Otse katlasse!

tekst: Leho Männiksoo

Vabadusõda „kinkis” perele ka lilleaia! Julge on seista isa Nikolai põlve peal, ema Olga-Vilhelmine kõrval. Foto: erakogust

Kui jõuab kätte Vabadussõja aastapäev, tehakse nii mõneski peres lahti albumid vanade piltidega. Need hakkavad jutustama nii kurbi kui ka rõõmsaid hetki pere ajaloost eesti rahvale oluliste ajajärkude ja vabadusvõitluse kohta.

Muidugi nii palju, kui neid on edasi kantud ja suudetud meelde jätta, sest keegi sellest sõjast ju enam osa võtta ei saa, ehkki vaimus ja mälestustes seda pere keskel veel tehakse.
Lugusid on sealjuures vägagi erisuguseid! Neid ridu kirja pannes meenub ikka ja jälle seiku oma „suurestükimehest” isa pajatustest, mis mitte kunagi ei sisaldanud vaid süngeid surmavarjundeid. Pigem andsid need lood edasi teatud uhkusetunde võimalusest olla üks selle visa ja kokkuhoidva rahva hulgast.
Ikka on meeles pilt Vabadussõjas võidelnud „suurestükimehest” ehk sügavalt Eestimaa ja rahva hingust nii vaimus kui ka südames kandnud Nikolaist, kunagise Sindi rätsepa Tõnise pojast. Vene eesnimed anti omal ajal paljudele eesti lastele muide seepärast, et lahti saada saksa parunite käskudest ja keeldudest Venemaa võimu all olnud Eestimaal. Selleks oli võimalus vene õigeusuliseks hakata ja vene nimi saada. Paljud seda võimalust kasutasidki.

Mürsk supipotti

Sõjajutte ei aetud mitte ainult pidulauas aastapäevi tähistades, see teema tuli üles tihti südasuvel perega või peretuttavatega aias istudes. Lapsed kuulasid seal meeleldi isade ja onude meenutusi juhtumistest Vabadussõjas.
Nikolai viimased rindepäevad olid seotud lahingutega Narva ümbruses, kus ta kuulus, nagu ta end nimetas – suurestükiväelasena sihtur-laadur-laskur koosseisu. Tema oli sihtur.
Sihturijuttudest jäi kõige enam meelde jutustus vastase supipotist ehk suurest katlast, milles keedeti sõdurisuppi.
Tol päeval ei peetud vihast lahingut, oli selline vaiksem päev. Eesti kahurid olid viidud positsioonile, kuhu paistis vastase väeosa dislotseerumispaik ja isegi see aurav katel vana talumaja juures. Vene sõduritele keedeti lõunat. Peagi tekkis katla ümber elav liikumine, kolisesid katelokid ja vene sõdurid tulid supile. Nad istusid ümber katla sööma ja neid oli koos päris suur hulk. Eesti suurestükimehed nägid seda oma terava pilguga ja leidsid olevat õige aja vaenlase koosseisu vähendada. Lahingut oli ju varem või hiljem oodata!
Saanud ülemustelt nõusoleku, asusid meie suurestükimehed tegutsema. Põhiline roll oli sellisel puhul muidugi sihturil. Ta võttis sihikule supipoti. Nüüd oli vaja ülimat täpsust! Kahur sihiti välja ja käis pauk. Mürsk lendas vihinal poti suunas ja ootamatusest rabatud Vene sõdurid ei jõudnud kulmugi liigutada, kui mürsk otse supipotis lõhkes. Lõuna oli rikutud ja vaenlaste arv kenasti kahanenud. Vaenlase vastutuld ei tulnud. Rinne püsis kuni järgmise kokkupõrkeni.

See pisike seal on minu oma!

Ega kogu aeg kahurist ei tulistatud ja rindejoonel viibitud. Sõduritele anti ka puhkust. Nii saidki meie Narva jõeni jõudnud suurestükimehed koos teistega minna puhke­hetkele Soldinosse, kus neile oli korraldatud tantsuõhtu paikkonna neiukestega. Arvatavasti mõisahoone mõnes ruumis, kuhu sai vanast raudteejaamast otse kohale minna. Sellised „tantsivad” koosviibimised said mõnikord nii sõjameeste kui ka neiukeste saatuse määrajaks. Nii ka seekord.
Eesti sõdurite salk asus minema tantsupõrandale ja Nikolai, olles teraselt ringi vaadanud, ütles oma seltsilistele: „See pisike seal on minu oma!”
Aktsepteeritud! Läkski siis tantsuks. See „pisike” osutus Narva tüdrukuks nimega Olga-Vilhelmine. Nii nad siis kokku said ja abiellusid. Selleni kulus aga veel palju aega, ehkki sõja lõpp ja 1920. aasta Tartu rahulepingu järgi Eesti Vabariigi piiri mahapanek läks pärast Soldina tantsuõhtut palju kiiremini.
Nikolaist sai ülemus Petseri piiri­punktis. Petseri ja Narva vahel oli päris tükk maad läbida ja ega siis ei olnud käepärast kohe autot, millega armsama juurde tuhistada! Koos võis hoida kirjavahetus, võib-olla ka telefon.
Nikolai aga sai hiljem laubejutte (laube – lehtla, aiamajake toim.) pajatades oma piiril saadud kogemusi jagada. Ta rääkis alati, kuidas üle piiri maksti sõjaarveid piiritusega ja ta oleks võinud seal iga päev kas või piiritusevanne võtta! Aga tema karske iseloom jäi ahvatluste vastu kindlaks ja see kestis kuni surmani!
Need laubejutud oleksid jäänud küll pidamata, kui temast ei oleks saanud ärimeest, kes võis lubada oma perele elu lilleaias, sest tema kirglikuks huviks sai pärast suurestükist vaenlase pihta tulistamist lillekasvatus. See oli aeg olla eestlane oma Eestimaal ja tunda uhkust Vabadussõja võitmisest ja kurbust selles langenutest.

Mõttesähvatus

Läbi ajaloo tänasesse päeva lennates saab selgeks, et mõtteruumi jätkub, kui vaid läbi selle etappide meie praeguses kaasajas minevikuga mitmeidki sarnasusi näha ja hinnata osataks!
Lõpetuseks ja järelemõtlemiseks lühike lõiguke kõikidesse sõjaväeosadesse saadetud kindral Laidoneri uusaasta soovist, dateeritud 31.12.1919 kell 21.50.

„...Eesti sõjavägi on mineva aasta jooksul ühe tugevama nurgakivi demokraatlise Eesti Vabariigi aluseks pannud. Tänasel tähtsal päeval tuletab Eesti sõjavägi erilise tänuga meelde Soome vennasrahvast, kelle vaprad pojad kõige raskemal ajal meile appi tulid ja meid raskes võitluses aitasid. Suure tänuga tuletan meelde suuri riikisid, Inglise, Prantsuse ja Ameerikat, kes meid alaliselt on aidanud aineliselt ja moraalselt. Väga suurt tänu võlgneme suure Briti riigi laevastikule. Ei taha meie unustada Daani ja Rootsi rahva poegade abi. Julges lootuses võtab Eesti Vabariigi sõjavägi vastu uut aastat kindlalt lootes, et sõjariistade rahu järele saame viimaks kätte ka alalise rahu. Julge ja kindel võitlus minevikus on pandiks sellele, et Eesti Maleva ja laevastik on iga silmapilk kui tarvis võitlust jätkama ning nii kaua kui Eesti rahvas on oma iseseisvuse kätte saanud. Kõigile veel kord head uut aastat ja head tervist."

Kindral Laidoner