab esile tuua loojaid ja kunstistiile, kes on teid enim mõjutanud?
Mina olen täiesti kontseptsioonivaba maalija. Ma vaimustun loodusest ja nii lihtne see ongi. Värvid, värvid, värvid!!! Tahan seda vaimustust ka edasi anda ja inimestega seda rõõmu jagada. Hindan kergust ja mängulisust. Maalida põlemisega! Samas mulle meeldib maalida ka abstraktseid kaalutletud tekstuurimängudega kompositsioone. Eesti on täis vapustavaid kunstnikke! Põldroos, Mudist, Tammetalu, Roosvalt jne. Rääkimata pallaslastest – kas ei ole ime, et metsade ja laante vahelt on nii imelised kunstnikud tulnud! Ja mitte ainult kunstnikud, ka heliloojad.

Kevad. Õli, lõuend

Olete Eesti Kunstnike Liidu ja Akvarellistide Ühingu liige, esinenud paljudel näitustel, kuidas kunstnik end „vormis” hoiab?
Palgatöö võtab kahjuks oma lõivu. Kui tahta olla vormis, siis peab rangelt iga päev joonistama-maalima. Muidu jääb käsi kinni. Ja mõte jääb toppama. Seda on kohe tunda. Nii et peab lihtsalt maalima... ja see paneb elama.

Vabakutselise kunstnikuks olemise kõrval seob teid töö laste ja noortega Nõmme huvikoolis kunstiõpetaja rollis. Lastega koos kunsti teha on vist puhas rõõm.
Jah, see õpetamine on eluaegne õppimine. Ilus ja vastutusrikas töö.

Mis on veel teie elus tähtsal kohal peale kunsti?
Meie peres oli ja on muusika väga tähtsal kohal. Kõik on pille õppinud, kõik laulavad. Õppisin lapsepõlves klaverit. Käisin aastaid Vanalinna hariduskolleegiumi lapsevanemate ja õpetajate segakooris. Nüüd laulan väikeses kirikukooris. Isal oli väga ilus lauluhääl. Ta küll kahetses hiljem, et nii palju aastaid raiskas laulmisele, sest ta kutsumus oli ikkagi maalikunst. Poeg on õppinud kitarri ja tegeleb muusikaga jätkuvalt. Ilusat muusikat teeb.
Kuna mul on aed, siis muidugi on tore see aiapidamine ja maitsetaimede-raviteede korjamine.

Millised on tulevikuplaanid? Millal saab järgmist näitust vaatama tulla?
Veebruaris teen vanalinnas Aida kohvikus Vene tänaval väikese väljapaneku koos poja fotode/joonistuste ja isa maalidega. On mul nagu natuke juubeli tähistamise maiguline. Isikunäitust plaanin järgmiseks aastaks.