Suvesõda Hiiumaal 1941

Hanno Ojalo raamatust
"Hiiumaa Teises maailmasõjas 1939–1945"

Hiiumaa Teises maailmasõjas 1939–1945 Hanno Ojalo Kirjastus Ammukaar 2019

Nagu mujal Eestis, tekitasid küüditamised ja mobilisatsioon Punaarmeesse ka Hiiumaal metsavendluse. See ei olnud küll massiline, kuna saar on väike ja oli punaväest sõna otseses mõttes üle ujutatud.

Siiski oli saare sisemaal hõredalt asustatud, metsaseid ja soiseid piirkondi, mis pakkusid metsavendadele kaitset. Ühest küljest on väidetud, et tähtsaimad Hiiu metsavendade pelgupaigad olid tol ajal Õngu küla juures saare läänerannikul ja Kaigutsi küla juures Käinast viis kilomeetrit lääne pool, aga ka Väinameres olevail laidudel: Heinlaiul, Kõverlaiul ja Saarnaki laiul. Teisest küljest hoopis seda, et põhiliselt varjati end ikka kodutalu lähistel või lausa kõrvalhoonetes.
Üldiselt püüdsid Hiiumaa metsa­vennad (nagu Saaremaa omadki) vältida relvakokkupõrkeid punaväelastega – et kaitsta koduseid ja vältida kinninabimist. Muidugi oli vähe ka relvi ja puudusid juhid. Seetõttu piirduti luuretegevusega, andmete kogumisega ja püüti hankida relvi. Oodati soodsat juhust tegutsema asumiseks ehk selgemalt öeldes Saksa vägede saabumist.

Hiiumaa „Roheline kaardivägi” Suvesõjas

Väärib tähelepanu, et kui Hiiumaa Omakaitse 1942. aastal koostatud aruandes ei ole Käina valla metsavendade tegevusest eriti midagi juttu, siis 1941. aasta 13. novembri ajalehes Postimees on ilmunud fantastiline lugu „Kuidas hiidlased omal jõul bolševikega võitlesid”, mis tundub küll ilmse liialdusena. Kuid otsustagu lugeja seda ise.
Niisiis, Postimees avaldas sügisel terve rea artikleid Hiiumaast ning saarel käis ka Vello nime all esinev „erikorrespondent”. Sealhulgas oli ka artikkel Käina vallas tegutsenud „Hiiumaa „rohelisest kaardiväest””. Selle loo kohaselt olnud metsas varjuvate põgenike koondumiskohaks Kaigutsi küla, mille elanikud üksmeelselt keeldusid bolševikele maksmast igasuguseid norme ja mobiliseeridagi laskis end ainult üks komnoor. Küll aga abistasid külaelanikud kõigiti „rohelisi”. Talud valmistasid neile kordamööda toitu ka siis, kui „roheliste” arv juba kolmesaja lähedale jõudis. Nimelt põgenes osa mobiliseeritud saarlasi (kes Tahkunas kindlustustöid tegid) kõigi relvadega metsa. Käinas näidati kino ja kui Vene sõdurid kinos olid, tõid saarlased meeskonnaruumist ära nende relvad.
Päev enne sakslaste maabumist Hiiumaal võeti külas kinni kõik normivõtjad ja miilitsamehed ning pisteti ühte keldrisse. Ligemale kolmsada relvastatud meest asusid küla äärde positsioonidele ja avasid punasõdureile tule. Sellest tekkis kohati isegi korrapäraseid lahinguid. Venelasi langes umbes kümmekond. Vastastikusel tulistamisel sai surma „metsakorpuse” juht veltveebel Anton Sepp.
Nähes, et Kaigutsi „metsakorpusest” teisiti jagu ei saa, andsid bolševikud käsu Heltermaa rannapatareile tulistada Kaigutsi küla. Varsti aga olid kohal Saksa lennukid ja pommitasid patarei vaikima. Ning Kaigutsi küla jäigi venelastel tagasi võtmata, sest Saksa väed jõudsid „metsakorpusele” appi enne, kui bolševikud aega said korraldada suuremat rünnakut.
Lähtudes tervest mõistusest ja tolleaegsetest Hiiumaa oludest, tundub olevat tegemist pigem „jahimehe­jutuga”.
Olgu siinkohal lisatud ka mainitud artikli peenest vihjest pakatavad algusread: „Kilomeetrit kuus Käinast eemal asub Kaigutsi küla. Selles külas elab palju sääraseid jutu- ja naljamehi, kes hiidlasenaljade vanu traditsioone veel praegugi säilitavad ja kelle jutt on tihedasti täis igasuguseid sõnakonkse ja kõnekäände. Aga Kaigutsi mehed pole ainult naljamehed. Bolševike viimseil võimupäevil Hiiumaal Kaigutsi küla asus otseselt sõjaseisukorda punaarmeega.”
Anton Sepp sai tõepoolest 13. ok­toobril 1941 tulevahetuses surma, kuid jutud sellest, kuidas venelastele märkamatult (või mis veel ebatõenäolisem – neile teadaolevalt) suutsid end ühes väikses külas varjata ja end söögiga varustada 300 mehepoega, on väheusutav. Tõenäoliselt oli metsa­vendi tunduvalt vähem ja ka nende edusammud tagasihoidlikumad.
Seda näib kinnitavat ka üks külaelanik, kes kinnitas, et üldiselt vastas artiklis kirjeldatud lugu tõele, kuid metsavendi oli ikka tunduvalt vähem kui 300. Tundub ka üsna usutav, et tegutsema hakkasid metsavennad kohe, kui said teada Saksa dessandist Hiiumaale, mitte enne seda lootuses hea õnne peale.
Hoopis realistlikum on lugu kahest vennast, kes 1941. aasta suvel said mobilisatsioonikutse Punaarmeesse. Need olid Ühtri küla Jürna talu mehed Alfred ja Viktor Jurman. Teel Käinasse mõtlesid nad ümber ja otsustasid, et nemad kodusaarelt ei lahku. Metsa suure kuuse alla kaevati koobas, kodust sai söögikraami. Pärast sakslaste saabumist tuldi välja, kolme-neljakuine võimas habe ees.

Kõrgessaare valla metsavennad 1941

Kõrgessaare vallas tegutses kaks metsavendade salka Kõpu ja Hüti metsades. Kõpu metsavendadeks olid Leo Malk, Konstantin Põllu, Arvo Liiv, Herbert Juhani, Bernhard Teng, Arnold Kessel, Voldemar Kütt, Jakob Vajak, Hermann Küttim, Evald Elend, Oskar Mänd, Helmuth Küttim, Feliks Pihel, Mihkel Pihel, Villem Kõnnel, Paul Pihel, Mikko Pentikäinen, Ilo Sokolov.
Nimetatud metsavennad olid kohalikud elanikud, välja arvatud soomlane Pentikäinen ja karjalane Sokolov, kes olid Punaarmeest deserteerunud ja liitunud metsavendadega.
Kõpu metsavendadel oli olemas ka raadiovastuvõtja, mille kaudu oldi kursis sõjasündmustega. Ka kodudega oli tihe side ja metsavennad käisid ka vahetevahel kodus, milleks oli kodustega kokku lepitud vastavad märguanded, kas on „õhk puhas” või mitte. Näiteks oli jaataval korral sauna uks lahti. Teises kohas oli jälle asetatud valge laud majaotsa najale jne.
Venelased korraldasid metsas ka tihti haaranguid, kuid alati olid metsa­vennad sellest enne koduste kaudu informeeritud ja teadsid end haarangu piirkonnast eemale hoida.
Lahingutegevust metsavendadel ei olnud. Ka ei olnud metsavennad alati üheskoos, vaid metsas laiali, pidades omavahel sidet.
Relvi oli algul vähe, kuid umbes nädala jooksul enne sakslaste tulekut võtsid metsavennad 24 vangi vene madruste ja jalaväelaste hulgast. Vangidelt saadi 24 püssi koos padrunitega, üks kergekuulipilduja, üks raskekuulipilduja ja käsigranaadid. Vangivõtmisel venelased vastu ei hakanud.
Enne seda, umbes kolm nädalat enne sakslaste tulekut, lasid metsavennad Kõpu–Luidja maanteel, umbes viis kilomeetrit Kõpust, maha ühe vene madruse, kellelt saadi vintpüss padrunitega ja kaks käsigranaati.
Need kaks lugu pani 1942. aastal kirja E. Kanter, Omakaitse Kõrgessaare kompanii ülem, kes ise metsavend ei olnud, võimalik, et oli sel ajal mandril?
Siinkohal on silmatorkav vastuolu. Raamatu autor kirjeldas eelmises teoses „Saaremaa Teises maailma­sõjas”, kuidas Saaremaa metsavennad tunnistasid ise, et nad ei saanud ega suutnud 1941. aasta suvel midagi eriti aktiivset ette võtta. Seevastu aga Saaremaal asuvate vägede juhataja kindral Jelissejev kirjeldas oma aruannetes hulgaliselt nende väidetavaid, kahtlasi ja lausa uskumatuid aktsioone punaväelaste vastu Saaremaal. Seevastu Hiiumaal kinnitavad metsavennad ise 24 venelase kinninabimist ja ühe tapmist. Kuid sellele ei paista järgnevat mingit punaväelaste vastuaktsiooni, haaranguid, oma sõdurite tagaotsimist? Ja kindral Jelissejev pajatab oma aruannetes, et võrreldes Saaremaaga on Hiiumaal kõik rahulik! Kuidas sellist paradoksi loogiliselt seletada? Kas lugu 24 venelase vangistamisest enne sakslaste invasiooni oktoobris võib olla valeteade või toimus see sündmus hoopis PÄRAST sakslaste sissetungi, kui punaväelased juba üsna allaandmismeeleolus olid?
Olgu öeldud, et vähemalt ühel korral on metsavendi siiski mälestustes mainitud. Punaarmee 156. laskurpolgu rühmaülem leitnant Pavel Kukin (kes paiknes oma väeosaga Käina vallas) teatab: „Saarel tegutsesid ka bandiitide grupid, kes öösiti meie sideliine rikkusid. Seepärast tuli pimedatel ja vihmastel öödel välja saata relvastatud võitlejaid sideliinide valveks.”
Peale sideliinide rikkumise on mitme mehe mälestustes ka mainitud, et ühel korral olevat metsast tulistatud tähtsat komissari Bilenkot, kes sel ajal suvatses autoga sõita Kärdlast Kõpusse.
Sakslaste saabudes 18. oktoobril 1941. aastal võtsid metsavennad 18. ja 19. oktoobril Kõpu ja Ristna piirkonnas koos Saksa sõjaväega luuretegevusest osa. Lahingutegevust ei olnud, kuna venelased olid enne sakslaste tulekut põgenenud.

Hüti metsavennad ja Saksa sõjaväegaluure

Hüti metsas varjasid end Meinhard Sarapuu, Rudolf Sihver, Karl Wolens, Leo Juurmaa, Rudolf Mäeltsemees. Need viis olid kohalikud elanikud ja varjasid end hajutatult Hüti ja Heiste külade ligidal metsas. Nendega seltsis hiljem Willem Kattel, kellelt oli kätte saadud Jaapani vintpüss ning taheti sellepärast vahistada.
Umbes kaks nädalat enne sakslaste tulekut tulid Hüti metsavendade juurde kaks mobiliseeritud saarlast – Veelaid ja Kadarik, kes olid Tahkunas tegutsenud ehituspataljonist põgenenud.
Relvadeks oli metsavendadel ainult üks jahipüss. Raadioaparaati ei olnud. Kodustega oli side olemas.
14. oktoobril saatsid metsavennad teelt tagasi ühe hobuse vankriga. Vankri taha oli seotud viis veist ja vankril oli kaheksa lammast. Nimetatud loomad pidid kohalikud elanikud viima bolševike käsul Kõrgessaare vallamaja juurde. Metsavennad saatsid loomadeviijatest kaks naist vallamajasse, kus naised metsavendade soovi kohaselt rääkisid militsionääridele, et metsast on tulnud välja salk relvastatud mehi ja pole lasknud loomi vallamajasse tuua. Kui naised on lubanud sellest kaevata militsionääridele, on mehed vastanud, et las militsionäärid tulla, neid mehi meie just ootamegi. Militsionäärid siiski ei julgenud minna mehi tabama.
16. oktoobril oli metsavendadel ootamatu kohtumine – nende juurde tulid kaks Emmaste vallast Haldi külast pärit meest, kes olid relvastatud ja kel oli kaasas raadiosaatejaam – tegemist oli Abwehri luuregrupiga „Eva”, kes Hiiumaalt luureandmeid edastas. Koos mindi Tihu metsavahi maja ligidal asuvasse Järveääre talusse. Sealt anti raadio kaudu teateid kohapealsest olukorrast Saksa sõjaväele. Ööl vastu 17. oktoobrit oli samas kokkupõrge väiksema venelaste luuresalgaga. Venelased löödi põgenema ja saadi saagiks paar vintpüssi.
17. oktoobril sakslaste saabudes käisid Hüti metsavennad ühes Saksa sõjaväega luurel kuni Isabella asunduseni. Lahinguid ei olnud.
Luurelt tagasi tulles selgus, et vahepeal oli maha põlenud Meinhard Sarapuu elumaja ühes kõrvalhoonetega! Tuli oli alguse saanud metsast katusele visatud käsigranaadist. Kes viskas, ei suudetudki kindlaks teha.