Kultuur ja Elu 4/2019

Kultuur ja Elu 3/2019

 

 

 

Eesti meedia – meie rahvuslust hävitamas

tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus

2018. aastal tähistasime laialdaselt Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Omaalgatuse korras tehti vabariigile palju kingitusi, mis on püsiva väärtusega ning nõuavad tegijalt konkreetset tegu. Näiteks kooliõpilasi ja kogukondi haaranud tammede istutamine. Kogu Eestit hõlmanud heade tegude ja tööde summa tekitas uhkustunde oma rahva pärast. Tänavune aasta on rahvusluse teemal hoopis teistsugune. Kui aasta esimene pool oli 150-aastase laulupeo juubeli tähistamisega rahvuslik suursündmus, siis terve aasta ulatuses eesti meediat jälginuna, on pettumus väga suur.

Nn peavoolumeedia on ­jäänud meile arusaamatuks ja hulgaliste negatiivsete hinnangutega oma eesti rahva kohta on saanud vastuvõtmatuks paljudele kodanikele. Alates aprillikuust on eesti meedia alustanud valitsuse pidevat halvustamist ja lõppu sellel kampaanial ei paista. Viimaste demokraatlike riigikogu valimiste tulemusena koostatud valitsus ei meeldi neljandaks võimuks nimetatud massimeediale. Põhjuseks näib olevat kahe rahvusliku erakonna pääsemine valitsusse.
Riigikogu valimistel toetas rahvuslikke erakondi umbes kolmandik valijatest, aga meedia jaoks ei tähenda rahva valik mitte midagi. Päevast päeva pakutakse lugejatele ebamäärastest allikatest saadud lugusid sellest, millised pahad inimesed on seekord ministriteks saanud.
Intervjueerimisel ründavad ajakirjanikud agressiivselt ja väljakutsuvalt valitsuse liikmeid. Nad annavad selgelt mõista, millist positsiooni nad ise õigeks peavad. Rikutakse jämedalt ajakirjaniku eetikakoodeksit, mis nõuab erapooletut suhtumist intervjueeritavasse. Taktitult katkestatakse vastaja jutt, laskmata mõte lõpuni viia ja rünnatakse uue ägeda küsimusega, mis selgelt valjendab ajakirjaniku oma arvamust.
Omaaegne tuntud teleajakirjanik Urmas Reitelmann juhtis sellele tähelepanu, kuid kuulumisega rahvuslikku erakonda on tema arvamus kuulutatud juba ette sallimatuseks. Sõnast sallimatus on saanud eesti meedias malakas, millega iga päev materdatakse neid, kes pole nõus nn peavoolu poolt meile kaela määritavate kahtlaste ideedega. Olles peavoolu positsioonil, võivad need ajakirjanikud ise karistamatult meiesuguseid teisitimõtlejaid nimetada halvustavate nimedega nagu rassist, natsist, fašist, paremäärmuslane, marurahvuslane jms. Sellist tembeldamist ei pea nad ise vihakõneks ja sallimatuseks, sest nende suund olevat õige.
Tekib küsimus, kas selline eesti meedia erineb millegagi nõukogudeaegsest? Siis oli ju ka üks õige arvamus ja seisukoht ning ülejäänud olid valed. Neist väärarvamusteks peetavatest mõtetest aga ei tohtinud vene ajal avalikult suudki paotada. Rahvuslaste vaba sõnagi pole täna Eestis tagatud, sest meiesuguste arvamuslugusid ja artikleid peavoolu­meedia ei avalda. Näiteks juba 25 aastat tagasi jättis Postimees avaldamata Riigikogu liikme ja vabadusvõitleja Enn Tarto loo, sest kirja pandud lugu ei olevat ületanud uudiskünnist! Selliseid näiteid teame hulgaliselt.


"Meie rahvusliku suurmehe Jaan Tõnissoni Postimees oli Tsaari-Venemaa ajal eestimeelsuse kants.”
— Peep Varju —

Jaan Tõnissoni Postimeest ei ole enam

Viimane Postimehe toimetuse lugu ajakirjanike ühisest ultimaatumist peatoimetaja Peeter Helmele sunnib meenutama tuntud ajalehe osa taasvabanenud Eestis viimase 30 aasta jooksul. Meie rahvusliku suurmehe Jaan Tõnissoni Postimees oli Tsaari-Venemaa ajal eestimeelsuse kants. Rahvusliku meelsuse kasvatamisega ja venestamise kõrgajal emakeele propageerimisega sai ajalehest Posti­mees meie vabadusvõitluse üks alguspunkt. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal oli lootus, et ajaleht loobub Edasi nimega koos ka minevikutaagast ning jätkab meie suurmehe Jaan Tõnissoni rahvuslike ideede vaimus. Kahjuks tuli tõsiselt pettuda. Võib meenutada paljusid juhtumeid, mis üllatasid rahvuslikult mõtlevaid tavakodanikke nüüd juba vabas Eestis.
Kui Eesti inimkaotuste tuntumaid uurijaid Vello Salo pagulusest Eestisse tagasi pöördus ning 1990-ndate algusaastail Tartusse elama asus, siis tellis Postimees temalt meie rahvuslikul leinapäeval 14. juunil päevakohase artikli. Selle päeva ajalehe numbrist aga ei leidnud autor oma tööd. Oli tükk tegemist, et aidata autoril avastada paarilauseline pisinupuke kusagilt ajalehe viimastelt lehekülgedelt. Läänest Tartu Ülikooli õppejõuks tulnud professor oli šokeeritud autorilt luba küsimata tehtud hävitustööst. Aga kes veel oleks saanud paremini edasi anda eesti rahva valu, kui mitte Maarjamaa kirjastuse raamatu „Küüditatud 1941” autor.
Teise näitena nimetan 1995. aastal Riigikogu valimiste eel avaldatud akadeemiku Endel Lippmaa arusaamatut desinformatsiooni riikliku repressiivpoliitika uurimise komisjoni tegevuse kohta. Me koostasime komisjoni esimehe Jaan Krossiga ühiselt Postimehes avaldamiseks ametliku selgituse komisjoni töö kohta. Ajalehes ilmus meie avaldus lühendatuna ja sellisel kujul, et kõige tähtsamad argumendid olid kõrvaldatud. Kui lõpuks õnnestus vastutav toimetaja vestluseks kätte saada, siis saime vastuse, et tegu oli keelelise toimetamisega.
Lõplikult sai selgeks, et Postimees ei esinda enam rahvuslikku Tõnissoni vaimu siis, kui ajaleht algatas Magnus Ilmjärve uurimistööde kõmulist propageerimist. Kollasele ajakirjandusele tavaks saanud vormis sai eesti rahvas Postimehest teada sensatsioonilise uudise, et märtrisurma läbi Venemaal vangistuses hukkunud esimene Eesti president Konstantin Päts olevat olnud riigireetur, kes sai tasu salajase koostöö eest Nõukogude Liiduga. Absurdne uudis tekitas meedias enneolematu laimukampaania meie riigipea kohta ja see kestab tänaseni.
Jaan Kross veendunud demokraadina, mõlema okupatsioonirežiimi poliitvangina ning õigusteadlasena oli toimuvast väga häiritud. Ta pidas vajalikuks astuda avalikult välja ­Vabariigi Presidendi institutsiooni kaitseks ja anda eitav hinnang toimuvale. Riikliku uurimiskomisjoni liikmena oli ta teadlik Ilmjärve tegevuse varjatud küljest.
Meie komisjoni liige Enn Sarv oli lõpetamas uurimust 1940. aastal okupantide lavastatud juulivalimistest. Ta soovis saada kontakti Heldur Tõnissoniga, kes oli 1940 aastal aktiivselt kaasatud Tallinnas vastaskandidaatide esitamise aktsiooni. Vaatamata eksiilvalitsuse juhi Heinrich Marga vahendamisele, ei õnnestunud koostööd saavutada. Samas selgus aga, et Heldur Tõnissoni toetusel töötab Moskva arhiivides Magnus Ilmjärv ja uurimuste eesmärgid pole selged. Täpsem info sellest on avaldatud raamatus „Õiguse ja vabaduse vahimehed. Heinrich Marga ja Enn Sarve kirjavahetus 1994–2003” (Grenader, 2012). Paljud ajaloolased on hiljem hinnanud Postimehes alustatud laimu kui tellimistööd.
Lõpuks selguski, et aatemehe Jaan Tõnissoni rahvuslikust Postimehest on saanud ärimehe Heldur Tõnissoni huve esindav välja­anne. Vabaks saanud Eestis pehmelt maandunud ENSV ajakirjanduse juhtfiguurid hakkasid ärimeesteks ja takistasid okupatsioonikuritegude uurimiseks 1992. aastal loodud riikliku komisjoni info edastamist rahvale. Nad olid edukad. Näiteks 1999. aastal avaldati Eesti meedias ammu mitme uurimusega ümber lükatud võltsing väidetavalt enam kui 125 000 sellise fašismiohvri kohta, kes olevat hukkunud Eesti territooriumil natside käe läbi.. Kui riiklik uurimiskomisjon tahtis vastukaaluks avaldada oma andmeid inimkaotuste teemal, siis endise juhtiva parteitegelase Toomas Leito ajalehes keelduti sellest. Riikliku komisjoni esindajana läksin selgituse saamiseks seltsimees Leito jutule. Oma kabinetis äsja ärikõne soomlastega lõpetanud, ütles ta mulle otse näkku, et sellised andmed olevat varem juba avaldatud ning pole mõtet korrata.


"Ilmjärveliku avastuse kontrollimiseks uuris Moskva arhiivides paar aastat hiljem samu dokumente ajaloolane Jaak Valge. Ta tõestas veenvalt, et president Pätsi riigireetmise süüdistus on valesüüdistus.”
— Peep Varju —

Tartu rahuleping on kehtiv tänaseni

Ilmjärveliku avastuse kontrollimiseks uuris Moskva arhiivides paar aastat hiljem samu dokumente ajaloolane Jaak Valge. Ta avaldas ajakirjas Akadeemia põhjaliku ja teaduslikult argumenteeritud ülevaate ning tõestas veenvalt, et riigireetmise süüdistus on valesüüdistus. Aga kes loeb Akadeemiat? Hiljem korraldatud küsitlus näitas sellest hoolimata, et enamik lugejatest usub endiselt ilmjärvelikke luulusid.
Hea meel on siiski tõdeda, et Tartu Ülikool ei võtnud doktoritööna­ kaitsmisele kahtlase väärtusega uurimistööd ja meie ajaloo uuendaja pidi pöörduma põhjanaabrite poole. Põhjaliku uurimistöö teinud Enn Sarv ootas delikaatselt Ilmjärve tööde avaldamist, et saaks oma töösse lisada puuduvat infot. Paar aastat pidas ta kinni lõpetatud töö avaldamist, kuigi ma komisjoni tegevesimehena soovitasin lülitada meie trükiste seeriasse juba valminud uurimus.
Nagu nüüd teame, oli lootus asjatu. Riikliku komisjoni meeskond sai avaldada Enn Sarve uurimistöö 1940. aasta libavalimistest, nagu autor ise seda näitemängu nimetas, alles pärast meie lugupeetud kolleegi surma. Vastukandidaatide esitamist nimetas Enn Sarv rahvusliku vastupanuvõitluse alguseks ja selles osalenud 6000 eestlase vastuhakk ajas nurja plaani lavastada Eesti vabatahtlik ühinemine Nõukogude Liiduga. Üliõpilasena oli Enn Sarv ise osa võtnud 1940. aasta suvel vastukandidaatide esitamise liikumisest. Saksa okupatsiooni ajal oli ta eesti rahvuslaste põrandaaluse vastupanuliikumise sidepidaja, kes aitas Tallinna Linnaarhiivi juhatajal toimetada Läände juulivalimistest veel säilinud dokumente. Ta aitas Saksa okupatsiooni haardest põgeneda Läände ka mitmel tuntud Eesti poliitikul.
Magnus Ilmjärve fantaasiarikaste lugude uskujatele tuleks meelde tuletada mõnda ajaloolist fakti. Baaside lepingu sõlmimine 1939. aastal ja sõjalise konflikti vältimine tähendas seda, et Tartu rahuleping on kehtiv tänaseni! Leping on registreeritud ÜRO-s koodiga 11 LNTS 29. Soome sõlmis Tartus 1920. aastal samuti lepingu Nõukogude Venemaaga, kuid Talvesõda aastail 1939–1940 lõpetas automaatselt seni kehtinud lepingu. Õigusteadlase mainega ja vastavate teadmistega Eesti juhid teadsid seda 1939. aasta traagilistel päevadel. Praegu kehtiv Eesti Vabariigi Põhiseadus võeti vastu rahvahääletusega 1992. aastal ja Tartu rahuleping on põhiseaduse lahutamatu osa ning saanud nüüd tähenduse kui meie riigi sünnitunnistus.
12. septembril 1991 lõpetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juriidiline osakond ekspertiisi Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri kohta. Tähtsaim järeldus oli see, et ainult rahvahääletusega saab muuta Tartu rahulepinguga määratud piiri. Samal ajal kuulutas Ülemnõukogu õigustühiseks kõik Varese okupatsioonivalitsuse jt otsused meie riigipiiri muutmise kohta. Kõik need tänased poliitikud ja õigusteadlased, kes räägivad kas piirijoone muutmisest või Euroopa Liidu huvidest lähtuvalt nn territoriaalsete pretensioonide mittelubamist, nad kõik petavad avalikult ja häbenemata eesti rahvast. Kaine mõistusega eesti rahvas saab suurepäraselt aru nii põhiseaduse vaimust kui ka teksti kirjutatud mõttest.
Teiseks, eestlaste hääletut alistumist pole kunagi olnud. 21. juunil 1940 kõlasid Tallinnas Raua tänava koolimajast Eesti Kaitseväe Sidepataljoni sõdurite kogupaugud. Koolimaja ründasid kriminaalse taustaga Rahva Omakaitse jõugud ja Politseipargis hargnes lahinguks ahelikku koolimaja ründav Punaarmee väeosa. Ründajate kaotused on siiani salastatud. Röövima tulnud jõugu peatamiseks relvad haaranud sidepataljon kaotas langenutena kaks sõjameest. Aasta hiljem toimunud Suvesõda 1941 oli eesti rahva ülestõus punase okupatsiooni vastu. Lõuna-Eestis hõivasid juulikuu algul lahingutega vallamaju ja heiskasid sinimustvalged lipud eesti partisanid-metsavennad enne, kui Saksa väed rindega kohale jõudsid. 28. augustil 1941 vabastasid Tallinna koos Saksa vägedega võidelnud Eesti partisanid. Otepää ja Harjumaa partisanid sisenesid vabastatud pealinna kapten Karl Talpaku juhtimisel rahvuslippudega ehitud veoautodel. Vaimustusega võtsid neid vastu tallinlased, kes olid päästetud massilisest punaterrorist.
Postimehe ajakirjanike pretsedenditu ultimaatum peatoimetajale on esile kutsunud palju vastukajasid. Alati vaimukalt irooniline ja täpselt märki tabav kirjanik Mihkel Mutt paneb ka seekord täpse diagnoosi. Arvamusloos „Postimehest ja peatoimetajast” imestab kirjanik, et poliitilises kähmluses osaleb vabatahtlikult opositsiooni poolel suur osa Eesti ajakirjandusest. Ta märgib, et unustanud info vahendamise kui peamise tööülesande, on ajakirjanike võitlus konservatismi vastu võtnud kohati hüsteerilisi ja paranoilisi vorme.


"Kollasele ajakirjandusele tavaks saanud vormis sai eesti rahvas Postimehest teada sensatsioonilise uudise, et Venemaal vangistuses hukkunud esimene Eesti president Konstantin Päts olevat olnud riigireetur, kes sai tasu salajase koostöö eest Nõukogude Liiduga.”
— Peep Varju —

Halvustamine on saanud normiks

Nii on peavoolu meedia eesti rahva jaoks maha vaikinud Euroopa Liidu kõige tugevama resolutsiooni Venemaa hukkamõistmiseks. 19. septembril 2019 võttis Euroopa Liit vastu resolutsiooni, mis rõhutab Euroopa ajaloo mälu tähtsust. Reso­lutsioon nimetab Balti apelli, Balti ketti ja Poola vastupanuvõitlust natsidega ning fikseerib Nõukogude Liidu kuriteod seoses sobingus Natsi-Saksamaaga alustatud Teise maailmasõjaga. Resolutsioon fikseerib Vene Föderatsiooni tänase ajaloo võltsimise sellega, et meie idanaaber nimetab maailmasõja puhkemise süüdlasteks hoopis Poolat, Balti riike ja lääneriike. See oli Molotov-Ribbentropi pakti 80. aastapäeval sõjasüüdlase katse ennast puhtaks pesta toime pandud sõjakuritegudest. Kui poliitilises kähmluses vaikib peavoolu meedia meie rahva jaoks nii tugevast Euroopast tulnud toetusest, siis millised läänelikud väärtused on neile tähtsad ja väärivad märkimist?
Pretsedenditu ultimaatumi tõttu ametist lahkunud endine peatoimetaja Peeter Helme nimetab arvamusloos „Eesti ajakirjanduse vabadusest” vaenukinda heitnud ajakirjanikke leebelt vasakliberaalideks. On jäänud mulje, et peatoimetajana püüdis ta pisut tagasi hoida selle vasakliberaalse meeskonna räiget sõnakasutust konservatiivsete rahvuslaste aadressil. Harjunud vaba sõna sildi all piiramatut võimu nautima, ei talunud need ajakirjanikud vähimalgi määral mingitki kriitikat ega laitmist.
Tänavu märtsis hoiatas ajakirjanduse õppejõud Priit Pullerits ohtliku nähtuse eest, millisena ta nimetab ajakirjanike agressiivsust ja ülekuulajaks kehastumist. Ta loendab ridamisi negatiivseid väljendusvorme: varjamatu vaenulik eelhäälestus, kärsitu vahelesegamine, soovimatus kuulata, kui vastus ei ühti küsija ootustega, ja eesmärk luua usutletavast kindel ideoloogiline kuvand. Pullerits rõhutas, et ülikoolis on alates meie ajakirjanduse isa Juhan Peegli ajast õpetatud intervjueeritava suhtes lugupidavaks, viisakaks ja väärikaks jäämist.
Järgnenud poole aasta jooksul on asi läinud järjest halvemaks. Õpetaja sõnum on läinud kurtidele kõrvadele ja rahvuslaste halvustamine on saanud lubatavaks ja igapäevaseks normiks, mida näeme ERR-is. Maikuust alates lisas ajaleht Postimees esiküljele hüüdlause „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade”. Ajalehe sisu järgi otsustades tuleks loosungit pidada viigileheks, millega varjatakse alasti tõde meie rahvusliku ühtsuse lõhkumisest.
Ei ole kena komme riigipead kriti­seerida, kuid meie aruka ja targa presidendi püüd kaitsta vaba sõna ei ole alati õnnestunud. Vabariigi valitsuse ametisse nimetamise pidulikule Riigi­kogu istungile tulla spordidressis pole kohane presidendile. Riigipea unustas ära, et ta on kogu rahva president. Ta esindab ka seda ühte kolmandikku eesti valijatest, kes on hääletanud rahvuslike erakondade poolt. Välismeediale antud usutluses poleks tohtinud president eristada neid, keda talutakse ja keda mitte, kui kõne all on Riigikogus esindatud erakonnad. Sellistest märkidest saab meie ohjeldamatu peavoolumeedia vaid hoogu juurde.
Nii ongi eesti rahvuslaste vaba sõna maha surutud ja meile ei anta võimalustki kaitsekõnet üles võtta. Hiljuti saime siiski teada, et ringkonnakohtus on esmakordselt süüdi mõistetud kaks aastat tagasi väljamõeldud laimu avaldamise eest ajaleht Postimees ja toimetuses töötanud kaks ajakirjanikku. Tahaksime loota, et ehk pidurdab kohtuotsus pisut neid ajakirjanikke, kes seni karistamatult endale võetud sõnavabadust kuritarvitasid. Kaks aastat moraalseid kannatusi laimu ohvriks saanud perele ja viissada eurot rahatrahvi kergemeelsele ajakirjanikule pole aga kuidagi võrreldavad suurused. Sellegipoolest arvavad süüdlased, et neile on liiga tehtud.

Tõepoolest, väärt rahvas!

Kommunistide kuritegude uurimist nõudis eesti rahvas 1990. aastal massiliste pöördumistega Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi poole. Neid kollektiivseid pöördumisi üle kogu Eesti kogunes uskumatult palju. Ühes aruandes leidsime umbes
435 000 allkirjaga fikseeritud pöördumisi okupatsioonide ajal toimunud massikuritegude uurimiseks. Et sellise rahva poolt antud mandaadiga ei osanud 1992. aastal demokraatlikult valitud Riigikogu mitte midagi ette võtta, see jääbki müstiliseks saladuseks. Vastupidiselt ootustele, Riigikogu ignoreeris okupatsioonikuritegude uurimiseks Ülemnõukogu tegutsemise ajal 1992. aasta algul moodustatud riiklikku repressiivpoliitika uurimise komisjoni.
Eesti rahvusluse teemat ei tohi lõpetada negatiivsel viisil. Tahan ühineda meie legendaarse sõnumitooja Heinz Valgu mõttega viimasel iseseisvuse taastamise aastapäeval. Ta arvas. et kuigi pole kombeks ennast kiita, tuleb sellisel tähtpäeval avalikult nimetada eesti rahvast imetlusväärseks. Tõepoolest, väärt rahvas! Seda mõistavad need, kes elasid üle pärast sõda taasokupeeritud Eestis olnud kõige süngemad ajad.
Meile, vanemale põlvkonnale, kes on elanud läbi viiekümne okupatsiooniaasta kannatused, ei ole eesti rahva positiivne hindamine võõras. Märtrisurma läinud vanemate, riigijuhtide ja paljude silmapaistvate Eesti riigi loojate tegusid teades säilitasime endas kõhkluseta eesti patriotismi kogu sünge nõukogude aja vältel. Vaimne side võitluses langenute ja kannatustes hukkunutega tähendas eesti rahvuslust selle sõna kõige ­õigemas tähenduses.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv