Kultuur ja Elu 4/2019

Kultuur ja Elu 3/2019

 

 

 

Miks toetan praegust valitsust

tekst: Jüri Kotšinev


Jüri Kotšinev

Eestimaa on lõpuks ometi saanud sellise koalitsiooni, kelle moodustatud valitsus annab eesti rahvale mingigi lootuse juhtida Eestimaa välja sellisest poliitilisest mülkast, kuhu on meie riigi ja rahva viinud kõik eelnevad koalitsioonid ja valitsused viimase viieteistkümne aasta jooksul.

Eestlane näeb, kuidas rahvusriigi ja iseolemise põhimõtted ja tulevikuväljavaated on Euroopa multikultismi toetavate erakondade ja institutsioonide poolt surmale määratud. Riikliku julgeoleku ja tsiviliseeritud riikide hulka kuulumise kavala kilbi varjus on nimetatud ajalõigu (viimase
15 aasta) vältel tehtud poliitikat, mis on järjest jõhkramalt naeruvääristanud kõike seda, mis poliitilisel tandril ei mahu euroliberaalide mallide raamidesse.
Kui Eesti taasiseseisvumise alguses oli just rahvusriigina võimalik tagada rahvuse püsimajäämine järjest kiiremini muutuva maailma poliitilistes ja ideoloogilistes tõmbetuultes, siis viimastel aegadel on Eesti liberaalsed poliitikud ning erakondade ideoloogid ja propagandistid muutnud rahvusriigist rääkimise vaat et riiklikuks kuriteoks. Isegi inimsuse­vastaseks kuriteoks.
Brüsseli nabaväädi küljes olevad kohalikud poliitikud on ammu maha matnud oma rahva, just rahva, mitte niivõrd rahvuse teenimise eesmärgid, ja on valmis muutma Eesti kõikide värvide ehk rahvuste ja etnoste suureks värvisegamise pangeks. Kui segada kokku erinevad värvid jääb lõpuks alles värvitoon nimega hall. Selles panges muutub Eesti halliks massiks ja selleks ei ole enamik eestlasi valmis. Ei ole eestlane valmis ühtses hallis panges nimetu piisakene olema.
Miks on Eesti juhtivad liberid valinud sellise tee, on tegelikult nende endi teada. Lõhnab selle järele, et mida suurem on poliitilise bloki (Euroliidu) võimu suurus, seda väiksem on vastutus iga Euroliidu liikmesmaa poliitikutel. See on ju mugav, kui ei pea ise mõtlema ja otsustama, mida ja kuidas teha, kui on võimalus küsida Euroliidu „tarkadelt” juhtidelt ning siis kuuldut siin rakendada.
Iseolemise asemel kerkib udust pilt kupja rollist. Ei muud vastutust kui vastutus käsutäitmise eest. See pilt võib olla hall või roosa – sotsialistlik või utopistlik, kuid mis sellest. Peaasi, et on uhke ja jõukas äraelamine kubjastel endil.
Kubjastel oli Eestis hea põli, kuni tekkis erakond, kes ei tahtnud alluda üldisele kehtivale hambutule europopsi mentaliteeti tootvale diktaadile. Peavoolumeedia on Eestis ammu lakanud olemast uudiste vahendamise kanal ja on muteerunud liberaalsele maailmavaatele orienteeritud politikaanide propagandakanaliks. See on nii kirjutavas, audio ja ka videoformaadis. Ega selline „ametlik” meedia ei varjagi enam seda, et on ideoloogilise võitluse lipulaev ja seda kõigi maksumaksjate raha eest. Lõpuks on meil valitsus, keda toetab lihtne ja poliitikakauge kodanik, valitsus, keda võib usaldada ja kelle peale võib loota.
Taandumislahinguid pidavad euro­liberid ei suuda leppida sellega, et eestlaste viimine üldisesse eurolurri on leidnud tõsise takistuse. Praegu seisab iga kodanik ristteel. Käes on murdepunkt. Kas Eesti suudab jääda rahvusriigi printsiipe austavaks kodanikkonnaks, kes läbi rahvusriigi suudab tagada eestlaste ja nende keele ning elukorralduse ja tavade jätkusuutlikkuse meile äratuntavas ja loomulikus võtmes või muutume peagi ajaloo hämarusse vajunud ja seal lõplikult hajunud kunagiseks muinasjuturahvaks.
Aidake praegusel valitsusel ujuda välja kadumise mülkast. Tähtis hetkel ei ole isegi niivõrd see, kes on tsentrist või parempoolne – tähtis on see, kes on patrioot ja kes kosmopoliit. Eesti ei saa endale lubada kosmopoliitlust. Eesti jääb püsima vaid siis, kui lahingu Eesti eest võidavad patrioodid.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv