Kultuur ja Elu 4/2019

Kultuur ja Elu 3/2019

 

 

 

Näidendi „Kaupo” autori ja illustraatori traagiline elusaatus

tekst: Anne Ainz



Hiljuti tõi lavastaja Jaan Tooming esmaesituses lavale näidendi „Kaupo ja Lembitu”, mis oli algselt kirjutatud 1937. aastal Rein Sarvesaare pseudonüümi all ja kandis nime „Kaupo”. Näidendi tegelik autor, Eesti viimane majandusminister Leo Sepp suri Soligamski vangilaagris 1941. aastal. Paremini ei läinud ka raamatu illustreerinud Hugo Ellingul, kes rindekunstnikuna (20. W-Gren.Div.d. SS) kooseisus jäi 1944. aasta sügisel teadmata kadunuks.

Näidendi kohta oli „Kaupo” rikkalikult illustreeritud: lisaks raamatu­sisestele sulejoonistustele oli osal tiraažist käsitsi kleebitud üheksa lehte pliiatsijoonistusi ja need raamatud oli ka paremal paberil. Hind vastavalt 2,50 krooni ja luksusväljaandena reklaamitul 3,50 krooni.
Eesti Akadeemiline Kunstnike Koondis (EAKK) kirjastajana oli näidendi puhul pisut üllatav, seni oli põhiliseks publitseerimisaineseks olnud koondise korraldatud kunstinäituste kataloogid. Näidendi müügikohaks oli märgitud EAKK tarbekunsti ateljee.
Varjunime all esineva autori kohta vihjati ajakirjanduses, et tegemist on väga kõrgel kohal seisva avaliku elu tegelasega. Alles 1940. aasta
6. juuli Rahvalehes avalikustas Evald J. Voitk, et „Kaupo” autor on Leo Sepp.(1) Selleks ajaks olid küll nii Eesti Vabariigi viimase valitsuse, kus Leo Sepp oli majandusminister, volitused kui ka Eesti Vabariigi eksisteerimine lõppenud.

Isiksuseks kujunemise tee

Leo Bodo Sepp oli pärit Virumaalt Avanduse vallast Simuna kihelkonnas, sündinud 7. novembril 1892. Isa Kristjan Sepp (1861–1922) oli kooliõpetaja Laius-Tähkvere vallas Tuimõisa koolis, võimalik et ka mujal, hiljem vallakirjutaja ja pangaametnik. Ema Julie Sepp, neiuna Mölder, (1861–?) sündis Kuremaa vallas.(2) Peres olid veel vend Otto (1884–1932) ja õde Helmi (1886–?). Nähtavalt hariduslembene, aga ilmselt ka majanduslikult suutlik perekond koolitas kõik lapsed. Helmist sai hambaarst. Leo koolitee kulges vanema venna jälgedes, mõlemad lõpetasid Tartu Reaalkooli, Otto 1902., Leo 1910. aastal.(3) Mõlemad õppisid Riia polü­tehnikumis (Riia polütehnilises instituudis), Otto aastatel 1903–1905, jättes küll ehitusinseneri stuudiumi pooleli.(4) Leo astus polütehnikumi 1910. aastal ja sai kaubanduseriala lõpetanu diplomi 1914. aasta juulis. Mõlemad vennad kuulusid korporatsiooni Vironia.(5)
Kooli lõpetamise ajaks oli Leo Sepp sidunud oma elu Viljandiga. 1913. aastast alates oli ta tegev Viljandi Vastastikuse Krediitühistu (hilisema Sakala Panga) asjaajajana. Sepa vaba aja harrastusele viitab Riigiarhiivis säilinud foto, millel Karl Jungholzi korraldatud Viljandi Koidu seltsi teatrikursusest osavõtjate hulgas on ka Leo Sepp.(6) Kas võiks see olla märk noore mehe tõsisemast teatrihuvist, mis hiljem realiseerus „Kaupo” kirjutamisega? Lihtsalt vaba aja sisustamiseks oleks teatritegemist pisut meelevaldne pidada, sest 1914. aastal oli noormehest saanud pereinimene. 18. jaanuaril sõlmiti Viljandi Pauluse kirikus Leo Sepa ja Minna-Elisabeth Millistferi abielu. Pruut oli pärit Viljandi lähedalt Loodi vallast. Seppade perre sündis 1914. aasta
2. novembril esiklaps Väino, kes aga suri paariaastasena 14. veebruaril 1917. Teine poeg Arvo sündis 13. augustil 1923. aastal juba Tallinnas.(7)
1917. aasta revolutsiooni sündmustes ei jäänud Leo Sepp kõrvaltvaatajaks, olles toona miilitsaülema ja Viljandi Maavalitsuse esimehe ametipostidel. Enamlaste poolt 1918. aastal arreteeritud, pääses ta siiski Peterburi Krestõ vanglast pärast Bresti rahu sõlmimist. Vabadussõjas võitles Leo Sepp 1. ratsarügemendi koosseisus, kust edutati ta riigikontrolli sõjaväeosa peakontrolöriks (kuni 1920. aasta aprillini).(8) Sealtpeale pidas Sepp järjepanu vastutusrikkaid ameteid.
Üks tema selleaegsetest peremuredest on seotud õe opteerimisega, mida 1908. aastast Moskvas elav ja hambaarstina leiba teeniv Helmi Sepp on taotlenud. 1921. aastast on säilinud opteerimisega seotud küsimuslehe vastused, kust järeldub, et isa on tulnud Tallinna ja töötab Tallinna Linnapanga ametnikuna, ema ilmselt enam elus polnud. Veel 1923. aastal on Leo Sepp saatnud Moskva opteerimiskomisjonile Helmi ristimistunnistuse koopia. Teadmata põhjustel jäi Helmi siiski Moskvasse, abiellus ja töötas edasi hambaarstina. Viiteid peresidemete tugevusele leidub opteerimisdokumentides veelgi: Leo Sepp nendib, et isa muretseb väga Helmi saatuse pärast, kuna temalt pole mingeid teateid(9); Leo Sepa arreteerimisprotokollis 1941. aastal on nimetatud, et Sepp peatus oma Moskva-sõitude ajal õe juures.

Eesti Vabariigi viimane majandusminister


Eesti Vabariigi viimane majandusminister Leo Sepp (ja raamatu autor pseudonüümiga Rein Sarvesaare)
Arhiivifoto

Teatmeteostes esiletõstetu põhjal kujuneb pilt Leo Sepast kui võimekast ja vastutustundlikust majandustegelasest. Mais 1921 oli 28-aastane Sepp määratud Eesti Panga kolmandaks direktoriks. Rahaministrina aastatel 1924–1927 läbiviidud edukas raha­reform tõstis välismaal usaldust Eesti riigi ja raha püsimisse. Alates 1928. aastast oli Sepp Kommertspanga direktor Tallinnas ja tegutses eramajanduses ning tööstusettevõtetes direktorina, olles muu seas Rigas Manufaktura direktor Eesti aktsionäride esindajana.(10) Majandusministrina Eesti majanduspoliitikat juhtides on Leo Sepp esindanud nn riigikapitalismi, s.o mõõdukalt reguleeritava majanduse suunda. Riikliku regulatsiooni tarbeks loodi tema eestvõttel 1938. aastal Riigi Majanduskomitee. Olgu siinkohal toodud 1938/39. aasta lisaeelarvevaidlustes Leo Sepa kõnekatkend: kui aastas kulutatakse 30 miljonit krooni alkoholi ja tubaka peale, on riigivõim kohustatud osagi sellest raiskamisest suunama „millegi ilusama, kaunima ja jäädavama loomiseks”.(11)
Majandusajaloolane Otto Karma noorem on Seppa nimetanud Eesti majanduspoliitika üheks autoriteetsemaks ja avaramapilguliseks esindajaks.(12) Ka selle aja poliitilisi ja majanduslikke vangerdusi uurinud Magnus Ilmjärv pole viidanud Sepa isiklikust kasust või vastutustundetusest lähtuvatele tegudele.(13) Poleemikat tekitas küll majandusministeeriumi nõuniku ametis oleva Sepa kohtumine 1933. aasta aprillis Alfred Rosenbergiga, kes oli pärast pikka karjääri Hitleri kaaskondlasena saanud 1. aprillil 1933 Saksamaa vastloodud välispoliitilise ameti (Aussenpolitisches Amt) juhiks. Sellest johtuvalt kajastas Eesti ajakirjandus ekstallinlase tõusu ametiredelil üsna elavalt. Eraviisilisel kohtumisel Rosenbergiga Berliinis osales peale Sepa ka Riigi Kunsttööstuskooli direktor Voldemar Päts.(14) Üritus sai Riigikogu väliskomisjoni kriitika osaliseks ja selle initsiaatorgi pole päris selge. Magnus Ilmjärv oletab, et initsiatiiv tuli Eesti poolelt, küllap peeti Rosenbergi Saksamaa poliitikas määrava tähtsusega isikuks ja loodeti saada teavet tulevastest Saksa-Eesti suhetest.(15) Võimalik ka, et mängu tuli meeste noorpõlveaegne isiklik tutvus. Voldemar Päts oli teadupärast Rosenbergi õpetaja Tallinna Reaalkoolis. Leo Sepp õppis Rosenbergiga ühel ajal Riia polütehnikumis, mõlemad astusid kooli 1910, ning võiks ju oletada, et eestikeelsed (?) poisid võõras keskkonnas omavahel ka suhtlesid.(16) Nagu öeldud, käegakatsutavaid tulemusi sellel kohtumisel ei olnud, aga paraku puuduvad meil ka asjaosaliste endi kommentaarid.
Juba oma positsiooni tõttu kuulus Leo Sepp mitmesse ühingusse, nende seas Eesti Rahvuslaste Klubisse, ta oli Eesti–Inglise Kultuurühingu ja Eesti-Läti Ühingu esimees. Tegev on ta olnud ka Riia Eesti Haridus- ja Abiandmisseltsis ja Välis-Eesti Ühingus. Koos Juhan Kuke ja Karl Korneliga asutas Sepp uue erakonna Uuendusliit, mis aga ei arenenud reaalseks jõuks.(17)
Leo Sepp oli Eesti Vabariigi viimane majandusminister 9. maist 1938 kuni 21. juunini 1940.(18)

Levinud arusaama järgi oli Kaupo „reetur”

Kaubandusliku kõrgharidusega, majandus- ja rahanduselus väga tegusa Leo Sepa muid ilukirjanduslikke katsetusi ei ole teada. Ja „Kaupot” ei olegi vist päris õige mõõta vaid ilukirjandusliku mõõdupuuga. Võimalikku seost näidendi vormiga võiks hea tahtmise korral otsida kunagisest teatri­harrastusest Viljandis. Puuduvad ka tõendid Sepa erilise ajaloohuvi kohta õpinguaastatel ja hilisematel arvukatel kontaktidel Riias. Pigem olid Sepa ideeliseks taganttõukajaks 1930-ndate aastate ühiskondlikud ja poliitilised protsessid. Autori tõekspidamistest ja teemaga haakuvast lugemusest saame aimu tänu „Kaupo” väga põhjalikule eessõnale. Selles sedastab Sepp teda ilmselt kirjutama tõuganud tõsiasja: „Kahjuks on seni liig vähe uuritud kristluse Eestisse tuleku ajajärku. Kuigi see aeg on saatuslikumaid kogu eesti rahva edaspidise saatuse kujunemisel, pühendavad sellele võrdlemisi vähe ja pealiskaudselt ridu ja tähelepanu ka äsja ilmunud – ja muidu väga põhjalikud – eesti ajaloo väljaanded. Tuuakse rohkem tehnilisi andmeid lisaks endisele üldiseks muutunud haledale ja armsale müüdile õilsate ja vabade muistsete esivanemate elust ja selle õnneaja hävingust äraandjate ja võõraste sissetungijate arvulise ja tehnilise ülekaalu tõttu. Selle müüdi järele on liivi „äraandlik hõimutõug”, nende vanem Kaupo „ära ostetud”...
Eesti ajaloolastest üks väheseid, kes tähelepanu pööranud liivi riikluse mõttele, oli Juhan Luiga.(19) Käsitledes rooma õiguse jõudmist Liivimaale oletab Sepp, et Kaupo pidi nii Riias Lundi piiskop Andrease kaudu kui ka oma Vatikani-reisil rooma õiguse põhiolemusest teadlik olema. Paavst Innocentius III oli õppinud Pariisi, Rooma ja Bologna ülikoolides ja teda peeti oma aja parimaks juristiks.(20) „Liivi õigus” ei ole müüt, resümeerib Sepp, tuues tõenduseks Arndti kroonika, kus vanade liivlaste kaastöö selle õiguse loomisel on märgitud. „Liivi õiguse” kestvuse kohta arvab Sepp, et selle ainus tõenäoline alus võis olla paavst Innocentius III ja Liivi vanema Kaupo kokkulepe (Kaupo Saksamaa ja Rooma reiside ajal 1203–1204(21)) Innocentius III suri 1216, Kaupo langes Madisepäeva lahingus 1217, misjärel „liivi õiguse” kätte võidetud positsioon aegamööda taanduma pidi.
Sepp on analüüsinud nii Läti Henriku kroonikas kui ka teistes kroonikates sisalduvaid asjasse­pühendatud lõike, samuti Karl Ludwig Hampe keskaja ajaloo põhjapanevat käsitlust ning Albert Ammani uurimust kirikupoliitilistest muutustest Ida-Baltikumis.(22) Nimelt toob Saksa rooma-katolik vaimulik Amman oma Vatikani andmetele põhinevas uurimuses esile, et Innocentius III kavatses rajada Liivimaale paavsti otse­alluvuses seisva riigi, mida ta oma legaatide abil valitseks ja mis oleks vene hädaohu vastu vaid vabatahtlike usurüütlite orduga kaitstud. Sepp oletab, et kindlasti olid vastavad paavsti kavad ja lubadused ka Kaupoga läbirääkimise teemaks. Pärast Toreida vallutamist ristiusule oli seepärast Kaupo soov „... oma rahva juures maksma panna selle moodsama ja parema õiguse, mis tookord ärkavas Euroopas üldse olemas oli, mis tegelikult tähendas ristitud päris­maalaste õiguslikku üheväärsust”.
Kodumaiste balti-saksa ajaloolaste käsitlused on Sepa sõnul seetõttu vildakad, et nende arusaama kohaselt ei võinud „liivi barbarid” nõuda enestele rooma õigust, kui „kultuuritoojad” saksi rüütlid ise omal kodumaal sellest õigusest veel midagi ei teadnud. Teadmatuse tegelik põhjus seisnenud Saksimaa mahajäämuses, kuhu rooma õigus, vastupidiselt frankide maale, veel polnud jõudnudki. Rooma õiguse abstraktne riikluse mõiste, samuti riikliku võimu autoriteet kõigile riigikodanikele olnud Saksimaal täiesti tundmatu. Tolleaegne „saksa kombeõigus” põhines seepärast ainuüksi asjaosaliste omavahelisel kokkuleppel, s.o iga läänihärra autonoomial.(23)
Sepp tsiteerib balti ajaloolase
A. von Richteri tõdemust: „kuna saksa talupojal enam alamaid ei olnud, siis olid neil ainult kohustused oma ülemate vastu, nad olid võimetult ja kaitsetult oma lääni- ja mõisahärradele alluvad”. Seetõttu ei võinud balti-­saksa ajaloolased tunnustada, et Kaupo valitsetud ja otseselt paavstile alluvas Toreidas maksma pandi moodne rooma õigus, pealegi mitte kiriku ega ordu poolt, vaid liivlaste omal nõudel, ja kindlasti „kultuuritoojate” vastuseismisel.(24) Nii polegi Sepa ajalooline Kaupo reetur, vaid kristlikud põhitõed omaks võtnud inimene, kes püüab liivimaalasi kaitsta Saksa ordu liig sõjaka ja omakasupüüdliku ristiusustamise eest. Ordu halvustamisel ei ole autor seepärast põlgusega kitsi: „Robot” oma terasest lõualuudega ja raudse seedimisega leidis ise kõige paremini rasva lõhna ja „soomuse”-tegemise võimalused. Kuna kohalikud jõukoondised – kristlik Liivi ja paganlik Eesti – omavahelises võitluses verest tühjaks jooksevad, jagab ja valitseb ordu...(25)

Autori sümpaatia on Kaupo poolel

Sepa näidendi teljeks olev vastastikune võitlus ülemvõimu pärast Kaupo ja Lembitu vahel aastatel 1214–1217 taandub just sellele pinnale. Piiskop Albert, sel ajal veel paavsti mõttekaaslane, on näidendis asetatud toonasel Liivimaal ilmselt tavapärasesse olukorda, kus hõimud võitlesid vaheldumisi üksteise või Pihkva ja Novgorodi vürstide röövretkede vastu. Piiskop Albert toetub Kaupole võitluses paganatega, ja autori tahtel näeb ta läbi ka ordu saamahimu. Vastasleeri esindajad – jõukad mehed nii liivlaste kui ka Lembitu leerist ja ordu esindajad on rõhutatult saamahimulised ja ligimese­armastusest tänapäevases mõttes täiesti ilma jäetud. Kahe leeri vahele jääb kas rahvusliku meelsuse tõttu või pereisanda kättemaksu kartvaid uues usus kahtlejaid. Lembitu kujus on joonistatud õiglane vanem, kes püüab kaitsta oma alamaid, eelistades „vana usku” ning kombeid, aga autori sümpaatia on kahtlemata Kaupo poolel.
Ajaloolises Madisepäeva lahingus 21. IX 1217 sai Lembitu surma ja Kaupo surmavalt haavata. Sepa resümee kõlab: liivlaste nimi jäägu ajaloosse sellisena nagu nad olid: meresõitjad ja kaupmehed, uhke ja ärgas eesti hõim, vastuvõtlik kõigele, mis kõrgeim ja parim, ning esimesed, kes tõeliselt tõid Euroopa kultuuri Baltimaile.(26)
Selle käsitlusega eemaldus Leo Sepp tuntavalt oma kaasaegsete ajaloolaste arusaamadest ja võiks olla nende autorite eelkäija, kes 70 aastat hiljem senise vallutus- ja ristisõdade retoorika asemel keskenduvad religiooni-ja kultuuriajaloo uurimisele.(27) Nagu Rein Raua „Kaupo” (1990) või Andrei Hvostovi „Henrik” (2006).
Näidendit retsenseeris Artur ­Adson. Ta nentis, et „autoril on asjaga vägagi tõsi taga. Ta ei lähe välja odavale menupüüule ja ta on annud meile ühe harvapakutava ideeteose...” Etteheiteid on Adsonil autorile neologismide kasutamise osas, nagu: õilis, pooldajad, nõustuma, alistuma, veenma, käituma, kohtuma, ründama jm, mille asemel Adson soovitaks kasutada endisemaid vorme. „Kerge ei ole selle teose lavalise vormi loomine kaugeltki mitte – kuid vaeva maksaks näha,” lõpetab Adson.(28)
Ajakirjanduse andmetel võetigi „Kaupo” Töölisteatri mängukavva(29), aga etendusteni ei jõutud ei siis (1940. aastal oli ilmselt põletavamaid päevateemasid) ega hiljemgi. Alles 2019. aastal tegi Jaan Tooming teoks oma kauaaegse tahtmise ja lavastas näidendi „Kaupo ja Lembitu”.

Kes oli „Kaupo” illustreerija

„Kaupo” illustreerijaks oli Hugo Elling, toona alles Riigi Kunst­tööstuskooli (RKTK) õpilane. Nagu Lääne-Euroopa kunstikoolidel 1920. ja 1930. aastatel tavaks, püüti ka RKTK-s arendada võimalikult mitme­külgseid kujunduskunstnikke. Õpilastele anti kompositsioonitundides erialast olenemata vägagi erinevaid ülesandeid. Kujundati raamatuid, pisitrükiseid ja pitskraesid, kristallklaasi ja mööblit ning jõuti ka linnaruumi (vitraažid, purskkaevud, raudvõred, ehitusplastika).(30) Ellingu illustratsioonidega seoses tekkis ajakirjanduses oma skandaalgi. Nimelt ei jäänud kunstihuvilistel märkamata juba tunnustatud raamatukujundaja Ernst Kollomi töö lubamatu sarnasus varem ilmunud „Kaupo” illustratsioonidega. Kõnesolevaks teoseks oli Enn Kippeli romaan „Issanda koerad”, niisiis oli tegemist sama ajastu ja sama temaatikaga.(31) Selle sündmuse tagamaid valgustas Jüri Hain oma artiklis „Mallivõtmise ja plagiaadi vahemail”.(32) Ta oletas ka, et 1938. aasta mais majandusministriks saanud „Kaupo” autor ei pidanud kohaseks teose ümber soovimatut kära tekitada, ja nõnda kogu lugu jäigi.
Hugo Elling oli toona ja on praeguseni eesti kunstis üpris tundmatu nimi. Seos „Kaupoga” annab põhjuse visandada see vähenegi, mis siiani teada.
Sündinud on Hugo Hansu poeg Elling 26. septembril 1919 Tallinnas. Isa Hans on vähemalt 1919. aastal olnud ametis tolliteenistuses.(33) Lapse­põlvekodu oli Kristiine asumis, Metalli tänav 10-1a, ema Marie teenis leiba õmblejana. Hugo lõpetas Tallinna IX algkooli 1933. aastal. Riigi Kunsttööstuskoolis, kuhu võeti pärast algkooli, õppis Elling 1. septembrist 1933 kuni 3. juunini 1938 dekoratiivmaali eriala. RKTK-s õppimise ajal elas Hugo oma onu Jakob Puhaskivi (1877–1961, ema vend) kööktoas Kollasel tänaval. Võimalik, et mõlemad vanemad olid surnud ja Hugo toimetulek sõltuski tema enese õpihimust ja onu heatahtlikust abist. Isapoolne Ellingute suguvõsa oli Hugo sõbra ja koolivenna, skulptor Arseni Möldri teadmist mööda pärit Harjumaalt Keila kandist.(34)
Isikuks, kes Leo Sepa ja Hugo Ellingu kokku viis, oli tõenäoliselt Boris Linde jun(35), Ellingu õppejõud RKTK-s figuuri- ja loomade joonistamise alal. Lindele viitab ka „Kaupo” kirjastaja – Eesti Akadeemiline Kunstnike Koondis, mille juhatuse liige Linde oli.(36) Hugo Elling oli Boris Lindega juba varemgi koostööd teinud, aidates tal teha Feischneri kohviku sisekujundust ja dekoreerides lastetuba Linde korteris Kadriorus.(37) Jüri Haini arvates oli Elling just Linde toetusel pälvinud 1937. aastal EAKK stipendiumi, mille toel reisis 1937. aasta suvel Saksamaale. Linde enda haridustee on ajakirja Kunst andmetel muljetavaldav: ta õppis Prahas arhitektuuri ja Berliini ülikoolis kunstiajalugu, lõpetas Berliini kunstiakadeemia, õppis Firenze akadeemias, lõpetas Berliinis kõrgkooli nimega Akademische Ausbildungsanstalt für das künstlerische Lehramt, on õppinud ka Berliinis H. Condruse eraateljees.(38) Lisaks on Linde ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilaste nimekirjas aastatel 1933–1934.(39)
Hugo Elling astus pärast viieaastase stuudiumi lõpetamist Riigi Kunsttööstuskoolis samal 1938. aastal avatud Riigi Kõrgemasse Kunstikooli.(40) Paraku pole praktiliselt mingeid ­näiteid selle ajajärgu Ellingu töödest, kui välja arvata ajakirja Tuleviku Rajad kaanekujundus aastatest 1938–1940. Jüri Haini sõnutsi jäi ainu­kordseks Ellingu esinemine Noorte Meeste Kristliku Ühingu „Rüht” näitusel 1938. aastal.(41)
Kohe esimesel õppeaastal sai Hugo Elling majandusministeeriumi stipendiumi enesetäiendamiseks Berliini Kunstide Akadeemias. Küllap oli Boris Linde jun selleski vahendajana tegev. Kas ja kui palju luges asjaolu, et Boris Linde isa, rahvusvaheliselt tuntud relvakaupmees Boris Linde sen oli Magnus Ilmjärve sõnutsi presidendi ja majandusministri „eraviisiline nõuandja”(42), jääb lahtiseks. Majandusministeeriumi stipendiaatidele stipendiumi väljamaksmise korraldused näitavad raha maksmist 1939. aasta oktoobrist kuni 1940. aasta aprillini (kaasa arvatud), 150 Eesti krooni kuus.(43)


Foto Noorte Meeste Kristliku Ühingu näituselt, 1938. Ülemises reas paremalt
Arseni Mölder ja Hugo Elling. Foto: erakogu

Lederiinköites märkmik

Vähene lisateave Sepa-Ellingu loole võlgneb tänu juhusele. Nimelt leiti 2001. aastal ühe Tallinna maja sari­kate vahelt mustas lederiinköites peaaegu tühi märkmik, mille vahel mõni vihma käes ligunenud kiri (koopiad on autori valduses). Kuna kirjad olid seotud Hugo Ellinguga, kuulus maja (või korter) nähtavasti tema onule J. Puhaskivile. Kirjade saatjad olid B(oris) Linde & J(aan) Pert, Leo Sepp, J. Puhaskivi, Ellingu koolivennad RKTK-st Leo (Leopold Ennosaar) ja Ars (Arseni Mölder).Hugo Ellingult pärines üks kiri oma onule, dateeritud 24. VII 1937, seotud niisiis esimese stipendiumiga.
See pakatab esimese Saksamaa-reisi muljetest: kui ilus on Dresden just öösel – prožektorivalgusega on esile tõstetud kaunis arhitektuur. Kui head ja kiired on saksa rongid. Kui rahul on sakslased öeldes, et elu läheb aina paremaks ja paremaks. Kui palju ta tahaks veel joonistada: loomaaias ja ilusaid linnavaateid, mis on nii erinevad igas paigas. Kui oleks parem söök ja veidike kodusem „see asjandus” (elu-olu?), olekski raske ära tulla. Liigutavalt lapselikult lubab ta kodus end suurima hoolega õppetööle pühendada, kuna just nüüd oodatakse temalt palju. Arseni Mölder mäletas, et Elling tegi Saksamaa linnavaadetest palju visandeid.
Ülejäänud kirjad on kirjutatud Saksamaal 1939/40 stipendiaadina viibinud Hugole. Boris Linde teatab 28. XI 1939 Ellingu kooliraha (150 RM) tasumisest saksakeelses kirjas (tsensuuri arvestades soovitab ta ka saksakeelset vastuskirja). Missugune asutus või organisatsioon selle õppemaksu taga seisis, jääb lahtiseks. Majandusministeeriumi stipendiaatidel oli tavaliselt ka teine otseselt isikust huvitatud finantseerija kõrval. Samas kirjas saadab tervitusi Jaan Pert, kes nähtavasti Lindega tihedalt lävis, oli neil ju ühine kava koostada ülevaate­teos „Kunstiteooria”, nagu ajakiri Kunst kuulutas, mis aga ilmumata jäi
Sõber Ars teeb pika ülevaate 1939. aasta jõulude eel koolikaaslaste elust ja esinemistest näitustel. Onu on see, kes saadab Saksamaale kodust toitu ja koduseid uudiseid, muu seas räägib ka küünalde panemisest surnute mälestamise pühal 1939 Hugo ema, isa ja õe kalmule Kuimetsa kalmistul. Emapoolse suguvõsa juured on ilmselt Kuimetsas, sest onu kirjutab ka kohtuasjast seoses „Kuimetsa pärandusega”. Onuga tundub Hugol olevat väga soe suhe.


Kunstnik Hugo Ellingu stiilinäide – illustratsioon raamatust „Kaupo”. Repro

Rindekunstnikuna Narva all

Hugo Ellingu andel ei olnud määratud kesta. Vahetult enne sõda kooli lõpetanud noormeestel polnud pääsu, nii või teisiti jõudsid nad suure sõja rindele. Sõber Arseni Mölder ja teisedki koolivennad (Evald Okas, Oskar Raunam, Eduard Einmann, Märt Bormeister) mobiliseeriti Punaarmeesse. Kas vastaspoolele jäämine oli Ellingu teadlik valik või juhus, ei ole teada. Saksamaa poolel võitlesid ka Hando Ruus ja Avo Keerend, Elling oli koos Keerendiga Eesti Diviisis joonistaja-kirjasaatja.(44) Ellingust kirjutab möödaminnes Jüri Remmelgas oma mälestusteraamatus „Kolm Kuuske”.(45) Remmelga napid märkmed visandavad punktiirjoonega Ellingu sõjatee: sõjakirjasaatjate koolitus Berliinis 1942, Eesti sõjakirjasaatjate rühma jõudmine Stanislavovosse, Elling Unterscharführer’i aukraadis. 1943. aasta jõulude eel oldi koos Karl Gailiti, Agu Kase, Romuald Dagisega Narva lähistel. Viimane viide Ellingule on Kuremäelt, kui lahingud käisid juba Narva all, tema edasisest saatusest Remmelgas ei kirjuta. Hugo Ellingut olevat nähtud veel 1944. aasta sügisel sõjaväevormis ja relvaga Rapla? lähistel. Olevat öelnud, et kui põgenema ei pääse, laseb end maha.(46) Otsing Saksa poolel langenute andmebaasides ei ole siiani tulemusi andnud, ja surma saada võis suure sõja lõpus ka täiesti anonüümselt.
Hugo Ellingu väidetavalt säilinud joonistusi ei õnnestunud Arseni Möldri pingutustele vaatamata leida. Ka saksa ajal ilmunud Rindelehes ja Eesti Sõnas ei olnud Ellingu signeeritud joonistusi (kuigi näiteks samuti kirjasaatjate rühmas olnud Avo Keerendi omi leidus). „Kolm kuuske” reprodutseerib Ellingu tehtud Alfons Rebase portree, mis Remmelga teades oli säilinud Rebase perekonnas Inglismaal. Alfons Rebase Inglismaalt Tallinna elama asunud sugulane ei olnud seda näinud, tema arvates hävis portree Rebase korteri põlemisel Tallinna pommitamisel.(47)

Katse jätkata elu Nõukogude Eestis

Leo Sepp püüdis pärast Eesti okupeerimist end ja oma peret sisse seada nüüd juba nõukogulikus miljöös. Poeg Arvo tegi 1940. aasta sügisel edukalt sisseastumiskatsed konservatooriumisse Theodor Lemba klaveriklassi, olles veel Westholmi Gümnaasiumist Tallinna VII Keskkooliks saanud kooli viimase klassi õpilane ja seni Lemba juures eraviisiliselt klaverit õppinud.
Leo Sepp oli vist ka ainus viimase Eesti Vabariigi valitsuse liikmetest, kes mingil moel jätkas erialast tööd nõukogude Eestis. Sellest kirjutab oma tõsielul põhinevas romaanis „Kui venelased tulid” pseudonüümi Robert Raid all Maksim Haamer, Leo Sepa kunagine alluv Eesti Vabariigi aegses majandusministeeriumis.(48) Nimelt jätkas Haamer pärast nõu­kogude okupatsiooni algust teenistust majandusministeeriumi nõukogulikus osises ehk kergetööstuse rahvakomissariaadis. Tekstiilikäitiste osakonna ülemaks saanud Heinrich Roog(49), Hispaania kodusõjas karastunud eesti bolševik, tundis nähtavasti oma teadmiste puudulikkust ja lubas endale soovitada tekstiiliasjanduse asjatundjat. Nii olevat Haameri soovitusel võetud Sepp tööle peavalitsuse juhataja isiklikuks nõuandjaks, ametlikult peavalitsuse personali hulka ta ei kuulunud.
Kergetööstuse rahvakomissariaadi töötajate nimekirjas Seppa tõepoolest polnud, seega jääb selgusetuks, kuidas nõuandjaid tasustati. Toonastes nimekirjades olid Roog ise, Haamer (alias Raid), Hoff jmt Raidi teoses nimetatud tegelaskujud.(50) Raid kirjutab muu hulgas jutuajamistest Leo Sepaga, kes tema sõnul nägi läbi toonaste võimukandjate kavatsused. Vastuseks Raidi pakkumisele siinsamas Tallinnas pakku minna ütelnud Sepp, et ei tee seda oma alaealise poja ja tiisikushaige abikaasa pärast, kes siis jääksid NKVD kätte. Et kui tema arreteeritakse, siis võib-olla jäetakse pere rahule. Paraku ei olnud NSVL repressiivorganite juhendid avalikkusele mõeldud, nii ei pruukinud Sepp teada, et väljasaatmisele olid määratud Eesti, Läti ja Leedu kodanlike valitsuste liikmed koos perekondadega.(51)
Robert Raidi järgi arreteeriti Seppa kaks korda, aga Roogil, kel Hispaanias võidelnuna oli säilinud veel mingi isiklik arvamus, olevat õnnestunud Sepp Arnold Veimeri jt abil mõlemal korral Pagari tänavalt välja tuua. Kahjuks ei ole tagantjärele võimalik tuvastada tõestele faktidele toetuvaid ilukirjanduslikke lisandusi, mida Raidi teoses samuti olla võib. Tõsiasi on, et Leo Sepp arreteeriti 15. veebruaril 1941, aadressil Endla 12-1.(52)

Kohtuotsus oli juba ettemääratud

Vaatamata lõppotsuse ettemääratusele toimetati Pagari tänaval näiliselt seaduste järgi ligi kolm nädalat. Kõiki ülekuulamisprotokolle läbis süüdistus Leo Sepa nõukogudevastasest tegevusest 1917. aastal. Leo Sepp võttis omaks, et oli esseer ja tegutses 1917. aasta revolutsiooni ning nõukogude võimu vastu, see oli ju kirjas kõigis teatmeteostes (väljavõte Eesti ­majandustegelastest oli lisatud
L. Sepa toimikule).
Teine põhjapanev süüdistus toetus Sepa majandusministriks oleku aegse abi Artur Kelleri (1898–1974) tunnistusele. Selle järgi olevat Leo Sepp Nõukogude Liidust tulles öelnud, et seal elab rahvas halvemini kui Eestis. Protokollis seisab, et Sepp ei eitanud öeldut. Veel pandi talle süüks majandusministrina Scheeli ja Meeritsa aktsiate ülekannet Saksa sõja- ja mereministeeriumi. Ka tundsid uurijad huvi, kuhu kadus relvakaupmees ­Boris Linde ja mida teab Sepp viimase luuretegevusest. Sepa vastus oli, et Linde kadus tallegi ootamatult.
Eeluurimisaega pikendati kaks korda, sest oli oodata võimalike kompromiteerivate andmete ilmsikstulekut Moskvast. Nimelt oli Leo Sepp Moskvas käies külastanud oma õde Helmi Tšistjakovat, kes töötas hambaarstina Trjohgornaja Manufakturas ja elas aadressil Krasnaja Presnja 45-11. Moskvast Leo Sepa kohta midagi uut ei ilmnenud, aga Helmi tituleeriti nõukogude vastaselt meelestatuks – külastab välismaalt tulles (?) Eesti saatkonda Moskvas.
Veel oodati teavet Leningradist seoses Sepa kunagise kuulumisega esseeride parteisse. Sealtki ei saabunud täiendust süüdistusele. Toimiku juurde kuulus ka nn nuhkimisprotokoll. Leo Sepa „saba(d)” ei ole aga midagi märkimisväärset leidnud, kuigi tegutsesid juba 1940. aasta lõpust. Agent varjunimega Pliiats pani kirja, et Sepp olevat olnud „umnõi ekonomitšeskii dejatelj”.
Erinõupidamine Leo Sepa asjus toimus 4. märtsil 1941, süüdimõistvad paragrahvid olid tavapärased „kontrrevolutsiooniliste kuritegude” omad 58-10 ja 58-13. Karistust kandma saadeti Sepp Permi oblastisse.(53)
Sepa abikaasa tervis ei pidanudki vastu, ta maeti 26.04.1941 Rahumäe kalmistule.(54) Ainsana said küüditajad kätte poja. Vanemateta jäänud gümnaasiumi viimase klassi noormees, kes küll Westholmis õppinud võõrkeeli ja Theodor Lemba juures klaverit, osutus oludele allajäänuks. Tema otsimine KGB-järgsel ajal ei ole andnud tulemusi, väidab Leo Sepa toimikus olev vastav õiend.(55) Hilisem uurimine selgitas siiski, et 14. juunil 1941 küüditatud Arvo suri Uržumis juba juulis 1941.(56)
49-aastane Leo Sepp „haigestus ja suri” 13. detsembril 1941. aastal Permi oblastis Solikamski (Ussolje) laagris. Nii teatab käsitsi täidetud roosal paberil spravka nr 61816.(57)

Viited
1) Rahvaleht 1940, 6. VII, lk 7
2) Riigiarhiiv, f. 31, n. 5, s. 1189, lk 1
3) Tartu Reaalkooli, Kommerts-, Tehnika- ja Poeglastegümnaasiumi vilistlaste nimekiri. Tartu, 1936
4) O. Sepa edasisest elukäigust on teada, et ta siirdus Soome ja oli Berliini A.E.G. Helsingi osakonna büroojuhataja. Eesti Vaba­riigi alguses töötas O. Sepp juhtival kohal kaubandus-tööstusministeeriumis ja oli hiljem büroojuhatajaks naha- ja saapavabrikus Union Tallinnas. Tiisikusse surnud Otto on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.
5) Album Vironorum. 1 / [toimetus: E. Eerme ... jt.] Toronto: Korp! Vironia, 1975 L. Sepa korporandielust pole Vironiaga seotud käsitlustes räägitud, aga tema hilisem töö panganduses kulges kõrvuti viroonlaste Ed. Aule, K. Mauritsa jt.; ka oli L. Sepp Lääne Elu andmetel kõneleja kaasvilistlase Ernst Enno mälestussamba avamisel Haapsalus 1939. a 30. juulil.
6) ERA f 3862, n 1, s 33
7) ERA f 31, n 5, s 1189, lk 1
8) ERA f 31, n 3, s 14395
9) ERA 36.2.17014
10) Vt. Eesti avalikud tegelased (1932), Eesti riigi, avaliku- ja kultuurielutegelased (1939), Eesti biograafiline leksikon (1929) ja Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide (1940)
11) Karma, Otto. Eesti Vabariigi majanduspoliitika kaks aastakümmet 1919–1939. Tallinn, 1999. Lk 56, 152
12) Karma, op. cit., lk 136
13) Ilmjärv, Magnus. Hääletu alistumine. 2004, lk 135–136.
14) Vaba Maa, 1933, 26. aprill, lk 1; Postimees, 1933, 1. aprill, lk 5
15) Ilmjärv, op. cit., lk 134–137
16) Rosenberg õppis arhitektuuri, evakueerus sõjasündmuste tõttu koos kooliga Moskvasse ja sai diplomi alles 1917; ajakirjaniku väitel valdas korralikult eesti keelt – Vaba Maa, 1933, 6. aprill, lk 5
17) Album Vironorum 1. Toronto, 1975, 135 lk.
18) Valitud ja valitsenud. Tallinn, 1999, 475 lk, siin lk 159–160.
19) Rein Sarvesaare. Kaupo. Tallinn, 1937, lk 5, 7–8
20) Sarvesaare, op.cit., lk 8, 14, 16
21) ENE 4, Tallinn, 1989, lk 411
22) Hampe, Karl Ludwig. Das Hochmittel­alter: Geschichte des Abendlandes von 900 bis 1250. Berlin: Propyläen, c1932.; Ammann, Albert. Kirchenpolitische Wandlungen im Ostbaltikum bis zum Tode Alexander Newski’s: Studien zum Werden der russis­chen Orthodoxie. Roma: Pont. Institutum Orientalium Studiorum, 1936
23) Sarvesaare, op.cit., lk 8–9
24) Sarvesaare, op. cit., lk 9–10
25) Sarvesaare, op. cit., lk 18
26) Sarvesaare, op. cit., lk 19
27) Vt. Sirp eri 11. okt. 2006: Läänemere maade keskaeg
28) Varamu, 1939, nr 10, lk 1117–1119
29) Uus Eesti, 1940, 3. märts, lk 6,
30) Riigi Kunsttööstuskool 1914–1940 / [Maire Toom] [Tallinn]: Eesti Kunstiakadeemia, 2004
31) Rahvaleht, 1939, 22. märts, lk 12
32) Eesti Ekspress, 2007, 5. juuli, lk B8–B9
33) TLA, 1359.2.31; 1919, lk. 218. EELK Tallinna Toompea Kaarli kogudus, I pihtkond. Sündinute ja ristitute nimekiri.
34) ERA, f 1812, s 594, lk. 234; Arseni Möldri andmed. Geni põhjal oli ema neiupõlve­nimi Reinstein, mille tõlkeline eestistatud nimekuju oli Puhaskivi
35) Boris Linde jun., 1909, Tallinn – 1942, Gorki oblast, Unzlag. – Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988. Kd. 1. – Tallinn, 1996. Linde haridustee on kirju, tema isik on olnud vastuoluline, väga varaka isa poega on kahtlustatud ka mitte päris arukates finantstehingutes, vt. Esmaspäev, 24. sept. 1938, lk 3; 1. okt. 1938, lk 3.; Rahvaleht, 3. Mai 1939, lk 3; 14. juuni 1939, lk 10.
36) Kunst, 1937, nr 1, lk 9
37) Arseni Möldri teade autorile
38) Kunst. I. Tallinn, 1934, lk 9
39) Album academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. Tartu, 1994. Nr 13476
40) Eesti Ekspress 2007, nr 27 (917), lk B9
41) Eesti Ekspress 2007, nr 27 (917), lk B9
42) Ilmjärv, op. cit., lk 777
43) Riigiarhiiv, f. 969, n. 1., s. 593
44) Avo Keerendi teade, Arseni Möldri vahendusel
45) Remmelgas, Jüri. Kolm kuuske. Tallinn: Olion, 2004.
46) Asta Metson-Pilari teade, Arseni Möldri vahendusel; siinkohal autori hiljaksjäänud tänuavaldus lugupeetud professor Arseni Möldrile, kes Hugo Ellinguga seotut aktiivselt otsida aitas
47) Siinkirjutaja telefonikõne veebruaris 2008
48) Raid, R. Kui venelased tulid I–II. Toronto, 1954; vt ka Oskar Kruusi kommentaari „Kes on Robert Raid” kogumikus „Tinatähtedega taevas”. Tallinn: Virgela, 2000. Tänan Sirje Lusmäge nendele allikatele tähelepanu juhtimise eest.
49) Roog, Heinrich, 25.1.1911 Vao vald – 29.10.1941 Narva. Kompartei l. a-st 1938. Oli Eesti tekstiilitöölisteühingu esimees ja Eestimaa Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige 1935–1936. Võttis 1937–1939 internatsionaalsetes brigaadides osa Hispaania kodusõjast; Hispaania KP liige 1938–1939. 1940–41 ENSV Kergetööstuse Rahva­komissariaadi tekstiilitööstuse peavalitsuse juhataja. Jäi suure isamaasõja algul ENSV Vabariikliku Partisanisalkade staabi ülemana Eestisse põrandaalusele tööle, okupandid mõrvasid ta. (ENE 6, veerg 521, Tallinn: 1974)
50) ERA, f R-1, n 1K, s 99; ERA f R-9 n 2 s 161
51) Küüditamine Eestist Venemaale: juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940–1953. Tallinn, 2001. Sissejuhatus
52) Sel aadressil asus tegelikult Eduard Aule korter, kuhu juba alates 1940. aasta juulist oli sisse kirjutatud ja ka elas Leo Sepp perega. Aulede perekond läks ümberasujatena Saksamaale, kuna pereema oli etniline sakslane. Aule ja Sepp olid mõlemad Riia polütehnikumi lõpetanud vironus’ed ja koos töötanud mitmelgi puhul, Eesti Pangas näiteks. (Leo Sepa korter oli telefoniabonentide nimekirja andmetel 1937 ja 1938/39 Tehnika 15-1, 1940. aastal Wiedemanni 13, võimalik, et need natsionaliseeriti). Korterist rekvireeritud mööbli nimekirjas on: Steinway klaver N 300688, punasest puust diivan, toolid, peegliraam, pähklipuust ovaalne laud, riidekapp ja kasest raamatukapp, NKVD finantsosakonna esindaja Leonida Päll on arreteeritu esemed vastu võtnud.
ERAF f 130 SM, n 1, s 3341.
53) ERAF f 130 SM, n 1, s 3341
54) https://www.kalmistud.ee /haudi
55) ERAF f 130 SM, n 1, s 3341 ; Represseeritute 2001. a. nimekirjas on „SEPP, Arvo, Leo, 16.08.23, eluk. Tallinn, asum. Kirovi obl. Uržumi, kaduma jäänud”
56) 2018. aastal avatud kommunismiohvrite memoriaali andmebaas (Lisanimestik nimekirjade R1-R7 täiendamiseks)
57) ERAF f 130 SM, n 1, s 3341.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv