Kultuur ja Elu 4/2019

Kultuur ja Elu 3/2019

 

 

 


Näitus Alfred Rõude kunstikogust Mikkeli muuseumis. Foto Mikkeli Muuseum

Alfred Rõude – missiooniga kollektsionäär

tekst: Anu allikvee,
Kunstiteadlane

Mikkeli muuseumis võis hiljuti vaadata suurejoonelist näitust „Alfred Rõude. Missiooniga kollektsionäär”, mis kuulus Eesti kunstimuuseumi 100. aastapäeva juubeliprogrammi. Näitusega koos ilmus ka Alfred Rõude elule ja tegevusele pühendatud raamat, millest avaldame lugejatele valitud peatüki – kollektsiooni sünd.

Eesti ühe suurima metseeni ja kunstikoguja Alfred Rõude (1896–1968) missiooniks elus oli koguda Eesti kaasaegse ja väiksemas mahus ka varasema, sh baltisaksa kunsti paremikku. Tänu erudeeritusele ja heale maitsele valis ta oma erakordselt rikkalikku kollektsiooni tähtteoseid, kuid täiendas oma kogu ka rohkete visandite ja etüüdidega, mis aitavad mõista loomeprotsessi. Ühtaegu toetasid tema ostud ja tellimused kunstnikke majanduslikult. Eriti tähtis oli tema roll suurima eesti graafiku Eduard Wiiralti toetamisel ja pärandi säilimisel.
Alates 1979. aastast kuulub Rõude kogu enamik, üle 12 000 teose (sh üle 2800 estambi ja joonistuse Eduard Wiiraltilt) Eesti Kunstimuuseumile ning praegu Kumu kunstimuuseumi Eesti kunsti püsiväljapanekus ligi paarkümmend tema kollektsioonist pärinevat teost. Kahjuks on kunagise legendaarse kunstikoguja nimi aga avalikkusele nüüdisajal peaaegu tundmatu.

Kollektsiooni sünd

Kohe pärast Tartusse asumist 1926. aasta septembri alul alustas Rõude oma elutööd – süstemaatilist kunstikogumist. Siiski polnud ta kodu selle hetkeni enam „kunstivaba”. Esimesed tööd oli ta omandanud „vaid silmarõõmuks oma korteri seintele”. Ta nimetab juba olemasolevatena K. Mäe maali, A. Adamsoni joonistust ning 20. sajandi alguses tegutsenud varalahkunud kunstnike O. Kallise, V. Tuule ja A. Uuritsa teoseid.
Esimesele ostule Tartus 1926. aasta septembri algul järgnes uus ost vaid kuu aega hiljem. Esimesena omandas ta kaheksa gravüüri sisaldava Eduard Wiiralti linoollõigete mapi, mis oli 1920. aastal käsitsi paljundatud ja halvale paberile trükitud. Tegemist oli 1919. aastal asutatud kunstikooli astunud Wiiralti õpilastöödega, mis pärinesid ajast, mil koolis polnud tõelist graafikaklassigi. (See avati alles 1921. aasta oktoobris). Välja oli selle andnud Tartus asunud Kunsti Edendamise Seltsi kirjastus. Tänu oma 1939. aastani kestnud kombele iga teose omandamine kirjalikult jäädvustada, teame nüüd, et ta hankis selle „Kivisilla juures asuvast Jaak Reevitsa raamatukauplusest 50 margaga.” Seega maksis ta vaid poole alghinnast, 100 margast, sest „minek [olla] liiga vähene olnud ja keegi nende vastu huvi pole tundnud”. Nii müünudki poodnik enda sõnul „selle prahi” kaupmeestele heeringate pakkimiseks ning juhuslikult oli alles kaks mappi. Nii algas Rõude kunstikogumine lausa kunstiteoste äraviskamisest päästmisega ning tuleb imestada algaja kunstihuvilise julget valikut osta seda, mida keegi ei taha. Pealegi oli tegemist välismaale suundunud ja mitte eriti tuntud kunstniku noorpõlvekatsetustega, mille modernistlik laad tõrjus kõrvale klassikalise maitsega kunstisõbrad. Järgmisel kuul omandatu oli jälle varane Wiiralti looming. Rõude ostis siis H. Raagi raamatukauplusest varem linoollõigete mappi kuulunud 23 üksiklehte, hinnaga 15 marka leht.
Rõudet haaras juba algusest peale kõik, mida Wiiralt lõi. Aastaid hiljemgi Wiiralti loomingut käsitledes kirjutas ta: „Kui mina 1926. a. sügisel hakkasin Wiiraltit koguma, siis tegin seda teadlikult, sest mulle meeldis Wiiralti kirglikult voolav joon, mis otse elab.” Ta märkas Wiiralti kunstnikukäekirja teatud sarnasust oma õpetaja Ado Vabbega, kes „kui suur joone virtuoos sisendas Wiiraltile joone ilu ja selle piiramatuid väljendusvõimalusi”.
Wiiralti loomingusse süvenemine viis Rõude mõistmisele, et kuulsa graafiku „närvilisele ja dünaamilisele iseloomule vastas just graafika, kus kunstniku idee ja mõte leiab otsekohe reaalse väljenduse, mida hiljem võib edasi arendada”.

Wiiralti tunnetus

Vanemas eas kirja pandud märkmetest selgub, et Rõude tajus Wiiralti loomingus avalduvat üksindust ja abitust, mille vastu ta ka ise oma südames võitles. Tema sõnul on Wiiralt „temale omase dramaatilisusega tunnetanud ja kujutanud inimhinges arenevat igavest vastuolu ja võitlust hea ja kurja vahel: kus taevas võitleb põrguga, põrgu taevaga, jumal saatanaga, saatan inimesega, inimene saatanaga ja jumalaga ja lõpuks inimene inimesega. See on halastamatu igavene võitlus võimu pärast.
Sellest võitlusest tulenevaid ja inimese saatus kujundavaid salapäraseid jõude, inimhinge sisemisi torme, õudseid hingepiinu ja vaputavaid meeleheite, seda inimese ääretud abitust, sügavalt haaravat nukrust ja paratamatut üksilduse traagikat, „millest purskub mure ja tusk maailma meeletuse üle”, – seda kõike on Wiiralt osanud kujukalt tabada ja selgenägeliku analüüsiga ning suure kunstilise veenvuse ja usutavusega edasi anda oma sadades graafilistes töödes […].
Need on suure kunstniku subjektiivse hingega tunnetatud ja nähtud maailmad, milles Wiiralt tulevastele põlvedele on avastanud ja jäädvustanud oma salajase südamevalu ja selle põhjused.”

Teised kunstileiud

Kuid Wiiraltiga, kes oli ja jäi Rõude absoluutseks ja siiralt imetletud lemmikautoriks, tema kogumisrõõm ei piirdunud. Järgmisena otsiski ta Tartu raamatukauplustest juba teadlikult teisi varaseid eesti kunstnike linoollõigete mappe, leides Felix Johannseni (hiljem Randel), Paul Liivaku, Aleksander Mülberi ja Ferdi Sannamehe omi. Peale selle tõi „H. Raagi raamatukaupluse omanik […] kaupluse tagaruumist Ed. Wiiralti linoollõigete mapi üksiklehti, trükitud mitmesugustele paberitele eri värvitoonides.” Seekord tuli Wiiralti loomingu eest välja käia juba suurem summa – 345 marka.
Piirdumata poodide läbikammimisega, käis ta oma kunstikogumise algaastatel läbi kõik Wiiralti endised elukohad Tallinnas ja Tartus. Kuna Wiiralt oli Pariisi suundunud alles 1925. aastal, oli see aktsioon edukas ning päästis tulevastele põlvedele suure graafiku varaseimat loomingut.
Peale selle otsis Rõude innukalt kontakte Wiiralti õpetajate ja kaaslastega nii Tallinna- kui ka Tartu perioodist. „See kõik nõudis palju aega ja pidevat tööd, kuid andis ka üle ootuste suuri tulemusi, mis ergutasid veelgi suuremale tööle ja pingutustele.”
Niisugused otsingud viisid Rõude välja 1925. aastal surnud kunstnik Konrad Mägi kollektsioonini, kes oli olnud Wiiralti üliõpilaspõlves Pallase kunstikooli direktoriks. Kogu asus Türil Mägi venna kodu pööningul. 1932. aastal sõitiski Rõude sinna.
Kohapeal selgus, et lahkunud maalikunstnik oli olnud ehtne kunstikollektsionäär, kelle kogus leidus ka teiste kunstnike töid ning eriti palju Wiiralti graafikat koos proovitrükkidega. Pealegi oli Mägi toetanud Wiiraltit kui oma andekamat õpilast rahaliselt ning ühtlasi aidanud teda gravüüride levitamisel.
Rõude oletuste kohaselt müüs või kinkis Wiiralt Mägile igast oma Pallases tehtud graafilisest tööst äratõmbe. Samuti leidis Rõude Türilt mitu haruldast Wiiralti Dresdeni-aegset (1922–1923) gravüüri ja kaks haruldast Vabbe käsitsi paljundatud linoollõigete mappi (1919, 1920).
Lisaks tõi Rõude kaasa Mäe rikkaliku kirjavahetuse aastatest 1906–1924 ning ehk sai ta just sealt Mägi dokumente, mis asuvad nüüd Eest Kunstimuuseumi arhiivis.
Alide Rõude andmetel käis tema abikaasa ringsõitudel koos kunstniku õe Miili Huik-Mägiga, et külastada kohti, kus vend oli tuba või lakka üürinud ning muidugi maalinud. See aktsioon päästis paratamatust hävingust nii mõnegi teose, mida praegu peame eesti kunsti klassikaks.

Tutvused Pallase kunsti ringkonnas

Kui enamasti alustatakse kogumist juhuslikult ja lihtsalt meeldima hakanud tööde ostust, siis Rõude oli kollektsionäärina algusest peale ratsionaalne ja süstemaatiline. Enda sõnul seadis ta endale kohe üles „kolm põhinõuet: 1) kunstniku andekus, 2) kunstitöö väärtus (kvaliteet) ja 3) kunstitöö valik (meeldivus)”.
Peagi tutvus algaja kunstikoguja Pallase ringkonna kunstnikega, kusjuures ta on tutvumiste ajad ja asjaolud täpselt üles märkinud. Seetõttu teame, et kõigepealt sai ta tuttavaks Andrei Jegoroviga, kes elas sellal alles pruudiseisuses Alidega ühes majas.
Seejärel tutvustas luuletaja ja lastekirjanik Julius Oengo (hiljem Õngo) talle Aleksander Bergmani (hiljem Vardi).
Julius oli muide olnud tema koolivend Tallinna Kolledži päevilt ning tema teise abielu sõlmimise tunnistaja.
Alates 1928. aastast kuulusid tema tutvusringkonda Karl Pärsimägi, kelle juurde viis Rõudet soov osta Wiiralti teoseid. Samal aastal sõlmis ta suhted ka kriitiku Rudolf Parise ja kirjanik Aleksander Tassaga, kes mõlemad harrastasid ka kunsti. Neile lisandus Jaan Vahtra ja Ado Vabbe tundmaõppimine.


Pilte Alfred Rõude kogust: Juhan Muks. Eduard Wiiralt. 1925;


Jaan Grünberg. Maastik valge majaga. 1939. Fotod EKM digikogu

 

Suund vaid eesti kunstile

1930. aastal kohtus ta oma töökohas Raadil Nikolai Kummitsaga, kes tutvustas talle Andrus Johanit, kellest sai Rõude üks lähemaid sõpru. Peale selle andis just Johani Rõudele nõu võtta kunstikogu põhisuunaks esmajoones eesti kunst. Rõude sõnul ongi just see kunstnik „nõuandjana ja hea ning ustava sõbrana kunstikogumist vahest kõige enam mõjustanud. Tema nõuandel olen viimaseil aastail kogunud peamiselt ainult eesti kunsti, alustades ühtlasi baltlastest kunstnike teoste likvideerimist.”
Vähetähtis pole seegi, et Johani kaudu sai Rõude kontakti mitme kunstnikuga: Johani naisevenna Hando Mugastoga, mõttekaaslase Kaarel Liimandi ja tema abikaasa Aino Bachiga ning nende ühise sõbra Arkadio Laigoga. Pärast 1930. aastat sõlmis Rõude tutvuse skulptor Ferdi Sannamehe ja maalija Kristjan Tederiga. Viimaselt sai ta Wiiralti töid ja tekkis ka lähem side. Nimelt mainib Rõude, et ta külastas Tederit palju kordi, kuigi tema looming Rõudele erilist huvi ei pakkunud. Kahe aasta pärast tutvus ta Kristjan Rauaga, keda tal õnnestus hiljem eluolu korraldamisel abistada, näiteks küttepuid hankida.
Mõni aeg hiljem, 1934. aastal sai Rõude tuttavaks ka tõusva tähe Adamson-Ericu ja noore kunstniku Eerik Haameriga. Nii tekkisid sõbralikud suhted kunstnikega, kes müüsid talle oma töid odavamalt ning vahendasid uusi kontakte kolleegidega, kes aitasid omakorda kaasa kunstnikest tuttavate suhtlusvõrgu väljakujunemisel.
Teisalt võis suhe toimida ka vastupidi – mitte kunstnik ei tulnud rahapuuduses Rõudele vastu, müües midagi odavamalt, vaid Rõude ise ostis teose kunstniku toetamiseks kallimalt. Tema metseenlus Wiiralti suhtes on üldteada, kuid Alide Rõude sõnul sai ka Andrus Johani oma Pariisi-reiside jaoks temalt korduvalt rahalist abi ning aastatel 1950–1953, mil tal endalgi oli äärmiselt raske, toetas ta majanduslikult Ado Vabbet.
Aleksander Tassast kujunes aga Rõudele tõeline sõber, kelle kohta on ta kirja pannud toreda mälestuskillu õhtust, mil nad tema mugavas toas raamatute ja piltide keskel maitsesid võõrustaja tehtud koduveini ning vestlesid vaimustatult kunstist. „Tassa kuipalju käinud-näinud ja kogenud vanema inimese teadmised kunsti alal olid võrratult suured. Ta rääkis huvitavalt, sattudes tihti oma kõnest ise vaimustusse, kusjuures armastas rääkida kätega žestikuleerides – pikalt ja veenvalt, sest ta märkas, et minu isikus oli leidnud endale tänuliku kuulaja.” Usutavasti oli just Tassa see, kes aitas algajal kollektsionääril ja tänulikul kuulajal minna kunsti mõistmisel sügavuti. Olid ju nende elukogemused tõesti võrreldamatud.
Rõude oli äsja astunud ülikooli, temast 14 aastat vanem Tassa oli õppinud Peterburis, töötanud Helsingis ning elanud Münchenis. Ta oli reisinud Ahvenamaal, Šveitsis, Rootsis, Norras, Taanis, Hollandis ja Belgias, külastanud mitu korda Pariisi.
Otsustades isikute järgi, kes on jäädvustatud fotodele koos Rõudega, kuulusid tema lähemate tuttavate hulka etnoloog Gustav Ränk, maali- ja mööblikunstnik Nigul Espe ning sõjaväelane, hilisem major Voldemar Simonlatser.
Kirjanikest oli Rõudel sõbralik suhe Eestis elanud vene luuletaja Igor Severjaniniga. Rõude raamatute hulgast leidub mitu tema luulekogu. Ühes neist oli Lembit Aaderi mälestuste järgi ka poeedi ladina tähtedega kirjutatud autogramm, kuid see köide kahjuks muusemi raamatukokku ei jõudnud. Paistab, et Rõude hindas üldse vene luulet, sest ka oma armsamale pühendatud, 1920. aastast pärineva portreefoto tagaküljele on ta kirjutanud venekeelse luuletuse.


Rõude Tallinnas oma kodus Tallinnas, 1957. Foto EKM digikogu

Kõrvalepõige baltisaksa kunsti

Lisaks elavate kunstnike loomingule kogus Rõude oma kollektsioneerimise algaastatel (1926–1931) vähemal määral baltisaksa kunstnike töid, millest paljudest hiljem siiski loobus. Suure osa neist õnnestus tal vahetada tema sõnul eesti kunstnike, nagu Mägi, vendade Raudade, Koorti, Burmani ja Hoffmanni teoste vastu.
Siinkohal tuleb täpsustada, et tegemist oli koguja subjektiivse liigitusega omadeks ja võõrasteks. Nimelt oli Paul Burman (1888–1934) baltisaksa päritoluga ning Oskar Hoffmann (1851–1912) puhtalt baltisaksa kunstnik, keda Rõude pidas eesti autoriks nähtavasti tema temaatika tõttu.
Hoffmanni looming kuulus üldse Rõude esimesse eelistuste ringi ning ta oli tema teoste eest valmis maksma hiigelsummasid. Rõude kõige suurem ost oligi just tema „Surnuvalve”, mille ta omandas tervenisti 500 krooni eest. Teos võis olla Rõudele eriti oluline ka seetõttu, et tema arvates oli sellel kujutatud skulptor Amandus Adamsoni vanaema surma. Teiseks omandas ta Hoffmanniga väga isiklikult seotud teose, mis kujutab kunstniku noorelt surnud õde kirstus. Töö müünud kunstniku õde Malvina (Malwine) sõnul rippunud see Hoffmanni kodus Jumalaema kuju all.
Küll suhtles Rõude meelsasti baltisaksa kogujatega, saades nendelt nii mõndagi, mis võis südame kiiremini põksuma panna. Oma mälestustes pani ta ühe meeldejäävama seiga kirja nii: „Esimese suurima ja väärtuslikuma lisa oma kunstnik Ed. Wiiralti kollektsioonile sain Tartus õppides 1928. a. algul sakslase W. Maydelli kogust. Tartus õppides oli Ed. Wiiralt elanud kord Maydellite perekonnas […]. Ostsin Maydellilt 29 gravüüri ja joonistusega, seal hulgas tuntud šedööver „Palvetav tütarlaps” (1921. a.)” „[…] Sattusin selle W. Maydelli kollektsiooni peale täiesti juhuslikult ühe Tartu antikvaari kaudu, kes kurtis, et kuskilt midagi hinnalist saada ei olevat.” Küll olla talle pakutud mingit mappi kellegi Wiiralti kritseldustega, mille ta loomulikult ostmata jättis. Rõude sai temalt aadressi ja oligi juba paari tunni pärast mapi omanik. Nii võis õnn tabada kunstikütti täiesti ootamatult!
Maydell ise oli Wiiralti Pallase-aegse materjali ostnud 1921. või 1922. aastal, kui too õpingute ajal tema juures elas. Mõne töö saanud ta kingitusena. „Palvetaja” oli ta noorelt Wiiraltilt aga 500 marga eest ostnud, sest tajus, et temast „saab kord suur ja kuulus kunstnik”.


Arkadio Laigo. Alfred Rõude eksliibris. 1944. Foto EKM digikogu

Õpingud ja teadustöö

Oma vaesusest vaevatud, kuid siiski toredate esimeste kogumisaastate kokkuvõttena on Rõude kirjutanud: „Siiras kogumisrõõm on teinud säravaks ka need väikesed kehvad agulitoakesed, kus ma Tartus üliõpilaspäevil oma noorema vellega olen elanud ja oma kunstikogule aluse pannud.” Juba siis võis mõne teose omandamine olla abiks veelgi raskemas olukorras kunstiloojale. Vardi sõnutsi olnud tal kord 1920. aastate teisel poolel Pariisist kodumaale saabudes meeleolu rahapuudusest eriti kehv. Siis aga koputanud uksele Alfred Rõude, kes ostis kaks maali. Vardi sai nüüd maale suvitama sõita ja tema ellu tuli hoopis teine värv.
1928. aastal astus Rõude vanima ja auväärseima eesti üliõpilasühenduse, Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks. Kuigi tema mälestuskildudest sellest juttu ei ole, näitab mõni säilinud foto, et ta leidis sealt sõpru ning osales EÜS-i üritustel isegi vilistlasena. Küll on ta märkinud üles fakti, et sai juba samal aastal oma akadeemilise isa majandusteadlase Arnold Kippasto diskonteeritud esimese veksli (kr. 100. –), millest üle poole (kr. 60. –) kulutas kohe piltide ostmiseks.
Kogu järgmise, 1929. aasta tegeles ta Tartu Ülikoolis teadustööga „Jakob Hurda osa eesti rahvuslikus liikumises 1863–1885”. See oli põhjalik, 184 masinakirjalehekülje pikkune uurimus, millest lähtuvalt kirjutas ülikooli rektor professor J. Kõpp talle veel neli aastat hiljem, 1933. aasta novembris, soovituskirja teadusliku töö jätkamiseks.
Pettunult tõdes Rõude hiljem, et selle „tulemusena sain ligi aasta kestnud pingelise töö eest Tartu Ülikoolilt I auhinna ainult 100 kr.” See viis ta järelduseni, „et teaduslik töö end meie oludes kõige vähem tasub” Tema sõnul polevat see võimaldanud talle isegi elatusmiinimumi. 1930. aastal tuli tal õpingud aga veidi enne diplomini jõudmist lõpetada, sest „liiga suure töökoormuse tõttu ei jätkunud aega.”
Tartust ta siiski ei lahkunud. 1930. aasta alguses oli ta tööl Üliõpilaslehes reklaamikorraldajana, seejärel töötas ta kuni 1931. aastani Eesti Rahva Muuseumis assistendina. Peale selle võttis Rõude vastu pakkumise seoses ühe Tallinna firma kauba levitamisega, milleks tuli leida aega õhtuti. 1931. aastal tegi ta nähtavasti seoses tööga muuseumis reisi Saaremaale, kus tegutses vanavara koguja ja fotograafina. Lisaks on Rõude samal aastal leidnud muuseumile esemeid oma kodukülast ja isegi vanematekodust. Praegu asub Eesti Rahva Muuseumis 20 tema kogutud eset Saaremaalt ja Keila kihelkonnast, samuti 175 pildistatud fotot, mis jäädvustavad peamiselt tööd Kaarma kivimurrus, tuulikuid ja kangakudumist.
Õpingute lõppemine ja taas alanud tööelu soodustasid Rõude järjest hoogsamaks ja süstemaatilisemaks kujunevat kunstikogumist. Ühe põnevaima sündmusena oma kogu täiendamisel meenutab Rõude Wiiralti suureformaadilise lito „Püha õhtusöömaaeg” (1925, plaadimõõt 46,5 × 74 cm) omandamist 1931. aasta algul. Töötades koos Tassaga Raadil Eesti Rahva Muuseumis, ostis ta raamatuantikvariaadist haruldase ja luksusliku raamatu – N. Lambini „Peeter Suure ajaloo” (Peterburi, 1843). Selle umbes 600 leheküljel oli üle 400 puulõike, teiste seas Eestis tegutsenud baltisaksa autoritelt. Tassal, kes koostas tol ajal just baltisaksa ja eesti puulõike ajalugu, hakanud käed seda nähes erutusest värisema, kuid Rõude keeldus müümisest. Nimelt oli ta Tassat külastades märganud „Püha õhtusöömaajast” eriti head tõmmist, mis temal lõpliku variandina üldse puudus. Nii tekkis tal plaan vahetada hinnaline raamat ihaldatud gravüüri vastu. Rõude pani raamatu Tassa nähes töölaua sahtlisse ning lukustas selle. Kuna Tassa omakorda ihaldas raamatut vähemalt nähagi, jõuti pärast paar nädalat kestnud läbirääkimisi kompromissile. Nii sai kumbki soovitu, kuid Rõude pidi 10 krooni pealegi maksma ning oli sunnitud selle summa laenama.

Peatükk on avaldatud Anu Allikvee raamatust „Alfred Rõude. Missiooniga kollektsionäär”


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv