Kultuur ja Elu 4/2019

Kultuur ja Elu 3/2019

 

 

 

Saksa lennuväeleitnantide hulljulge põgenemiskatse

Peatükk raamatust "Sõjavangid.
Saksa sõdurite elu ja ellujäämine okastraadi taga"


Sõjavangid. Saksa sõdurite elu ja ellujäämine okastraadi taga
Paul Carell, Günter Böddeker
Kirjastus Grenader, 2019
408 lk, tõlkija Arvo Jaama

Teie ees on viimane suur siiani kirjutamata peatükk raskeimate tagajärgedega sõja inimlikust ajaloost: miljonite teise maailmasõja Saksa sõjavangi saatusest. Teise maailmasõja Saksa sõjavangid olid laiali pillatud üle kõikide kontinentide – polaarjoonest troopikani üle kogu maakera. Ajaloos ei leidu ühtki samasuguste tunnuste ja saatusega silma paistvat inimgruppi, mida suuruselt ja hajutatuselt saaks võrrelda Saksa sõjavangidega. Nende ajalugu on erakordne ja mitmetahuline.
Raamat kirjeldab kujukalt ja elavalt elamusi vangistamisel, igapäevast elu müüride ja okastraadi taga, sisemist võitlust vangide ühendustes, suhteid valvuritega, ümberpaigutamise meetodeid, väärkohtlemist, kurikuulsaid laagreid, surmakomandode tegevust, põgenemiskatseid, sõjakurjategijate protsesse, nälga, haigusi ja surma.



Novembris 1941 oli Saksa armee
okupeerinud kogu läänepoolse osa
Mandri-Euroopast, vallutanud Jugoslaavia ja Kreeka, tankid veeresid Põhja-Aafrikas ja diviisid marssisid Moskva peale.
19. novembril algas Saksa suurrünnak Nõukogude pealinnale.

„Ootamise aeg on möödunud. Me võime uuesti rünnata, venelaste viimane kaitse Moskva ees tuleb purustada. Me peame seiskama bolševistliku vastupanu südame Euroopas, et seda sõjakäiku veel sellel aastal lõpetada” – nii kõlas päevakäsk 4. tankigrupi komandöridele. Ja Generaloberst Hoepner vannutas komandöre: „Raputage väeosad üles. Virgutage nende vaimu. Näidake neile eesmärki, mis toob nende rasketele võitlustele kuulsusrikka lõpu ja pakub väljavaadet väljateenitud puhkusele. Juhtige teojõuliselt ja võidukindlalt.”
See oli – nagu öeldud – novembri keskel 1941. Ja me ei tsiteeri seda päevakäsku mitte selle paatose ja sõjas üldiselt kasutatavate suurte sõnade pärast. Selle dokumendi tähtsus seisneb palju enam selles, et üks sedavõrd silmapaistev sõjaline juht ja isiklikult vapper mees nagu Hoepner, kes kuulus Hitleri-vastaste aktiivsete vandenõulaste hulka ja selle eest pärast 20. juulit võllas lõpetas, et üks selline mees 1941. aasta novembri keskel pakkus veendunult seisukohta, et Moskva võidakse võtta ja sõda Nõukogude Liidu vastu peatselt võidukalt lõpetada. Moskva vallutamisega lootsid Hitler ja Saksa maavägede ülemjuhatus jõuda sõja lahenduseni siiski veel 1941. aastal. Mitte keegi väljaspool Juhi peakorterit ei teadnud midagi Hitleri sõnadest ühel 19. novembri salajasel kõnelusel ustavate kindralitega: „Mõlemad vaenupooled ei saa üksteist vastastikku hävitada; ja seepärast peaks see lõppema kokkulepperahuga.”
Nagu öeldud, ei teadnud keegi sellest pessimistlikust ütlusest, vaid kogu maailm kaikus sakslaste võidukindlusest ja rünnakust Moskvale. Kas pidid siis sõduritel ja ohvitseridel Inglismaa vangilaagrites olema teistsugused tunded ja mõtted, et nad olid viimased luku taha pandud? Kes imestaks, et nende mõtted olid suunatud okastraadi ületamisele, kodumaale põgenemisele, võidukale rindele?

Kurss lõunasse La Manche’i suunas

Penrithi vangilaagris Briti Westmorelandi krahvkonnas istusid oma baraki­nurgas üksteise vastas kaks Saksa lennuväeleitnanti: Karl Wappler ja Dieter Schnabel. Nad suitsetasid. Nad rääkisid sõjast. Oodatud võidust Venemaal. Ja vangistusest. Mõlemad olid alla tulistatud õhulahingutes Inglismaa kohal 1941. aasta suvel, olid end langevarjuga päästnud ja pidid kükitama Penrithi laagris, kuni sõda on lõppenud.
Juba korduvalt olid nad rääkinud põgenemisest. Teadagi: laagrist väljamurdmine ei saa liiga raske olla. Aga Inglismaa ja mandri vahel on Kanal. Kuidas selle ületamiseks laeva leida? Leitnantide kõnelusse tungib juhuslikult mürinat. Vangilaagrile päris lähedal paiknevad ühel sõjaväe lennuväljal statsionaarselt Royal Air Force’i masinad. Päeval võivad vangistatud Saksa lendurohvitserid näha, kuidas Spitefires ja Hurrycanes rünnakuks stardivad ja vaenulennult tagasi pöörduvad. Meel on kibe, kui pead barakis istuma ja ootama; ootama kuni päev on möödunud. Ootama teateid kodumaalt, olukorrast sõjas, perekonnast.
Ja jälle kord jutuajamine põgenemisest. Ja jälle resignatsioon. See neetud La Manche! Ja siis lõpuks äratundmine: nad on lennukiga tulnud – miks siis mitte lennukiga tagasi minna? Saksamaale. Või vähemalt Prantsusmaale. Seda on kaks või kolm lennutundi. Ja lennukeid on seal väljal küllalt. Kes võiks neid öösel üles saata?
Mõlemad lähevad hasarti, arvutavad, kavandavad, vaatlevad. Jah, nii peab see käima.
Nad ootavad noorkuud. Siis, ühe varase uduse novembriõhtu pimeduses hiilivad nad laagripiirde juurde. Laagrivalve on nõrk. Inglased mõtlevad nagu sakslased: kui mõni ka põgeneb – kuidas ta üle La Manche’i saab? Täielikus vaikuses lõikavad mõlemad traatpiirde läbi. Välja! Wappler ja Schnabel marsivad lennuväljani. Üks armetu tara – see ei ole takistuseks. Ei mingeid vahiposte. Märkamatult liiguvad nad üle maa-ala.
Nad näevad vastu öötaevast tõusvate lennukite tumedaid varje – lahingu­masinad. Aga mõlemad põgenikud aimavad, et neid valvatakse. Ja need on üheistmelised masinad. Nad liiguvad pimeduses edasi. Keegi ei kuule neid, keegi ei hüüa neid.
Wappler haarab Schnabelit käsivarrest, näitab ühele lennukile. Üks kaheistmeline Briti lennuväe õppelennuk. Lennuk, millega piloote välja õpetatakse. Kas on lähedal mõnd valveposti? Sakslased kuulatavad ja ootavad. Valvet ei ole.
Nad hiilivad masina juurde, avavad kabiinikatte, Schnabel ronib sisse, otsib kobamisi instrumentide valgustuse lülitit, tutvub skaalade ja numbritega. Ta sosistab: „Pilt on selge.”
Wappler läheb ette, haarab propellerist, pöörab seda jõuliselt ringi. Üks kord. Teine kord. Kolmandal korral hakkab mootor podinal tööle. Propeller pöörleb alguses aeglaselt, siis lõikab ta vilistades õhku. Wappler hüppab istmele Schnabeli taha, kes masina stardirajale juhib, gaasi annab, rohkem gaasi, heidab pilgu kiirusmõõtjale, tõmbab juhtkangi, masin kerkib ülespoole. Nii lihtsalt? Nii lihtsalt!
RAF-ohvitserid lennuväljakeskuses olid kuulnud, kuidas masin startis; nad jälgisid ööbinoklites, kuidas ta starti ruleeris ja õhku tõusis. Aga nad ei olnud alarmeeritud. Nad uskusid, et tegemist on õppelennuga.
Õhus võtsid sakslased kursi lõunasse La Manche’i suunas. Ei ole millestki kinni võtta: kõik läheb nii, nagu oleksid nad õppelennul Saksamaal; ühtki hävitajat ei ole neil kannul; ükski helgiheitja ei püüa neid haarata; ükski flakilask ei jäta oma jälgi nende suunas. Masin liigub täies rahus. Veel pool tundi, siis on see tehtud. Kõige rohkem üks tund.
Kuid siis pöörab Schnabel pea Wappleri poole. Näitab ärritunult armatuurlauale – bensiininäidik. Osuti seisab nulli ligidal. Ta karjub: „Me peame maanduma, me ei jõua sellega iialgi üle La Manche’i!” Pettunult, kahtlevalt, pisaratega silmis surub ta juhist ette. Masin kallutab nina allapoole ja liigub madallennul edasi. Tõepoolest leiavad mõlemad hädas olevad sakslased koha, kuhu nad masina kindlalt maandavad. See on Yarmouthi lennuväli Briti lõunarannikul – mitte palju kaugemal kui sada kilomeetrit Hollandi rannikust. See on sõjaväe lennuväli.


RAF-eskadrilli kergpommitjad. Foto Wikipedia

Hollandi piloodid väljaõppel? „Bullshit”

Kuid siiski ei tundnud mõlemad end veel lööduina. Nad maandusid, üllatasid Briti lennuväljavalvet. Schnabel ja Wappler pöördusid nende poole, palusid viia end lennuvälja komandantuuri; seal jutustasid nad end olevat Hollandi armee ohvitserid, kes pärast Wehrmachti sissemarssi Madalmaadesse evakueeriti ja keda nüüd ühes salastatud paigas Royal Air Force jaoks pilootideks välja õpetatakse. Britid võõrustasid Hollandi relvavendi ohvitseride massis ja majutasid ööseks üksiktubadesse.
Loomulikult tegi teenistusohvitser ettekande grupikomandole. Seal ollakse jahmunud. Võeti ühendust ülemjuhatusega.
Hollandi piloodid väljaõppel? Ja öölennul? „Bullshit,” arvas habetunud kolonel, morn häiritud öörahu pärast, et siis aga isegi üsna valjult hakata spioonidest rääkima. Spioonid! Nendest neetud sakslastest võib ju kõike oodata! Ja siis jõudis ka Yarmouthi komando täiesti ärkvele.
„Ette tuua, need mõlemad taevaratsurid!” käsutas lennuvälja komandör. Kui Schnabel ja Wappler rebiti välja nende esimesest unest, vahtisid nad revolvrisuudmetesse.
„Kus asub teie lennuväli?” Loomulikult taipasid mõlemad sakslased, et ei olnud mingit mõtet nüüd veel „salastatud paigaga” edasi argumenteerida. Langesid sõnad „spioonid” ja „välikohus” ja mõlemad said aru, et asi läheb tõsiseks. Niisiis rääkisid nad tõtt.
Häda tuleb harva üksinda. Kui ohvitser Penrithist järele päris, kas sealt kaks sõjavangist ohvitseri on kadunud, vastas see: „Meil on kõik alles.” „Meie masinaga?” „Ulakus!” Kuid kümme minutit hiljem tuli hämmastunud hüüe Penrithist: üks õppelennuk puudub. Ja sellest alates valitsesid hämmastus ja ka mõnitav naer Inglismaa sõjalisi telefonivõrke.
Ehmatusest ja pahandusest Penrithi lennuvälja komandantuuris ei taha me rääkida. Igaüks võib ette kujutada, mis seal lahti oli. Igatahes olid kõik Lõuna-Inglismaa õhujõudude staabid ärevuses. Asjaomased komandörid katkusid juukseid: kaks Saksa lendurohvitseri auravad ära Briti sõjaväelennuväljalt näpatud masinaga!
Sõjaväepolitseinikud tõid Schna­beli ja Wappleri tagasi Penrithi laagrisse. Nad võeti kurjalt vastu ja trahviti arestiga; eelkõige oli see juhtum põhjuseks Penrithi lennujaama julgeolekusüsteemide parendamiseks. Sõjavangide valvet tugevdati. Inglise avalikkuses aga segunes pahameel lohakuse pärast mõlema Saksa vangi fantaasia ja vapruse imetlemisega. Spordivaim kujundas reaktsiooni.

Veisehakkliha ja kartulid

Lõpuks ei olnud ühelgi maal viiel kontinendil, kus Saksa sõjavangid okastraadi taga istusid, inimesed vaenlase vastu nii eelarvamuslikult ja vihkajalikult häälestatud kui Briti saarel. Umbes 3,7 miljonit Saksa sõdurit sattusid teise maailmasõja jooksul brittide kätte, 400 000 toodi Suurbritanniasse.
Järelevalvejõud toimisid sakslastega rangelt Genfi konventsiooni reeglite järgi. Liiduvalitsuse sõjavangide ajaloo teaduslik komisjon andis Londonis valitsusele välja selle tunnistuse: „Sõjavange, mõne erandiga, koheldi (Inglismaal) inimlikult ja toideti küllaldaselt, suures osas isegi väga hästi, ning riietati piisavalt. Sanitaartingimused olid peaaegu alati rahuldavad, mistõttu pöördus kaugelt ülekaalukas osa neist tervelt ja töövõimelisena tagasi.”
Rahvusvahelise Punase Risti Komitee esindaja tegi 1944. aasta ­oktoobris kindlaks, et Inglise Carburtoni laagri vangide menüüs seisid hommikul – tee, piim ja leib, margariin ja siirup, lõunaks – veisehakkliha ja kartulid, õhtul – kaerahelbed piimas ja juurviljasegu. Pikka aega toideti sakslasi Briti laagrites paremini kui Briti tsiviilelanikkonda.
Liiduvalitsuse sõjavangide ajaloo teaduslik komisjon tegi Saksa vangide ülalpidamise osas Inglise laagrites kindlaks:
„Vangide sõjaaegse toitlustamise aluseks Briti saare laagrites välja antavat 3300 kuni 3400 kalorit – mida kojupöördunute avalduste kohaselt üksikutel juhtudel ka vähem võinud olla – pidasid asjaomased „väga heaks”, „heaks” või „küllaldaseks”. Et sõjavangide ratsioonid olid suuremad tsiviilelanikkonna omadest, kinnitasid nende küsitlemisel ka väljavahetatud vangid.”
Alles esimestel kuudel pärast sõja lõppu vähendati meeste ratsioone okastraadi taga – nagu kõikjal kinnipidamismaades. Inglased juhindusid põhimõttest, et nad ei pea hoolitsema ainult oma rahva ja Saksa vangide, vaid ka sakslaste eest Briti okupatsioonitsoonis.
Saksa vangid võisid endale jätta oma vormiriietuse. Niipea kui see kulunud oli, asendati see Inglise sõjaväevormiga. Üldiselt olid vangid juba kaugelt äratuntavad. Kuubede ja sinelite seljaosad, nagu ka püksi­sääred, olid teist värvi materjalist ringikujuliste lappidega märgistatud. Vangid elasid barakkides ja magasid villaste tekkide all. Enamasti kaks tekki mehe kohta, suurema külmaga ka kolm.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv