|
|
Tormiline aeg
Kauaaegne Kultuur ja Elu ajakirjanik Ants Sild hoiatab aasta viimases numbris, et me ei tohiks hetkekski ära unustada seda, et meil elab palju isikuid, kellele Eesti eraldumine Venemaast ja taasiseseisvumine oli täielikult vastukarva: „Kui kaheksakümmend aastat tagasi polnud probleem leida tallalakkujaid ning riigi mahamüüjaid, saati siis nüüd, mil kollaborante liigub tänavatel hordide kaupa ning rahvusriigi kunagiste kukutajate järelpõlv on juhtivalt ning üliaktiivsena tegev riikluse kõige tundlikemates struktuurides. Ei tohi kedagi karistada vanemate pattude eest, ent hoiatus, et hobusevarga järeltulijaid ei tohi kunagi usaldada, kuulub meie rahvatraditsiooni juurde! Juba väga ammusest ajast. Ning nagu elukogemus kinnitanud tänapäevalgi – mitte asjatult.”
Paar aastat tagasi teatas mulle ammune tuttav suures vaidlushoos, et tema on dissident – ei meeldi talle see Eesti? Polegi imestada, teades, et ta vanemad olid punased närud reeturite hulgas, kes Eesti riigi venelastele maha müüsid ja tühise võimu nimel targemaid inimesi kamandama, peksma, manipuleerima, üles andma, alandama ja Siberisse saata said. Algharidus pluss kaks aastat nn vabariiklikku kommunismi (partei)kooli oli piisav, et tol ajal olla tegija. Enamikul küüditajatel – kommunistide üles ässitatud ja kadedusest vihastel – popsidest, saunikutest, moonakatest ja uusmaasaajatest saanud külavolinikel, täitevkomitee ja kolhoosi esimeestel, partorgidel, komsorgidel – polnud kommunismijumala heaks musta töö tegemiseks rohkem haridust vaja. Nende järeltulijad seda aega taga nutavadki, sest tahaksid ise ka olla samasugune võimu täis keegi. Kui sul on aga sama nigelad vaimsed võimed ja eeldused, mis su vanematel, siis kommunistidest eellase olemasolust ei piisa ning paljudel pole enam elus punaseid vanemaid ja sugulasi, kes helistaksid sinna kuhu vaja, kaebaksid ja valetaksid, hävitaksid konkurendid, pühiksid eest tegusad targad eesti naised ja mehed.
See on endiste „järeltulijates” tekitanud lõputu frustratsiooni – mida näitab enneolematu kaklus Toompeal, ajakirjanduses, riigimeedias, ametiasutustes ja ministeeriumides, lisaks paljudes perekondades ja seltskondades.
2019. aasta möödus tormiliselt, kuid lootustandvalt: uued rahvuslikud jõud valitsuses annavad lootust elada siin eestlase moodi, mitte koogutada Vene või nagu nüüd üleliia Brüsseli suunas.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
