Inimesed ja saatused vanal Liivimaal

tekst: Jaanika Kressa

Bernd von Mensenkampff Foto: Nora Karklina

Hingedekuul 80 aastat pärast baltlaste lahkumist leidis kümmekond kilomeetrit üle vana Liivimaa keeleala- piiri Läti poolel Puderküla ehk Dikeri mõisas aset baltisaksa ajakirjaniku Ernst von Mensenkampffi raamatu „Inimesed ja saatused vanal Liivimaal*” esitlus. Sama raamatu eestikeelset versiooni peavad lugejad veel ootama, kuid ajalugu hakkab unustusest välja ilmuma ka siinpool (keele)piiri, Tarvastus.

Selles, et 1943. aastal saksa keeles ilmunud raamat nüüd läti keelde tõlgiti, on peaosa autori lähisugulasel, 1935. aastal Riias sündinud Bernd von Mensenkampffil. Kuigi ta lahkus kodumaalt 4-aastasena, on lapsepõlvemaa talle endiselt kallis. Siit on pärit ja siia on maetud tema esivanemad, siia kutsub hing teda ikka tagasi. Nii on ta igal suvel külastamas von Mensenkampffidega seotud paiku, millest Liivimaa eesti keelealale jäävad Tartu ja Viljandi, kõige sügavamad sidemed on von Mensenkampffidel Tarvastuga.
Sada aastat tagasi võõrandati von Mensenkampffidelt neli mõisa Liivimaa läti keelealal, mis kõik paiknesid Ruhja ümbruses. Eesti keelealal kuulus neile lisaks Tarvastu mõisale ka linnamaja Tartu Suurel turul (praegune raekoja plats), kuhu perekond kogunes talvel. „Selle maja suures saalis võeti vastu külalisi ja see teenis ka intellektuaalselt vilgast ülikoolielu. Seal toimusid ettelugemised ja muud üritused. Vanavanaisa oli 1822. aastal asutatud korporatsiooni Livonia vilistlane ja jäi koos poegadega sellele korporatsioonile truuks elupäevade lõpuni,” meenutab Ernst von Mensenkampff oma raamatus.
Ernsti onu lapselaps Bernd von Mensenkampff on viimastel aastatel kodumaad külastanud nii palju, et Lätimaal Naukseni vallas Dikeri mõisas võeti teda vastu ühtaegu suure pidulikkusega ja samas väga südamlikult. Ta oleks tõepoolest nagu koju tulnud. Kohalik väike näiteseltskond oli riietunud sajanditaguselt, nad lugesid katkendeid raamatust, olles välja valinud just neid lõike, mis rääkisid elust-olust nende mõisas. Kohalik helilooja mängis klaveril vahepalu. Suhteliselt samasugused koosviibimised olid samas saalis ka sada aastat tagasi.

Raamatu "Inimesed ja saatused vanal Liivimaal" lätikeelse tõlke esitlus Dikeri mõisas Lätimaal. Väike näiteseltskond oli riietunud ajastule omaselt. Foto: Nora Karklina

Viljandi seltskonnaelu aastatel 1907–1914

Ernst von Mensenkampff, raamatu "Inimesed ja saatused" autor. Foto: Bernd von Mensenkampffi erakogu

Raamat algab autori perekonna ja lähisugulaste kirjeldusega, laieneb aga paljudele Liivimaa tuntud aadlisuguvõsadele. Põnevad ja avastusi täis on Viljandi Saksa Gümnaasiumi eluolu ja Viljandi seltskonnaelu kirjeldused, samuti ülevaade Liivimaa Rüütelkonna viimasest Maapäevast aastal 1918, millel Ernst Eduard von Mensenkampff ise ka maanõunikuna osales ja kus Adolf Konstantin Jakob vabahärra Pilar von Pilchau Liivimaa Maapäeva juhtimise viimasele maamarssalile, Heinrich von Strykile üle andis. Balti Landeswehris võidelnud autor väljendab ka oma arusaama kahetsusväärsest Võnnu lahingust ning kirjeldab saksavaenuliku Ulmanise režiimi Lätis.
Mensenkampff võrdleb oma raamatus eestlasi ja lätlasi, öeldes, et tunneb viimaseid küll pisut enam, ent tema tähelepanekud on täpsed ja äratundmisrõõmu pakkuvad. Ta meenutab, et ei mäleta lapsepõlvest parunite ja talupoegade vahelist vaenu, vaid suhtlemine oli südamlik. Lähtuvalt sellest, et ta töötas hiljem Riias ja puutus palju kokku läti rahvuslastega, kiidab ta vapramaid neist parimate sõnadega.
Ernst Eduard von Mensenkampff sündis 1896. aastal Pärnus, veetis lapsepõlve esimesed aastad Ruja jõe kaldal Königshofis (praegu on seal vesiveski Konu dzirnavas), kus tal oli koduõpetaja. Pärast 1905. aasta sündmusi käis ta aasta Müncheni rahvakoolis, seejärel sai eratunde Revalis. Aastatel 1907–1914 õppis ta Viljandis, 1915–1918 Rootsis põllumajandust ja temast sai Heinrich von Stryki (1873–1938) erasekretär Berliinis. Balti Vabadussõjas teenis Ernst von Mensenkampff Balti Landeswehris. Ta päris oma esivanematelt mõisa, mis asub umbes kümne kilomeetri kaugusel praegusest Lilli-Ungurini piirist. Mensenkampffide Tarvastu mõisast lahutab seda paika umbes 70 kilomeetrit.
Mensenkampff liikus ajakirjanikuna Euroopas palju ringi, kuid tema põhielukoht oli Riias. Ta oli päevalehe Rigasche Rundschau viimane peatoimetaja kuni kodumaalt Warthegausse ümberasumiseni 1939. aastal. Poolas jõudis ta pisut õpitud põllumehe ametit pidada, sõja puhkedes kutsuti teenistusse, ja nagu paljud baltlased, naasis Riiga idaalade ministri alluvusse. 1945. aastal kutsuti Mensenkampff Saksa Rahvaväe koosseisu, kus ta langes 48-aastasena Posenis.

Tarvastu viimane mõisnik Karl von Mensenkampff koos lastega. Foto: Bernd von Mensenkampffi erakogu

Mensenkampffi sild Viljandi lossimägedes

Von Mensenkampffid said Tarvastu mõisa omanikeks 21. juunil 1820, mil Jakob Heinrich Justus von Mensenkampff Tarvastu mõisa ära ostis. See pere valitses Tarvastus neli põlve, kuni viimaselt Karlilt kodu ära võeti. Karl vaidlustas Tarvastu mõisa võõrandamise ka kohtus, kuid ei saavutanud midagi ja elas edasi Viljandis. Et Tarvastu enam talle ei kuulunud, tegi ta otsuse kinkida rippsild Viljandile. Eesti Vabariigi ajal oli silla ametlik nimi Mensenkampffi sild, nõukogude okupatsioon lõpetas selle nime kasutuse, et minevik veel paremini unustusse vajuks.

Karl von Mensenkampff. Foto: Bernd von Mensenkampffi erakogu

Tarvastu viimane mõisnik Karl von Mensenkampff suri 1939. aasta alguses Viljandis ja sellest Karlist on Ernst von Mensenkampffi raamatus „Inimesed ja saatused” palju juttu. Ernst viibis Viljandis õppides palju Karli isa, vanaonu Jamesi juures. Nii on ka temast ja ta abikaasast, keda koolipoiss raamatus kutsub vanatädi Ellaks, kuid kes pärines kuulsast von Lievenite soost ja oli sündinud vürstinna, raamatus palju juttu. Kui maha arvata need kolm, keda Ernst ise hästi tundis, ja lisaks vanaisa 13-aastaselt surnud vend, on ülejäänud kaheksa Tarvastu mõisa kalmistule maetud inimest Ernsti otsesed esivanemad.
Kõige esmalt maeti Tarvastu linnuse juurde 1825. aastal Jacob Heinrich Justus (Karli vanavanaisa, Ernsti vanavanavanaisa). Ta oli surres 45-aastane. Tema abikaasa, Luise Charlotte Margaretha von Mensenkampff, sündinud von Buhrmeister, lasi oma varalahkunud abikaasale ehitada Tarvastusse klassitsistliku kabeli.
Nagu kirjutab oma raamatus Ernst von Mensenkampff, maeti hiljem selle kabeli juurde ümber kahe eelmise põlvkonna säilmed (kolm inimest).
Lesk Louise Charlotte mattis (vanima tütrena) Tarvastusse ka oma isa Johann Christoph Buhrmeisteri ning veel lapseohtu pojapoja Carl von Mensenkampffi. Seejärel sängitati Tarvastu mulda Louise Charlotte ise (1782–1861). Järgnes tema poeg maanõunik Carl Justus von Mensenkampff (1808–1878), kelle kivirist on tänaseni säilinud. Tema surma puhul tellisid pojad James ja Ernst (raamatu autori vanaisa, maetud Konu mõisa kalmistule) Riiast rippsilla, et nende lesestunud emal oleks kergem kalmistule pääseda.
Johanna Amalie Jeanette von Mensenkampff (snd von Krüdener, 1814–1895) suri Berliinis ja toodi puhkama mehe kõrvale Tarvastusse. Järgnesid poeg James (1834–1912) ja tema naine Gabriele (snd von Lieven, 1847–1919).
Viimasena maeti Tarvastu mõisa kalmistule nende poeg, mees, kes võitles Vabadussõjas Balti pataljonis Eesti eest.

Esivanemad Louise Charlotte ja Jacob Heinrich Justus (Karli vana­vanaisa, Ernsti vanavanavanaisa). Foto: Bernd von Mensenkampffi erakogu

Tarvastu mõisnik abiellus Viljandi parunitütrega

Karl August von Mensenkampff oli abielus Viljandi paruni tütrega. Sellest abielust sündis neli last. Karli naisel, Alexandrine Emilyl oli väike vend, nii väike, et sobis õelastele mänguseltsiliseks. Viljandi viimane parun, Heinz von Ungern-Sternberg kaotas oma isa 7-aastaselt, aga õepoegade isa Karliga jäi ta sõbraks kuni Karli surmani, pakkudes Tarvastu viimasele Mensenkampffile tööd raamatupidajana oma lennuki- ja bussi­tehases. Sõprus Viljandi ja Tarvastu perede vahel püsis tugev vaatamata sellele, et Karl ja Alexandrine lahutasid abielu juba 1924. aastal.
Nende esimene poeg Curt Justus von Mensenkampff oli koolipoiss, kui algas sõda ja saksa koolid kinni pandi. 15-aastaselt pääses ta üle noatera Krasnojarskisse küüditamisest, Vabadussõjas võitles noormees Balti pataljonis Narva rindel, nagu ka tema isa ja temast kaks aastat vanem onu Heinz. Pärast võidetud sõda jätkas kodumõisast ilma jäänud vanim perepoeg õpinguid Dresdenis, ent ülikooli lõpetanuna polnud ka Saksamaal talle kohta – tööpuuduse tõttu eelistati kõikjal riigisakslasi. Nii rändas Mensenkampff edasi Lõuna-Ameerikasse. Oma aasta nooremat venda Otto Oswaldi ei näinud Curt Justus enam kunagi, vend suri 1922. aastal meningiiti ja maeti emapoolse vanaisa juurde Viljandi mõisa kalmistule.
Curt võttis Tšiilis pärast Teist maailmasõda rõõmuga vastu oma mõlemad õed ja koondas enda ümber teisigi baltisaksa perekondi. Tema abielust Dagmar von Mensen­kampffiga (neiuna von Hoerschelmann) sündis kaks tütart ja poeg. Curt Justus von Mensenkampff elas 99-aastaseks.
Karl Mensenkampff abiellus uuesti ja sai veel ühe poja, Leo, kes langes Teises maailmasõjas. Seal langes ka Karli ja Alexandrine’i tütre Marguerite ainus laps Renauld. Nende noorim tütar oli abielus lendur Ulrich Braschega ja nende 1934. aastal sündinud tütar Rhona Villanueva on Bernd von Mensenkampffi kõrval teine Mensenkampffide järeltulija, kes korduvalt lapsepõlveradu on külastanud.

* * *

Baturini ja Mensenkampffi kirjutuslaud Tarvastu muuseumis on nüüd kõigile nähtav. Foto: sakala.postimees.ee

Kirjanik Baturini teosed sündisid Mensenkampffi laual

Mensenkampffide kabel Tarvastu linnuse juures on kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse ja on suhteliselt heas korras. Tarvastus soovitakse ajaloost teada ning osatakse seda ka eksponeerida. Linnuse ümbrus on kaunis ja suvel ootab ees mälestustahvli paigaldamine kabeli seinale. Mensenkampffi nimi on Tarvastus tuntud, seda on üle aegade tänapäeva toonud ka suurkirjanik Nikolai Baturin, kes avarilma kodanikuna oli samal ajal sügavalt seotud kodukihelkonnaga. Tarvastu muuseumis avati hiljuti tema kiosk, kus väljapanek on küll visuaalselt lakooniline, ent kultuurilooliselt väga jõuline. Kesksel kohal kirjutuslaud, millel sündinud „Karu süda”, „Kartlik Nikas”, „Kentaur” ja teised teosed. Kirjutuslaud, mis oli kirjanikul kaasas ka hooldekodus.
Kirjutuslaud, mille kirjanik omandas üsna rääbakal kujul ning ise restaureeris, kuulus kunagi Tarvastu mõisnik Karl von Mensenkampffile. Selle laua loo jutustab kirjanik lugejale ka oma viimases, postuumselt ilmunud teoses „Maskide defilee”, mis pole tavaline eluraamat, vaid poeetiline elurännak, tulvil sümbolkujundeid ja mõistatusi. See teos võtab kokku ülirikkaliku elu ja loomingu, mõjub kui kuninglik tikand, sunnib ennast lugema häälega, peaaegu poollauldes. Avastamist, uurimist ja tõlgendusi pakub Baturin tulevikule pikaks ajaks ja üks kuldne lõng või pillikeel selles defilees on ka Tarvastu-Wiljandi.